Blogimisest

 Kuidagi on nii, et enamus tegemisi kajastub IGs, eriti kudumisalane.. Ma ei teagi, kas ma viitsin siia ka veel seda infot panna, aga samas jälle on siin suht pikalt käsitööteemasid kajastatud. Ammuks see some moodi tuli :P

Nii et seekord siis veel ikka kajastan, kiire kokkuvõttena, sest avastasin, et paljud viimase aja kudumised on siit puudu.

Kevadehooajal kudusin Põhjala kambaga suvepluusi ning lõpetasin ära oma kärbsekampsuni. Vahepeal olid ka Sanquhari sõrmikud, mida ma siin ka näitasin, ja nüüd üks pitssall, mis pidi valmima Haapsalu pitsipäevaks, aga no ajaga on nagu on. Sai valmis hiljem.

Kärbsed. 6/2 Hiiumaalt ja üleminekutega 6/1 Lätist. Pilt: Studio Huik

Veel kärbseid, minu foto. Kärbsemuster on Hiiumaa kindaraamatust, kampsun on mu omalooming. 

Emma südamelillekiri, autor Mirje Sims, ilmus Haapsalu pitsikalendris mõned aastad tagasi. Midara pitsilõng, vardad 2,5 keskosal ja 3.5 ning 4,5 äärepitsil. 

Roheline kamps, heegelduse ja kudumise kombo. Lõng oli Austermanni linase-villasesegune, Karnaluksi leid. Kiire ja vaheldusrikas kudumine. 

Roheline suvekamps

Rongides ja lennujaamades olid kudumiseks ühed lihtsad triibusokid, need said ka valmis. Pitsipäeval käisin augustis, panen oma lemmiksalli pildi siia. Noarootsi vöökirja ainetel kujundatud, autor Kairi Siitsmann. 

Ema viisin väljamaale - Põhja-Lätti ning hiljem Helsingi kruiisile (muide, kiidan Tallinki abistamisteenust! Tuleb 48h ette tellida, tasuta. Vanainimene saab jalavaeva vähendada, ratastoolis sai laeva ja laevalt maha mõlemal suunal. Ta muidu liigub tasapisi ja kepiga, aga need pikad sadamakoridorid on liig. Superluks teenus!). 

Jäätisevabrikulinn Lätis

Sea Life Helsingis

Snurre lõngapood Helsingis

Suve lõppu jäi veel Vormsil Põhjala kambaga Vormsi ajalooliste kinnaste kudumine, Kristina Rajando loeng ning kirikukülastus, Jaan Tätte kontsert saarel, hullult kõndimist, imemõnus saun ning lõputult kudumist. Ilus punkt suvele! 

22. augustil oli Vormsil imeilus ilm. Lösutasime sauna ees ja kudusime.

Vormsil, Köstri poe kõrval olid toredad lambad

Vormsi kindad. Vanad kindad uute kudujate esitluses. Igal omamoodi ja äge! 

Nüüd valmistun juba uueks hooajaks ja lõpetan oma poolikuid asju ajaviiteks. Ilm on nii külm, et vägisi tuleb leppida mõttega, et suvi on selleks korraks läbi. Pihlakad punased, tuul ulub akna taga ja toas ei anna kohati 20C kätte. Ootan kütmishooaja algust ja olen nohus. 

2024.

Mida sellest aastast erilist esile tõsta ja meelde jätta?

1. Üle pika aja sain taas reisima ja võtsin kohe põhjalikult ette - UK-Shotimaa, Leedu, Ruhnu, Ungari ja Soome. Mitte et kvaniteet loeks, aga mul oli energiat ja soovi. Soodsad kokkulangevused lisaks. Ruhnu meeldis kohe eriti!

2. Tööl oli natukene kergem kui aasta tagasi (loe: kohustuslike lisaülesannete maht oli väiksem) ja nagu ka eelmisel, sai ka seekordne lisavaev kenasti tasutud. Sai auto hooldatud, rehvid vahetatud, emale uus õmblusmasin ja natuke reisifondi. Mul ei ole midagi lisaülesannete vastu, kuigi ma vahel vingun sajaga, kui hinnatakse ja tasustatakse. Tänulik!

