kolmapäev, 31. märts 2010
teisipäev, 30. märts 2010
Suur lind
Täna koju sõites märkasin järsku puuoksal istumas hiigelsuurt lindu. No ses mõttes suurt, et enamasti meil ikka siuksed kirbud ju :). Kuna kiirust oli üksjagu ja teine auto taga, ei saanud hoogu järsult maha võtta. Soov oleks aga olnud, iseasi kas linnuke oleks mind ootama jäänud. Ja fotoka aku oli ka tühi, pilti poleks saanud... Jõudsin märgata, et oli samas toonis nagu puukoor, siuke hallikas ja särbu ning kujult meenutas nagu kakulist, st siuke lai ja lapik.
Mulle õudselt kakulised meeldivad. Kui mul vanaema vahtis loomaaias ainult ahve, siis mina vahiks ainult kakulisi ja kulle.
Mulle tundub, et võis olla midagi sellist aga ma annan omale aru, et see tunne on tekkinud pigem fantaasia sfääridest :P.
Kunagi ju ikka võiks siuksega kohtuda küll...
Mulle õudselt kakulised meeldivad. Kui mul vanaema vahtis loomaaias ainult ahve, siis mina vahiks ainult kakulisi ja kulle.
Mulle tundub, et võis olla midagi sellist aga ma annan omale aru, et see tunne on tekkinud pigem fantaasia sfääridest :P.
Kunagi ju ikka võiks siuksega kohtuda küll...
esmaspäev, 29. märts 2010
Eraisikute Rahaasjade Teabekeskus
Täna netipangas makse tehes leidsin sellise viite. Esmapilgul tundub asjalik asi olevat, eriti need eelarveplaneerimise lingid seal ning soovitused, kuidas kodused rahaasjad kontrolli all hoida.
Peaks rohkem süvenema ja uurima.
Panin siia ka lingi, et äkki veel huvilisi :).
Peaks rohkem süvenema ja uurima.
Panin siia ka lingi, et äkki veel huvilisi :).
pühapäev, 28. märts 2010
Sorib ninapidi minevikus
Selline sombune ilm paneb mõtted mineviku suunas jooksma. Hommikul voodis vedeledes ning öisele unele tagasi mõeldes meenus minu esimene töökoht. Ma tean, et minu lugejate hulgas on inimesi, kes unistavad raamatukogutööst pensionieas. Nii et äkki oleks lõbus neid kunagisi aegu pisut siinkohal meenutada ;).
-------------------------------------------------------
Peale keskkooli sattusin ma aastal "ammu" tööle Rahvusraamatukogusse. Siis kandis ta küll veel teist nime ja asus teises kohas, Toompeal, imeilusates ruumides. Eriala köitis mind juba siis, tööst enesest oli mul suhteliselt ähmane ettekujutus. Aga tahe oli olemas ja see oli peamine. Hiljem läksin sama eriala Pedasse õppima.
Tööle asusin augustikuus, teenindusosakonda. Olgu kohe ära öeldud, et mul oli raamatukogus töötamisest ikka väga sinisilmne ettekujutus, nagu paljudel ilmselt. Et oled keset raamatuid ja muudkui loed palju ja naeratad lugejatele, kes kõik on heatahtlikud ja toredad :).
Tegelikult läks nii, et tööle asusin kahes vahetuses. Esimene oli 8.30st 16.30ni ja õhtune vahetus lõunast kuni kella 20ni. Lisaks tuli käia tööl nädalavahetusel ja selle eest sai siis nädala sees ühe vaba päeva.
Raamatud asusid hoidlates ja tol ajal polnud enamik hoidlatest isegi mitte kohapeal, vaid toodi korra päevas tellimuste alusel Suur-Sõjamäelt. Lugejad pidid täitma sedeli, esitama tellimuse ning selle alusel otsustati, kas raamat on käsikogus (pisike kogu samal korrusel teenindusosakonna ruumides), all hoidlatest või Suur-Sõjamäel.
Raamatud jõudsid kohale tavaliselt lõunaks. Siis pidid letitöötajad need kiiresti sedeli alusel üle kontrollima (pealkirja ja kohaviita tuli kontrollida) ja riiulitesse nime alusel paigutama. Tavaliselt tekkis selleks ajaks lugejatest saba, kuna enamik tellitud raamatutest tulid SS-lt ja inimesed ootasid.
Letis oli raske. Ca 80% õhtustest lugejatest olid venekeelsed TTÜ üliõpilased, kes lugesid isegi tol ajal täiesti iganenud asju. Ma jõudsin isegi ära näha Engelsid ja Marxid, kuigi ma ise neid enam koolis lugema ei pidanud. Tundus, et slaavi tudengite õppekava oli eesti tudengitega võrreldes ajast maas.
Eestlasi oli muidugi ka aga eredamalt on meeles slaavi tudengid. Ilmselt keele pärast, kuna minu keskkooliaegne vene keel oli praktikaks alguses ikka suht olematu. Slaavi filoloogiga koos letis olles õppisin väljendeid ja kordasin tema järele :). Ta parandas ka vajadusel, nii et lõpuks sain kuidagi hakkama. Hullem oli siis kui mõni lugeja riidu kiskus või vaidlema hakkas. Ja neid ikka leidus... ka vaimselt haigeid kahjuks. Raamatukogu on ju soe ja sel ajal ka tasuta koht, nüüd enamasti peab lunastama kasvõi ühekordse summa eest kaardi. Siis ma ei mäleta, et oleks raha küsitud. Vaidlemiseks peab hästi keelt oskama :).
Eraldi grupp friike olid vene poisid, kes käisid regulaarselt lugemas Black Belt´i. See oli inglise keelne karatee ajakiri, mida paljundati, lõiguti zhiletiga, rebiti lehti välja ja seda kõike sageli su nina all. See oli täielik müstika, kuidas nad seda tegid ja kui pop see ajakiri oli. Vene noormehed käisid alati kambakesi ja vaidlesid ukse taga, et kes küsima tuleb. Saali neid ajakirjaga lasta ei saanud, istusid letist paari meetri kaugusel sohval ja ikka lõikusid...
Teine suurem grupp olid lehelugejad. Kuigi siis leht ei maksnud midagi eriti, oli teatud seltskond alati avamise hetkel ukse taga sabas ja tormas leheriiulite juurde. Lehed pidid avamise hetkeks olema tembeldatud ja kastidesse jagatud. Alati leidus keegi, kes tõstis lärmi, et tema soovitud lehte ei ole! Üks oli selline, kes otsis nii kaua riiulites, kuni leidis puuduva ja siis oo magus hetk! kõmpis pea püsti leti juurde ja pistis karjuma :D.
Lehti ja üldse posti käisime me toomas üle hoovi asuvas majas, kus nüüd peaks paiknema Soome saatkond. See oli ilus maja, akendest paistis Pikk Jalg. Vahel pidin tegema seal majas nn sisetööd, võrdlema peakataloogiga andmeid mahakantud raamatute kohta. Siis ma imetlesin vaadet vahelduseks, sest töö oli nüri ja igav. Seal majas oli ahjudega probleeme ning mul on meeles pidev kirbe suitsuhais ja külmad ruumid. Kui kauem kataloogides sorida, hakkasid näpud külmetama. Aga sellegipoolest mulle meeldis seal. Posti tõime me suure presentkotiga, siukse roheka ja lahmakaga. Olid eestikeelsed lehed, ajakirjad, venekeelsed. Välismaine tuli teisest majast, endisest nn eriosakonnast. Sellel oli miskine spetsnimi, mis mul hetkel ei meenu.
Post tuli käsitsi ära sorteerida ning kanda nimetuste kaupa kaartidele. Iga lehe kohta oli kaart ning selle alusel sai pärast jälgida, kas see number oli meile majja tulnud või mitte. See oli must töö, ütleme nii. Eriti trükimustane oli Pravda :D. Käed vajasid pesemist sooja vee ja seebiga.
Keskonna mõttes mulle seal väga meeldis. Seltskond oli tore ja arendav, oma töötajad said koju laenutada ja seda võimalust ma kasutasin palju. Eriti põnev oli väliseesti kirjanduse osakond. Minu jaoks tol ajal täielik avastamisrõõm. Nüüd on paljud nendest tolleaegsetest "hittidest" uuesti trükitud ja muu kirjanduse sekka kuidagi ära lahustunud. Osakonda käisid ka välismaised käsitööajakirjad, enamasti küll Soomest. Mul on siiani alles tellimissedelitele sirgeldatud retseptid ja mustrid. Ahjaa, seal oli kombeks teietada. Me olime mõne kolleegiga ikka pea aasta koos letist olnud, kui ta lõpuks sinatamiseks ettepaneku tegi :). Armas komme tegelikult.
Tavaliselt oli letis kaks inimest korraga. Teeninduslett oli nähtus omaette. Ma olen mõelnud, et kas keegi taipas neid tol ajal pildistada ja mis neist nüüd saanud on. Need olid massiivsed, puidust letid, spets sahtlitega lugejapiletite ja raamatusedelite jaoks. Lugeja tuli, esitas pileti ja siis otsisid talle raamatud. Sedelid koos piletiga käisid kastivahesse numbri taha ning number märgiti kontroll-lehele. Kui lugeja lahkus, siis lugesid üle, kas kõik raamatud on tagastatud, andsid pileti ja lõid templi kontroll-lehele, et kõik on ok :). Kontroll-lehe pidid nad andma pärast all valvelauda. Tuli ka küsida, kas jätame raamatud üles või saadame tagasi. Ülesse sai tellitud raamatuid oma nime alla jätta mu meelest nädalaks või 10päevaks, siis saatis nn sisetöö inimene nood alla hoidlasse. Seal tehti ka erandeid, nt käis üks hull umbvenekeelne papi, kelle raamatuid mitte keegi ei julgenud alla saata. Ta alati karjus ja nõudis kaebuste raamatut :D. Jah, meil oli ka see olemas ning kaebustele pidi siis ülemus reageerima. Aga ta vahel kirjutas sinna kiitusi ka, nii et olenes tujust :P.
Tavaliselt kuskil kella 2st läks tempo üles. Loengud lõppesid ja inimesed kogunesid. Saba lookles sageli kataloogisaali välja ja istuti lugemissaalides sulgemiseni. Õhtu viimane tund oli rahulik, siis saigi leti taga tasakesi ajakirja lapata ja mustreid maha joonistada. Kopeerimisevõimalus tuli hiljem ja see oli enamasti tasuline.
Sulgemine oli omaette ooper. Kuskil 10minutit enne sulgemist tuli minna läbi hämara suure kataloogisaali humanitaarteaduste lugemissaali ja anda kella. Selle peale vahtis sulle otsa kari vihaseid pilke ja keegi ei liikunud paigast. Sama protseduuri tuli korrata 5minutit hiljem ja siis päris sulgemise hetkel tuli läheneda lugejale isiklikult :P. Ajada üles tukkujad või kopudada sõrmega lauale ja viisakalt keelitada lahkuma. Mingit turvateenistust meil siis ei olnud, ise me seal lõime korda. Õnneks oli lugejaskond suhteliselt homogeenne ja haritud. No oli erandeid ka muidugi aga mingeid tõsiseid intsidente ma ei mäleta. Üks veidrik käis regulaarselt magamas ja vahetas vahel saalis üksi olles riideid. Vanem kolleeg läks siis alati ise kella andma ja kommenteeris, et selle tüübiga ei tohi noori tütarlapsi ühte ruumi jätta.
Kord kuus oli sanitaarpäev. Siis koristas kogu osakond lugemissaale, laudu, riiuleid. Pühkis Leninitelt tolmu ja tegi muid vajalikke koristustöid. Päeva lõpetuseks viisime kambakesi ära kogunenud taara (siis oli ainult klaaspakend müügil enamasti, va kolmnurksed koorepakid) ja saadud raha eest ostsime raeköögi kulinaariast kaasa süüa. Need ühissöömad olid toredad!
Kui kaubandus täiesti kokku kuivas, organiseeriti vahel sanitaarpäevadeks ka müüke. Mul on eredalt meeles Marati-müük, kus ma vist seisin oma elu pikimas sabas. Ma enam ei mäleta, kas ma lõpuks midagi ostsin ka aga see seismine on selgelt meeles.
Teine vahva ühistraditsioon olid sünnipäevad. Seal oli kombeks, et sünnipäevalaps saab oma sünnipäeval letiteenindusest prii päeva ning sisetöö ülesandeid ka selleks päevaks ei planeeritud. Ta pidi tulema lõunaks kohale ning tooma midagi magusat :). Kolleegid see-eest tulid tol hommikul vara, tõid kohale salatikoore, majoneesi, matejali kartulisalati jaoks. Koos hakiti ja maitsestati. Salatit tehti hiigelsuures kausis ja lõunast istus kogu osakond pidulikult sööma. Muidugi need, kes tol päeval graafiku alusel pidid olema letis, tegid ikka oma tööd. Neile anti korda-mööda pause, et kõik ikka pidusöögist osa saaks. See salatisööma oli võimas :).
Töökorraldus oligi siis nii, et olid need, kes letis ja need, kel sisetöö päevad. Sisetöö tähendas käsikogu korrastamist, raamatute kloppimist tolmust, lapiga riiulite üle tõmbamist, ajakirjade numeratsiooni kontrollimist. Trükised kippusid ikka sageli "liikuma" oma kohtadel, numbrid ei jooksnud järjest või siis olid kohaviidad sassis. See omakorda jälle võis anda tagasilööke teeninduses. Lisaks oli postitoomine ja sortimine "sisetöö"-päevalise ülesanne. Käsikogu põnevaim osa olid ajakirjad. Nt oli seal Looming aegade algusest peale ja TÜ toimetised, mida väga palju laenutati. Kui hiljem erialaloengutes teised õppisid pähe aastaarve, et millal üks või teine väljaanne Eestis ilmuma hakkas, teadsin ma neid unepealt :). Laenutamiskogemuse tulemus, mis muud. Neid oli vahel tore lapata, eriti vanu köiteid. Aastakäigud olid kõik kenasti köidetud.
Põhjalikumad operatsioonid nn sisetöö tegijatel olid fondi puhastamised. See algas juba nn ärkamisaja alguses, kui mindi karmil käel kõikide nende marxide ja leninite kallale, mis nii lugemissaalis kui käsikogus käepärast olemas olid. Liik 3, olgem täpsed :D. Parteipleenumid, programmid, viisaastaku ülevaated, kõned. Hunnikute kaupa valgekaanelisi punaste kirjadega materjale.
