Alexander McCall Smith

Mul on teist aastat jutti lugemises uus trend. Satub ette üks autor ja ma ei suuda käest panna enne kui on kõik saadaval olevad raamatud sellelt autorilt loetud. 

Enne Shotimaad lihtsalt surfasin kohanimede kaupa raamatuveebides, et äkki tuleb mõni kasutatud teatmik või reisikiri ette. Niiviisi avastasingi Alexander McCall Smith´i ehk Sandi. 

Alustasin sarjaga "Scotland Street 44" ja lugesin läbi jutti sarja nimiloo ning seejärel Espresso lood ja "Sõbrad, armukesed, šokolaad".  Nende tegevus toimub kõik Edinburghis ja tegelased korduvad, samas ei pea järjekorras lugema. Kuidagi mõnusas tempos ja väga nauditavalt kirjutatud raamatud. Nüüd passin peale Raamatuvahetuses, et äkki saab mõnele järgmisele käpad taha :) Tõlgitud seda palju ei ole, inglise keeles ikka vahel liigub. 

Vahelduseks võtsin ette teise sarja - "Isabel Dalhousie" ja sellest esimese "Pühapäevane filosoofiaklubi". Taas tegevus samas linnas, aga tegelasteks on teised. 

Lisaks on eesti keeles ilmunud veel ridamisi teistest sarjadest pärit raamatuid, mis ei ole kujunduslikult samas formaadis kui eelmised, aga sisu poolest ei jää alla sugugi. Ma ei hakka neid siin loetlema, aga raamatuportaalidest või autori kodulehelt leiate nood üles.

Ma ei tea, mis fluidum selle autoriga on. Ei ole nagu see teema ka, et linn natukene tuttav ja uudishimust tahaks rohkem telgitaguseid, mentaliteeti, tausta. See oli teema enne minemist ja teise raamatuga, aga mitte ka peamine. Ta oskab kuidagi nii rahulikus tempos kirjutada oma lugu, isegi kui see on sisuliselt krimka alatooniga ja sisaldab kõiki elemente, mis ühes krimkas ka on. Laip, kahtlusalused, kõrvalliinid, eradetektiiv (kas siis prof või huviline jne). Aga sa loed seda kõik nagu sellist igapäevaelu kulgemist koos inimeste õnnestumiste ja ebaõnnega, inimlikud aspektid teevad loo mitmekülgseks. Seal on muusikat, keeli, kunsti, filosofeerimist jne. 

Igatahes, kes tahaks natuke huumorit, põnevust ja samas rohkem teada šotlase mentaliteedist Edinburgh´ linnas (tundub, et selle linna alaline elanikkond on kuidagi erinev muust maast), siis tasub lugeda. 

Kindasti on ta üks autor, kes vajaks rohkem tähelepanu ja taasavastamist :) Ka kohalike kirjastuste poolt, sest vaadates järelturgu, neid raamatuid ikka tahetakse küll. 

Ruhnu

 Me peaks rääkima Ruhnust :)

Mul on olnud aastaid paar ideed või natukene nagu unistust, mõlemad suht ebareaalsed. Esimene oli peale koeravõttu Shotimaa ja teine on olnud võluv väikesaar Ruhnu. Kuigi Eestis, on see tundunud mulle siiani suhteliselt keeruline külastada kogu oma koeramajanduse ja tööasjanduse baasilt. Kauge ja ilmastikust sõltuv, suurt planeerimist nõudev ka, sest sinna üheks päevaks ei lähe. Ja mõlemad unistused täitusid siis sel aastal!

Kui veebi tekkis kuulutus, et Külli korraldab Ruhnus vikeldamislaagri, siis ma olin sisuliselt samal hetkel müüdud. Päevad sobisid, hetkel pole ka koeri, kellele peab hoidja orgunnima. Jäi loota vaid, et ilm hellitab nii minnes kui tulles. Mida ägedamat veel soovida kui 3 päeva unistuste saarel, kus kõik on orgunnitud ja peamine tegevus on omasuguste kudumishullude seas ohjeldamatult kududa?

