esmaspäev, 10. juuni 2024

Klaipėda -Juokrantė- Klaipėda

Kolleegid (regioonipõhised) kutsusid mitteametlikule kambaüritusele Leetu, et oleks tore üle saja aasta trehvata ja natukene rutiinist välja saada. Kuna mul on olnud UKst saadik ports sipelgaid püksis ja ma olen peamiselt viitnud aega lennufirmade pakkumisi uurides jms lehtedel, siis olin kohe minemas. Üks "aga" muidugi oli - 50 kilomeetrit rattaga kimamist treenitud inimeste kambas! Hmm.... Juhtusin oma kahtlusi jagama tiimiga (ärisuunapõhisega) ja sain kiire tagasiside, et küsigu ma e-bike`ide kohta ja ei mingit põdemist. Küsisin, bronniti ja otsus oli tehtud! 

Klaipėda hiir

Minek oli metsik, sest see oli meil kõik oma kulu ja kirjadega, igaüks ise vaatas, mis variant on parim või soodsam-mugavam. Mina oleks vabalt autoga läinud, aga siis tuli just Air Balticu soodukas veebi ja mõeldud-tehtud. Lend läks läbi Riia, lühikesed jupid, imeilus ilm, minu meelest tuulevaikne lausa, aga lennukid maandusid nii Riias kui Palangas nagu küpsed ploomid - põmaki! Miks ometi, miks?! 

Kohustuslik vein enne lendu, mine neid piloote jälle tea!

Pakkisin ikkagi äraantava pagasi kaasa, sest rattariided, jalanõud, kingitused jms. Ma pean seda pakkimise asja veel ikka hoolega õppima ja sobiva kohvrikese leidma. See selleks. Kõik sujus, lihtsalt lend oli tsipa kallim. Palanga lennujaam oli nagu pisike putka, aga hullult täis sõjaväelasi meenutavaid kutte. Mõtlesin, et äkki rahuvalvajad, sest piir ju lähedal. Erariietes, aga nad eristuvad kuidagi väga selgelt. Heas vormis, pikad poisid, suured ühe vormiga seljakotid, inglise- ja saksakeelsed jutud. 

Plaan oli leida buss ja tulla Klaipedasse. Kohalik bussipeatuses tõlkis graafikut ja chekkas veebis veel üle ka, aga seda bussi nagu ikka ei tulnud ega tulnud. Lõpuks tuli üks umbkeelse juhiga ning ütles, et Palanga ainult. OK. Mul oli kõht tühi, palav ja sain jutule ühe norrakaga. Kiire tiim up ning takso peale :D Kulud jagasime kolmeks, kohal olime ca 30 minutiga. 

Hotell - Old Mill Conference - oli üllatavalt OK. Hiigelsuur tuba, töölaud, vannituba, katuseaknad, lai voodi. Öölaud ja peegliga laud. Öösel haudvaikne, ma magasin nagu beebi mõlemal ööl sügavalt ja hästi. Meri paistis aknast, kraanad ka, sest nad ehitavad midagi hullult sinna kanti. Hommikusöök oli keskpärane, aga kõht sai täis ja kohv kannatas juua. Ei kurdaks. Hotelli taga, merepool on kena promenaad vaaterattaga. 

Hotelli promenaad

Esimese päeva õhtul kolasin pikalt vanalinnas. Vana, Preisimaa-aegne linnakene, munakivitänavad, natukene veel neid puitraamidel majakesi alles. Külm borš, mida ma alati Leedus käies söön, sest see on seal nii hea! Kohalik odav õlu, koogikesed. Elu nagu lill, eksole :) 

Klaipeda vanalinn

Aga ikka need heas vormis mehed ja massiliselt võõrkeelt. Lõpuks sain lingi, kus kirjutati BALTOPS 2024 üritusest, mis täpselt samadel päevadel Klaipedes toimus kui meie müügitiimi trehvunks. Nii et siis sellepärast! Ja no siis märkasin sõjalaevu ka reidil, suured hallid monstrumid!

BaltOps 2024

Järgmisel päeval oli pidulik rattaring. Saime rendikohast rattad, meestel olid gravelid, osadel tavalised maanteerattad, minu e-bike oli pikkusele sobiv ja lihtsam versioon, boschi akuga. Alguses vänderdasin maja ees hirmunult, sest see oli kõik nii võõras ja teistsugune, aga siis tuli kohe minna liiklusesse (sõiduteele kuni sadamani, appi :D) ja sadamast praamile. Aega virisemiseks ja põdemiseks ei jäetud. Etteruttavalt tuleb mainida, et jäin ellu. 

