Childcare versus eldercare

Juhtusin nägema täna uut HBR ajakirjanumbrit veebis (ok, siseveebis ja elektroonilise juurdepääsuga, aga neid müüakse meil ka ajakirjana). Päris huvitav teema iseenesest. 

Lühidalt siis, et tulevikuvaates vajab tööandja konkreetset reeglistikku nendele töötajatele, kes hooldavad oma vanu sugulasi. Analoog siis lastekasvatusteemaga, mis on mingil tasemel seadusandluses reguleeritud, aga sageli pakub ka tööandja miskit lisaks. Arvestades elanikkonna vananemist ja riikliku kehva toetussüsteemi, puutub meie põlvkond varem või hiljem selle teemaga kokku. Nagu artiklis on kirjutatud - "For the first time in U.S. history, the number of working adults providing care to an older adult has surpassed the number providing care to preschool children". Ja võib juhtuda, et see sama "number" on nagu võileib - ühelt poolt otsapidi lapsed veel õpivad kui tekib juba vajadus toetada vanemaid. 

Mõtle kui sul oleks selline tööandja, kes mitte ei annaks ametlikult paar lisapäeva lapsevanematele puhkuse ajaks või haigusperioodiks, vaid sa saaksid sellist paindlikkust ka rakendada oma eakat lähisugulast toetades. Ma ei mõtle siin selliseid keisse, kus inimene üldse enam hakkama ei saa või vajab 24/7 järelvalvet. Tavaliselt on seal vahel - aktiivne täiskasvanu kuni 24/7 abivajaja - ju tükk maad enne kui peab tõsiselt otsustama, kuidas edasi ja kas jne. See toetus ei pea olema just puhkuse või vbade päevade näol. Vahel on vaja professionaalset infot, ärakuulamist, spetsialistile juurdepääsu jms tasemel tuge. 

Ma täiesti usun, et on ülemusi, kes vabatahtlikult pakuvad välja, et mine arstile emaga või jookse tunnikeseks vanemate poole, sest mingi orgunn-visiit-leping-jama - vajab kiiret sekkumist. Aga kipun arvama, et see on pigem vähemus ja selline case by case teema, mis sõltub vahetust bossist pigem. 

Elanikkond vananeb, lapsed sünnivad hiljem ja inimesed töötavad kauem. Ja tööealine inimene kui tal on hea töö, maksab makse ja on motiveeritud. See ilmselt ellimineeriks mingil määral ka vajaduse varem koju jääda põhjusel, et lähedasi on vaja hooldada, eriti kui tööandja ei ole paindlik.  Eestis on see teema ilmselt veel ulme, aga mõtlemisainet on. 

USA näitel - A 2024 survey from AARP and S&P Global found that half of working caregivers have to make changes to their work schedules because of caregiving responsibilities. Many also have to make drastic adjustments, such as taking a leave of absence (32%), reducing hours or shifting from full-time to part-time (27%), turning down a promotion (16%), or not working for a period (16%). One in six retirees today cite family caregiving responsibilities as a key motivation for retiring earlier than planned.

Artiklis on refereeritud hiljutist uuringut, milles loetletakse valdkondi, mille osas enim on abi vaja või puudust tuntakse: 

• usaldusväärne allikas, mis vahendaks professionaalseid hooldustöötajaid
• finantsabi
• rohkem tuge perelt, sõpradelt, kogukonnalt
• puudus inimesest, kes pakuks lähihooldajale puhkust (mõlemas suunas - töö, hooldamine)
• professionaalne abiline, kes aitaks perekonnal paika panna toetusplaani (kes, kunas, millega)
• Koolitus ja abi lihtsate oskuste omandamisel, mida hooldamises võib vaja minna (ravimite manustamine, süstimine, haavahooldused, med seadmete kasutamine)
• parem paindlikkus tööandja poolt (töögraafik, puhkusepäevad, asendused - 25% mainis seda)
• tervishoiualane nõuandja või toetaja, kes abistaks oriennteerumisel meditsiinisüsteemi keerdkäikudes (mida küsida, mis on õigused ja võimalused, kuhu pöörduda jms - 23%)

On firmasid, kes pakuvad sellist Employee Assistance programmi juba praegu ja nendes abiprogrammides on põgusalt kaetud ka omastehoolduse teemad, aga mitte nii konkreetselt eldercare võtmes, vaid pigem töötaja vaates - vaimse tervise support, ealised muutused ja nende support, spetsialistidele juurdepääs (online, suunamised) jms, aga selliste tööandjate arv nt ka USAs on väga väike. Eestist ma parem ei räägi, aga kuna mu oma töö on rahvusvahelises keskkonnas, siis trend kui selline on huvitav. Ja ka meil miskit muidugi on, kuigi jah, kui maalt on vaja ema viia linna arstile, siis võtan ma ikka  vaba päeva oma puhkuse arvelt. 