Siinkohal võin öelda, et fondi puhastamine ei olnud lihtne asi. Kõigepealt tegi töötaja koos vanema kolleegiga esialgse valiku ning välja sorteeritud raamatute põhjal tuli koostada käsitsi mahakandmisaktid mitmes ekspemplaris. Kui aktid valmis, tuli kokku komisjon, kes siis hindas igat nimetust ükshaaval ja otsustas, kas kantakse maha ainult topelteksemplar või lähevad kõik välja. Aktide alusel tuli teha ka võrdlusi peakataloogis, see paikneski tolles suitsuses üle-hoovi-majas. Alati pidi vähemalt 1 trükis alles jääma, arhiivi tarbeks. Kui kogu nimetus (nt kaamelikasvatuse alane) kogudest kustutati, siis oli vist vaja veel mingit kõrgemat komisjoni. Igatahes oli see paberimajandus ja hierarhia seal juures muljetavaldav. Detailid on aga kahjuks juba hägusemaks muutumas.
Mis veel sellele ajale iseloomulik oli? Lõunapauside ajal söödi muidugi nö riiulite vahel, st ühiskondlikke toitlustusasutusi ei külastatud. Esiteks majanduslikel põhjustel, teiseks polnud eriti ka aega. Ainus erand oli vaiksematel päevadel alla Raekööki jooksmine, et osta kulinaariast midagi. Seal olid nii head salatid, hind vist ka ei kohutanud, vähemalt ei mäleta ma selles osas mingeid emotsioone, erinevalt hiljem kõrvalmaja kangi all avatud kohvikust, kus ainuüksi supp maksis pea minu tolleaegsest eelarvest nädalaks planeerit vahenditest :D. See oli siis kui alustasid kooperatiivid, kui keegi veel mäletab neid moodustisi.
Kohvi või tee jaoks vett tõime me ühest toast, milles käidi ka suitsetamas. See oli alati PAKSULT sinist suitsu täis. Enne ukse avamist tuli kops õhku täis tõmmata ja sukelduda:D. Mäletan, et suitsunurgas istus sageli Heinapuu. Ta oleks nagu raamatukogu palgal olnud aga mida ta seal tegi, ei mäleta ma enam.
Eredamad (negatiivse alatooniga) hetked olid seotud õhtusest vahetusest kojuminekuga. Maja pandi kinni 20.00, rong läks ca 20.30 ajal. Parasjagu aega riidesse panemiseks, uste lukustamiseks ning Patkulist alla jalutamiseks. Oli kõhe muidugi aga õnneks ei kuulnud ma tol ajal eriti miskit kriminogeenset. Kurikamehed polnud veel sündinud siis.
Enamik naisi läks läbi pargi kesklinna poole. Seal ikka vahel juhtus, rebiti kotte käest ja tülitati. Meil ju maksti siis kassast palka ning palgapäeval moodustati Toompealt allalaskumise tiim :). Et oleks turvalisem. Vahel kui ema linnas oli, tuli tema vastu aga ta pelgas jälle pimedas Toompeale ronimist. Nii et lihtsam oli loota heale õnnele ja vedamisele.
Rongis sai lugeda või kududa, jah, juba siis ma kudusin :) ning 40minutit vaba aega oli kui maast leitud! Jaamast sõitsin koju kas rattaga (sügis-suvi-kevad) või kõndisin jala. Ma olin harjunud, sest kooli käisin ma ka maalt.
Mõned selleaegsed seigad tunduvad ikka praegu uskumatutena. Eriti keskkooli aeg, tunnid algasid 7.45 ja ma käisin maalt rongiga. Ma isegi ei suuda meenutada, mis kell ma ärkasin. Pool 6? või kell 6? :D. Eks ma olen praegu ka ju varane aga ma ei pea enam roboti kombel graafikus püsima või noh, pisut pean aga mitte nii karmilt õnneks.
Aga tagasi raamatukoguelu juurde.
Ma olin ka siis seal veel tööl kui mässumeelsed Toompead ründasid. Õnneks küll mitte õhtuses vahetuses, vaid lippasin varem rongile. Massid trügisid patkulist vastu, vastik oli. Umbes sama tunne kui viimati aprillirahutuste ajal. Selline pime mass, kes liigub ise teadmata, miks ja kuhu...
Õhtuses vahetuses olnud kolleeg pidi nendega koos pärast lasnamäe bussis sõitma, temal oli küll olnud hirmus. Tema kommentaar on mul meeles. Nii et me siis töötasime otse sündmuste keerises :).
Varsti läksin ma õppima ning õpingute vaheajal, suviti, käisin ikka seal tööl. Aitasin kolida ja nägin, kuidas uus maja tööle hakkas. Mäletan võimast avamistseremooniat ja tunnusmeloodiat. Huvitav, kas see on ikka sama neil? Viimasel kursusel töötasin jällegi täiskohaga nagu viimne patrioot :). Paljud meie kursuselt olid seal, ERR oli tööandjana tol hetkel väga atraktiivne minu meelest. Seda mõnusat meeleolu aga mis meil oli vanas majas, enam ei tekkinud. Olud olid muutunud, osakond korruste peale laiali jagatud ja palju uusi inimesi juurde võetud.
Ajad muutuvad, inimesed liiguvad edasi. Olles õhtuti kooli kõrvalt jalad raamatulifti ja leti vahet tormates ümmarguseks jooksnud, suhtlemisest & lugejate pidevast virinast lõpmatuseni tüdinud, sain ühel ilusal kevadpäeval uue pakkumise ja läinud ma olin.
-----------------------------------------------------------------------------
PS. Ma väga loodan, et mingil hetkel x see jutt ei ilmu jälle kuskil erialaajakirjas nagu ühe mu eelmise eriala puudutava postitusega juhtus. Ma ei tea siiani, kes selle avastas ja ajakirja toppis. Vähemalt küsida ju võiks, oleks viisakas või nii.
-------------------------------------------------------
Peale keskkooli sattusin ma aastal "ammu" tööle Rahvusraamatukogusse. Siis kandis ta küll veel teist nime ja asus teises kohas, Toompeal, imeilusates ruumides. Eriala köitis mind juba siis, tööst enesest oli mul suhteliselt ähmane ettekujutus. Aga tahe oli olemas ja see oli peamine. Hiljem läksin sama eriala Pedasse õppima.
Tööle asusin augustikuus, teenindusosakonda. Olgu kohe ära öeldud, et mul oli raamatukogus töötamisest ikka väga sinisilmne ettekujutus, nagu paljudel ilmselt. Et oled keset raamatuid ja muudkui loed palju ja naeratad lugejatele, kes kõik on heatahtlikud ja toredad :).
Tegelikult läks nii, et tööle asusin kahes vahetuses. Esimene oli 8.30st 16.30ni ja õhtune vahetus lõunast kuni kella 20ni. Lisaks tuli käia tööl nädalavahetusel ja selle eest sai siis nädala sees ühe vaba päeva.
Raamatud asusid hoidlates ja tol ajal polnud enamik hoidlatest isegi mitte kohapeal, vaid toodi korra päevas tellimuste alusel Suur-Sõjamäelt. Lugejad pidid täitma sedeli, esitama tellimuse ning selle alusel otsustati, kas raamat on käsikogus (pisike kogu samal korrusel teenindusosakonna ruumides), all hoidlatest või Suur-Sõjamäel.
Raamatud jõudsid kohale tavaliselt lõunaks. Siis pidid letitöötajad need kiiresti sedeli alusel üle kontrollima (pealkirja ja kohaviita tuli kontrollida) ja riiulitesse nime alusel paigutama. Tavaliselt tekkis selleks ajaks lugejatest saba, kuna enamik tellitud raamatutest tulid SS-lt ja inimesed ootasid.
Letis oli raske. Ca 80% õhtustest lugejatest olid venekeelsed TTÜ üliõpilased, kes lugesid isegi tol ajal täiesti iganenud asju. Ma jõudsin isegi ära näha Engelsid ja Marxid, kuigi ma ise neid enam koolis lugema ei pidanud. Tundus, et slaavi tudengite õppekava oli eesti tudengitega võrreldes ajast maas.
Eestlasi oli muidugi ka aga eredamalt on meeles slaavi tudengid. Ilmselt keele pärast, kuna minu keskkooliaegne vene keel oli praktikaks alguses ikka suht olematu. Slaavi filoloogiga koos letis olles õppisin väljendeid ja kordasin tema järele :). Ta parandas ka vajadusel, nii et lõpuks sain kuidagi hakkama. Hullem oli siis kui mõni lugeja riidu kiskus või vaidlema hakkas. Ja neid ikka leidus... ka vaimselt haigeid kahjuks. Raamatukogu on ju soe ja sel ajal ka tasuta koht, nüüd enamasti peab lunastama kasvõi ühekordse summa eest kaardi. Siis ma ei mäleta, et oleks raha küsitud. Vaidlemiseks peab hästi keelt oskama :).
Eraldi grupp friike olid vene poisid, kes käisid regulaarselt lugemas Black Belt´i. See oli inglise keelne karatee ajakiri, mida paljundati, lõiguti zhiletiga, rebiti lehti välja ja seda kõike sageli su nina all. See oli täielik müstika, kuidas nad seda tegid ja kui pop see ajakiri oli. Vene noormehed käisid alati kambakesi ja vaidlesid ukse taga, et kes küsima tuleb. Saali neid ajakirjaga lasta ei saanud, istusid letist paari meetri kaugusel sohval ja ikka lõikusid...
Teine suurem grupp olid lehelugejad. Kuigi siis leht ei maksnud midagi eriti, oli teatud seltskond alati avamise hetkel ukse taga sabas ja tormas leheriiulite juurde. Lehed pidid avamise hetkeks olema tembeldatud ja kastidesse jagatud. Alati leidus keegi, kes tõstis lärmi, et tema soovitud lehte ei ole! Üks oli selline, kes otsis nii kaua riiulites, kuni leidis puuduva ja siis oo magus hetk! kõmpis pea püsti leti juurde ja pistis karjuma :D.
Lehti ja üldse posti käisime me toomas üle hoovi asuvas majas, kus nüüd peaks paiknema Soome saatkond. See oli ilus maja, akendest paistis Pikk Jalg. Vahel pidin tegema seal majas nn sisetööd, võrdlema peakataloogiga andmeid mahakantud raamatute kohta. Siis ma imetlesin vaadet vahelduseks, sest töö oli nüri ja igav. Seal majas oli ahjudega probleeme ning mul on meeles pidev kirbe suitsuhais ja külmad ruumid. Kui kauem kataloogides sorida, hakkasid näpud külmetama. Aga sellegipoolest mulle meeldis seal. Posti tõime me suure presentkotiga, siukse roheka ja lahmakaga. Olid eestikeelsed lehed, ajakirjad, venekeelsed. Välismaine tuli teisest majast, endisest nn eriosakonnast. Sellel oli miskine spetsnimi, mis mul hetkel ei meenu.
Post tuli käsitsi ära sorteerida ning kanda nimetuste kaupa kaartidele. Iga lehe kohta oli kaart ning selle alusel sai pärast jälgida, kas see number oli meile majja tulnud või mitte. See oli must töö, ütleme nii. Eriti trükimustane oli Pravda :D. Käed vajasid pesemist sooja vee ja seebiga.
Keskonna mõttes mulle seal väga meeldis. Seltskond oli tore ja arendav, oma töötajad said koju laenutada ja seda võimalust ma kasutasin palju. Eriti põnev oli väliseesti kirjanduse osakond. Minu jaoks tol ajal täielik avastamisrõõm. Nüüd on paljud nendest tolleaegsetest "hittidest" uuesti trükitud ja muu kirjanduse sekka kuidagi ära lahustunud. Osakonda käisid ka välismaised käsitööajakirjad, enamasti küll Soomest. Mul on siiani alles tellimissedelitele sirgeldatud retseptid ja mustrid. Ahjaa, seal oli kombeks teietada. Me olime mõne kolleegiga ikka pea aasta koos letist olnud, kui ta lõpuks sinatamiseks ettepaneku tegi :). Armas komme tegelikult.
Tavaliselt oli letis kaks inimest korraga. Teeninduslett oli nähtus omaette. Ma olen mõelnud, et kas keegi taipas neid tol ajal pildistada ja mis neist nüüd saanud on. Need olid massiivsed, puidust letid, spets sahtlitega lugejapiletite ja raamatusedelite jaoks. Lugeja tuli, esitas pileti ja siis otsisid talle raamatud. Sedelid koos piletiga käisid kastivahesse numbri taha ning number märgiti kontroll-lehele. Kui lugeja lahkus, siis lugesid üle, kas kõik raamatud on tagastatud, andsid pileti ja lõid templi kontroll-lehele, et kõik on ok :). Kontroll-lehe pidid nad andma pärast all valvelauda. Tuli ka küsida, kas jätame raamatud üles või saadame tagasi. Ülesse sai tellitud raamatuid oma nime alla jätta mu meelest nädalaks või 10päevaks, siis saatis nn sisetöö inimene nood alla hoidlasse. Seal tehti ka erandeid, nt käis üks hull umbvenekeelne papi, kelle raamatuid mitte keegi ei julgenud alla saata. Ta alati karjus ja nõudis kaebuste raamatut :D. Jah, meil oli ka see olemas ning kaebustele pidi siis ülemus reageerima. Aga ta vahel kirjutas sinna kiitusi ka, nii et olenes tujust :P.
Tavaliselt kuskil kella 2st läks tempo üles. Loengud lõppesid ja inimesed kogunesid. Saba lookles sageli kataloogisaali välja ja istuti lugemissaalides sulgemiseni. Õhtu viimane tund oli rahulik, siis saigi leti taga tasakesi ajakirja lapata ja mustreid maha joonistada. Kopeerimisevõimalus tuli hiljem ja see oli enamasti tasuline.
Sulgemine oli omaette ooper. Kuskil 10minutit enne sulgemist tuli minna läbi hämara suure kataloogisaali humanitaarteaduste lugemissaali ja anda kella. Selle peale vahtis sulle otsa kari vihaseid pilke ja keegi ei liikunud paigast. Sama protseduuri tuli korrata 5minutit hiljem ja siis päris sulgemise hetkel tuli läheneda lugejale isiklikult :P. Ajada üles tukkujad või kopudada sõrmega lauale ja viisakalt keelitada lahkuma. Mingit turvateenistust meil siis ei olnud, ise me seal lõime korda. Õnneks oli lugejaskond suhteliselt homogeenne ja haritud. No oli erandeid ka muidugi aga mingeid tõsiseid intsidente ma ei mäleta. Üks veidrik käis regulaarselt magamas ja vahetas vahel saalis üksi olles riideid. Vanem kolleeg läks siis alati ise kella andma ja kommenteeris, et selle tüübiga ei tohi noori tütarlapsi ühte ruumi jätta.
Kord kuus oli sanitaarpäev. Siis koristas kogu osakond lugemissaale, laudu, riiuleid. Pühkis Leninitelt tolmu ja tegi muid vajalikke koristustöid. Päeva lõpetuseks viisime kambakesi ära kogunenud taara (siis oli ainult klaaspakend müügil enamasti, va kolmnurksed koorepakid) ja saadud raha eest ostsime raeköögi kulinaariast kaasa süüa. Need ühissöömad olid toredad!