3. Sügisest liitusin toreda kudumisseltskonnaga, et aastakene ise õppida, tutvuda uute meistritega, saada motivatsiooni ja puhata õpetamisest. Ma olin suht mahakäinud kevadeks, polnud enam indu ega soovi kohalikke kursuseid vedada. Neid asju ei saa teha nii, kui omal sisemist tahet ei ole. 

4. Avastasin kodumaal põnevaid unkaid ja paiku! Põhjala tehase hooned ja erinevad stuudiod. Nii äge koht! Kopli 93 - jälle üks põnev kogukonnaalgatus, millel silm peal hoida. Käisime ristikaperega Lõuna-Eestis väljasõidul ja laternamatkal. 

5. Tegin omale ise kingad! Ma olen nahatöid natukene enne ka teinud. Kunagi keska ajal nipet-näpet. Siis Olustvere ajal kaks kotti, tubakapauna. Peamised tööriistad on ka kodus olemas, aga see kingateema oli ikka täiesti omaette tegemine. Füüsiliselt raske (3 päeva jutti siiski ja suht intensiivselt), aga väga põnev! Eduelamus lisaks, sest ma sain hakkama, kingad läksid jalga ja kevadest hakkan kandma kah. 

Käsitööalaselt oli üldiselt rahulik aasta. Liigun tasapisi selles suunas, et teeks vaid praktilisest vajadusest lähtuvalt või  kui tellitakse. Ja sekka mõni iluasi, mis on vana eseme koopia kah. Kihnu poolsukad oli äge tegemine, jälle tore kamp ja Kihnu õpetaja. 

6. Puhata sain nii, et otseselt polnud vaja meile lugeda ega sekkuda tööasjadesse. Kõik kuidagi loksus õigeks ajaks paika ja sai lahendet. Haapsalus sain olla, kuigi ilma koerata oli seekord nii nukker. Sillamäel käisime, Tartus paar korda. Palju oli ka muuseumide ja näituste külastusi, aitäh, Muuseumikaart!

7. Rosin jättis meid. Teadsin juba koera võttes, et tal on tervisega seotud teatud väljakutsed, aga neid oli lihtne hallata ja suurem töö oli juba kasvatajal enne tehtud (diagnoos paigas, spetsialist leitud, ravi toimis). Minul jäi üle vaid korrapäraselt silm peal hoida ja vajadusel näitamas käia. Seega mul oli alati peas tiksumas mõte, et kui ta kenasti 10a hakkama saab, siis on iga järgmine boonus. Ja ta oli väga tubli, armastas jalutada, käis alguses pikkadel matkadel. Alati reisidel kaasas, väljasõitudel, külas. Hästi sõbralik ja vaikne loom. Leplik. Aga iga elu saab kord otsa, kahjuks lemmikutel varem kui inimestel. Nii et kui tal natuke peale 12a diagnoositi pahaloomuline kasvaja põies, siis esialgne prognoos oli suht lühike. Sai toetavat ravi ja pidas vastu palju kauem kui algselt lootsime. Ja meil oli nii tore kasvataja, kes igal hetkel olemas oli ja nõuga aitas. Ja kes usaldas oma kasvandiku, kellest algne pere oli loobunud, mulle. Olen tänulik!

Aga siis ta läks ja viis suure tüki endaga kaasa. Varsti saab aasta ja alles nüüd ma olen tasapisi sellel lainel, et äkki kunagi veel üks koer või kes teab. Otsustanud veel ei ole. Eks elul koeraga on omaette väärtus, aga ilma koerata elamisel on ka teatavad eelised (koerahoid, trennid, kulud jms). Aga ma ikka pikalt leinasin, sest nagu ma ka kõikide eelmiste puhul olen alati öelnud, see kes läheb, on eriline. Igaüks nendest omamoodi ja kallis. 

Muudest teemadest. 

