Lugesin Special K blogist tagasivaadet kontserdikülastusele.
Mul tekkis kohe seos VLYga. Eile vaatasin telest ja mõtlesin, millal tuli nende elus see hetk, mil fännid ja muidu hullud enam lava ees ei karelnud? Millal tants lõppes ja korralik melu, mis a-la-ti nende esinemistega kaasnes? Sisuliselt 1993. aastast ei jäänud mul ühtegi vahele, see oli ikka hull kannatus, et minna mitu tundi enne kohale lihtsalt selleks, et saada hea seisukoht. Mitte keegi ei istunud ju! Olgu see pisike pubi a la Guitar Safari või lauluväljaku suur telk. Istumine oli välistatud. Sa võisid küll varakult koha saada, aga siis oli seda vaja pigem selleks, et jalgu puhata kuni peo alguseni :D
Ja eile teles - pikk esinemine, suur plats, on toolid ja lahkelt ruumi tantsimiseks. Inimesed istuvad sirge seljaga ja mõni julgem kõigutab end muusikataktis. Hullumaja :D
Ja nüüd ma loen teisest blogist hoopis teise bändi lugu ja klikk käib ära - uued lood ja nende puudumine. VLY läks just siis "käest ära" kui hakkasid tulema veidrad uued lood, eriti igav oli mustlastemaatika. Ei kõneta. Arvasin siis, et ju asi minu maitses ja olen edasi liikunud jne. Paar korda veel käisin vaatamas, igav oli...
Ja siis tuli maale esinema mitukümmend aastat vanem bänd Kukerpillid, kes end kutsub orkestriks, kes esitab teoseid. Paneb sekundiga rahva tantsima ja kaasa laulma. Teeb kolm pikka tretti esinemist, vahepeal käivad lava taga "passist oma vanust vaatamas" ja laulavad edasi. Rahvas tantsib lõpuni, massiliselt. Sama fenomen on olnud ka Untsakatega (ma ei jätnud nende kontserte ka vahele).
Nii et igav, VLY, Igav! Uus on unustanud vana, ütlen ma teile! Taube me veel elasime üle, aga mustlased ja vanad chanty´d ei paku enam niivõrd pinget :p