Kui kaubandus täiesti kokku kuivas, organiseeriti vahel sanitaarpäevadeks ka müüke. Mul on eredalt meeles Marati-müük, kus ma vist seisin oma elu pikimas sabas. Ma enam ei mäleta, kas ma lõpuks midagi ostsin ka aga see seismine on selgelt meeles.
Teine vahva ühistraditsioon olid sünnipäevad. Seal oli kombeks, et sünnipäevalaps saab oma sünnipäeval letiteenindusest prii päeva ning sisetöö ülesandeid ka selleks päevaks ei planeeritud. Ta pidi tulema lõunaks kohale ning tooma midagi magusat :). Kolleegid see-eest tulid tol hommikul vara, tõid kohale salatikoore, majoneesi, matejali kartulisalati jaoks. Koos hakiti ja maitsestati. Salatit tehti hiigelsuures kausis ja lõunast istus kogu osakond pidulikult sööma. Muidugi need, kes tol päeval graafiku alusel pidid olema letis, tegid ikka oma tööd. Neile anti korda-mööda pause, et kõik ikka pidusöögist osa saaks. See salatisööma oli võimas :).
Töökorraldus oligi siis nii, et olid need, kes letis ja need, kel sisetöö päevad. Sisetöö tähendas käsikogu korrastamist, raamatute kloppimist tolmust, lapiga riiulite üle tõmbamist, ajakirjade numeratsiooni kontrollimist. Trükised kippusid ikka sageli "liikuma" oma kohtadel, numbrid ei jooksnud järjest või siis olid kohaviidad sassis. See omakorda jälle võis anda tagasilööke teeninduses. Lisaks oli postitoomine ja sortimine "sisetöö"-päevalise ülesanne. Käsikogu põnevaim osa olid ajakirjad. Nt oli seal Looming aegade algusest peale ja TÜ toimetised, mida väga palju laenutati. Kui hiljem erialaloengutes teised õppisid pähe aastaarve, et millal üks või teine väljaanne Eestis ilmuma hakkas, teadsin ma neid unepealt :). Laenutamiskogemuse tulemus, mis muud. Neid oli vahel tore lapata, eriti vanu köiteid. Aastakäigud olid kõik kenasti köidetud.
Põhjalikumad operatsioonid nn sisetöö tegijatel olid fondi puhastamised. See algas juba nn ärkamisaja alguses, kui mindi karmil käel kõikide nende marxide ja leninite kallale, mis nii lugemissaalis kui käsikogus käepärast olemas olid. Liik 3, olgem täpsed :D. Parteipleenumid, programmid, viisaastaku ülevaated, kõned. Hunnikute kaupa valgekaanelisi punaste kirjadega materjale.
Siinkohal võin öelda, et fondi puhastamine ei olnud lihtne asi. Kõigepealt tegi töötaja koos vanema kolleegiga esialgse valiku ning välja sorteeritud raamatute põhjal tuli koostada käsitsi mahakandmisaktid mitmes ekspemplaris. Kui aktid valmis, tuli kokku komisjon, kes siis hindas igat nimetust ükshaaval ja otsustas, kas kantakse maha ainult topelteksemplar või lähevad kõik välja. Aktide alusel tuli teha ka võrdlusi peakataloogis, see paikneski tolles suitsuses üle-hoovi-majas. Alati pidi vähemalt 1 trükis alles jääma, arhiivi tarbeks. Kui kogu nimetus (nt kaamelikasvatuse alane) kogudest kustutati, siis oli vist vaja veel mingit kõrgemat komisjoni. Igatahes oli see paberimajandus ja hierarhia seal juures muljetavaldav. Detailid on aga kahjuks juba hägusemaks muutumas.
Mis veel sellele ajale iseloomulik oli? Lõunapauside ajal söödi muidugi nö riiulite vahel, st ühiskondlikke toitlustusasutusi ei külastatud. Esiteks majanduslikel põhjustel, teiseks polnud eriti ka aega. Ainus erand oli vaiksematel päevadel alla Raekööki jooksmine, et osta kulinaariast midagi. Seal olid nii head salatid, hind vist ka ei kohutanud, vähemalt ei mäleta ma selles osas mingeid emotsioone, erinevalt hiljem kõrvalmaja kangi all avatud kohvikust, kus ainuüksi supp maksis pea minu tolleaegsest eelarvest nädalaks planeerit vahenditest :D. See oli siis kui alustasid kooperatiivid, kui keegi veel mäletab neid moodustisi.
Kohvi või tee jaoks vett tõime me ühest toast, milles käidi ka suitsetamas. See oli alati PAKSULT sinist suitsu täis. Enne ukse avamist tuli kops õhku täis tõmmata ja sukelduda:D. Mäletan, et suitsunurgas istus sageli Heinapuu. Ta oleks nagu raamatukogu palgal olnud aga mida ta seal tegi, ei mäleta ma enam.
Eredamad (negatiivse alatooniga) hetked olid seotud õhtusest vahetusest kojuminekuga. Maja pandi kinni 20.00, rong läks ca 20.30 ajal. Parasjagu aega riidesse panemiseks, uste lukustamiseks ning Patkulist alla jalutamiseks. Oli kõhe muidugi aga õnneks ei kuulnud ma tol ajal eriti miskit kriminogeenset. Kurikamehed polnud veel sündinud siis.
Enamik naisi läks läbi pargi kesklinna poole. Seal ikka vahel juhtus, rebiti kotte käest ja tülitati. Meil ju maksti siis kassast palka ning palgapäeval moodustati Toompealt allalaskumise tiim :). Et oleks turvalisem. Vahel kui ema linnas oli, tuli tema vastu aga ta pelgas jälle pimedas Toompeale ronimist. Nii et lihtsam oli loota heale õnnele ja vedamisele.
Rongis sai lugeda või kududa, jah, juba siis ma kudusin :) ning 40minutit vaba aega oli kui maast leitud! Jaamast sõitsin koju kas rattaga (sügis-suvi-kevad) või kõndisin jala. Ma olin harjunud, sest kooli käisin ma ka maalt.
Mõned selleaegsed seigad tunduvad ikka praegu uskumatutena. Eriti keskkooli aeg, tunnid algasid 7.45 ja ma käisin maalt rongiga. Ma isegi ei suuda meenutada, mis kell ma ärkasin. Pool 6? või kell 6? :D. Eks ma olen praegu ka ju varane aga ma ei pea enam roboti kombel graafikus püsima või noh, pisut pean aga mitte nii karmilt õnneks.
Aga tagasi raamatukoguelu juurde.
Ma olin ka siis seal veel tööl kui mässumeelsed Toompead ründasid. Õnneks küll mitte õhtuses vahetuses, vaid lippasin varem rongile. Massid trügisid patkulist vastu, vastik oli. Umbes sama tunne kui viimati aprillirahutuste ajal. Selline pime mass, kes liigub ise teadmata, miks ja kuhu...
Õhtuses vahetuses olnud kolleeg pidi nendega koos pärast lasnamäe bussis sõitma, temal oli küll olnud hirmus. Tema kommentaar on mul meeles. Nii et me siis töötasime otse sündmuste keerises :).
Varsti läksin ma õppima ning õpingute vaheajal, suviti, käisin ikka seal tööl. Aitasin kolida ja nägin, kuidas uus maja tööle hakkas. Mäletan võimast avamistseremooniat ja tunnusmeloodiat. Huvitav, kas see on ikka sama neil? Viimasel kursusel töötasin jällegi täiskohaga nagu viimne patrioot :). Paljud meie kursuselt olid seal, ERR oli tööandjana tol hetkel väga atraktiivne minu meelest. Seda mõnusat meeleolu aga mis meil oli vanas majas, enam ei tekkinud. Olud olid muutunud, osakond korruste peale laiali jagatud ja palju uusi inimesi juurde võetud.
Ajad muutuvad, inimesed liiguvad edasi. Olles õhtuti kooli kõrvalt jalad raamatulifti ja leti vahet tormates ümmarguseks jooksnud, suhtlemisest & lugejate pidevast virinast lõpmatuseni tüdinud, sain ühel ilusal kevadpäeval uue pakkumise ja läinud ma olin.
-----------------------------------------------------------------------------
PS. Ma väga loodan, et mingil hetkel x see jutt ei ilmu jälle kuskil erialaajakirjas nagu ühe mu eelmise eriala puudutava postitusega juhtus. Ma ei tea siiani, kes selle avastas ja ajakirja toppis. Vähemalt küsida ju võiks, oleks viisakas või nii.
laupäev, 27. märts 2010
Ärge siis unustage kella keerata :)
Suska käis täna trimmija juures ning peale "rasket katsumust" tegime traditsioonilise külastuse Hortesesse. Ja nii tuligi meie majapidamisse Gena :).Gena on tore loom ja Suskale väga meeldib. Tänu Genale saime kassas kiita, et nii korralik koer, kannatlik ja puha. Suska nimelt vahtis suu ammuli Gena poole ja ootas, kunas ometigi selle omale hambusse saaks. Hortese lemmiklooma osas tohivad koerad ka käia. Valisime koos riiulite vahel, Suska kõõritas aeg-ajalt nagu mangust ülemiste korruste suunas. Panevad siis selle kauba nii kõrgele :P.
Pühadejänes on meil ka omast käest nüüd, sest pügatud Suska pikad kõrvad on nähtus omaette. Karvane oli ta küll ikka koledasti, nii et kõrvalseisja üts trimmijale, et ma ootan väheke, tahaks näha mis nägu sealt välja tuleb.
Täna on nood loomakesed mul nii väsinud, et sõna otseses mõttes norisevad.
Hommikune start
Mul on ikka mingi eriteema selle uduga, sest sellised vaated meeletult lummavad. Tänane hommik oli üks minu lemmikutest. Pilt on tehtud telefoniga ja läbi autoakna, nii et kvaliteedist me ei räägi. Lihtsalt üks hetk kui selline
Kummik ja muud
Kesklinnas ringi tiirutades näeb üha rohkem kummikuid. Lillelisi ja ruudulisi, värvilisi ja ühevärvilisi. Täitsa äge, inimestel on julgust ja kummik tundub olevad lisaks praktilisusele pop.
Eile nägin meie söögikohas naiserahvast, kel lihtne must kummik jalas ja peale maalitud muhu muster. Idee iseenesest tuttav aga sealses keskkonnas hetkeks ehmatav, kuid siis viis suu muigele. Tore julgustükk ning kandja kandis idee stiilipuhtalt välja :).
Meil on veel hanged aga juba sulab hoogsalt. Täna viskasin kevadlillepeenra nurgast pisut lund ära. Hästi natukene on servast rohelist näha. Tundub uskumatu aga nii on :D. Kevad siiski tuleb!
Käsitööga on hetkel nii, et koon ja harutan, tikin ja õmblen isegi aga valmis pole veel midagi. Viimase pikema kudumaratoni osa harutasin pea 15cm tagasi, kuna see va jutuline muster hajutas jälle mu tähelepanu :S. Vähe sellest, et ma igasugustesse mustritesse niigi "loominguliselt" suhtun ja pooled asjad omamoodi teen, ma ju ei loe neid otsast lõpuni enne kudumist läbi. Isu läheks ära :D. Nii siis avastasingi nina mustris, et a la 3. veerus peenikeses kirjas on märkus - ja samal ajal...
Nii, nüüd tegudele!
Lugemise ja kirjutamiseni.
Eile nägin meie söögikohas naiserahvast, kel lihtne must kummik jalas ja peale maalitud muhu muster. Idee iseenesest tuttav aga sealses keskkonnas hetkeks ehmatav, kuid siis viis suu muigele. Tore julgustükk ning kandja kandis idee stiilipuhtalt välja :).
Meil on veel hanged aga juba sulab hoogsalt. Täna viskasin kevadlillepeenra nurgast pisut lund ära. Hästi natukene on servast rohelist näha. Tundub uskumatu aga nii on :D. Kevad siiski tuleb!
Käsitööga on hetkel nii, et koon ja harutan, tikin ja õmblen isegi aga valmis pole veel midagi. Viimase pikema kudumaratoni osa harutasin pea 15cm tagasi, kuna see va jutuline muster hajutas jälle mu tähelepanu :S. Vähe sellest, et ma igasugustesse mustritesse niigi "loominguliselt" suhtun ja pooled asjad omamoodi teen, ma ju ei loe neid otsast lõpuni enne kudumist läbi. Isu läheks ära :D. Nii siis avastasingi nina mustris, et a la 3. veerus peenikeses kirjas on märkus - ja samal ajal...
Nii, nüüd tegudele!
Lugemise ja kirjutamiseni.
neljapäev, 25. märts 2010
Linnupete!
Oravake tuletas meelde, katsume siis järgida. Loe rohkem.
Edit. Maavalla artiklile lisaks võin oma lapsepõlvest meenutada, et meie kandis oli kägu just see petjalind. Alati käis võistlus, et kes esimesena ja millal kägu kuuleb. Kui see juhtus hommikul ja linnupete oli võtmata, siis öeldi, et kägu pettis ära. Teisi linde selles kontekstis ei mainitud.
Aga see petmine polnud kahjutegemise kontekstis, võimalik, et vanaema oli selle uskumuse lihtsalt omaks kunagi võtnud aga polnud juurelnud tegeliku tähenduse üle. Meil oli ikka pigem nii, et hommikukägu kukkus hoolt esmasele kuulajale aga kui linnupetet polnud võetud, siis võis selle korra meelest visata. Õhtune oli õnnekägu ja lõunane laisk kägu. Loomulikult ihkasid kõik just õhtuti esimest korda kevadel kägu kuulata :).
Huvitav on veel see, et maavalla jutus mainitakse kalkunit nagu oleks too ka kaugetelt maadelt naasev lind :). Kalkun on aga üks pull elukas küll. Mul on sellega oma suhe, mis baseerub hirmul ja pisut ka imetlusel. Iseenesest ju äge elukas, kirju ja mis hääl! Võigas kohati ju lausa.
Meie naabriproua maal kasvatas kalkuneid ja tal olid nood vabapidamisel. Maantee läks otse tema maja sireliheki tagant läbi ja sealt nõiduslikust hekist võis välja lennata kes iganes.
Kõigepealt oli tal üks hull hanepaar, kes võis sind mitu head meetrit taga ajada. Lapsele oli see kole kogemus, sest kui üks hani oma tiivad laiali ajab ja sulle susisedes järele tormab, siis on see üks ütlemata vastik asi. Rariteetsemad kujud, kes vastu hakkasid, said tunda ka õlale lendavat lindu, kes siis tiibadega üritasid sind uimaseks kloppida.
Kui hanedega läks õnneks, siis tulid kalkunid. Ma millegipärast arvan, et nad pole kurjad linnud :D aga see võigas hääl ja massi tekitamine hanede taustal mõjus... Kogemus polnud ehk nii hull, kui oli vaja lihtsalt hekist kuidagi mööda saada. Võis kiirendada juba varem ja tormata pooljoostes vajalik distants läbi ja loota, et mitmepealine kari sind ei märka. Või siis kimada jalgrattal nii palju kui jalad jaksasid vändata.
