reede, 1. märts 2024

Ukraina avastamine

Sattusin hiljuti Ringvaates nägema intervjuud, kus ühest tudengite etendusest rääkisid Anu Lamp ja kaks tema näitlejatudengit. Etenduseks siis "Ukraina avastamine", mängiti Salmes. Otsisin emotsiooni pealt pileti ja läksin kohale. 

Etendus oli omapärane, ma isegi ei nimetaks etenduseks. Sain intekast aru, et see oli neil kursusel üks paljudest projektidest ja siis otsustati, et seda võiks laiemale publikule ka näidata. Mul on alguses natu igav, meenutas koolides neid püüdlikult ettevalmistatud etluskavasid, kus kenasti riides noored, kladed käes veerand tundi sulle ajalugu jutustavad. Ma võitlesin isegi paar korda unega, sest minu viimase aja teema on see, et ma ei suuda väga pikalt suulist kõnet kuulata, ei jaksa keskenduda ja mõte hajub. 

Aga siis läks nagu paremaks. Teine vaatus oli juba nii hea, et nutma ajas. Teate, meie ajalugu on selle piirkonna kõrval kökimöki, ütlen ma teile. Nad on veel rohkem seal kahe olulise geograafilise territooriumi vahepeal nagu koridoris. Ja siis see viljakasvatus, mis kõigil pinnuks ja ihaluseks.

Muidugi ma tean horodomorist, aga mitte nii detailselt. Et maailmas oli suur depressioon ja Stalin pumpas piirkonnast välja maksimumi, lisaks sundkollektiviseerimine, ebainimlikud normid, kulaklus jne. Näljased sõid kõike, mis kätte juhtus, sh putukaid, koeri, oravaid. Oli lugusid isegi kannibalismist. Samas määrati hukkamissalgad samade kaasmaalaste seast, keda premeeriti leivaga. Pidid kaevama hauad, matma surnud. Et rohkem leiba saada, läksid auku vahel ka need, kes olid suremas, aga siiski veel hinges. Need numbrid olid ikka kohutavad. Miljon siin ja miljon seal, kümnendite kaupa.

Ja siis see Slovo maja keiss Harkivis. Õud. Kelleskil tuli idee, et viiks pealinna Kiievist üle Harkivisse, et Kiievis ei saa enam nende haritlastega seal hakkama. Rahvastik kahekordistus linnas ja ehitati palju. Ja siis mõeldi, et kirjanikel ja kunstinimestel võiks olla oma maja. 5 korrust, vannitoad, telefonid, keldrikorrusel lasteaed, katusel miskised moodsad lahendused. Stalin ise toetas rahastamist. Ja siis - paneme igale poole pealtkuulamisseadmed. Vahistamised algasid sisulislt kohe peale kolimist. Pea igal ööl voorisid mustad autod. Inimesed muutusid paranoiliseks, tegid enesetappe, sulgusid oma korteritesse, ei julgenud suhelda. Üks magas riietes, et äkki vahistatakse ööriietes või alasti jne. Hullumaja. Kuidas inimesi on võimalik hirmuga süstemaatiliselt ja pikalt survestada.. 

Muidugi ma tean neid meetodeid, see pole midagi uut, aga ikka ja jälle kuuled, KUI üle võlli annab ikka seda kõike keerata. Kurjusel ei ole piire. Mõtled, et oled kuulnud igasuguseid hulluseid ja lugenud kõige rõvedamatest asjadest maailmas ja siis tuleb ikka mingi seik, mis eelmised ületab.

Ja kõik need keelud keele osas. Nad on seal etenduses hästi detailsed, filigraanselt detailsed aastarvude, nimede, elulooandmete jms osas. Raske on pikalt jälgida, mulle ei jää selline tekst väga lihtsalt meelde, pigem mõned detailid ja üldmulje, mida see kõik tekitab. Ja siis see lugu, kuidas kõik on nende süstemaatiliste repressioonide tulemusena venelasteks tembeldatud. Avandardistid, kirjanikud, heliloojad, kunstnikud. Et kes on siis kes...  a la kuidas poolitada Gogolit? (Mõkola vrs Nikolai).

Nii et üldmulje oli mõjus, emotsionaalne, rusuv. Inimesed seisid püsti ja plaksutasid. Kuigi ma olen lugenud, et praegu pidid sageli publikus inimesed nii käituma, et kas alati on põhjust. See käis hiljuti sotsiaalmeediast läbi, ma ei tea, eile oli küll. Hästi emotsionaalne lõpp oli, aga mul ongi viimasel ajal silmad märjal kohal vist ka.

