Toidumeem!

Lapsepõlve lohutustoit: 

• Külapoest toodud sai, mille peale sai panna maasikatoormoosi suvel ja juua kõrvale külma piima.
• Koogelmoogel - meil oli alati lademetes mune kodus, naaritädi juurest tõime ja siis sai teha koogelmoogelit. Üldiselt on tunne, et meil vist niisama näksimine polnud teemaks. Söögiajad olid ja vanaema tegi sooja sööki. Vahel kui isutas, siis tellimise peale laari pannkooke ka. 
• magus kondenspiim - salaja, külmikuukse vahelt kiirelt kummutades (meil pandi kohvile ja ei olnud lubatud niisama seda nillida. Seda polnud ju saada ja vahel isa tööjuures oli toidupakkides koos muu juraga, siis tekkis kappi). 

Mida enam ei taha: 

• Mitte iialgi enam ei taha kissellipulbrit. Mul on sellega ikka koletum draama ühe lõputu mürgituse tulemusena, tempel mällu ilmselt. Me sõime seda algklassides kuivalt, otse pakist. 
• Suitsukala ka enam ei isuta. Vanasti toodi koju terve kala suitsutatult ja seda puhastati võileivale, mulle maitses, aga enam mitte. 
•  Hesari kanaeinet :D - See oli peale ülikooli ühe hea sõbraga meil põhiline pagemiskoht perekonna ja igasuguste eluliste jamade eest. Hesar ehk Hessburger Lasnamäel. Sealne kanaeine oli üks nuhtlus, ilge kräpp muidugi ja hunnik kaloreid aga see krõbeda koorikuga nelinurkne kanapihv oli hea. Enam nad sellist ei tee ka, nii et pole kiusatust. 

Mida enam kunagi ei saa: 

•  vanaema magusat porgandipirukat 
• vanatädi "paaritatud räimi" marinaadis, heldus kui hea see oli! 
• miskine India tee oli ka, mida vist enam ei ole müügil ega ilmselt maitseks kah. Suur punane pappkarp, milles sadu pisikesi pakke, kahekaupa koos. Ma arvan, et see oli India. 
• esimesi valgeid klaare vanaisa aiast (hiigelsuured, enne kui jahuseks lähevad). 
• Olümpia vahvlitorudega sefiiritorti 
• koduses suitsuahjus suitstutatud lemmikvorst või oli see stepivorst? Mõlemad olid teemaks maal, harva sai. 
• hiigelsuures karbis maisipulgad, mäletate? Tänapäevased ei ole enam see. 

Mis ei maitse nagu vanasti: 

• Baikalil ei ole enam seda õiget maitset. Mulle lapsena meeldis see jook enim. 
• Budapesti kommidel ka :) Sellest olen ma lausa kunagi kirjutanud, kuidas me neid Suska kasvatajaga Helsingis taga otsisime ja kuidas selgus, et tootja teeb neid vaid jõulude ajal. Ja kui ma siis jõuludeks sain lõpuks kaks pakki ning milline pettumus see oli... :( 
• viinerid 
• jäätis 

Mida ei söö: 

Ma ei tahaks öelda, et kohe üldse ei söö. Üldiselt ma üritan olla toidu suhtes respekteeriv ja mitte hullupööra valiv, aga kui võimalik, siis ma ei sööks: 

• vahukoort moosiga (vanasti oli sööklas selline magustoit - hiigelkuhi vahukoort ning suur hunnik moosi veel kaunistuseks. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas on võimalik seda süüa.. Üldse paljalt vahukoort süüa on natuke "võeh" tunne, sest mul on pärast paha olla. Kohupiima sees või sharlotte tordis jne on ok. 
• heeringat - teate need sibula ja hapukoorega liuad vanasti? Õud. Ma olen õppinud pika hambaga heeringat taluma rosoljes, mis on ema tehtud. Ema hakib hästi peenikeseks ja salatis see maitse ei domineeri. Aga need liuad... sünnipäevaks tavaliselt sugulaste pärast natuke ostan ja nende lahkudes pakin kõik kaasa kellelegi vabatahtlikule. 
• Laim ei meeldi, pärast ajab kogu aeg üles ja paha on olla. Üritan mitte tarbida. 
• teatud mereannid ka, nt sellise libedad, mida peab kuskilt karpidest välja tirima. Erand on vist kaheksajalg, aga seda siis ka paigas, kus see on nn kohalik ja tavalise köögi osa. Siinsed külmutatud variandid ei meeldi. 
• ma ei tahtnud aastaid sülti, aga nüüd vahel ostan ja söön :) Vanaema tehtud sülti ei söönud iial. 
• miskine kaalikamöks oli ka, mida vanaema tegi ja ma ei söönud. Eriti siis kui seda serveriti läbipaistva rasvase kastmega, milles ujusid sibulad... ilmselt sealiha keetmise leem, mis maitsestati kastmeks, aga jahu ei lisatud. 

Milline mälupilt toidust lapsepõlves: 

• Kindad toidukorrad, kus kogu pere koos sõi.
• Vanaema põlle ja pearätikuga. 
• Suured pannkoogukuhjad. 
• Silmapesukausitäis pärmitainast. 
• Hakklihakaste. 
• Esimene värske kurk võileival koos vorstiga "Kevadine" 

Mis võrreldes lapsepõlvega igapäevaseks saanud: 

Igasugused eksootilised puuviljad ilmselt nt banaanid ja apelsinid jms. Kättesaadavaks on saanud liha- ja vorstitooted. Õnneks palju ei tarbi. Toiduküllus, äraviskamine. Roheline kraam aastaringselt. 