Keerulisemaks läks asi siis kui ema saatis naabritädi juurde mune tooma. Vai heldust, siis tuli ju hoovi siseneda ning ukseni jõuda. Lisaks linnukarjale oli naabritädil kaks ketikoera, kes olid säetud just nii, et kui ühe ketipiirkonnast taganema hakkasid, siis oli teine sul sealsamuses kinni. Reeglina tähendaski see munatoomine kuskil teeservas jõlkumist seni, kuni naabritädi märkas või kuulis ning appi tuli. Telefone meil siis polnud.
Eks temaga pahandati ka aga sest polnud mingit kasu. Hiljem kui ta vanemaks jäi, siis lõpetas eksreemlindude pidamise ära ja jättis vaid kanad, jänesed. Siis oli palju toredam külas käia, eriti lahedad olid jänkud.
Aga tulles tagasi kalkunite juurde, siis viimati nägin ma neid Kurgjal, talumuuseumis.
Edit. Maavalla artiklile lisaks võin oma lapsepõlvest meenutada, et meie kandis oli kägu just see petjalind. Alati käis võistlus, et kes esimesena ja millal kägu kuuleb. Kui see juhtus hommikul ja linnupete oli võtmata, siis öeldi, et kägu pettis ära. Teisi linde selles kontekstis ei mainitud.
Aga see petmine polnud kahjutegemise kontekstis, võimalik, et vanaema oli selle uskumuse lihtsalt omaks kunagi võtnud aga polnud juurelnud tegeliku tähenduse üle. Meil oli ikka pigem nii, et hommikukägu kukkus hoolt esmasele kuulajale aga kui linnupetet polnud võetud, siis võis selle korra meelest visata. Õhtune oli õnnekägu ja lõunane laisk kägu. Loomulikult ihkasid kõik just õhtuti esimest korda kevadel kägu kuulata :).
Huvitav on veel see, et maavalla jutus mainitakse kalkunit nagu oleks too ka kaugetelt maadelt naasev lind :). Kalkun on aga üks pull elukas küll. Mul on sellega oma suhe, mis baseerub hirmul ja pisut ka imetlusel. Iseenesest ju äge elukas, kirju ja mis hääl! Võigas kohati ju lausa.
Meie naabriproua maal kasvatas kalkuneid ja tal olid nood vabapidamisel. Maantee läks otse tema maja sireliheki tagant läbi ja sealt nõiduslikust hekist võis välja lennata kes iganes.
Kõigepealt oli tal üks hull hanepaar, kes võis sind mitu head meetrit taga ajada. Lapsele oli see kole kogemus, sest kui üks hani oma tiivad laiali ajab ja sulle susisedes järele tormab, siis on see üks ütlemata vastik asi. Rariteetsemad kujud, kes vastu hakkasid, said tunda ka õlale lendavat lindu, kes siis tiibadega üritasid sind uimaseks kloppida.
Kui hanedega läks õnneks, siis tulid kalkunid. Ma millegipärast arvan, et nad pole kurjad linnud :D aga see võigas hääl ja massi tekitamine hanede taustal mõjus... Kogemus polnud ehk nii hull, kui oli vaja lihtsalt hekist kuidagi mööda saada. Võis kiirendada juba varem ja tormata pooljoostes vajalik distants läbi ja loota, et mitmepealine kari sind ei märka. Või siis kimada jalgrattal nii palju kui jalad jaksasid vändata.
Keerulisemaks läks asi siis kui ema saatis naabritädi juurde mune tooma. Vai heldust, siis tuli ju hoovi siseneda ning ukseni jõuda. Lisaks linnukarjale oli naabritädil kaks ketikoera, kes olid säetud just nii, et kui ühe ketipiirkonnast taganema hakkasid, siis oli teine sul sealsamuses kinni. Reeglina tähendaski see munatoomine kuskil teeservas jõlkumist seni, kuni naabritädi märkas või kuulis ning appi tuli. Telefone meil siis polnud.
Eks temaga pahandati ka aga sest polnud mingit kasu. Hiljem kui ta vanemaks jäi, siis lõpetas eksreemlindude pidamise ära ja jättis vaid kanad, jänesed. Siis oli palju toredam külas käia, eriti lahedad olid jänkud.
Aga tulles tagasi kalkunite juurde, siis viimati nägin ma neid Kurgjal, talumuuseumis.
Motivatsioon on kõige alus!
See on Suska loosung. Täna otsustasin hilise ärkamise kiuste minna koertega pikemale tuurile. Ilm soosis ja õhk oli mõnus! Suskin kõndis kut loom, esireas ja reipalt. Uued rajad, uued lõhnad. Põnev!
Nüüd on vaibal nagu üks suur karvane pinnalaotus, väss :)
Eilne jalutuskäik suutis mu kannatuse mitmekordselt proovile panna. Samas ilm oli kevadine, kujutate ette :). Ma kuulsin esimest korda kuldnokka ja imetlesin loojuvat päikest. Toda päikest imetlesid penid ka, kohe nii tõsiselt, et võtsid kohad sisse hiigelhange otsas kahe maja vahel. Küljed koos ja ninad päikese suunas. Mul tekkis vahepeal juba küsimus, et kas peed ära ei külmu või. No ikka oma 10minutit passiti liikumatult, tõeline penimeditatsioon :D.
Lõpuks koputasin seljale ja kõnetasin, et no kaua võib.
Aga et see blog ei jääks ainult ilmajuttudele pühendet, siis olgu ära märgitud, et Siil udus raamat on Apollos müügil. Originaalpiltidega, A4 formaadis, ühesõnaga imeline. Minu jaoks siis, sest see on mu lemmikmultikas. Maksis alla 100 krooni midagi.
Krossi mälestused 1-2osa olid soodushinnaga, 149 eeku. Kui kedagi peaks huvitama.
Mul on prioriteedid ikka kenasti paigas :P. Eelmisel nädalal lahkus saapakonts minu juurest. Vaja oleks parandada või uusi vaadata aga mina ostan raamatuid.
Nüüd on vaibal nagu üks suur karvane pinnalaotus, väss :)
Eilne jalutuskäik suutis mu kannatuse mitmekordselt proovile panna. Samas ilm oli kevadine, kujutate ette :). Ma kuulsin esimest korda kuldnokka ja imetlesin loojuvat päikest. Toda päikest imetlesid penid ka, kohe nii tõsiselt, et võtsid kohad sisse hiigelhange otsas kahe maja vahel. Küljed koos ja ninad päikese suunas. Mul tekkis vahepeal juba küsimus, et kas peed ära ei külmu või. No ikka oma 10minutit passiti liikumatult, tõeline penimeditatsioon :D.
Lõpuks koputasin seljale ja kõnetasin, et no kaua võib.
Aga et see blog ei jääks ainult ilmajuttudele pühendet, siis olgu ära märgitud, et Siil udus raamat on Apollos müügil. Originaalpiltidega, A4 formaadis, ühesõnaga imeline. Minu jaoks siis, sest see on mu lemmikmultikas. Maksis alla 100 krooni midagi.
Krossi mälestused 1-2osa olid soodushinnaga, 149 eeku. Kui kedagi peaks huvitama.
Mul on prioriteedid ikka kenasti paigas :P. Eelmisel nädalal lahkus saapakonts minu juurest. Vaja oleks parandada või uusi vaadata aga mina ostan raamatuid.
kolmapäev, 24. märts 2010
Lumi!
Tõenäoliselt ei ületa lumi enam ammu uudisekünnist, võibolla vaid siis kui keegi jälle pihta saab või miskit. Aga no ma ikka üritan, kasvõi kroonika mõttes. Nii et siit see tuleb - öösel on sadanud maha paks kiht lund ja peale veel törtsu vihma. Kõik kleepub ja kleebib, koeri kloppisin maja ees tõhusalt enne kui trepikotta lubasin. Sulab küll hoolega aga lumine ja valge on ikka. See stabiilne must-valge "foto" aknast muutub juba üksluiseks :). Mõte sellest, et kunagi kuivas pesu õues ja niideti muru, on kuidagi kauge poolutoopiline minevik.
Olen kärsitu, ma tean.. ma tean...
Maal on masendus maad võtmas. Samas siis ei hakka ju igav. Suvel on igal nädalal muruniitmised, talvel lumerookimised :). Õnneks sel talvel on kuidagi nii läinud, et külaselts orgunnis sahamehe. Iga talu maksab natuke raha ja sahk lükkab külateedelt lume ära. Sissesõiduteed tuleb omal puhastada. Lisaks on riigimaantee ühes servas ning vallateed alevi keskel. Poekülastus pidi olema kut õunte pealt ennustamine - isegi kui riigitee tundub enam vähem kelgutatav, siis vallatee ei pruugi seda üldse olla ning vastupidi. Kui kohati tundub, et rattaga saaks kenasti, siis poolel teel selgub, et tegelikult lükkad läbi lume nii ennast, ratast kui poekotte. Ema rattal on küll naelkummid aga "jahuses" lumes ei haagi nood ning sõita pole turvaline.
Praegune kuum teema on sulaveed. Kuigi lumehanged näiliselt nagu ei taanduks veel, on krundi madalamad kohad vett täis. Lumi on peal ja veekiht all. Kummikutega veel pääseb puid tooma aga kohevarsti tuleks teha puuvedamise aktsioon, et oleks suurvete ajal millega kütta. Kanuu neil küll on aga paati mitte :). Varsti on käes ilmselt ka see aeg, kus ma enam talu juurde parkida ei saa, auto jääks mutta kinni lihtsalt. Tuleb jätta auto maanteele ja sealt kordamööda koeri süles vedades koju kõmpida. Maaelu romantika :).
Aga suvel on seal ikka kena ka kui muru niidet ja aiatööd tehtud. A noh, tuleks see ilus aeg siis rutem ometi! Lisan siia ühe meenutuse paari aasta tagusest ajast. Taamal värskelt pügatud krunt, on ju kena? See oli veel see aeg, kus ema ja ta vend kahe pisikese muruniitjaga kord nädalas pea terve päeva krunti niitsid. Üks ühest otsast ja teine teisest. Piisas paarist vihmasest päevast ja hein vohas :D. Nüüd on neil pisikene murutraktor aga lillepeenra servi ja sisehoovi teeb ema ikka muruniidukiga või päris käsitsi. Minu meelest sellist nädalavahetust suvest mina ei mäleta, kus nad ei niidaks :D. Suveigatsus tuli nüüd peale...
Olen kärsitu, ma tean.. ma tean...
Maal on masendus maad võtmas. Samas siis ei hakka ju igav. Suvel on igal nädalal muruniitmised, talvel lumerookimised :). Õnneks sel talvel on kuidagi nii läinud, et külaselts orgunnis sahamehe. Iga talu maksab natuke raha ja sahk lükkab külateedelt lume ära. Sissesõiduteed tuleb omal puhastada. Lisaks on riigimaantee ühes servas ning vallateed alevi keskel. Poekülastus pidi olema kut õunte pealt ennustamine - isegi kui riigitee tundub enam vähem kelgutatav, siis vallatee ei pruugi seda üldse olla ning vastupidi. Kui kohati tundub, et rattaga saaks kenasti, siis poolel teel selgub, et tegelikult lükkad läbi lume nii ennast, ratast kui poekotte. Ema rattal on küll naelkummid aga "jahuses" lumes ei haagi nood ning sõita pole turvaline.
Praegune kuum teema on sulaveed. Kuigi lumehanged näiliselt nagu ei taanduks veel, on krundi madalamad kohad vett täis. Lumi on peal ja veekiht all. Kummikutega veel pääseb puid tooma aga kohevarsti tuleks teha puuvedamise aktsioon, et oleks suurvete ajal millega kütta. Kanuu neil küll on aga paati mitte :). Varsti on käes ilmselt ka see aeg, kus ma enam talu juurde parkida ei saa, auto jääks mutta kinni lihtsalt. Tuleb jätta auto maanteele ja sealt kordamööda koeri süles vedades koju kõmpida. Maaelu romantika :).
Aga suvel on seal ikka kena ka kui muru niidet ja aiatööd tehtud. A noh, tuleks see ilus aeg siis rutem ometi! Lisan siia ühe meenutuse paari aasta tagusest ajast. Taamal värskelt pügatud krunt, on ju kena? See oli veel see aeg, kus ema ja ta vend kahe pisikese muruniitjaga kord nädalas pea terve päeva krunti niitsid. Üks ühest otsast ja teine teisest. Piisas paarist vihmasest päevast ja hein vohas :D. Nüüd on neil pisikene murutraktor aga lillepeenra servi ja sisehoovi teeb ema ikka muruniidukiga või päris käsitsi. Minu meelest sellist nädalavahetust suvest mina ei mäleta, kus nad ei niidaks :D. Suveigatsus tuli nüüd peale...
teisipäev, 23. märts 2010
Nostalgialaks
Sattusin täna ajakirjandusmaja taga olevale siseturule. Võinoh, ega ta päris turg pole, selline naljakas boksimajandus pigem. Ühest nendest paljudest leidsin aga väärt kraami, mis meenutas õnnist lapsepõlve.Lubage esitleda - värske hapukurk otse suurest klaaspurgist, baikali jook, Pärnust pärit antonovka õunad. Seal oli veel igasugust naljakat kraami nagu tomati ja baklazhaani möksid, kuivatatud puuviljad suures valikus, rohelist kraami, aedvilju, puuvilju.
Aga kurk on aus, vanaema nimetas selliseid "poolräidind" :). Tegin kotletivõileiva ja pistsin hunniku viilakaid peale. Mõnus amps on!
Õunte pärast on kisma. Kohe kui esimene sai viiludeks lõigutud, olid tüübid köögis ja nõudsid ka. Kodumaine õun on ikka hea, ma ei saa aru, miks ma pisut õunu keldrisse ei korjanud. Meil ju siin uputas sügisel...
Ja baikalist ei tüdi ma eal :), tarhuni oli ka!Paik ise on poolkummaline. Nt on seal pankrotivara boks, kus müüakse täiesti udupeeneid tapeete ja santehnikat, põrandaplaate vist ka oleks nagu olnud.
Siis märkasin ma seal majas veel kalaputkat, kus enamasti küll suitsukala, sh isegi lesta. Lesta oleks ostnud aga neil oli probeemne kunde, kes vaidles müüjaga teemal, kumb neist paremini lugeda oskab. Seega ma ei hakanud segama.
Sääsutukas on kah ning paar sekkarit, ühe klaasil märkasin kirja "kliendikaardiga 10% odavam". Naljakas, et meil on siis sekkarites nüüd kliendikaardid ka.