Vigade parandus

 Outlander oli see film, mille tuure Šotimaal filmipaikadesse tehti, mitte Highlander.  Ma olen ka nagu see hindu, kes filmidest midagi ei tea :))) Automaatselt kirjutasin valesti ja isegi ei märganud, giidi point oli olulisem kui filmi nimi, eksole. 

Näitused ERMis

Pühapäeval avati Tartus kaks ägedat näitust, soovitan vaatama minna, kel huvi.

Esimene on muidugi minule hingelähedane "Ruhnu roosid" - Ruhnu kudumitest, milles ka ma ise kaasa lõin. 200 muuseumikoopiat on läbi kootud ühe ägeda FB grupi 70 naise poolt. Osalussaalis (ajajoonelt hoida voodite suunas) ja avatud kuni 31. augustini. Muuseumikaardiga saab priilt, näituse raames toimuvad ka kuraatorituurid - link. 

Teine näitus on rannarootslastest laiemalt, imeilusas kujunduses ja väga informatiivne. 28. juunini 2026 avatud, nii et külastamiseks on aega laialt. Ka selle näituse raames korraldatakse tuure - link. 

Pakri mees taotleb välispassi. Vot sellised ägedad mehed olid rannarootsi aladel!

 

Sundlahkumine, 1944.

Ruhnu roosid osalussaalis. 

Mina kudusin Ruhnu näitusele ühed lastesukad ning otsisin kapist välja aastaid tagasi kootud rosavamsa. Nüüd tahaks stripuvamsat kah! Neid sukki ma vist polegi veel blogis näidanud. Tegin vahetult enne Shotimaa-reisi, hea kiire kudumine oli. Jäme lõng ja suured vardad. 

Saara vanamoodne lõng ja 1.5 vardad. ERM A509:3260/a-d Link originaalile muis.ee lehel - https://www.muis.ee/museaalview/506512

Hallid strupuvamsad

Kutsestandard ja kutsetunnistus

Ma heldisin hiljuti kui märkasin, et kohalik ilusalong otsib omale uut inimest ja üks tingimus kandideerimisel on kutsetunnistuse olemasolu. Lõpuks ometi! Mulle väga meeldib, et tuleb juurde inimesi, kes on teadlikud kutsetunnistusest ja oskavad hinnata neid meistreid, kes on kutseõppe pika protsessi läbi teinud. 

Ma ei räägi siin algtasemest, eriti käsitöö valdkonnas. Minu jaoks algab meistritase käsitöös vast 5. või 6. tasemest. 5st alates saab spetsialiseeruda nt kangakudumisele, rahvariietele jne. Ja neid meistreid julgeks juba soovitada ka. 

Mu vanaonu on 5. taseme ehitusinsener ja kõrge eani uuendas regulaarselt oma kutsetunnistust. Meie Olustvere kooli õpetajad omasid kutsetunnistust kuni 7. tasemeni välja (Rahvarõivaste valmistaja kutse nt) ja see on kvaliteedimärk. Käsitööd teevad paljud, aga mis tasemel ja mis teadmiste baasilt, on omaette teema. Põhitöö kõrvalt niisama 3. või 4. tase läbi teha ei ole ju ülemäära keeruline. Annab süstematiseeritult korralikud baasteadmised, millelt end edasi arendada. Siiani ju isegi tasuta. 

Aga üldiselt jah, väga tervitatav! 

Muide, kas te teadsite, et ka korstnapühkijal ning pottsepal peab olema kutsetunnistus? Eesti Korstnapühkijate Koja liikmetest saab infot siit. 

Väljastatud kutsetunnistusi laiemalt näeb kutsekoja portaalis. Seal näeb ka valdkonnas kehtivat standardit, millele antud kutsetunnistuse omaja kutseharidus peab vastama.  

Ahjaa, kui juba viitamiseks läks, siis Eestis on ka Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit, kes koondab suurt osa meistreid erinevate allorganisatsioonide kaudu (aga mitte kõiki muidugi). 

Kutseõpe on Eestis väga ägedaks läinud! Eks paistab, kuidas mõjutab kogu süsteemi see kui mingis osas ja tingimustel õpe tasuliseks muutub. Kuigi kõrvalpõikena mainin, et hobisuunitlusega õpe võiks olla küll pigem tasupõhine, aga tagatud kvaliteediga siiski. 

Edinburgh

Reisi viimasteks päevadeks läksime Edinburghi. Ma ise võib olla poleks kohe järgmisel aastal sinna tagasi läinud, aga kuna reisikaaslase viimasest külastusest oli palju aastaid möödas ja rongiga on sinna tõesti jube kiire ja mugav sõita, siis olin nõus. Ja tegelikult mulle vist meeldib Edinburgh kah natukene rohkem. Kuidagi see olemine ja vaib mulle sobib. Linn ei tundu nii suur kui Glasgow, kuidagi haaratavam ja kompaktsem, aga see mulje võib olla ka petlik.