Programm oli täpselt selline, et kõik jaksasid ja midagi ei jäänud nägemata. Füüsilist palju, kudumist palju. Paindlik samuti. Kui oli päike, jalutasime ja kudusime. Kui sadas, olime koolimajas ja kudusime. Kui tekkis janu, läksime Kordonisse õllele ja kudusime. Ilmselt pole kohalikud juba pikka aega sellist massilist kudumist saarel näinud :)  

Kõik kuidagi klappis, häälestatus, sisemine valmisolek, ei mõtelnud üle, ei muretsenud üle ega organiserinud üle. Hoidsin end puhta lehena, teadsin vaid, mis varasemalt oli silma või ajaloost teada. Lugesin Ekmanni Ruhnu raamatut, aga see on 19. sajand ja pigem taust. Meenutasin esimest Kihnu-käiku ja püüdsin mitte üleelusuuruseid ettekujutusi luua. Siiski 21. sajand ja pisike eraldatud saar. 

Kokkuvõtteks juhtus nii, et see oli vist mu elu parim reis viimasel ajal. Vahel kuidagi on nii, et oled õigel ajal õiges kohas. Kõik väline kuidagi peegeldab positiivselt seest vastu ja vastupidi. Ajastus oli igatahes parim, seltskond sobis, eraldumisvõimalusi oli. Ideaalne igas mõttes. 

Hiljem kuulsime, et ka korraldaja jaoks oli see aastaid peas loksunud idee, mille ta lõpuks ometi realiseeris ja jumal tänatud, et realiseeris! Meie igatahes jäime väga rahule. 

Mõned vihjed ka - peatuspaik - Liise talu Kase majutus - eraldi maja eemal Liisest. Privaatsem, vaiksem. Hiljuti renoveeritud, saun, grilliplats, oma hoov. Olime 10kesi majas ja sellist tunnet ei olnud, et ninapidi koos või ülerahvastatud. Täiesti paras. Suur köök, kus sai ise süüa teha kui oli soovi. Meie käisime söömas Liise talus. Mõistlikud hinnad, lihtne söök, aga oli ka mõeldud kaasaegsetele nõudmistele ja kõik oli nii maitsev! Neil on jumalik pagar muide, ma pole ammu nii häid küpsetisi saanud! 

Katamaraan on muidugi pisikene ja kimab nelja sadama (Saaremaa, Pärnu, Munalaid, Ruhnu) vahet päevast päeva. Nii et kui kuskil tekib ilma tõttu tropp, siis see mõjutab kõiki. Meil vedas. Minnes oli ilus päike ja tuuline ilm. All salongis mulle ei meeldinud olla, roomasime kaptenisilla ette istuma (vaadet ei tohi segada) ja kudusime mõnuga 2h jutti. Tagasiteel hirmutati muudku äikesega ja Läti suunalt tuli suur pilv kah, aga Kihnu pool oli päike. Meil kuidagi taas vedas. Meri oli suht rahulik hoolimata äikesepilvedest. Minnes isegi loksutas rohkem. Aga me ikkagi vedasime suure keebi istumise alla ja uuesti kaptenisilla ette istuma kuduma. Töö ja kerad tahtsid küll lendu minna, aga sai hakkama :) 

Nägime randa, osad ujusid, nägime "karu", käisime Kordonis, Liise kohvikus, kirikutes ja koolimajas. Kõndimist on hästi palju, suhtlust ka, aga see on selline praktilise alatooniga ja lihtne. Ronisime ka tuletorni ja vaatasime Lätit. Ehhh, ma tean, et kui ma midagi samasugust tulevikust uuesti läbi teeks, ei oleks enam nii äge. Aga teile soovitaks küll, Ruhnu oli armas. Natukene veel nagu puutumatu, sest sinna ei saa suured massid ega autod, aga samas siiski mingis aspektis väga kaasaegne ka. 

Ahjaa, leia sarnasused :)

Ruhnu vallamaja lipuehtes

Edinburghis hotell lipuehtes

Kurgid

 

Tundub, et kurkidele rõdul isegi meeldib :)

Hääd jaani! Test!