Ühesõnaga selline kirju kant, kundemajandus kah vastav, eriti hapukurgi sabas aga ma ei lasknud end häirida :D. Seal tagahoovis on tasuta parkla (Säästuka oma vist) ja kui ma käin Abakhanis, siis tavaliselt pargin seal. Pisut on jalutada aga mitte palju.
Kiun
Miks ei ole olemas blogipostitusi lapsepõlvest :D. Tahaks kohe võrrelda, sest ma ei suuda meenutada, kaua talved kestsid. Kellakeeramise ajal vist ikka kestsid veel, sest mul on üks mälupilt kooliminemise hommikust. Tegin peatuse kohaliku vabriku telefoniputkas, et helistada ja küsida, mis see täpne kell ikka on :D. Oli selline number, kuhu helistades öeldi, mis kell on. Mäletate? Vot, selles mälupildis on lumi maas.Täna on väljas kiilasjää ja külm. Õnneks on mu räbaldunud matkasaapad ikka veel sellises konditsioonis, et päris jalast ära ei kuku, nendega ma saan kõnnitud, pole libe.
Koerad jalutasid nagu uimased teod. Mõtlesin just, et kui nendega peaks kellaaja peale minema, nt rongile, siis ma jõuaks ilmselt planeeritust ülejärgmisele. No anna olla tempot! Kui hüüad, et Suska, jalutame nüüd! Istub see loom maha ja pöörab pea viltu ning vaatab otsa. Tore loom, midagi ei ole öelda. Ainus, mis teda liikvel hoiab, on lumehange astutud jalaaukude uurimine. Et vaatame nüüd seda ja siis otsime, mis on tolles augus. Niiviisi hüppab ringi nagu jänes ja liigub august auguni, passides nagu Alice nende sisse, pee väljas ja pea kaelani sees. Selline "jalutamine" meeldib aga kõik muud tempokad liikumised punktist A punkti B on välistatud hetkel. Ei tea, mis see on. Vahepeal kui talv alles tuli ja lumi oli uus ning põnev, kimas ringi omal algatusel nagu kuul.
Täna oli ka see suurepärane hommik, kus ma sain täiesti üheselt aru, et Suska küsib õue. Parem hilja kui mitte kunagi, eksole, Suska saab aprillis 6. Siiani on ta leppinud minu pakutud ajalise intervalliga või vihisenud esikusse Blacky tuules. A vot täna oldi konkreetne ja see õueküsimine on totaalselt erinev B vanamuti omast.
B tuleb tavaliselt minu nina ette istuma. Istub. 5min, 10min. Vaikus. Siis tuleb läbi nina ja kinniste hammaste "mmmmmm". Ikka istub. Kui ma ei reageeri, kordab. Kui ma tähele ei pane või kohe minna ei saa, siis karjatab "auhh", jämedalt ja konkreetselt. Siis ei ole enam mingit kahtlusepoegagi, tuleb minna.
Suskal aga käis täna nii, et joosti minu ja esiku vahet ning hüpati nagu kummipall, sinna juurde käis kile kiun. Rihmad ripuvad esikus, ninaga vehiti nende suunas ja ilme oli selline, et KUI me kohe ei lähe, siis juhtub õnnetus :D. No läksime siis.
Tulles tagasi ilma juurde, siis jah, päeval ikka sulab hoolega. Siin on paar tänavat sellised, kust koertega enam päeval läbi ei saa. Aga lumekogused kuidagi ei vähene, majatagused pesunööride juurde viivad "kanalid" on ikka poole kõrgemad kui shotikas. Eile testisime.
Kevad on kaugel.
esmaspäev, 22. märts 2010
Härjapea jõgi
Blogirullist jäi silma, vaadake ka. huvitav, et ta seal üleval nii terva nurga teeb. Või on see lihtsalt "kujundaja" mugandus?
pühapäev, 21. märts 2010
laupäev, 20. märts 2010
Kullakesed Linnateatris
Tänaseks olime Vardakeerutaja poolt palutud koosviibimisele Linnateatrisse. Tore oli!
Tänud tartlastele lõbusa seltskonna eest, tänu teile sain Karnaluksi ja Stocki (jogurtilaar on vannitoas "käimas" juba :)).
Tänud Jutupaunale juuretise eest (leib küpseb ahjus :)).
Tänud Vardamoorile seebi eest ja Kajakale linnuprossi eest (mis oli viimane tema linnukollektsioonist aga millele ta lubas õhtul kohe lisa teha :P).
Tänud Vardakeerutajale kutsumast!
Tore oli teid kõiki üle pika aja jälle näha, kullakesed!
Piltidega on kuidagi kehvasti, vaid lapsed on kenasti peale jäänud ja neid oli meil seekord kohal lausa 3 :)
neljapäev, 18. märts 2010
kolmapäev, 17. märts 2010
Hecuba pärast
Käisin teatris täna, Linnakas nagu juba tavaks saanud ja etendus oli Hecuba pärast. Oi see oli hea!
Ma tahaks seda kohe veel näha, mulle õudselt meeldis. Ma ikka lõpuks lõugasin naerda nii koledasti, et omal oli ka piinlik. Polnud lame ega piinlik, pigem selline nutikas ja hia :D. Kahju, et mul pole head mälu tsitaatide peale.
Silme eest käis läbi Malev, Skangpoomijad ja Apelsinid aga kumbki pole sellega võrreldav. Hamletist lõigud olid hästi põimitud ja samas alatoon selline jaburalt sürrealistlik. Läbivaks muusikapalaks oli allviidatud :D. Nüüd mul kummitab ja elamus nagu elevants ei lase uinuda.
"mis ma nüüd siis teen?!?"
"mine kloostrisse!!!"
Edit. lisatud hommikul:
Teatrisse minek oli kiire otsus ja oleks kellegi kiire veel kaasa haaranud! Eile õhtul kontorist lahkudes teatas kolleeg, et tal ikka veel 2 piletit käes. Laps jäi haigeks ja ise ka imelik olla, et äkki võtan kaasa kui juhtumisi keegi ukse ees piletit lunib. No saal oli välja müüdud küll aga 30 viimse minutiga ikka vabu teatrisse soovijaid ei leia. Panin KKsse kuulutuse ja saatsin tuttavatele smsid aga keegi ei võtnud vedu.
Kehvasti tegid, sest etendus oli megalahe. Tõenäoliselt ei sobi igaühele, mul ema ilmselt õiendaks juba esimese 30minuti jooksul, et mis asi see on :D. Aga mulle meeldis, ma tahaks veel näha :). Näitleja elu pahupool ja see kuidas annet raistatakse-ei tunnustata-ei mõisteta. Head vastandamised olid a la automüüja versus näitleja (mis te teete seal teatris), tõeline_pedevihkaja_naise_uus_mees versus näitleja (mehed sukkpükstes) jne. Vastandamised olid sellised minu taluvuse piiril kohati, ei ajanud tol hetkel naerma aga samas nii elulised. Pedevihjakaid ja jõmme on meil ju küll ja enam. Oo ja nood tohtrid :D, see oli hea. EKG ja Mardi soolo :D.
Võigemast meeldib mulle üha enam. Eile oli ta ikka nii teisest ooperist seal, et raske oli ära tunda. Mõtlesin, keda ta mulle meenutab aga ei mõelnudki välja. See etendus võiks olla salvestusena olemas. Ma tõsiselt kaalun kunagi veel vaatama minna, kui vähegi õnnestub ja mängitakse.
Ma kujutan ette, et selle etenduse tegemine võis olla lõbus. Kõik see improvisatsioonimöll ja ideed, isegi eilsel etendusel oli koht, kus Võigemast karjatab : olen sidrun! Ja sellepeale läheb Indrek Ojari näost tulipunaseks ja hoiab kramplikult naeru tagasi.
Tüübid naudivad, mida nad teevad :)
Ma tahaks seda kohe veel näha, mulle õudselt meeldis. Ma ikka lõpuks lõugasin naerda nii koledasti, et omal oli ka piinlik. Polnud lame ega piinlik, pigem selline nutikas ja hia :D. Kahju, et mul pole head mälu tsitaatide peale.
Silme eest käis läbi Malev, Skangpoomijad ja Apelsinid aga kumbki pole sellega võrreldav. Hamletist lõigud olid hästi põimitud ja samas alatoon selline jaburalt sürrealistlik. Läbivaks muusikapalaks oli allviidatud :D. Nüüd mul kummitab ja elamus nagu elevants ei lase uinuda.
"mis ma nüüd siis teen?!?"
"mine kloostrisse!!!"
Edit. lisatud hommikul:
Teatrisse minek oli kiire otsus ja oleks kellegi kiire veel kaasa haaranud! Eile õhtul kontorist lahkudes teatas kolleeg, et tal ikka veel 2 piletit käes. Laps jäi haigeks ja ise ka imelik olla, et äkki võtan kaasa kui juhtumisi keegi ukse ees piletit lunib. No saal oli välja müüdud küll aga 30 viimse minutiga ikka vabu teatrisse soovijaid ei leia. Panin KKsse kuulutuse ja saatsin tuttavatele smsid aga keegi ei võtnud vedu.
Kehvasti tegid, sest etendus oli megalahe. Tõenäoliselt ei sobi igaühele, mul ema ilmselt õiendaks juba esimese 30minuti jooksul, et mis asi see on :D. Aga mulle meeldis, ma tahaks veel näha :). Näitleja elu pahupool ja see kuidas annet raistatakse-ei tunnustata-ei mõisteta. Head vastandamised olid a la automüüja versus näitleja (mis te teete seal teatris), tõeline_pedevihkaja_naise_uus_mees versus näitleja (mehed sukkpükstes) jne. Vastandamised olid sellised minu taluvuse piiril kohati, ei ajanud tol hetkel naerma aga samas nii elulised. Pedevihjakaid ja jõmme on meil ju küll ja enam. Oo ja nood tohtrid :D, see oli hea. EKG ja Mardi soolo :D.
Võigemast meeldib mulle üha enam. Eile oli ta ikka nii teisest ooperist seal, et raske oli ära tunda. Mõtlesin, keda ta mulle meenutab aga ei mõelnudki välja. See etendus võiks olla salvestusena olemas. Ma tõsiselt kaalun kunagi veel vaatama minna, kui vähegi õnnestub ja mängitakse.
Ma kujutan ette, et selle etenduse tegemine võis olla lõbus. Kõik see improvisatsioonimöll ja ideed, isegi eilsel etendusel oli koht, kus Võigemast karjatab : olen sidrun! Ja sellepeale läheb Indrek Ojari näost tulipunaseks ja hoiab kramplikult naeru tagasi.
Tüübid naudivad, mida nad teevad :)
teisipäev, 16. märts 2010
Kevadetunne
Täna siin tööl teooriat lugedes (no reeglid jms) tunnen end nagu kass päikese käes. Peale lõunat hakkab sisse paistma ja uniseks teeb. Seda enam, et ülejäänud seltskond on koolitusel ja kolleeg reisil, vaikne. Tasakesi nagu hakkaks lõpuks kevadetunne tulema.
Seemned ostsin ära juba üle kuu aja tagasi. Vesikressi peaks tegelikult juba aknale potti panema, päikest on piisavalt ja saaks nosida värsket :). Maakaevamisega peab veel ootama, see lumi ei näi nii pea veel taanduvat. Seemnetest sai ostetud porgandit, peeti, salatit, tilli, redist, basiilikut ja spinatit. Lilleseemneid on sügisest alles, ema korjas ära ja kuivatas.
Eelmise aasta potipõllundus oli täitsa tore, motiveeris jätkama, kuigi ma olen kehva kokkaja kodus, nt mu maheporgandid on vist kõik shotikate nahka läinud :). Isegi Suska hoidja ei jõudnud ära imestada, kui väga shotikad porgandeid armastavad. "Heldus, Suska sõi porgandit nagu jänes!", oli kommentaar :))). Sööb neh, piisab kui küsid neilt : "kas porgandit tahate?" Kui tüübid nihelema hakkavad ja turtsudes nõudma.
Ema väidab, et minu porgandid kasvasid paremini kui tema omad. No ma ei tea, erinev sort oli küll aga maa ju praktiliselt sama. Meenus, kuidas ma neid maast välja tirisin. Nii ohtralt olid kasvanud, et maas kinni. B, kes oli selleks ajaks veendunud porgandifänn, üritas salaja ise mu selja taga isetegevust teha ja sikutas ka.
Rõigastega läks jamaks, liiga vara said maha ning kasvasid puiseks. Mulle ei meeldinud, kuigi lõpuks sain ikkagi mõned korralikut jumpsikad ka kätte. Isu sain rahuldatud aga rohkem ei viitsi jännata. Basiilik oli aga totaalne hitt, seda tuleb sel aastal palju rohkem panna. Ma pole vist elus nii palju toda salatisse ja pastasse tarvitanud kui eelmisel sügisel. Spinati suhtes on tunded palju leigemad, fetapirukad jäidki tegemata, kuigi mul vist on isegi kuskil külmas spinatit veel alles.
Vaatasin, eelmisel aastal tegin esimesed peenrad 25. aprillil. Kuigi selle va kaevamise ma hääl meelel jätaks vahele :D. Samas, sel aastal on vast lihtsam, sest nüüd ei pea enam sööti kaevama, vaid eelmise aasta maad. Nõrguke olen, mis muud.
Maja ette peenrasse panin ohjeldamatult nänni maha sügisel Kui ma vaid mäletaks, et kuhu ja mida... sibullilli vist ja tulpe aga no ei ole meeles ja hang on meeletu.
Ke-va-de-oo-tus!
Seemned ostsin ära juba üle kuu aja tagasi. Vesikressi peaks tegelikult juba aknale potti panema, päikest on piisavalt ja saaks nosida värsket :). Maakaevamisega peab veel ootama, see lumi ei näi nii pea veel taanduvat. Seemnetest sai ostetud porgandit, peeti, salatit, tilli, redist, basiilikut ja spinatit. Lilleseemneid on sügisest alles, ema korjas ära ja kuivatas.
Eelmise aasta potipõllundus oli täitsa tore, motiveeris jätkama, kuigi ma olen kehva kokkaja kodus, nt mu maheporgandid on vist kõik shotikate nahka läinud :). Isegi Suska hoidja ei jõudnud ära imestada, kui väga shotikad porgandeid armastavad. "Heldus, Suska sõi porgandit nagu jänes!", oli kommentaar :))). Sööb neh, piisab kui küsid neilt : "kas porgandit tahate?" Kui tüübid nihelema hakkavad ja turtsudes nõudma.
Ema väidab, et minu porgandid kasvasid paremini kui tema omad. No ma ei tea, erinev sort oli küll aga maa ju praktiliselt sama. Meenus, kuidas ma neid maast välja tirisin. Nii ohtralt olid kasvanud, et maas kinni. B, kes oli selleks ajaks veendunud porgandifänn, üritas salaja ise mu selja taga isetegevust teha ja sikutas ka.