Oli häid arenguid, toredaid momente, uut muusikat, palju kudumist. Uusi tuttavaid. Lapitud suhteid ja taasavastamist. Aga siin elus käib kõik spiraalina. Kui mõnda aega on hea, siis tuleb kuskilt mingi räme laks ja kukud maapeale tagasi. Vist on ka esimene aasta, mil ma hästi natukene tajun, et mul on ka vanus. Ei, keegi ei diskrimineeri ega nähtamatu ka pole veel, aga on teemasid, mis mõjutavad ja millega tuleb arvestada. Nii pere ringis kui pikemas perspektiivis. See nõuab teadlikkust. Aga ka harjumist, sest ma olen alati olnud see, kes arvutab salamisi kui vanust küsitakse, sest ma ei mõtle oma vanusele. Ma olen end alati nooremana tundunud kui tegelikult passis vanus ja olen olnud terve kui purikas. Aga nüüd vist peab vahel vanusele mõtlema, asjad ei ole nii sujuvad enam ja mingid teemad ajavad lausa marru. Igatahes olen viimasel poolaastal ikka arstile sattunud, õnneks küll enamasti kontrolliks ja meelerahuks. Aga kindlasti on see uus asi minu jaoks ja häiriv, sest ma pean end ikkagi terveks ja tegusaks inimeseks. 

Mis veel? Olukord maailmas teeb muidugi muret, aga üritan mitte end üles kruttida. Miski ei üllataks, aga lootma peab, et rahu püsib. 

Ja siis pere, laiemas ringis, paneb muretsema, tulevikulised arengud ja terviseküsimused. Elu võib muutuda sekundiga, hoolitsege enda eest, isegi kui perearst ei aita või vigu teeb. Nõudke ja pressige end bürokraatiast läbi. Inimesed ei tohiks jääda pikalt abita. Ja oma terviseteemasid ei tohiks samutii ignoreerida, isegi kui alguses tundub asi niiiiii tühine. Aga ma ei taha targutada. Loodame parimat ja märkame ka, eks. 

Et tuleks rahulik ja mõistlik aasta meile kõigile!

Täiesti teistsugune päev

Mõtlesin, et panen kirja ka eilse päeva, sest see erines totaalselt sellest eelmisest ja oleks mõnes mõttes tasakaaluks.

Ärkan kell 5. Ilmselt on selline ärkamine tingitud sellest, et eelmisel õhtul tuli tänase kõne jaoks üks mahukas dokument ettevalmistada ja sellega läks pea 21ni. Mul on alati kehv uni kui ma õhtul kaua töötan.

Vedelen voodis, loen öösel tekkinud kirjad läbi, lappan somet ja poole 7 ajal tõusen. On “linnakontoripäev”. 

Keedan kohvi ja juurdlen, kas ja mida ma söön. Seedimine streigib juba pühapäevast saadik. Isu puudub, eriti kohviisu ja see on minu puhul veider. Siiski pressin sisse ühe võileiva ja pool kruusi kohvi. Loen uudiseid. Käin duši all ja kuivatan juukseid. Asjad pakkisin õhtul ära, seega on natuke rahulikum.

Kodust lahkun ca 8.15, on vihmane ja teeolud head. Sossi mäelt linna tiksun ummikus, aga üldiselt on suht ok. Kontorisse, laua taha (pargitud, lift oodatud) jõuan 9.10. Peale sekretäri pole kedagi, mis on meil tavaline. Kaalun, kas võtta köögist üks capu või ei, mis on taas märgiline, sest mul tavaliselt ei teki üldse sellist küsimust, pigem tarbin kontoris palju kohvi. Sees painab. Ühe siiski lasen masinal valmistada ja varun ka vett.

Töötan meilidega ja slackis poole 12ni, siis on esimene zoom. Arutame ülemuse ja kahe kolleegiga tööasju, hiljem draftime üht kiireloomulist dokumenti, millele on vaja sisendit õhtuseks kõneks usaga. Teeme pausi 13.50. Lippan alla sööklasse, tunnen üle kolme päeva lõpuks kerget nälga ja otsustan seašnitsli kasuks. 15 min hiljem raporteerin ülemusele, et olen tagasi ja me jätkame zoomis draftimist. Lõpetame 15.25. 