 Allikas: FB

TÕELISE EESTLASE TEST (iga ‘jah’ annab ühe punkti)! Jaanipäeval enesekontrolliks 😁

Koostanud on selle Valdur Mikita ja võetud raamatust “Mõtterändur”

KÕIK PRESIDENDI MEHED ehk eestlase läbikatsumine

1. Olen korjanud sinililli.

2. Värsket kasemahla rüübanud.

3. Varjanud oma seenekohta (või kahtlustanud tuttavat selle varjamises).

4. Kuulnud möttetera „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis."

5. Sõitnud jalgrattaga, mille esiratas viskab kaheksat.

6. Sakiliste servadega kausist sülti välja koputanud.

7. Näinud laual praetud munade kuhja, millele on alustass tagurpidi peale pandud.

8. Paju- või kaseoksi vaasi toonud.

9. Pohli korjanud.

10. Laulupeol käinud.

11. Lapsepõlves puu otsa roninud.

12. Inimestega vaielnud, kuidas tuleb puid riita laduda.

13. Kurja kuke eest ära jooksnud.

14. Heintes maganud.

15. Hiirelõksu üles seadnud.

16. Küsinud: mis lind see praegu laulab?

17. Välikäimlas ämblikuvõrke uurinud.

18. Heinakõrsi närinud.

19. Lehma- või kanasita sisse astunud.

20. Kogemata marjalutika suhu pistnud.

21. Taskunoaga sõrme lõiganud.

22. Vikatiga niitnud.

23. Metsa ära eksinud.

24. Tundnud ebamaist tunnet, kui kevadel ööbikud laksutavad.

25. Sooja piima joonud.

26. Katsunud lapsena viilida, kui oli vaja punaseid sõstraid korjata.

27. Kuulnud, et kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.

28. Otsinud taevast Suurt Vankrit.

29. Kärbsepiitsaga kärbseid nottinud.

30. Liblika värvi järgi saabuvat suve ennustanud.

31. Sirelipõõsast õnneõisi otsinud.

32. Vaadanud lugematu arv kordi filmi „Viimne reliikvia".

33. Tundnud mõnda inimest, kelle nimi on Luule või Elmar.

34. Reha peale astunud.

35. Kaerajaani tantsinud.

36. Suusatanud Visu suuskadega.

37. Jaaniussi näinud.

38. Rabalaukas ujunud.

39. Püksid vaiguseks istunud.

40. Näinud kedagi, kes metsa minnes paneb kummikud jalga, sest kardab usse.

41. Kartulisalatit valmistanud.

42. Suitsusaunas käinud.

43. Käsitsi kartuleid maha pannud või üles võtnud.

44. Tundnud mõnda inimest, kes ei räägi peaaegu üldse.

45. Vana kola ühest kohast teise tõstnud, suutmata midagi ära visata.

46. Rehaga kalmistule jooni tõmmanud.

47. Katsunud kiiresti öelda musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga, kuni sassi läheb.

48. Villaseid sokke nõelunud.

49. Vastlaliugu lasknud.

50. Võililledest pärga pununud.

Tulemused.

50 punkti - Tulevane Eesti president. Vana inimene.

48-49 punkti - Läbi ja lõhki eestlane.

46-47 punkti - Murumütsiga eestlane.

40-45 punkti - Maa sool.

Alla 40 punkti - Loe „Kevadet", keeda sülti, korja sõstraid. Ära heida meelt, Eesti tuleb tasapisi!

Klaipėda -Juokrantė- Klaipėda

Kolleegid (regioonipõhised) kutsusid mitteametlikule kambaüritusele Leetu, et oleks tore üle saja aasta trehvata ja natukene rutiinist välja saada. Kuna mul on olnud UKst saadik ports sipelgaid püksis ja ma olen peamiselt viitnud aega lennufirmade pakkumisi uurides jms lehtedel, siis olin kohe minemas. Üks "aga" muidugi oli - 50 kilomeetrit rattaga kimamist treenitud inimeste kambas! Hmm.... Juhtusin oma kahtlusi jagama tiimiga (ärisuunapõhisega) ja sain kiire tagasiside, et küsigu ma e-bike`ide kohta ja ei mingit põdemist. Küsisin, bronniti ja otsus oli tehtud! 