Marsruut kulges mööda Kura säärt kuni Juokrantė linnakeseni ja tagasi. Kasutasime vastvalminud rattateid, mis on sellised kõvakattega ja keset männimetsa. Imeline minek ja õhk. Natukene joogi- ja pildipause, liivaluited, mõnus kulgemine. Ratas toimis kenasti, kiirused olid 20-30km/h kandis, tundus suht uueväärne sõiduvahend. Meeste e-gravelid olid muidugi ägedamad, aga kitsad rehvid ja kitsam sadul, mul oleks keerulisem olnud sõita. Peff oligi vist ainus, mis kangeks jäi ja paar päeva tunda andis. Kuigi minu rattal oli suht korralik sadul ja mul olid ka rattariided kaasa pakitud (ma sõidan taas regulaarselt kodus ka, nii et päris nullist sõitma ei läinud). 


See pisike linnakene oli imeilus! Kui mereäärses kohvikus keha kinnitasime, oli tunne nagu istuks Haapsalu promenaadil. Väga armas kant! Kohalikud kiitsid veel Nidat ja soovitasid kindasti kunagi külastada, et nende jaoks on Nida "must" suviti. Kaitsealused ehitised, imearmsad majakesed jms. Eks tuleb kunagi plaani võtta. 

Ajagraafik oli suht tihe, pidime viimasele praamile jõudma. Tagasi kulgesime natukene sõidutee servas ja see oli vastik, aga varsti sai keerata metsavahele, mööda kruusakat otse tagasi rattateele. Üks kruusane mägi oli selline püstloodis, et pidasin paremaks ratta kõrval kõndida poolde mäkke ja siis sealt alla kulgeda. Hirm oli natukene sees, üks meil kukkus ja siis oled ise ka nagu sütel kogu aeg. Ajavahe tegin pärast kiirelt tagasi ja keegi minu järel otseselt ei oodanud. Praamile saime sujuvalt, rattaid on seal väga palju, osad lähevad meremuuseumisse (iilus koht, soovitati, aga meil ei olnud aega seekord) ja ülejäänud siis kas sõitma või mere äärde chillima. Neil polnud veel ametlik hooaeg alanud, masse polnud ja ilmaga ilgelt vedas. Selline kerge tuulekene, 20-21 kraadi sooja ja ei tilkagi vihma. Leedukad, kes hommikul olid tulnud Kaunasest, olid saanud kodus korraliku vihma kaela. 

50 km tehtud ja pool akust ainult kulunud. Sõitsin enamasti eco ja tour režiimis

Tagastasime rattad ja kõmpisin hotelli. Isegi jalad polnud kanged, väga kerge ja mõnus sõit oli. Õhtul jalutasin jala vanalinna, meil oli õlletehase tuur koos degusteerimisega ning õhtusöök. Hiljem veel linnatuur tunnikene ja siis hotelli magama. 

Läheks teinekordki :)

Tagasi tulin kolleegi autoga Lätti, külastasime veel exkolleegi pisitütart ja veetsime paar tundi Jurmala lähistel eraaias, kuni mul oli aeg viimane Tallina Lux kinni püüda ning koju sõita. 

ex-kolleegi tehtud kook, njamm!

Bribivases oli muidugi pisikene avarii, mis ummistas terve liikluse, nii et buss jäi pisut hiljaks. Huvitav oli ka see, et kõik jutud olid bussis kas läti või vene keeles. Nii Riiast tulnud juht kui Pärnus vahetunud kuju olid lätlased. Inglisekeelsed tervitused ja info tuli lindilt. Pärnu tüüp oli siuke speedy Gonzales, et ma süvenesin parema meelega oma filmivalikusse ja üritasin mitte maanteele vaadata. Ma ikka ei harju sellega, et ka kõrvalistujana on võimalik reisida. Kogu aeg on tunne, et teised juhid on segased :D 

Vot selline tore trip! Aitäh korraldajatele! Nüüd ma jälle olen nagu kolmandalt planeedilt, üritan tööasjadest aru saada ja süveneda. Üldse ei ole nagu sellel lainel veel :) 

Ja uut ratast tahaks ka! 

reede, 31. mai 2024

Ruhnu-uudised

Panen kiirelt kirja paar olulist Ruhnu-teemalist infokildu:


  • Omaette suur ja äge raamat on ilmunud Ruhnu kudumistraditsiooni kohta. Raske nagu vana piibel ja imeilusate fotodega. Esimene omanäoline, põhjalik! Osta saab siit


  • Juulis tuleb ka Ruhnus paaripäevane kudumislaager, kus Ruhnu vikeldamist õppida saab. Rohkem infot FBs, Ruhnu käsitöökambri lehel.