Rõigastega läks jamaks, liiga vara said maha ning kasvasid puiseks. Mulle ei meeldinud, kuigi lõpuks sain ikkagi mõned korralikut jumpsikad ka kätte. Isu sain rahuldatud aga rohkem ei viitsi jännata. Basiilik oli aga totaalne hitt, seda tuleb sel aastal palju rohkem panna. Ma pole vist elus nii palju toda salatisse ja pastasse tarvitanud kui eelmisel sügisel. Spinati suhtes on tunded palju leigemad, fetapirukad jäidki tegemata, kuigi mul vist on isegi kuskil külmas spinatit veel alles.
Vaatasin, eelmisel aastal tegin esimesed peenrad 25. aprillil. Kuigi selle va kaevamise ma hääl meelel jätaks vahele :D. Samas, sel aastal on vast lihtsam, sest nüüd ei pea enam sööti kaevama, vaid eelmise aasta maad. Nõrguke olen, mis muud.
Maja ette peenrasse panin ohjeldamatult nänni maha sügisel Kui ma vaid mäletaks, et kuhu ja mida... sibullilli vist ja tulpe aga no ei ole meeles ja hang on meeletu.
Ke-va-de-oo-tus!
esmaspäev, 15. märts 2010
pühapäev, 14. märts 2010
Novita Jussi
Ära tõin :). See on ilmselt kergemat sorti narkomaania, sest arvestatavad lõngatagavarad on mul ju olemas ometi. Aga vot Jussit polnud, eriti veel mu lemmiktooni!Esimesena läksin Mustakivisse, seal oli alles vaid paar tokki beezhikat halli. Mõtisklesin siis parklas pisut ja jõudsin järeldusele, et kui ma juba laiskusest üle sain ja linna tulin, siis mis see Sikupilli sõit enam ära pole :P. Ja õigesti tegin, sest seal oli ikka korralik varu samblarohelist, ehhh... noh ikka selline palmikutega kampsuni jagu...
Tänasega lõppeb kampaania ära, nii et kel huvi, siis tasub veel prismasse piiluda, äkki kuskil on veel.
Olen pahane
Mõned minust mitte sõltuvad asjad teevad vahel pahaseks. Ma ei saa oma emotsioonide eest minema aga ei oska ka nendega midagi asjalikku peale hakata. Ma ei taha üle reageerida aga samas ma tean, et ei tohi ka ükskõikseks jääda.
Asi siis selles, et juba teist korda on keegi mu auto katuse peal trampinud. Auto seisab maja ees, paksu lumekorra all. No ilmselt on lastele ahvatlev, sest too näeb tõesti parematel päevadel välja nagu lumemägi, ja lastele tuleb ju pähe misiganes ideid. Aga kus on vanemad? Eelmisest korrast rääkis mulle naabritädi, et laps ronis katusele ja ema seisis kõrval ning vaatas pealt. Õnneks on naabritädi tähelepanelik ja julgeb märkust teha. Tundis neid inimesi ka.
Kas keegi eile tegi märkuse? Kas keegi üldse märkas? Siin mängivad lapsed sageli omapäi õues, milles pole tegelikult midagi kriminogeenset. Turvaline ala ja eks aeg-ajalt aknast ikka pilk heidetakse. Aga auto otsas trampimine on vähe teisest ooperist lugu.
Õnnetused võivad juhtuda nii lapse kui ka autoga.
Asi siis selles, et juba teist korda on keegi mu auto katuse peal trampinud. Auto seisab maja ees, paksu lumekorra all. No ilmselt on lastele ahvatlev, sest too näeb tõesti parematel päevadel välja nagu lumemägi, ja lastele tuleb ju pähe misiganes ideid. Aga kus on vanemad? Eelmisest korrast rääkis mulle naabritädi, et laps ronis katusele ja ema seisis kõrval ning vaatas pealt. Õnneks on naabritädi tähelepanelik ja julgeb märkust teha. Tundis neid inimesi ka.
Kas keegi eile tegi märkuse? Kas keegi üldse märkas? Siin mängivad lapsed sageli omapäi õues, milles pole tegelikult midagi kriminogeenset. Turvaline ala ja eks aeg-ajalt aknast ikka pilk heidetakse. Aga auto otsas trampimine on vähe teisest ooperist lugu.
Õnnetused võivad juhtuda nii lapse kui ka autoga.
laupäev, 13. märts 2010
Euru 2010
Nii kummaline kui see ka pole, ma magasin eilse Eesti Laulu maha :D. Täna hommikul küsiti msnis, et noh, mis ma arvan ja mul kukkus suu lahti. Tavaliselt ma olen ikka informeeritum. Nii et siis lugu valitud. Mulle ei meeldi üldse :(. St lugu ise pole väga hull aga euru see pole.
Lugesin Ravelry´s ka muljeid ning siiani kiidetakse Iiri ballaadi, Norrat ning mainiti ära ka Leedu. Ma läksin kohe otsima youtube´i, et mis lugudega siis tegemist on ja leidsin terve posu. Praegu on veel segane, kas kõik nendest on ikka rahvuslikud võidulood. Ma ei viitsi nii palju surfata ka, nagunii maikuuks on pilt selge. Aga seni siis nautigem seda, mis on.
Norra mulle isegi meeldib esmapilgul... eks näis.
Lugesin Ravelry´s ka muljeid ning siiani kiidetakse Iiri ballaadi, Norrat ning mainiti ära ka Leedu. Ma läksin kohe otsima youtube´i, et mis lugudega siis tegemist on ja leidsin terve posu. Praegu on veel segane, kas kõik nendest on ikka rahvuslikud võidulood. Ma ei viitsi nii palju surfata ka, nagunii maikuuks on pilt selge. Aga seni siis nautigem seda, mis on.
Norra mulle isegi meeldib esmapilgul... eks näis.
neljapäev, 11. märts 2010
Veebiajakiri
Facebookis jäi silma Helen Magnussoni link veebiajakirjale Knit on the Net.
Tasuta mustrid ja ilmunud mitu numbrit juba. Ei midagi väga peent aga mingeid ideid seal ikka oli. Äkki pakub teilegi huvi :)
Tasuta mustrid ja ilmunud mitu numbrit juba. Ei midagi väga peent aga mingeid ideid seal ikka oli. Äkki pakub teilegi huvi :)
Meem : 7 rõõmu igas päevas
Heidi saatis meemi.
Tee 7 pilti asjadest, inimestest või muust, mis sind iga päev rõõmustavad.
Kui 7 pilti ei saa, siis tee vähem või rohkem, nii nagu vaja.
Riputa oma blogisse. Võid kirjutada juurde, millega on tegu.
1. Hommikukohv - ilma selleta ma toast ei välju. Kohvi joon ma sellest tassist, piimaga. Keedan kiirkeedukannuga vett ning panen presskannu tõmbama. Tassi värv on väga oluline, mõnus soe kevadroheline meeldib mulle enim!
2. Raamatud - püüan igal hommikul kohvi kõrvale lugeda mõned
leheküljed. Pikemad lugemismaratonid on muidugi nädalavahetustel aga kui raamat põnev, siis ka nädala sees. Õhtuti ma eriti ei loe, päevast on silmad väsinud ja net tundub olevat siis selline kergemat teed minek :P
3. Shotikad - minu elavad äratuskellad ja parim stressiravim. Ilma koerteta ei oleks ilusaid hommikuid karges külmas või mäslevas vihmas, imelisi päikesetõuse ja romantilisi loojanguid, lõbusaid trikke, palju huumorit, laiemat tutvusringkonda, mitmekiloseid toidukotte, matkasaapaid, mugavaid õueriideid, kakakotte, koerahooldusvahendeid, shotikalogoga patju-kaarte-tekikotte-jne. Ühesõnaga ilma koerteta ei oleks ma koeraomanik selle parimas tähenduses :).
4. Käsitöö - kuigi ma ei koo iga päev, on poolik kudumine mul pidevalt silma all ja käeulatuses. Vähemalt korra päevas vaatan lemmikblogisid ja portaale, teen märkmeid, kiidan, kogun ideid, lappan poes uusi väljaandeid. Ühesõnaga see on üks südamelähedane teema endiselt.
5. Telefon - äärmiselt oluliseks saanud töö- ja suhtlusvahend. Kui ma muude asjadeta saaksin ehk mõnda aega ilma hakkama, siis telefonist tunneks ma küll vist puudust. Kuigi ma otseselt ei kasuta toda 24h aga see teadmine, et mul on võimalus olla maailmaga ühenduses, on mulle oluline. Hetketelefon täidab selle rolli kenasti, ma loen telefonist meile, käin netis, helistan, kuulan muusikat. Too tehnikavidin toetab hetkel minu elu&tööstiili ja see meeldib mulle.
6. Auto - jälle üks tehnikavidin, mida igapäevaselt kasutan. Mugav,
annab vabaduse liikuda kunas tahan ja kuhu tahan. Võimaldab liikuda kahe koeraga koos; loopida sisse kõik träni, mis vajalik viia punktist A punkti B; minna ja tulla siis kui mulle meeldib ja kui on paras aeg; samuti võimaldab auto mulle sõltumatuse ühistranspordist; paindlik.
7. Muusika - mu ümber on sageli muusikat. Autos, kõrvas, arvutis. Ainult kodus on vaikne, siin kuulan ma harva midagi. Autos praktiliselt vaikuses ei sõida, alati mängib plaat või raadio. On vanad lemmikud ja uued avastused, on tuttavate soovitused ja oma leiud. Muusikat peab olema ja võimalikult erinevat. Klassikat, jazzu, rocki, raju, folki, blues´i.
Need on sellised peamised, lisada võiks veel filme-kooke-jogurtit :) aga ka töökaaslasi, kellega mul on suhteliselt vedanud ja kontoris me ju veedame suht suure osa oma ajast; elupaika, mida ma armastan; privaatsusust, mida ma sageli taga ajan; päikest-lilli-heinamaad :)...
Aitab ehk küll!
Saadaks kellelegi edasi kah... nt. Karumammile, Lapiliisule, Thredaliale, Krentule ja Kaderile.
Tee 7 pilti asjadest, inimestest või muust, mis sind iga päev rõõmustavad.
Kui 7 pilti ei saa, siis tee vähem või rohkem, nii nagu vaja.
Riputa oma blogisse. Võid kirjutada juurde, millega on tegu.
1. Hommikukohv - ilma selleta ma toast ei välju. Kohvi joon ma sellest tassist, piimaga. Keedan kiirkeedukannuga vett ning panen presskannu tõmbama. Tassi värv on väga oluline, mõnus soe kevadroheline meeldib mulle enim!2. Raamatud - püüan igal hommikul kohvi kõrvale lugeda mõned
leheküljed. Pikemad lugemismaratonid on muidugi nädalavahetustel aga kui raamat põnev, siis ka nädala sees. Õhtuti ma eriti ei loe, päevast on silmad väsinud ja net tundub olevat siis selline kergemat teed minek :P
3. Shotikad - minu elavad äratuskellad ja parim stressiravim. Ilma koerteta ei oleks ilusaid hommikuid karges külmas või mäslevas vihmas, imelisi päikesetõuse ja romantilisi loojanguid, lõbusaid trikke, palju huumorit, laiemat tutvusringkonda, mitmekiloseid toidukotte, matkasaapaid, mugavaid õueriideid, kakakotte, koerahooldusvahendeid, shotikalogoga patju-kaarte-tekikotte-jne. Ühesõnaga ilma koerteta ei oleks ma koeraomanik selle parimas tähenduses :).
4. Käsitöö - kuigi ma ei koo iga päev, on poolik kudumine mul pidevalt silma all ja käeulatuses. Vähemalt korra päevas vaatan lemmikblogisid ja portaale, teen märkmeid, kiidan, kogun ideid, lappan poes uusi väljaandeid. Ühesõnaga see on üks südamelähedane teema endiselt.
5. Telefon - äärmiselt oluliseks saanud töö- ja suhtlusvahend. Kui ma muude asjadeta saaksin ehk mõnda aega ilma hakkama, siis telefonist tunneks ma küll vist puudust. Kuigi ma otseselt ei kasuta toda 24h aga see teadmine, et mul on võimalus olla maailmaga ühenduses, on mulle oluline. Hetketelefon täidab selle rolli kenasti, ma loen telefonist meile, käin netis, helistan, kuulan muusikat. Too tehnikavidin toetab hetkel minu elu&tööstiili ja see meeldib mulle.6. Auto - jälle üks tehnikavidin, mida igapäevaselt kasutan. Mugav,
annab vabaduse liikuda kunas tahan ja kuhu tahan. Võimaldab liikuda kahe koeraga koos; loopida sisse kõik träni, mis vajalik viia punktist A punkti B; minna ja tulla siis kui mulle meeldib ja kui on paras aeg; samuti võimaldab auto mulle sõltumatuse ühistranspordist; paindlik.
7. Muusika - mu ümber on sageli muusikat. Autos, kõrvas, arvutis. Ainult kodus on vaikne, siin kuulan ma harva midagi. Autos praktiliselt vaikuses ei sõida, alati mängib plaat või raadio. On vanad lemmikud ja uued avastused, on tuttavate soovitused ja oma leiud. Muusikat peab olema ja võimalikult erinevat. Klassikat, jazzu, rocki, raju, folki, blues´i.Need on sellised peamised, lisada võiks veel filme-kooke-jogurtit :) aga ka töökaaslasi, kellega mul on suhteliselt vedanud ja kontoris me ju veedame suht suure osa oma ajast; elupaika, mida ma armastan; privaatsusust, mida ma sageli taga ajan; päikest-lilli-heinamaad :)...
Aitab ehk küll!
Saadaks kellelegi edasi kah... nt. Karumammile, Lapiliisule, Thredaliale, Krentule ja Kaderile.
kolmapäev, 10. märts 2010
Vic Chesnutt
Maitea, kas keegi peale mu enese neid linke kunagi kuulab aga olgu siis omale salvestatud. See lugu mulle meeldib, tänane uus avastus.
Oravake on süüdi :P
Nädalavahetuse nostalgialaks!Eelmisel nädalal Oravake kirjutas blogis, mida kõike tema sööks ja söögiks teeks. Muuhulgas olid mainitud täidetud munad ja rosolje.
Piisas vaid ühest kõnest maale ja laupäevasel pühal söömaajal oli lauake end katnud :).
Kursused meestele täiskasvanute koolituskeskuses
Kursus 1
Kuidas täita jääkuubikute kotte — samm-sammult, koos slaidiesitlusega.
4 nädalat, esmaspäeviti ja kolmapäeviti 19:00-21:00.
Kursus 2
Tualettpaberi rull — Kas see vahetub iseenesest?
Ümarlaua diskussioon.
2 nädalat, laupäeviti 12:00-14:00.
Kursus 3
Kas on võimalik urineerida nii, et tõstad prillaua üles ja väldid seinu, põrandat ja vanni? — Grupiharjutused!