Klaipėda hiir

Minek oli metsik, sest see oli meil kõik oma kulu ja kirjadega, igaüks ise vaatas, mis variant on parim või soodsam-mugavam. Mina oleks vabalt autoga läinud, aga siis tuli just Air Balticu soodukas veebi ja mõeldud-tehtud. Lend läks läbi Riia, lühikesed jupid, imeilus ilm, minu meelest tuulevaikne lausa, aga lennukid maandusid nii Riias kui Palangas nagu küpsed ploomid - põmaki! Miks ometi, miks?! 

Kohustuslik vein enne lendu, mine neid piloote jälle tea!

Pakkisin ikkagi äraantava pagasi kaasa, sest rattariided, jalanõud, kingitused jms. Ma pean seda pakkimise asja veel ikka hoolega õppima ja sobiva kohvrikese leidma. See selleks. Kõik sujus, lihtsalt lend oli tsipa kallim. Palanga lennujaam oli nagu pisike putka, aga hullult täis sõjaväelasi meenutavaid kutte. Mõtlesin, et äkki rahuvalvajad, sest piir ju lähedal. Erariietes, aga nad eristuvad kuidagi väga selgelt. Heas vormis, pikad poisid, suured ühe vormiga seljakotid, inglise- ja saksakeelsed jutud. 

Plaan oli leida buss ja tulla Klaipedasse. Kohalik bussipeatuses tõlkis graafikut ja chekkas veebis veel üle ka, aga seda bussi nagu ikka ei tulnud ega tulnud. Lõpuks tuli üks umbkeelse juhiga ning ütles, et Palanga ainult. OK. Mul oli kõht tühi, palav ja sain jutule ühe norrakaga. Kiire tiim up ning takso peale :D Kulud jagasime kolmeks, kohal olime ca 30 minutiga. 

Hotell - Old Mill Conference - oli üllatavalt OK. Hiigelsuur tuba, töölaud, vannituba, katuseaknad, lai voodi. Öölaud ja peegliga laud. Öösel haudvaikne, ma magasin nagu beebi mõlemal ööl sügavalt ja hästi. Meri paistis aknast, kraanad ka, sest nad ehitavad midagi hullult sinna kanti. Hommikusöök oli keskpärane, aga kõht sai täis ja kohv kannatas juua. Ei kurdaks. Hotelli taga, merepool on kena promenaad vaaterattaga. 

Hotelli promenaad

Esimese päeva õhtul kolasin pikalt vanalinnas. Vana, Preisimaa-aegne linnakene, munakivitänavad, natukene veel neid puitraamidel majakesi alles. Külm borš, mida ma alati Leedus käies söön, sest see on seal nii hea! Kohalik odav õlu, koogikesed. Elu nagu lill, eksole :) 

Klaipeda vanalinn

Aga ikka need heas vormis mehed ja massiliselt võõrkeelt. Lõpuks sain lingi, kus kirjutati BALTOPS 2024 üritusest, mis täpselt samadel päevadel Klaipedes toimus kui meie müügitiimi trehvunks. Nii et siis sellepärast! Ja no siis märkasin sõjalaevu ka reidil, suured hallid monstrumid!

BaltOps 2024

Järgmisel päeval oli pidulik rattaring. Saime rendikohast rattad, meestel olid gravelid, osadel tavalised maanteerattad, minu e-bike oli pikkusele sobiv ja lihtsam versioon, boschi akuga. Alguses vänderdasin maja ees hirmunult, sest see oli kõik nii võõras ja teistsugune, aga siis tuli kohe minna liiklusesse (sõiduteele kuni sadamani, appi :D) ja sadamast praamile. Aega virisemiseks ja põdemiseks ei jäetud. Etteruttavalt tuleb mainida, et jäin ellu. 