  • 4. juunil 16.00 avatakse Eesti Käsitöö Maja rahvakunstigaleriis Pikk tn 22 Tallinnas Ruhnu kudumitest näitus, minge vaatama! Väga palju imeilusat käsitööd tuleb näitamisele. Näitus jääb avatuks kuni juuni lõpuni. 

neljapäev, 30. mai 2024

Pakkimisnipid - Skivvy Roll

 Kel vajadus pakkida väga palju asju kompaktselt, siis siin on päris huvitav lugu - LINK

laupäev, 18. mai 2024

Rääkige mulle elektrirattast!

Kuna proovida enam ei jõua ja tahaks natuke teada, jagage kogemusi, kes on proovinud pikemat distantsi elektrirattaga sõita. 

Ma nimelt lubasin osaleda ühel koosviibimisel, kus tuleb palju rattaga sõita. Ma pole mõned aastad ise enam regulaarselt rattaga sõitnud, ettevalmistus seega tavarattale ei sobi. Nõustusin seltskonna mõttes sõitma elektrirattaga, mille nad mulle kohapeale orgunnivad. Ja nüüd praen “omas rasvas”, kas mu olematu vorm ikk elektrikaga sobib? Päris “võrr” see ju ka pole :)

Nii et olge lahked ja rääkige!


reede, 17. mai 2024

Mida reisile selga panna ja kaasa pakkida?

Indigoaalane tegi otsa lahti ja ma mõtlesin, et panen siis ka kirja, kuidas ma oma kohvrit pakkisin 8 päevaks. 

  • Kõigepealt on mul kombeks teha telefonisse üks note, mida ma siis aja jooksul täiendan ja sinna ma panen absoluutselt kõik kuni detailideni välja, mida ma pean kaasa võtma. Ma olen hajameelne ja ei taha kohapeal avastada, et uups, maha jäi.
  • Siis ma jälgin ilma nii siin kui sihtkohas, et teaks enam-vähem orienteeruda. Abiks on ka sisuloojad, kes jooksvalt postitavad sihtkohast fotosid, milles sageli ka kommentaare ilma, riietuse, temperatuuri jms kohta. Vähemalt mulle oli üks Edinburghi proua insta konto väga abiks. Ma olen ilmselt visuaali-inimene, kuidagi see reaalne reel on informatiivsem kui ilmateade veebis.

Mul oli kaks ülesannet, mis vajasid kombineerimist just riietuse aspektist: 

  1. rahvusvaheline tiimiüritus (hotell, restoran, kontor, väga erineva ärikultuuriga inimesed eri piirkondadest - India, Aafrika, UK, Adriatics jne) - meil ollakse küll üsna vabameelsed kui asi puudutab igapäevaselt kontoris käimist, aga sellise ürituse osas, kus on väliskülalised, on dress code natukene teistsugune. Aga me leppisime kokku, et more or less smart casual oleks OK ja päris teksades kontorisse ei lähe. 
  2. jätkutrip Shotimaale, kus mul oli plaanis enamuse ajast jala ringi traavida hoolimata ilmast ja temperatuurist ning kus võis sadada vihma diagonaalis, palju!
Lisaks reisisin aprillikuus, kus ilmastik on keeruline mitte ainult Eestis (tugev vihm minnes, paar kraadi sooja ja lumi tulles), vaid oli väga vahelduv ka Shotimaal (kehv ilm enne trippi, seal aga kuni 12 soojakraadi viimaseks päevaks). Seega tuli mõelda üsna seinast seina.

Ainult käsipagasiga reismine oli välistatud, sest mul oli vaja kaasa pakkida 2 paari jalanõusid (minekuks mugavad tenad, kuna oli potensiaalne oht, et ma pean lennujaamades traavima aja peale; kontorisse kontsakingad; nädala II pooleks matkatossud) ja veekindel parka. 

Ja minu piletiga oli tasuta lubatud kaasa võtta 32 kilo, seega ma isegi ei kaalunud, et kas võtta äraantav pagas või ei. Ajaliselt ma mitte kuskil seetõttu kaua ei passinud, kõik sujus ja kohvrid liikusid kiiresti. Ma lähen muidugi suht vara drop-offi ka alati, ei meeldi sebida viimasel hetkel. 

Seega reisisin siis niiviisi: 

Puuduvad teksad, kingad ja roosa sall!