Aga mul on siiski hea meel, et ma minna otsustasin. Seal oli mida võtta ja meelde jätta. Kogukond peab kokku hoidma ja ise hakkama saama. Kahjuks oli see viimane etendus, ei saa teile soovitada seega. Mida ma aga mõtlesin, oli see, et diplomilavastus too vist ikka ei olnud neil, sest seal sa otseselt kellegi rollisooritust hinnata ei saa. Kõik on hästi ühtne ja ansamblis. Kui ma peaks selle järgi otsustama, et keda ma tulevikus laval tahan näda, siis mul ei eristuks hetkel keegi. Aga see vist pidi nii olema...

Meenutasin just, et diplomilavastusi kuidagi ei ole ammu sattunud vaatama. Viimati oli vist Arkaadia, kus Liisa Pulk mängis ja oma mänguga end minu mällu igaveseks keevitas. Eristus teistest ja oli näha, et temast midagi tuleb ja tasub silm peal hoida. Eilsest ei jäänud keegi niiviisi domineerima. Laulda nad muidugi oskavad, see oli äge. Aga tantsud, hmm, eestlasest ikka ukrainlast ju ei tee :)

Ahjaa, minu meelest see kursus on ikka täitsa Anu Lambi nägu ka. Kui nad oma imepikki ajalookroonikaid esitlesid, siis mul kangastus pidevalt Anu Lamp. 

Oli valgustav kolmtund. 

neljapäev, 22. veebruar 2024

Ajastud, põlvkonnad ja valikud

 Mul oli öösel jube palju mõtteid sel teemal, tõuse või üles ja blogi enne kui kõik lendu läheb. Aga siiski, ehk õnnestub kuidagi objektiivselt teemale läheneda. Kasvõi riivamisi.. 

Mis siis juhtus? Ootasin und ja kolasin siin und seal, sh X app´is (end. Twitter). Silma jäi üks postitus, millelel mitmesegaseid reaktsioone. No selline klassikaline vastandamine a la noored vs vanad, põlvkond see ja too, valikud, päästke planeet ja üleüldse võite kõik metsa minna, sest planeet ja noortel pole valikuid, oma kodu, sest raha on rikastel ja nendelt tuleb ära võtta, et asjad saaks korda, aga ega vist ikka ei saa ka, sest planeet. 

Jäin mõtlema, miks see mind nii kõnetas või kripeldama jäi. Omale tundub ju, et nõukaajast on oksendamiseni räägitud - mälestused, sugulased, teleseriaalid, dok filmid. Aga kogemus versus teadmine on kaks ise elukat, vist. 

Lihtsalt siis teoretiseerin:

Praegu: näiliselt või teoreetiliselt on inimesel hunnikute viisi võimalusi - soeta kodu, reisi, õpi siin või välismaal, vali töökoht, vaheta töökohta, saa arstiabi, tegele ettevõtlusega, hakka posijaks, riigivastaseks või mine kasvõi piketeerima. Eks. Demokraatia ja võimalused. Muidugi piiratud, vahel sünnimomendiga, vahel oma rumalusega, väga sageli majanduslike võimalustega. Selline näiline "uks-lahti-tunne", aga kuna mul on lähikonnast mitmeid väga positiivseid näiteid, arvan siiski, et ka kehvema sünnipositsiooniga isenditel on valikud. Tahe ja plaan peab olema, minu kogemus, ei prentendeeri üldistamisele. Lihtsalt kui 90ndatel ja nullindatel sündinud suur pere jõuab ilma papa toetuseta (emme on kultuurisektoris madalapalgaline) kõrghariduse ja rendikoduni, siis on see minu jaoks tõestus, et siiski saab. Vara täiskasvanuks, kooli kõrvalt tööle, õppima, reisima  jne. Kandikul kõike ja kõigile ei anta, seda kindlasti. Aga see on ju alati olnud, hoolimata põlvkonnast nii. 