Vahepeal on kogunenud hullult meile. Töötan nende kallal poole 5ni. Siis on järgmine zoom usaga, mis kestab tunni. Olen enne sada korda hoiatanud, et ma pean lahkuma kõnelt hiljemalt 17.30. Asjad on juba seljakotis ja jope toolileenil stardivalmis. 

Kontorist saan minema 17.39. Õnneks ei ole liiklus nii hull kui viimati mardilaadale sõites ja ma jõuan Põhjalasse kudumiskooli 3min enne algust. Pargin ja traavin, seljakott seljas, otsejoones 4. korrusele. 

Seekord on meil külas Riina Tomberg (Ruut ja Triip). Koome, joome teed ja jutustame 20ni.  Leian omale Huiki stuudiost imearmsa peenvillase jaki, Ruhnu ainetel. Läheb ostuks! Ühtlasi teen reklaami nende toodetele - kindad, kampsunid, seelikud, jakid. Lisaks taaskasutusest leitud väärt esemete uuskasutus ja selle baasilt loodud kollektsioonid.

Insta, FB, pisike e-pood. 

Peale tundi jalutan autoni, seekord on meeles parkimine lõpetada. Sõidan läbi pimeda ja vihmase ilma koju ning üritan autost emale helistada. Nagu tavaliselt, uus kuulmisaparaat ei toimi korralikult ja ema ei kuule. Oluline saab siiski räägitud. 

Kuna nälg on järsku suur, haaran kiirtoiduketist friikad ja midagi juua autosse (joogid autosse 😀). Koju jõuan 21.35, aga enne on vaja pakk Omniva pakiautomaadist kaasa haarata. 

Pakin kodus asjad lahti, loen kiirelt töömeilid üle, õhtuse olulise projekti kokkuvõtet ei ole. Seega võib magama minna. Jõuan veel imetleda oma kaunist Ruhnu-teemalist jakki. Harva kui ma leian omale asja, mis on kohe algusest “minu oma”. Heh, nii vähe õnneks vaja!

Kobin voodisse ja magan poole 6ni. Tere hommikust!

Minu tavaline neljapäev

 Blogides ringleb uus teema, milles kirjeldatakse oma tavalist päeva. TT alustas, Klari pani ka oma päeva kirja. 

Ma alustaksin hommikust, sest muidu  läheb liiga segaseks. Äratus on reeglina kell 7, aga see ei tähenda, et ma siis magan. Ma ei tea, miks ma üldse äratuse panen, nagunii olen enamasti enne kella üleval. 

Ärkan hea tundega, sest viimased kolm päeval olen ma lõpuks ometi hästi maganud. Järjest! Mu meeleolu sõltub suuresti ilmast ja sellest, kuidas ma öösel magan. 

Ma ei mäleta, millal ma täpselt ärkasin, aga 7ks oli mul sotsiaalmeedia loetud ning vastasin parasjagu ühele blogipostitusele telefonis olevate äppide kohta kui äratus segama hakkas. Mul on nõme komme pimedas toas, mustvalgeks keeratud telefonis lugeda seda ja teist... või siis niisama surfata. Kuna vastamisega läks aega, siis vedelesin voodis kauem kui plaanis oli. Lõpuks sain kööki, tegin omale kaerahelbeputru (30g helbeid, 20g mandleid, 1 vahustatud muna) ja keetsin valmis presskannutäie kohvi. Pudrule läksid kultuurmustikad ja kaneel. 

Ma viimasel ajal loen hommikuti kui söön. Seega 10kond lehekülge jutukat ja puder nahavahele. Väike mõnulemine kohviga ning siis jalutusringile. Täna jäin natukene hiljaks, sain uksest välja alles suts enne 9. Aga kuna ma nädala alguses tegin 11h tööpäevi, siis kuskilt tuleb see oma aeg tagasi ju võtta. 