Lendasin poolmantliga, sall pidi olema soojenduseks, aga selle ma ju kaotasin Tallinna lennujaamas ära. Hiljem ostsin heleroosa šotivillase salli tagasiteele kaasa. Väga abiks oli! Valged tossud olid jalas ja teksad, lihtne top. Suuremasse seljakotti läksid:
  • läpakas;
  • notebook ehk klade; 
  • pliiatsid ja pastakas; 
  • kõikvõimalikud kaablid ja laadijad (läpakale, telefonile, klapid telole ja läpakale);
  • akupank;
  • võtmed (auto ja korter, ma ei jäta kunagi kohvrisse, sest koju vaja saada); 
  • juturaamat;
  • reisipäevik;
  • vedelikud jne. 
Crossbody kotti läks rahakott, pass, hügieenivahendid, telefon jms.
Pildil on ka 100% veekindel parka, mille ma kunagi soetasin kui koer armastas alevis tunniajalisi ringe teha ja mul ükski jope sellele veekogusele, mis sügiseti alla võib sadada, vastu ei pidanud. Hing sai täis ja investeerisin. Kirveshind oli, aga see parka on mind 100% teeninud 8 kuud pea igapäevaselt! Sel on suured klapiga taskud ja üks sisetask, parka on põlvini pikk ja kapuutsiga, mille saab veel nööridega kinni vedada. Minu absoluutne lemmik.

Seejärel läksid kohvrisse nn kontori osa puudutavad asjad: 

Ma armastan mugavust, pintsakuid, kleite ja viigipükse eriti ei kanna. Minu viimase aja lemmikud on TUUB püksid, mida nad ise reklaamivad kui "pidulikke dressipükse" :) Üsna täpne, nendega võib trööbata igal pool. Ei kortsu, annavad järgi, on hästi figuurisõbralikud. Mul on mitu aastat olnud mustad, mis soetatud miskise allahinduse ajal. Nüüd enne reisi ostsin tumerohelised lisaks, et saaks vajadusel vahetada, aga tegelikult polnud isegi vajadust. 

Lisaks armastan ma selliseid toppe, mis on nö kaks-ühes versioonid. Et oleks nagu kampsik ja all pluus, aga tegelikult on vaid allservas pluusiriidest sats või pikendus. Ma olen suht kõigusoojane ja kahte asja ülekuti ei jaksaks kanda, palav on, aga mulle meeldib selline kihiti visuaal. Mu lemmiktopid! 

Pakki panin ka pikema sooja kardigani, mida ma kandsin kontoris kondika kaitseks ja tagasiteel mantli all, sest Tallinnas oli juba lumi maas. Lisaks siis veel paar toppi, kuna ma kipun palju higistama ja päevad olid pikad, sain vahetada. Tiimiga olime ninapidi koos sisuliselt poole 8st kuni õhtul vahel 1-2ni öösel. 

Abiks olid ka higivastased padjad, millest ma kunagi kirjutasin. Kahjuks on nende kättesaadavus Eestis hetkel masendav.

Kohver on mul selline pisemat sorti, kerge. Ja mis mulle selle juures eriti meeldib, seda saab lukkudega reguleerida suuremaks. Minnes pressisin sinna sisse hunniku komme - kolleegidele, võõrustajatele, lähimatele kolleegidele, kellega ma rohkem suhtlen. Ikka paar kilo oli vist kokku :D Lukud kulusid marjaks ära! 

Lukkudega laiemaks

Londonist edasi Edinburghi lennates tirisin lukud kinni ja oli kergem. Max kaal, mis mu kohver kokku kaalus koos kolaga, oli tagasiteel koju ja see oli vist 14 kilo. Lisaks siis seljakott, mida keegi ei kaalunud ja mida tagasiteel isegi ei kästud lennukis üles panna. Rahvast ja käsipagasit oli nii palju, et ma sain hoida asjad enda juures. Seljakotti läksid tagasiteel 2 paksu kudumisraamatut lisaks kõigele, mis seal juba enne oli. 

Shotimaa jaoks pakkisin kaasa neid asju, mida sai kihiliselt kanda. Sporditopid pikkade varrukatega. Meriinosärk ja meriinosokid, et kui jalad peaksid vihmas märjaks saama. See meriinosärk oli väga hea! Ei aja higistama, aga hoiab sooja. Mul oli hotellis esimesel õhtul suht külm ja ma ei viitsinud kurtma alla minna ka. Panin siis pidžaama alla selle särgi, peale paksu teki ja villase pleedi (neil on šotivillased pleedid tubades, imearmsad. Apex kett). Magasin nagu nott. 