4 nädalat, laupäeviti 10:00-12:00.
Kursus 4
Baasteadmised pesukorvi ja põranda erinevustest: pildid, seletused,
graafikud.
3 nädalat, laupäeviti 14:00.
Kursus 5
Mustad nõud — kas nad suudavad ellu ärgata ja iseenesest kööki kraanikaussi
lennata?
Õppevideo!
4 nädalat, teisipäeviti ja neljapäeviti 19:00-21:00
Kursus 6
Identiteedi kriis — kui kaotad kallimale kontrolli iseenda üle.
Tugitelefon ja tugirühmad.
4 nädalat, reedel ja pühapäeval 19:00
Kursus 7
Kuidas leida asju — alusta otsimist õigetest kohtadest, ära keera karjudes
ja närvitsedes maja pea peale.
Avatud foorum.
Esmaspäeval 20:00-22:00.
Kursus 8
Tervisekaitse — too Temakesele lilli, see ei ole kahjulik sinu tervisele!
Joonised ja helisalvestised.
Kolmel õhtul — esmaspäeval, kolmapäeval, reedel 19:00-21:00.
Kursus 9
Tõelised mehed küsivad teed, kui nad on eksinud — ülestunnistused reaalsest
elust.
Teisipäeviti 18:00, toimumiskoht selgitamisel.
Kursus 10
Kas on geneetiliselt võimalik istuda vaikselt kõrvalistmel, kui Temake
pargib autot paralleelselt?
Sõidusimulatsioonid
4 nädalat, laupäeviti 12:00-14:00.
Kursus 11
Õpime elama — erinevused ema ja abikaasa vahel.
E-õpe, rollimängud
Teisipäeviti 19:00, toimumiskoht selgumisel.
Kursus 12
Kuidas olla ideaalne shoppingukaaslane.
Lõdvestusharjutused, meditatsiooni ja hingamistehnika.
4 nädalat, teisipäeviti ja neljapäeviti 19:00-21:00.
Kursus 13
Kuidas võidelda aju kärbumisega — jäta meelde sünnipäevad, tähtpäevad ja muud tähtsad kuupäevad ning helista, kui sa jääd hiljaks.
Pakume ajušokiteraapiat ja täislobotoomiat.
Kolmel õhtul: esmaspäeval, kolmapäeval, reedel 19:00-21:00.
Kursus 14
Pliit/ahi — mis see on ja kuidas seda kasutada.
Live esitlus!
Teisipäeviti 18:00, toimumiskoht selgumisel.
Ellujääjatele väljastatakse diplom vastava kursuse lõpetamisel!
Eripakkumine! Saabunud on veel mõned lisakursused doktoriõppeks:
1. Riideid on võimalik osta kiiresti ja üksi.
2. Eelmine edasijõudnutele: sisseoste on võimalik teha üksi, kiiresti ja raha kokku hoides.
3. Meistriklass: kõik eelmine ja omal kulul.
4. Paugufilmid on ok. Suhtedraama võib edasi kerida, see pole filmis oluline.
5. Voodipesu ja aluspesu pole vaja triikida.
6. Arvutimängud on huvitavad.
Kuidas täita jääkuubikute kotte — samm-sammult, koos slaidiesitlusega.
4 nädalat, esmaspäeviti ja kolmapäeviti 19:00-21:00.
Kursus 2
Tualettpaberi rull — Kas see vahetub iseenesest?
Ümarlaua diskussioon.
2 nädalat, laupäeviti 12:00-14:00.
Kursus 3
Kas on võimalik urineerida nii, et tõstad prillaua üles ja väldid seinu, põrandat ja vanni? — Grupiharjutused!
4 nädalat, laupäeviti 10:00-12:00.
Kursus 4
Baasteadmised pesukorvi ja põranda erinevustest: pildid, seletused,
graafikud.
3 nädalat, laupäeviti 14:00.
Kursus 5
Mustad nõud — kas nad suudavad ellu ärgata ja iseenesest kööki kraanikaussi
lennata?
Õppevideo!
4 nädalat, teisipäeviti ja neljapäeviti 19:00-21:00
Kursus 6
Identiteedi kriis — kui kaotad kallimale kontrolli iseenda üle.
Tugitelefon ja tugirühmad.
4 nädalat, reedel ja pühapäeval 19:00
Kursus 7
Kuidas leida asju — alusta otsimist õigetest kohtadest, ära keera karjudes
ja närvitsedes maja pea peale.
Avatud foorum.
Esmaspäeval 20:00-22:00.
Kursus 8
Tervisekaitse — too Temakesele lilli, see ei ole kahjulik sinu tervisele!
Joonised ja helisalvestised.
Kolmel õhtul — esmaspäeval, kolmapäeval, reedel 19:00-21:00.
Kursus 9
Tõelised mehed küsivad teed, kui nad on eksinud — ülestunnistused reaalsest
elust.
Teisipäeviti 18:00, toimumiskoht selgitamisel.
Kursus 10
Kas on geneetiliselt võimalik istuda vaikselt kõrvalistmel, kui Temake
pargib autot paralleelselt?
Sõidusimulatsioonid
4 nädalat, laupäeviti 12:00-14:00.
Kursus 11
Õpime elama — erinevused ema ja abikaasa vahel.
E-õpe, rollimängud
Teisipäeviti 19:00, toimumiskoht selgumisel.
Kursus 12
Kuidas olla ideaalne shoppingukaaslane.
Lõdvestusharjutused, meditatsiooni ja hingamistehnika.
4 nädalat, teisipäeviti ja neljapäeviti 19:00-21:00.
Kursus 13
Kuidas võidelda aju kärbumisega — jäta meelde sünnipäevad, tähtpäevad ja muud tähtsad kuupäevad ning helista, kui sa jääd hiljaks.
Pakume ajušokiteraapiat ja täislobotoomiat.
Kolmel õhtul: esmaspäeval, kolmapäeval, reedel 19:00-21:00.
Kursus 14
Pliit/ahi — mis see on ja kuidas seda kasutada.
Live esitlus!
Teisipäeviti 18:00, toimumiskoht selgumisel.
Ellujääjatele väljastatakse diplom vastava kursuse lõpetamisel!
Eripakkumine! Saabunud on veel mõned lisakursused doktoriõppeks:
1. Riideid on võimalik osta kiiresti ja üksi.
2. Eelmine edasijõudnutele: sisseoste on võimalik teha üksi, kiiresti ja raha kokku hoides.
3. Meistriklass: kõik eelmine ja omal kulul.
4. Paugufilmid on ok. Suhtedraama võib edasi kerida, see pole filmis oluline.
5. Voodipesu ja aluspesu pole vaja triikida.
6. Arvutimängud on huvitavad.
esmaspäev, 8. märts 2010
Helsinki
Eile sai käidud üle lahe naabritel külas. Nimelt oli seal kohe sadama lähistel Käsitöömess ning pisut kaugemal, Kaapelitehases üritus nimega Helsinki Vintage 2010. Helsinki võttis meid vastu sirava päikese ja kevadise ilmaga.
Käsitöömess oli väga äge nii oma osalejate arvukuse kui sortimendi poolest. Tundus, et midagi juhuslikku messile polnud sattunud. Pigem jäi mulje, et kõik osalejad olid valitud hoolikalt ning otseselt kitshi ega netist pärit ideid ei täheldanud.
Kaasa osta võis nii valmistooteid kui ka töövahendeid alates õmblemisest kuni pärlitöödeni välja.Lõngu oli muidugi ka ning raamatuid, messihindadega ja tavalisi. Kiusatusi oli palju :P.
Messilt kõmpisime kesklinna ja sealt bussiga omakorda Kaapelisse.
Vintage`i osas olid mul pisut teised ootused aga paha see üritus ka polnud. Pigem äärmiselt stiilipuhas ja äge.
Müüjad olid ajastule iseloomulikult riides, soengud, kleidid, ülikonnad, samas stiilis soengud, isegi triibuga sukki märkasin :). Samuti oli müügil olevadasjad hoolega valitud. Lisaks muusikaline programm, luuletused, etendus jne. Müüdi kõike, alates ehetest kuni mööblini välja. Isegi juuksurifööni oleks võinud 200 EURi eest soetada :).
Tagasi kesklinna
tulin metrooga, minu esimene metroosõit Helsingis! Kusjuures metroo on odavam. Bussipilet juhi käest oli 2.50 aga metroo oli 2 euri. Kuna aega oli laialt ja Forum pühapäeval kella 6ni lahti, jõudsin ikka oma lemmikpoodi ka :P.Päev lõppes nagu juba traditsiooniks kujunenud on - Pizza Rax` is. Heldus aeg, pärast pikka ja väsitavat päeva läks seda sööki sisse ikka üksjagu nii et seedmine kestab veel kaua :D.
Messil nägin üht naljakat raamatut - Knitted icons. See oli nii sürr, et tegin mõned pildid. 
Ühesõnaga võis selle raamatu alusel kududa omale lemmikkuulsuse nt Madonna või Elvise, isegi Einstein oli olemas :D.
Tõeliselt naljakas ja jabur raamat. Mida kõike välja ei mõelda!
Ei, ma ei ostnud seda omale, ma ei ostnud seekord ühtegi raamatut, polnud midagi sellist, mis oleks isutanud.
Ära tahaksin aga märkida vot selle raamatu, ideede ja inspiratsiooni mõttes väga lahe. Eriti soovitan neile, kel viltimisteema hingelähedane.
Aga ega ma Helsinkist tühjade kätega kah ära tulnud :), natuke messihinnaga lõnga sai "kollektsiooni" lisaks toodud.
Tagasiteel laevas polnud midagi uut -
meeletult soomlasi (miks ma arvasin, et pühapäeva õhtul inimesed Tallinnasse ei taha), karaoke ja lõhnade testimine laevapoes. Klassika :D. Ainus erald oli üks pikajuukseline rokimees, kes enne karaoketuuri rockiklassikat kidral mängis. Hea hääl ja täitsa kobe programm oli. Teises saalis võtsid soome paarid tangotuure. Hämmastav on ikka see nende tangotantsu oskus. Nagu oleks kõik vanad võistlustantsijad.
Aga nüüd teretulemast argipäeva!
laupäev, 6. märts 2010
Jogurtilaar
Üle pika aja tegin ise jogurtit. Ma ei mäletagi, kas viimane oli siis või sai vahepeal ka tehtud. Retsept ikka sama nagu Sillel. Seekord kasutasin Tere 3,5% ja minu meelest Rimi 3,8sega tuli mõnusam. Juuretiseks oli Saida naturaalne jogurt, viimasel ajal Pajumäe omi ma kuidagi ei leia marketitest ja mujale kahjuks ei satu. Noprit olen Prismast ostnud aga astelpajuga segatult, ilmselt jõuan ma liiga hilja poodi, paremad palad on otsas.
Maitsestamisel saab erinevaid teste teha. Ma armastan hommikul süüa värskelt valmistatud segu naturaalsest jogurtist, sügavkülmast võetud kodumarjadest ja müslist. Marjad püreestan saumikseriga jogurtis ära, lisan pisut suhkrut ja siis peotäis röstitud müslit.
Kapist leidsin suure karbi mustikaid, nii et viimase aja gemüse on olnud mustika-aedmaasika mix. Enne seda lustisin vaarikate ja mustsõstardega.
Maitsestamisel saab erinevaid teste teha. Ma armastan hommikul süüa värskelt valmistatud segu naturaalsest jogurtist, sügavkülmast võetud kodumarjadest ja müslist. Marjad püreestan saumikseriga jogurtis ära, lisan pisut suhkrut ja siis peotäis röstitud müslit.
Kapist leidsin suure karbi mustikaid, nii et viimase aja gemüse on olnud mustika-aedmaasika mix. Enne seda lustisin vaarikate ja mustsõstardega.
reede, 5. märts 2010
Mad Hatter / Alice in Wonderland
Käidud, nähtud, väga meeldis! Soovitan :)
Mis mind häiris, oli pealeoetav tõlge ja susserdav diktsioon. Praegu vaatasin klippe inglise keeles ja no on teine tera! Nii et ma nüüd tahaks seda näha originaalis veel korra.
Nalja sai ka. Minu taga istusid 3 teismelist plikat ja kihistasid naerda. Meenus kajaka kinoskäik, mõlesin et kas nüüd hakkavad filmi ajal ka ohkama aga ei, õnneks olid vait. Enne filmi algust aga palusid oma kolmikust teha pilt, kus kõigil kolmel olid nood 3D prillid ees. Kuna ma ise olen ka olnud "teeme neid lollakaid pilte jälle" parteist, siis aitasin meelsasti :D. No hia pilt oli, irvitama ajas. Neid kohe nii hullusti, et järgmisel hetkel oli pool pead mul gaasijooki täis, irw. No juhtub ja filmi lõppedes olid juuksed ka juba kuivaks saanud.
Aga minge vaatama ikka kunagi, seniks aga nautige Mad Hatterit :)
Mis mind häiris, oli pealeoetav tõlge ja susserdav diktsioon. Praegu vaatasin klippe inglise keeles ja no on teine tera! Nii et ma nüüd tahaks seda näha originaalis veel korra.
Nalja sai ka. Minu taga istusid 3 teismelist plikat ja kihistasid naerda. Meenus kajaka kinoskäik, mõlesin et kas nüüd hakkavad filmi ajal ka ohkama aga ei, õnneks olid vait. Enne filmi algust aga palusid oma kolmikust teha pilt, kus kõigil kolmel olid nood 3D prillid ees. Kuna ma ise olen ka olnud "teeme neid lollakaid pilte jälle" parteist, siis aitasin meelsasti :D. No hia pilt oli, irvitama ajas. Neid kohe nii hullusti, et järgmisel hetkel oli pool pead mul gaasijooki täis, irw. No juhtub ja filmi lõppedes olid juuksed ka juba kuivaks saanud.
Aga minge vaatama ikka kunagi, seniks aga nautige Mad Hatterit :)
neljapäev, 4. märts 2010
Teistpidi kakud
Tüüpiline, naersin pisarad silma nonde peakeerutuste peale. Suskal käib ka pea otsas ringi kui temalt küsida mesimagusalt, et mis me nüüd teeme? Link pärit siit
kolmapäev, 3. märts 2010
Talv, endiselt.
Hommik võttis uimased penid vastu lumesajuga. Ei lõppe see talv veel nii pea, ei lõppe!
Ainus hea asi oli see, et uisuväli oli jälle jääs ning Suska tormles end hingetuks. Kuna ta ei oska oma energiat piisavalt hästi jagada, tassisin ma teda koju ühe osa teest süles. Tema tempos liikudes oleks ma tööle saanud vist alles lõunaks. No siuke hädine ilme ja istuks, prooviks ninaga lund ja vaataks unistaval pilgul tagasi hokiväljaku poole. Aega laialt, eksole.