Palju asju ilmselt ei tule hetkel meelde. Selline esmamulje pealt postitus siis :)

Kokakursused noortele?

Kui kellelgi jääb silma selline teema, siis andke märku. Tahaks ühele teismelisele kingituse teha ja ma olen pea terve interneti läbi kamminud, ei leia miskit põnevat. Ühe variandi leidsin, aga seal oli vanusegrupp liiga "titekas". Pigem huvitaks 12 ja vanematele sihitud. 

Võiks olla 1-2 koolituspäeva, lihtsamad toidud, töövõtted ja nõksud (pizza, burgerid jms). 
Piirkond - Tallinn eelistatult. 

Bändifännid. Tagasivaade.

Lugesin Special K blogist tagasivaadet kontserdikülastusele.

Mul tekkis kohe seos VLYga. Eile vaatasin telest ja mõtlesin, millal tuli nende elus see hetk, mil fännid ja muidu hullud enam lava ees ei karelnud? Millal tants lõppes ja korralik melu, mis a-la-ti nende esinemistega kaasnes? Sisuliselt 1993. aastast ei jäänud mul ühtegi vahele, see oli ikka hull kannatus, et minna mitu tundi enne kohale lihtsalt selleks, et saada hea seisukoht. Mitte keegi ei istunud ju! Olgu see pisike pubi a la Guitar Safari või lauluväljaku suur telk. Istumine oli välistatud. Sa võisid küll varakult koha saada, aga siis oli seda vaja pigem selleks, et jalgu puhata kuni peo alguseni :D

Ja eile teles - pikk esinemine, suur plats, on toolid ja lahkelt ruumi tantsimiseks. Inimesed istuvad sirge seljaga ja mõni julgem kõigutab end muusikataktis. Hullumaja :D

Ja nüüd ma loen teisest blogist hoopis teise bändi lugu ja klikk käib ära - uued lood ja nende puudumine. VLY läks just siis "käest ära" kui hakkasid tulema veidrad uued lood, eriti igav oli mustlastemaatika. Ei kõneta. Arvasin siis, et ju asi minu maitses ja olen edasi liikunud jne. Paar korda veel käisin vaatamas, igav oli... 

Ja siis tuli maale esinema mitukümmend aastat vanem bänd Kukerpillid, kes end kutsub orkestriks, kes esitab teoseid. Paneb sekundiga rahva tantsima ja kaasa laulma. Teeb kolm pikka tretti esinemist, vahepeal käivad lava taga "passist oma vanust vaatamas" ja laulavad edasi. Rahvas tantsib lõpuni, massiliselt. Sama fenomen on olnud ka Untsakatega (ma ei jätnud nende kontserte ka vahele).

Nii et igav, VLY, Igav! Uus on unustanud vana, ütlen ma teile! Taube me veel elasime üle, aga mustlased ja vanad chanty´d ei paku enam niivõrd pinget :p

Pakend

Kui tahta pakendit sorteerida nii, et naabritele ka konteineris ruumi jääks, siis tuleb teha lego. Need on umbes 2-3 nädala pakend, enamus tuleb marjade, rohelise kraamiga (rukola, spinat).

Miks nood alati kõik eri suuruses peavad olema? 🙈

Küsimus

Kas lähed tööle nii, et enamus (rohkem kui 60% nt)  hommikutest silm peas särab ja hing ihkab tegutsemist? Palun ausaid vastuseid :)

Mul on peale Ruhnut miskine jabur "liimist lahti ja veider" olemine. Annan oma kogemuste baasilt muidugi omale aru, et see oli lihtsalt kõikide meeldivate tegurite* kokkulangemise tulemus ja korrates eales ei korduks. Aga siiski pani nii paljudele asjadele jälle järele mõtlema. Miks sellised pained alati augusti alguseks kohale paarutavad? 

Esimene tööpäev peale kahenädalast puhkust oli kohe peale Ruhnust naasmist koos jubedate mõtetega - mida ma siin teen? mis mu roll üldse on? ma ei oska mitte midagi. Mida ma siin elus üldse veel teha tahaks ja kas ma jäängi jälle sellesse rutiini, kus ma olen. 

Nädala lõpuks muidugi rutiin pani asjad paika, maksud tahtsid maksmist ja elu läks edasi, läheb edasi. Aga kuidagi on tunne, et iga järgmine puhkus mõjutab töölenaasmist hullemine kui eelmine. 

Ma olen enam kui kindel, et selline reaktsioon puhkuse lõppemisele on palgatöö puhul täiesti normaalne. Lihtsalt tuleb sellega kuidagi leppida ja kohaneda. 

* peegelsile meri, keegi ei ropsinud salongis ega tundnud surmahirmu, tormivangi ei jäänud, ajakava pidas; korraldus sujus, kamp oli suht ühtlane ja erineva taustaga inimesed kuidagi täiendasid üksteist, meil oli huvitav; teised saarekülalised olid kaugemal, ööuni rahulik ja öörahu paigas; saarel on veel sellist fluidumit, mida naljalt ei leia, ma isegi ei oska sõnadesse panna, sest kui mul isegi midagi pähe tuleks, oleks see siiski mingist aspektis vale. Aga midagi selles paigas on; loetelu võiks pikalt jätkata, aga siin tuleb stop.