Lisaks pidin mõtlema võimalikule vihmale. Peamiselt liikusingi nüüd parkaga, taskus telefon ja akupank, kaart ja crossbody kott risti üle keha. Käed vabad. Muidu oleksin mugavusest piirdunud teksadega vast, aga just see mure oli ka, et äkki saan läbimärjaks ja asjad ei kuiva ära. Seetõttu olid teised tuubid jäetud varusse, et saaks vahetada. Tegelikult piisas teksadest täiesti!

Kaasa oli pandud ka õhem sall parka jaoks (värvid ei sobinud, icc, mul on see teema ka veel!) ja no jumal tänatud, sest sinine ju kadus ära ja ilma oleksin ma kurgu kohe ära külmetanud. Mul on kurk õrn koht. Mütsi kasutasin esimesel päeval paar tundi, siis läks soojemaks. Sama sõrmikutega. Mäe otsas oli neid ikka vaja ning mul on nutisõrmedega, seega sain nendega ka pildistada ka. Kahel teisel päeval oli nii soe, et polnud enam vaja. 

Reisi ajaks soetasin ka natuke lapsiku asja - popsiku, sest lugesin, et suuremates linnades on sagenenud uus krimiliik - tõuksiga kihutades haaratakse ninapidi telefonis oleval turistilt telefon käest. Ja see popsik oli muumitrolliga, apollo raamatupoest leidsin. Nunnu :) Telefon on kuidagi nii asendamatuks saanud - fotokas, infopank, piletihoidja jne. Ei tahaks nagu ilma jääda, kuigi mul olid piletid, broneeringud välja kõik trükitud ka ja hotellis kohvris. 

Viimasel pildil on vedelike jaoks reisisuuruses pudelid ja topsikud. Leidsin Tigerist. Mul on hotellides sageli veega teema, kas liiga kare või mis, aga ilma kreemitamata eriti ei saa. Ja ma armastan oma šampooni-palsamit. Hetkel on vedel kasutusel, seega said need pudelid kaasa pakitud. Kodus kasutan ka tahket šampooni (Kokose sarja oma, plekk-karbis), aga tol hetkel oli neil nõgesele tarnepaus.

Need valged asjandused seal all nurgas ongi need higivastased padjad, millest kirjutasin.  

Ihhopesust (tsiteerides Mamma Kiirt) ma pilte ei pannud :), aga võtsin paraja varuga. Ilmselt Readingis oleks saanud ka loputada, seal sai toas temperatuuri päris kõrgeks ajada. Aga Edinis oli pigem jahe ja ma olen kindel, et asjad ei oleks mingi nipiga kuivaks saanud. Tagavaravariant oli ka suure hädaga kasutada pesupesemisteenust hotellis, aga õnneks vaja ei läinud.

Kohvril tuli tagasiteel jälle lukud lahti lasta, sest sinna pidi minema veel hunnik lõnga, komme, šoti võiküpsiseid, viskit jms. Ja pakkimisel ma kasutasin "rullmeetodit", see on nii praktiline! Veebis on vihjeid palju sellest.  Sokke toppisin jalanõudesse ja kõikvõimalikesse õnarustesse. Alguses kaalusin ka neid spetsiaalsed kohvrikotte, millesse saab teemade kaupa asju pakkida, aga minu meelest need pigem võtavad rohkem ruumi kui hoiavad ruumi kokku.  

Pildil pole veel hügieenitarbeid, pidžaamat, jms. Kingad jäid ka ritta panemata ja üks hästi õhukene tuulejope, mille ma viimasel hetkel kohvrisse toppisin, aga mida poleks üldse vaja olnud. 
Muid üleliigseid asju vist ei olnudki, ei meenu hetkel.  

Tagasilendudel muidugi tekkis nn suveniire ka natukene, mis tilpnesid kilekotiga käeotsas, sest seljakotti enam ei mahtunud. Aga õnneks neid keegi üle ei lugenud ega koos seljakotiga kaalunud. 

Aga jah, ilmselt oli mul palju kola! 
Juhtusin just lugema ühte blogi, kus inimene sõitis Euroopas 62 rongiga, külastas hunniku riike paari kuu jooksul jutti, kaasas 30l seljakott.  Arenemisruumi seega on piisavalt :)

Ahjaa, mõned mehed reisivad ka niiviisi, no vapustavalt stiilne, kas pole?!
(osa turismigrupist, ei olnud kohalik):


Kuidas teie reisite?