Muidugi oli paiku, kuhu ma eelmisel aastal ei jõudnudki. Seega katsusime teha plaanid niiviisi, et mul päris sama rada ei oleks. Palavikutunne oli selleks hetkeks taandunud, köha kummitas endiselt. See on olnud üks veider tõbi, ma pole elus nii palju nn "vedelikke" kopsude kaudu väljutanud kui selle kuu jooksul, mis kohe lõppeb. Ja mul ei olnud nohu, muudest üksikasjades säästan :P

Leppisime kohe kokku, et liigume osaliselt koos ja kui mul on vaja natukene puhata, siis põikan hotelli ja kosun. Esimesel õhtul tuli ära vaadata Paddington. Ta on täpselt nii armas kui filmis! Pildi tegemiseks tuli muidugi sabas passida, aga no ilma pildita ka ei saanud jääda. 

Lugesin hiljuti, et kui Edinburghis hakati ehitama uut linnaosa, siis loodi nn roheline vöönd vana ja uue vahele. Seal on hulgaliselt parke, mis on eraomandis. See ei tähenda, et oleks üks omanik, aga need on sellised community based pargid, mis kuuluvad teatud kinnistu juurde ja mida siis ühiselt hooldatakse, osad nendest on avatavad võtmega ja võtmed on vaid kogukonna liikmetel. 

Paik, kus Paddington hetkel pingil istub (St Andrew Square) ja marmelaadisaia sööb, on ka osaliselt private, aga sinna päeval ikka külastama saab. Lukku pandi minu meelest 20st kui ma peast õigesti mäletan. See park, mis algab raudteejaama juurest ja kulgeb rahvusgalerii suunas, see on lukus juba 18st. Õnneks on igal pool sildid ka, kinni loodetavasti ei jää, aga tähele tasub panna :) 

On ju armas?

Jalutuskäigu jooksul jõudsime käia ka veel Circus Line´il, kus on filmitud mõned kaadrid minu lemmikfilmist "Good Omens" ja siis kolasime pikalt Dean Village piirkonnas. Viimane on nagu kaunis maakoht, roheline, ilusad pisikesed aiakestega eravaldused, üles ja alla looklevad tänavad, kitsad trepid. Imearmas piirkond ja kesklinnale nii lähedal. Või noh, osa uuesti Edinburghist.

Circus Line

Circus Line

Dean Village

Dean Village

Tol õhtul oli olemine suht mõnus juba ja mul tekkis see õige reisimise-kolamise tunne. Hommikuks oli muidugi jälle kehv, aga plaanis oli lõngapood! Ka Edinburghis ööbisime Motel One ketihotellis, aga hommikusöögi võtsime vaid viimasel hommikul. Teistel päevadel einestasime väljas. Seal Prince´i tänaval on mitmeid võimalusi, nii kohapeal söömiseks kui ka kaasa ostmiseks (nt M&S toidupood, kust saab osta isegi värsket sushit kui lõpututest kolmnurkvõileibadest isu täis on või siis Black Sheep kett). 

Peale kuuma kohvi, lõputuid köhahooge ja kosumist saime lõpuks bussipeatusesse ning olime valmis külastama üht lõngapoodi, mis mul eelmisel aastal kuidagi kahe silma vahele jäi. Poel on nimeks Ginger Twist studio ja see on lahti ka pühapäeviti. Vot see oli lahe pood! Isegi meeldis seekord rohkem kui järgmisel päeval külastatud Kathy´s Knit.

Suveniirid :)

Neil olid peamiselt kohalikku päritolu lõngad, palju värvivad ka ise. Hästi toredad omanikud olid ja pildistada tohtis lahkelt :) Minu meelest oli seal veel teine saal, peamiselt õmblusteemaline, ma ise sinna uurima ei läinud. Lõngad vallutasid mu meeled ja natukene ikka shoppasin ka. 

Seejärel liikusin ma tagasi hotelli, vaatasin kuidas pühapäevane šoti BBC näitab kuulsa oina vägitegusid ja sõudmisvõistlust. Seejärel oli paeluv briti krimiseriaal ja ma oleks end peaagu teleka ette unustanud :D Aga tuli külastada raamatupoodi vaatega kindlusele ja siis käia kuulsa koera haual. Pealelõuna kulus rahvusmuuseumile, millest ma eelmisel aastal juba põhjalikult kirjutasin kah. 

Kuulus oinas tähistatud kollasega :D

Lõngapoest saime huvitava vihje külastada üht kangakudumise stuudiot. Selle nimeks on Dovecot, paikneb aadressil: 10 Infimary Street. All on kunstinäitus, keskmisel korrusel on kinnine saal kangakudujatele ning üleval kootud vaipadest näitus. Siin on üks informatiivne artikkel nendest ka ja kodulehekülg.