Lapsepõlves: ma polnud isegi teadlik tol ajahetkel kui ma koolis käisin, et meil sisuliselt ei olnud võimalusi. Et kogu sinu elu piirduski ühe okupeeritud riikide territooriumide kogumiga, kus sa isegi mere äärde ei saanud minna alati siis kui tahtsid, saartest rääkimata (piiritsoon).  Oletan, et ka siis olenes, kuhu sa sündisid. Nn tublide tööliste peresse, kelle esivanematel polnud "plekke" või siis vaeste haritlaste omasse, kuid kes võitlesid end ametiühingusse (kus sai hüvesid nagu õmblusmasin, mööbel, autoostuluba, tuusik Jugoslaaviasse ja isegi mõnele korter paneelikas) või lausa parteibossi perre, kus kingi pühiti kahekümneviiekaga (näide elust enesest) ja käidi reisil samas kui klassiklaaslaste seas oli lapsi, kes ei söönud lõunat või käisid mitu aastat samade riietega. Mitte niivõrd sellepärast, et majanduslikud võimalused olid kehvemapoolsed, vaid lihtsalt ei olnud "õigeid inimesi õiges poes".  Reisimisest võisid vaid unistada, sest su vanatädi läks sõja ajal Kanadasse ja see piiras vanaema ülejäänud 11 õe-venna,  nende laste ja lastelaste valikuid. Alatiseks. Kahtlane element selline, ei saa.  


Millal me jõudsime sinna, et soov kelleltki midagi ära võtta või ihalus "kõik ühtviisi vaeseks" jälle teemaks on saanud? Mida see muudaks? Mitte kunagi ei tule ju see aeg, et kõik oleks  võrdsed* Ma ei taha vastandada, tean ju, et kõik on muutumises ja samas ka kordumises, kuigi väidetavalt spiraalselt. Mingid mustrid tulevad igas põlvkonnas uuesti ja uuesti päevakorrale, kohanemised on keerulised, sest kohanemine eeldab kahjuks ka loobumist, olukorraga leppimist, vahel või alati, ei teagi. Enese katkematu võrdlemine teistega tapab. Tahtmine versus vajadus, peaks haakuma ka planeediga eks. 

Ilmselt ma ei suudnud hetkel unise peaga oma öiseid mõtted täpselt kirja panna. Ja ilmselgelt elan ka ka omas sfääris, kus asjad ongi lihtsamad ja rahulikumad. See ka seletaks, miks mulle üldse see säuts silma jäi...  et saab ka nii mõelda, aga mida see reaalis siis tähendaks? 

Imelikul ajal elame. 

* ma räägin siin normaalsest kulgemisest, mitte ebaausal teel rikastunud tegelastest või kriminaalidest või muust jurast, mis elu segaseks ajab. 

reede, 2. veebruar 2024

24. veebruaril kanna Eesti kindaid!

Vot selline üleskutse siis! Mina panen Harju-Jaanid kätte, aga plaanin ka lisaks kududa. 



Ja mina olengi see, kes tabelarvutusprogrammi ruudulise paberina kasutab 😀

pühapäev, 28. jaanuar 2024

Koon endiselt, aga...

 .. koeraomanik enam ei ole.. Hetkel isegi ei oska öelda, kas ajutiselt või nii jääbki. Raske poolaasta oli, aga kuts elas pika ning loodetavasti ka ilusa elu. Juba kolmandat korda tuleb nentida, et teist sellist ei ole ega tule. Mälestused jäävad



esmaspäev, 15. jaanuar 2024

Macbeth

Lõpuks siis nähtud tänu kohalikule aktiivsele kultrajuhile, kes meie vallale üle 50 pileti bronnis ja sõidu orgunnis!

Ma olin natukene skeptiline, sest muljeid teistelt olen kuulnud nii seinast seina. Kes ütleb, et ah, Ojasoo ja Semperi udu. Kes aga läheb juba mitmendat korda vaatama ja on sillas. Seega palju enne end üles ei kruttinud, aga natukene arvustusi lugesin, TMK oma on hea. Meelde jäi, et etendus töötab paremini siis, kui ei ole ühtegi segajat ja lavategevus klikib täpselt muusikasse. Et alguses oli olnud natuke logisemist ses osas, aga mida edasi, seda drillitum. No olin lootusrikas.