Marsruut kulges mööda Kura säärt kuni Juokrantė linnakeseni ja tagasi. Kasutasime vastvalminud rattateid, mis on sellised kõvakattega ja keset männimetsa. Imeline minek ja õhk. Natukene joogi- ja pildipause, liivaluited, mõnus kulgemine. Ratas toimis kenasti, kiirused olid 20-30km/h kandis, tundus suht uueväärne sõiduvahend. Meeste e-gravelid olid muidugi ägedamad, aga kitsad rehvid ja kitsam sadul, mul oleks keerulisem olnud sõita. Peff oligi vist ainus, mis kangeks jäi ja paar päeva tunda andis. Kuigi minu rattal oli suht korralik sadul ja mul olid ka rattariided kaasa pakitud (ma sõidan taas regulaarselt kodus ka, nii et päris nullist sõitma ei läinud). 

See pisike linnakene oli imeilus! Kui mereäärses kohvikus keha kinnitasime, oli tunne nagu istuks Haapsalu promenaadil. Väga armas kant! Kohalikud kiitsid veel Nidat ja soovitasid kindasti kunagi külastada, et nende jaoks on Nida "must" suviti. Kaitsealused ehitised, imearmsad majakesed jms. Eks tuleb kunagi plaani võtta. 

Ajagraafik oli suht tihe, pidime viimasele praamile jõudma. Tagasi kulgesime natukene sõidutee servas ja see oli vastik, aga varsti sai keerata metsavahele, mööda kruusakat otse tagasi rattateele. Üks kruusane mägi oli selline püstloodis, et pidasin paremaks ratta kõrval kõndida poolde mäkke ja siis sealt alla kulgeda. Hirm oli natukene sees, üks meil kukkus ja siis oled ise ka nagu sütel kogu aeg. Ajavahe tegin pärast kiirelt tagasi ja keegi minu järel otseselt ei oodanud. Praamile saime sujuvalt, rattaid on seal väga palju, osad lähevad meremuuseumisse (iilus koht, soovitati, aga meil ei olnud aega seekord) ja ülejäänud siis kas sõitma või mere äärde chillima. Neil polnud veel ametlik hooaeg alanud, masse polnud ja ilmaga ilgelt vedas. Selline kerge tuulekene, 20-21 kraadi sooja ja ei tilkagi vihma. Leedukad, kes hommikul olid tulnud Kaunasest, olid saanud kodus korraliku vihma kaela. 

50 km tehtud ja pool akust ainult kulunud. Sõitsin enamasti eco ja tour režiimis. 

Tagastasime rattad ja kõmpisin hotelli. Isegi jalad polnud kanged, väga kerge ja mõnus sõit oli. Õhtul jalutasin jala vanalinna, meil oli õlletehase tuur koos degusteerimisega ning õhtusöök. Hiljem veel linnatuur tunnikene ja siis hotelli magama. 

Läheks teinekordki :)

Tagasi tulin kolleegi autoga Lätti, külastasime veel exkolleegi pisitütart ja veetsime paar tundi Jurmala lähistel eraaias, kuni mul oli aeg viimane Tallina Lux kinni püüda ning koju sõita. 

ex-kolleegi tehtud kook, njamm!

Bribivases oli muidugi pisikene avarii, mis ummistas terve liikluse, nii et buss jäi pisut hiljaks. Huvitav oli ka see, et kõik jutud olid bussis kas läti või vene keeles. Nii Riiast tulnud juht kui Pärnus vahetunud kuju olid lätlased. Inglisekeelsed tervitused ja info tuli lindilt. Pärnu tüüp oli siuke speedy Gonzales, et ma süvenesin parema meelega oma filmivalikusse ja üritasin mitte maanteele vaadata. Ma ikka ei harju sellega, et ka kõrvalistujana on võimalik reisida. Kogu aeg on tunne, et teised juhid on segased :D 

Vot selline tore trip! Aitäh korraldajatele! Nüüd ma jälle olen nagu kolmandalt planeedilt, üritan tööasjadest aru saada ja süveneda. Üldse ei ole nagu sellel lainel veel :) 

Ja uut ratast tahaks ka!