Dovecot stuudio

Õhtul oli pubiõhtusöök vanalinnas, tutvumine kolme ameeriklasega (kes olid torupilliorkestriga ringreisil Shotimaal, müstika!). Üks kasvatas hobuseid ja oli just võtnud kanad (munahinnad!). Uskumatu kui kiirelt ameeriklased omavahel tuttavaks saavad ja kui palju infot saab väga lühikese tutvumise jooksul :D 

Järgmiseks hommikuks jäi Kathy´s Knit lõngapood, aga selle omanik oli kuidagi pahur ja mitte nii väga suhtlemisaldis. Eelmisest aastast on mul nii armsad mälestused, va see, et üks kera oli kahtlane. Aga oma puuduva shetlandi villase kera sain ostetud ja paar Rennie´t ka lisaks. Seekord läksid kõik kohe külmikusse.

Siis jäi üle veel saata mõned postkaardid, kolada raudteejaama muusikapoes ja raamatupoes. Seejärel hüppasime mugavasse rongi ja olime ca 48 minuti pärast tagasi Glasgow´s. 

Plakat plaadipoes

Edinburgh´i tipphetk oli vist see kui me kõndisime Maryga vanalinna suunas ning täpselt raudteejaama sillal jalutas minust mööda paar, kel oli süles elusuuruses šoti terjer! Ma jõudsin hüüda ainult "vabandage?" ja läinud nad olidki. Mary reageeris ülihelikiirusel ja kimas neile järgi! Saime jutule ja isegi koerale pai teha. Loomake oli süles, sest hommikul oli vihma sadanud ja kasukas sai märjaks. Süles on ju hea kuivada. Muidu kohalik, igati sõbralik tegelane ja selline nunnu 2-aastane emane nupsik. Oeh, milline koeraisu tuli peale temaga kohtumist :)

Kohalik, 2-aastane emane šoti terjer oma pererahvaga.

Õhtul Glasgow´s trehvasime veel neljase ameerikaseltskonnaga, kes olid teel Shetlandile. Käisime koos söömas ja ma sain tuttavaks prouaga Alaskalt. Elavad abikaasaga sellises linnakeses nagu Sitka. Kunagi Venemaa poolt hõivatud territoorium, mille nad müüsid USA-le peale sõja lõppu. Üsna Kanada külje all, imeilus paik! Rahvuspargid, kalandus, turism. Kui mind muidu jätab USA külmaks, siis selle piirkonna osas olid küll hetkeks tunne, et hmm, äkki oleks isegi põnev? :) 

The Butterfly and the pig in Glasgow. Jälle haggis, ma armastan seda rooga! 

Nalja sai natukene ka. Muidu on ameeriklased minu meelest hästi avatud, kiirelt tekib kontakt, vahetatakse nalju ja infot, aga teatud piirini. Eesti muidugi on alati teada kui tegemist on käsitööinimestega. Meie craft camp´id on populaarsed, nüüd ka need käsitöötripid, mida korraldab Kagu-Kudujad (Külli). Haapsalut ka teatakse. Kui muidu oli selline viisakas uurimine, et Eesti ja kuduja jne. Aga kui ma mainisin, et olen 20a töötanud usa firmas, aga pole kunagi usas käinud, siis tekkis elavnemine. Hämmastavalt hästi teati, mis ja kus ning kui õhtusöök läbi sai, siis oli mul Alaska proua meiliaadress, kodune aadres ja küllakutse olemas :)  Olin meeldivalt üllatunud! Vot sellised kohtumised siis, osad nimed lisavad "krediiti".

Järgmisel varahommikul alustasin koduteed. Kahju oli. Oma köhimistest, mis reisi kippus rikkuma ja sellest, et juba peab koju. Tegelikult Glasgows tahaks pikemalt olla ja rohkem näha. Mind jäigi kummitama tunne, et too linn oli minu jaoks seekord kohati liiga haaramatu ja suur. Nii paljudele seikadele selle reisi puhul tuli energiat ja planeerimist rakendada, et mul vist ei jagunud tähelepanu piisavalt Glasgowle. Ajapiir oli muidugi ka. Ja mulle ei meeldi asju poolikult teha. Nii et jah, ei usu, et ma nii pea tagasi saan minna, aga mingi kripeldus jäi ja vist tahaks.  Siit õppetund omale,  tuleb ikkagi keskenduda rohkem ühele piirkonnale. Ma ju ise väsin, pidev ringitraav ja pakkimine on samuti tüütud. Samas no tore oli ikka ka :)  Mida kaugemale jääb meenutus vastikust köhast, seda mõnusamini tulevad esile muljed. Nii peabki! 

Kuduja suveniirid.