Saalis istusid minu ümber hunnik pensionäre, vadin ja naer! Kujutasin juba ette, kuidas mõnel nendest nokia tune laulma hakkab ja närveerisin. Aga kõik asjata. Publik oli nii hea, hoidsin hinge kinni kohati ja ei julgenud isegi hingata. Haudvaikus, keegi ei köhinud, passinud telefonis ega nihelenud. Nalja sai aga Ottoga. Esimesed stseenid, catwalk´ivad Ossu ja uurija Vanem. Ma ei saa lahti sellest pildist, mis seriaalis oli. Seda enam, et kõik tegevusi laval vahendatakse omakorda pisikestest kaameratest otse ekraanile. Näoilmed, tekst, musklid. Mustvalgelt. Päris huvitav oli. Ja siis Ossu oma miimikaga. Tal on mingid sissejuurdunud žestid ja miimika, mis kordub rollist rolli. No üritasin Ottot mälust pühkida ja keskenduda. Hästi palju on teksti, ma olin vähe maganud ja väsinud, oleks tahtnud pidurit panna. Aga mingil hetkel harjud ja keskendud. See kõik nagu haarab kaasa ja hea on. Ja siis ütleb Tambet – “Hässsssti! Kõik on hässsssti” Ausõna, ma hakkasin naerma! Kusjuures see on tal migi tõmbenumber, ainult tema oskab seda niiviisi "õigesti" öelda. See käis juba “Reeturis” korduvalt. Ottos pidevalt ja esmaspäeval korra siis ka Macbethis. Nii sürr. Ma ei tea, kas ta tegi seda meelega või ei…

Vahepeal panin silmad kinni ja kuulasin ainult muusikat. Üks pala oli kuidagi nii kriipiv ja ärritavalt hea. Kavalehel on lisaks Sumerale veel üks nimi, pean üle vaatama ja kuulama. Ma ei ole kahjuks Sumeraga kursis, et ära tunda. No ses mõttes tunnen ära kui filmis taustaks, tal on mingi spetsiifika, mis sobib filmidesse. Ma ei oska kirjeldada, ei ole üldse lihtne kuulmine kui pole harjunud. Aga see imevaikne keelpillide kriipiv soolo oli lihtsalt nii hea! Imevaikselt, kasvades, pingega. Ihukarvad ajas püsti!

Ja siis jumalik publik. Ma tean, et hiljuti hakkas Ojasoo tsiteerimine sotsiaalmeedias, seega risk oli olemas! Aga esmaspäevane publik! Teate, kuidas pausid kandsid? Ma pole ammu juba sellist asja saalis märganud. Ega ma viimasel ajal sageli ei käi ka, aga ikkagi. Juba enne vaheaega istus saal pimedas ja ei julgenud end liigutada. Lõpuks läks saal valgeks ja siis hakati plaksutama. Aga lõpus… kui see keelpillide osa on ja siis need laipadele vihjavad inimkujud, grimassid, hunnikud, pooleli jäänud elud, surma saanud lapsed, kustunud igatsused...  vihjed. See oli nii õudne ja tekitas igasuguseid assotsiatsioone. Ja siis see kõik lõppes. Vaikus. Kuna mul oli meeles arvustusest, et paus peab kandma, hakkasin lugema. Viimasest muusikapiiksust läks ca 40 sekki, ma lugesin hästi aeglaselt… ja siis tuli aplaus. Ma olen siiani selle pausi mõju all.

Õhtul oli mõtteid ja muljeid nii palju, et uni ei tulnud. Ergud olid püsti... Ülemus küll õhtul ütles, et pane äratus kinni ja puhka välja. Aga no Rosinale sellest soovitusest ei piisanud ega ka minu naabritele, kes jälle hommikul kell 7 kuus korda jutti nõudepesumasinasse asju ladusid. Nii et ma ikka ärkasin nagu alati, aga puhanuna. Töölehakkamisega viivitasin küll.. kui juba soovitatakse laiselda, siis miks mitte... 

Nii et jah, minge vaatama, kel võimalik. Hoian pöialt, et näkkab sama hea publikuga nagu mul. Aga! pange soojalt riidesse. Kuna nad sisenevad saali peaaegu igast uksest ja katkematult, siis tuul kogu aeg tõmbab. Mul oli ikka väga külm lõpuks olla. Soe kaunis sviiter on minu arvates kindla peale minek!


Edit:

Lavastuses kõlavad Sumera «Pikseloits» (1983) ja katkendid sümfooniatest nr 1 (1981), nr 2 (1984), nr 3 (1988), nr 4 (1992), nr 5 (1995), nr 6 (2000).


Ameerika helilooja Jay Schwartzi teos «Music for Orchestra I» (2005) keelpilliorkestrile.