Selle jõudsin ka ära näha, kuidas Suska lund käpaga rapsab. Blacky kaevab pidevalt ja talle meeldib, käpaliigutused on järsud ja jõulised. Suska eriti ei kaeva, vähemalt mul ei meenu midagi eredat kaevamiste teemal. Täna aga oli vaja õueskäiku ju venitada ning siis tehti nägu, et selles augus nagu midagi oleks. Alguses läks nina sisse, et kontrollida aga lõhn oli vist liiga nõrk, tuli auku suuremaks kraapida. Oojee, see oleks nagu kaevaks geelküüntega tibi :D. Ettevaatlikult ja õrnalt tehti käpakesega kraaps ja siis uuriti põhjalikult, et kas piisas või peab oma kuningliku käpa veelkord töösse rakendama. Vaatasin huviga. Rakendati :D. Suisa kolm korda oli vaja käpaga tõmmata enne kui nina täielikult kõrvadeni sisse mahtus ja lõhnu nautima sai asuda.
Ma ikka siiani vahel imestan kui erinevad saavad koerad olla ka ühe tõu piires. Kusjuures kasvatatud on minu meelest ühte moodi, lihtsalt see olek on üdini teistsugune ja käitumine ka vastav. Samas on nad jälle nii sarnased :).
Lumenalja ka.
B läks täna häda tegema hiigelhange otsa. Ärge küsige miks, kraave ju pole ja kesse tee peale häda siis teeb. No aga koristada oli ka vaja, mistõttu tuli mul ronida samasse... ja vajuda pea kubemeni hange. Kuigi mul on talvega hoolikalt kosunud loomad, ei ole meie kaalukategooriad siiski veel võrdsed :P
Ainus hea asi oli see, et uisuväli oli jälle jääs ning Suska tormles end hingetuks. Kuna ta ei oska oma energiat piisavalt hästi jagada, tassisin ma teda koju ühe osa teest süles. Tema tempos liikudes oleks ma tööle saanud vist alles lõunaks. No siuke hädine ilme ja istuks, prooviks ninaga lund ja vaataks unistaval pilgul tagasi hokiväljaku poole. Aega laialt, eksole.
Selle jõudsin ka ära näha, kuidas Suska lund käpaga rapsab. Blacky kaevab pidevalt ja talle meeldib, käpaliigutused on järsud ja jõulised. Suska eriti ei kaeva, vähemalt mul ei meenu midagi eredat kaevamiste teemal. Täna aga oli vaja õueskäiku ju venitada ning siis tehti nägu, et selles augus nagu midagi oleks. Alguses läks nina sisse, et kontrollida aga lõhn oli vist liiga nõrk, tuli auku suuremaks kraapida. Oojee, see oleks nagu kaevaks geelküüntega tibi :D. Ettevaatlikult ja õrnalt tehti käpakesega kraaps ja siis uuriti põhjalikult, et kas piisas või peab oma kuningliku käpa veelkord töösse rakendama. Vaatasin huviga. Rakendati :D. Suisa kolm korda oli vaja käpaga tõmmata enne kui nina täielikult kõrvadeni sisse mahtus ja lõhnu nautima sai asuda.
Ma ikka siiani vahel imestan kui erinevad saavad koerad olla ka ühe tõu piires. Kusjuures kasvatatud on minu meelest ühte moodi, lihtsalt see olek on üdini teistsugune ja käitumine ka vastav. Samas on nad jälle nii sarnased :).
Lumenalja ka.
B läks täna häda tegema hiigelhange otsa. Ärge küsige miks, kraave ju pole ja kesse tee peale häda siis teeb. No aga koristada oli ka vaja, mistõttu tuli mul ronida samasse... ja vajuda pea kubemeni hange. Kuigi mul on talvega hoolikalt kosunud loomad, ei ole meie kaalukategooriad siiski veel võrdsed :P
teisipäev, 2. märts 2010
No oli seda siis nüüd vaja!
Oli mul vaja neid lõngu koju vedada, ma ütlen! Nüüd ei leia ühtegi head nõksu või ideepoega, mida sellesse rakendada. Elamises on ka mitu kilo ajakirju aga kui midagi vaja on, siis ei sobi mitte ükski.
Tundub, et lõpuks tuleb sest lõngas ikka üks labane ja igav raglaan.
Ja võibolla pole see üldse paha mõte... :P
Tundub, et lõpuks tuleb sest lõngas ikka üks labane ja igav raglaan.
Ja võibolla pole see üldse paha mõte... :P
Eestimaise blogi link
Villatee - mõnusat loomingulist taaskasutust. Mu viimase aja suur lemmik ning tänases postituses lausa tuttav laps kah pildile jäänud :)
esmaspäev, 1. märts 2010
Täna oli üks imeline päev!
Kuna täna oli asja Mustamäe kanti, siis seadsin oma plaanid niiviisi, et jõuaks ikka Novita poodi ka lõpuks. Jõudsin!
See on üks ütlemata vahva pood! Ma nägin seal lõngu, mida ma ei teadnudki Novital olevat. Ja see müüjatädi oli lihtsalt super. Harva kui ma kellegagi pea pooleks tunniks jutustama jään ja veel nii hullusti, et päritoluni välja kohe. Nimelt müüja tädi olevat elanud aastaid siin meie kandis :). See selleks, lubasin poele reklaami teha ja nüüd siis ka teen.
Lõngu oli igas kaliibris, juba poest tuttavaid aga ka selliseid, mida Novita on kunagi tootnud aga mida pole jaemüügis meil olnud. Eriti äge oli nende leiukast, kust mina sain omale imepehme valge lõnga koonuse peale kerituna. 150gr lõng maksis 30 krooni, miskised ammused jäägid pidid olema. Oli ka uusi kevadlõngu, mille hulgast ma omalegi ostu tegin. Tegemist siis Puro batikuga, mulle õudselt meeldis see tonaalsus ning käele on lõng mõnusalt pehme. Sobib kudumiseks 4,5ste varrastega, värvivalik oli
ka. 100 gr tokk maksis 50 krooni, meetreid tokis ca 200.
Poes on müügil veel ajakirju ning mõned viltimisvahendid. Ja mis veel tähtis! Poes saab nüüd kaardiga maksta, see pidi olema neil uus asi.
Kes veel ei tea, kus see pood asub, siis siin postituses on mul kaart olemas. Müüja rääkis, et nad ei saanud poele pikka aega reklaami teha, kuna maja oli linnavalitsuses kinnitamisel vms. Võibolla see ka seletab, miks seda maja tookord ma e-kaardilt ei leidnud. Ametlikult polnud toda olemas. Müüjatädi ütles veel, et kedagi tagasi ei aeta ja ikka kella tuleb anda kui uks kinni.
Rääkis ka, et varsti tuleb Prismades Jussi soodusmüük ning värvivalik tuleb tore. Et mind selles veenda, viis mind lausa lattu ja näitas valmis pandud kaste :). Roheline oli tõepoolest äärmiselt söödav materjal! Nii et tuleb siis Prismal silm peal hoida, mulle Jussi väga meeldib. Kunagi sellest lõngast tehtud Rogue on elujõuline siiani ning pole isegi topiliseks läinud. Hea sokilõng on too ka.
Küsisin, et kas seda ikka siis toodetakse ning sain vastuseks, et ikka tehakse aga siia müügile satub harva, kuna ei saadeta. Jussit pidi tehtama nt 7 Veljesta ja veel miskise lõnga jääkidest.
Vot selline tore käik oli mul! Pood on kella 17ni avatud.
Peale poekäiku oli mul kokkusaamine IT foorumist Kosmosemutiga, kelle käes sain omale elu esimese nõela! Nimelt ma avastasin hiljuti, et tema neid nõelu teeb ning ITs ka pakkus
müügiks. Vähemalt üks põnev tehnika, millega mul mingit kokkupuudet siiani pole aga mida ma tahaks kindlasti proovida. Kui õnnestub, lähen Kosmosemuti käe alla õppima ning loengut kuulama.
Tunnen kevadet tulemas! Tahaks minna, teha ja kodust välja :).
See on üks ütlemata vahva pood! Ma nägin seal lõngu, mida ma ei teadnudki Novital olevat. Ja see müüjatädi oli lihtsalt super. Harva kui ma kellegagi pea pooleks tunniks jutustama jään ja veel nii hullusti, et päritoluni välja kohe. Nimelt müüja tädi olevat elanud aastaid siin meie kandis :). See selleks, lubasin poele reklaami teha ja nüüd siis ka teen.
Lõngu oli igas kaliibris, juba poest tuttavaid aga ka selliseid, mida Novita on kunagi tootnud aga mida pole jaemüügis meil olnud. Eriti äge oli nende leiukast, kust mina sain omale imepehme valge lõnga koonuse peale kerituna. 150gr lõng maksis 30 krooni, miskised ammused jäägid pidid olema. Oli ka uusi kevadlõngu, mille hulgast ma omalegi ostu tegin. Tegemist siis Puro batikuga, mulle õudselt meeldis see tonaalsus ning käele on lõng mõnusalt pehme. Sobib kudumiseks 4,5ste varrastega, värvivalik oli
ka. 100 gr tokk maksis 50 krooni, meetreid tokis ca 200.Poes on müügil veel ajakirju ning mõned viltimisvahendid. Ja mis veel tähtis! Poes saab nüüd kaardiga maksta, see pidi olema neil uus asi.
Kes veel ei tea, kus see pood asub, siis siin postituses on mul kaart olemas. Müüja rääkis, et nad ei saanud poele pikka aega reklaami teha, kuna maja oli linnavalitsuses kinnitamisel vms. Võibolla see ka seletab, miks seda maja tookord ma e-kaardilt ei leidnud. Ametlikult polnud toda olemas. Müüjatädi ütles veel, et kedagi tagasi ei aeta ja ikka kella tuleb anda kui uks kinni.
Rääkis ka, et varsti tuleb Prismades Jussi soodusmüük ning värvivalik tuleb tore. Et mind selles veenda, viis mind lausa lattu ja näitas valmis pandud kaste :). Roheline oli tõepoolest äärmiselt söödav materjal! Nii et tuleb siis Prismal silm peal hoida, mulle Jussi väga meeldib. Kunagi sellest lõngast tehtud Rogue on elujõuline siiani ning pole isegi topiliseks läinud. Hea sokilõng on too ka.
Küsisin, et kas seda ikka siis toodetakse ning sain vastuseks, et ikka tehakse aga siia müügile satub harva, kuna ei saadeta. Jussit pidi tehtama nt 7 Veljesta ja veel miskise lõnga jääkidest.
Vot selline tore käik oli mul! Pood on kella 17ni avatud.
Peale poekäiku oli mul kokkusaamine IT foorumist Kosmosemutiga, kelle käes sain omale elu esimese nõela! Nimelt ma avastasin hiljuti, et tema neid nõelu teeb ning ITs ka pakkus
müügiks. Vähemalt üks põnev tehnika, millega mul mingit kokkupuudet siiani pole aga mida ma tahaks kindlasti proovida. Kui õnnestub, lähen Kosmosemuti käe alla õppima ning loengut kuulama.Tunnen kevadet tulemas! Tahaks minna, teha ja kodust välja :).
Kadunud shotikad
Shotikate foorumis otsitakse kadunud koeri, kopin siia ka, kuna ma tean, et siin Nõmmelt lugejaid. Äkki olete märganud või näete.
Neljapäeval, 25.02.10, läksid Nõmmelt, (Vanemuise tn. 54 aiast) kaduma 2 musta värvi emast shoti terjerit - 10-aastane ja 5-aastane (ema ja tütar). Koerad on trimmimata.
Neljapäeval, 25.02.10, läksid Nõmmelt, (Vanemuise tn. 54 aiast) kaduma 2 musta värvi emast shoti terjerit - 10-aastane ja 5-aastane (ema ja tütar). Koerad on trimmimata.
Infot oodatakse tel. 525 13 13
Mägironijad
Laupäeva varahommikul jalutasin koertega kohalikust liuväljast mööda. Sulast olid juba esimesed märgid olemas aga vesi veel ojadena ei jooksnud. Kuna oli teada, et seda liuvälja kauaks enam pole, lubasin koertel sinna jooksma minna. Värvav käis kinni ja ühtegi hingelist polnud.Muretsejatele olgu kohe ära öeldud, et kõik hädad olid selleks ajaks muidugi ammu tehtud.
Seda vaatepilti oleks pidanud nägema. Suska tormas ringi nagu must kahurikuul. Talle tuleb sellistel hetkedel peale hirmus ulakas nägu. Kõrvad tõmmatakse teise asendisse nii,et nood kolmnurgad jäävad külgedele ja siis veel vastu pead, et tuuletakstus oleks väiksem. Hoog sisse ja tuhinal minema. Oleks siis see siuke tagasihoidlik tormlemine, eih, sinna juurde käib veel jäme mörin. Nii õnnelikku looma pole ammu nähtud! Ma alati mõtlen, et kuidas ühe looma sisse nii jäme hääl ära mahub.
Blacky tuterdas niisama ringi, kontrollis väravaid ja proovis ka joosta aga väga ei viitsinud. Olime vast kokku 5min vms, kaua traavida ei lasknud.
Nüüd hommikuti kimab Suska nagu vampiir vere lõhna peale* staadioni suunas, vaja jooksma minna! Jää on aga sulamas ja liuvälja katab ca paarisentimeetrine veekiht. Aga sellegipoolest on vaja minna sinna uurima, et kas ikka on nii, et ei saa joosta. Täna oli eriti jabur, sest traktor oli eile õhtul lükanud sulalumeläga kõik hunnikutesse, et teed puhtaks saaks. Staadionile pääsemiseks tuli meil ronida üle 1,5m krobelise jäise hange. Suska oli esimene ning kimas üles nagu mägironija, hull õhin sees ja õnnis ilme peas. Mutike muidugi tahtis ka aga tema on natukene kohmakas, tuli aidata ja peest tagant lükata. Kohale sai :D
Loomulikult polnud seal miskit teha, kõik ujus ja kiilasjää sissetambitud radadel ümber liuvälja võttis isegi naelkummidega shotikatel kepsud alt. Torisedes lahkuti.
Ilus puhas lumetalv on vist minevik nüüd. Asemel on pori-lumesegune veeläga, mis öösel külmetab krobeliseks ja teeb koertele käimise pisut ebamugavaks. Mida päev edasi, seda tõenäolisem on see, et koerajalutamise ajale lisandub käpapuhastusprotseduur. Nii pikalt on olnud ilus miinus, et kohe üldse ei tahaks ega viitsiks.
Pildid on tumedad, sest pildistatud 7 paiku hommikul pilves ilmaga ja jooksupealt. Ega siis väravavahil pole aega poseerida. Nood pisikesed väravad olid nagu shotikatele loodud :D.
* vabandust võrdluse pärast aga mul on ikka nood vampiiriraamatud pooleli.
Tellimine:
Postitused (Atom)