Kiirele kõnniringile kulub mul reeglina ca 20minutit. Ilm oli jahe, aga märg ja lumi sulanud. Tagasi kodus, panin arvuti sisse ja läksin pessu. Kuna täna pidi olema 1 kaameraga kõne, tuli valida korralikum särk  :) (woman with attitude - jäi paremat aega ootama).  

Siis hakkasin tööle. Peale 12 panin kapsahautise jaoks kapsa keema ning teise potti kartulid. Hakkliha oli juba enne valmistatud. Ühtlasi läks ka pesumasin käima, sest lemmikriided olid kõik mustad. 

Kui mul on kodukontor (ca 4p nädalas), siis ma söön töölaua taga, arvuti kõrval. Olenevalt päevast ma siis vastavalt kas loen uudiseid samal ajal või rapsin meilides. Ma söön kiiresti, isegi liiga, seega reeglina 15min max, seejärel on aeg nõud ära pesta ja tööle hakata, taas. 

Päev on kiire ja segane, 17.30 pidi olema ka üks veebikoolitus, aga õpetajal pole elektrit ega netti, seega lükkub edasi. Lõpetan kiired tööasjad, loen gmailis erameile, kiikan korraks blogisse ja panen kirja oma tänase päeva :)

Kui töökontaktid offi kaovad, lähen jalutuskäigule ja külarurule. Ostan sooja leiba ja kohalikke pagaritooteid. Tulen tagasi koju, einestan natuke, loen ära meilid, mis vahepeal on laekunud. Seejärel koon Kihnu poolsukka järgmiseks tunniks, mis on järgmisel laupäeval. Nimelt õpime pisema grupiga Kihnu õpetaja juhendamisel sukka kuduma. 

Taustaks vaatan OPi ära ja siis AKst sutsu. Koon 23ni ja siis kustun. Üritan hiljemalt 23 magama minna, ideaalis vajaks uneks 6-7h, siis on hea olla. Hommikul pean olema varavalges küünetehniku juures ja kella peale täpselt kulgemine on tüütu. 

 Mulle meeldib hommikuti rahulikult kulgeda ja natukene uimerdada. 

Selline jube igav päev oli täna. 

Vabandamise teemasse

Jäi täna silma Epp Adleri FB-lehel. Minu meelest täitsa tore, vahelduseks. Kui keegi tunneb, et ilmtingimata peaks. Haakub vast ka blogides ringleva teemaga :)

Allikas: FB

Küsimused blogis

Teie, kes te kasutate bloggerit, kas te saate uute kommentaaride kohta meili peale teavitusi? Ma juba mõnda aega enam ei saa, kuigi settingutes on kõik nii nagu peab. 

Seega vabandust, ühe 2022 aasta postituse juures oli küsimus lõngast. Et mida ma kasutasin koos ühekordse Aade lõngaga oma hallis hõlstis. See oli üks jaapani päritolu lõng, mis müügil Haapsalu Pitsikeskuses. Meriino ja siidisegune, natukene sellise aasalise koostisega. Ma ei oska öelda, kas neil praegu ka on, see oli mul ammu ostetud. Kulus hästi vähe ja mõnus soe on. 

Mul oleks nagu meeles kommentaar Haapsalust, et ka Wool&Woolen müüb, aga ma pole ise uurinud. Neil on küll erinevaid Jaapani lõngu müügil, nii et äkki siis tõesti. 

Üritan siis pisut vanemate kommentaaride osas hoolsam olla ja miskist rutiinset "kammimist" teha. 

Kirjutamiseni!

Kommentaarid ja muu hiina keel

 Vahetasin tööarvutit ja tundub, et igasugune kommenteerimine läheb keerulisemaks, aga noh, ega ju ei peagi tööajal sellega tegelema. Iseasi, kuidas meil see tööaeg siin on organiseeritud ja planeeritud. See selleks. 

Igatahes tähelepanekud on hetkel siis sellised:

• Chrome laseb kommenteerida kui oled google kontole sisse logitud. See võiks töötada kui on 1 konto ja see on identne bloggeri omaga (mul on mitu ja ei ole identne, KK blog on olnud sada aastat enne google´it). 
• Ma ei saa enam menüüst (üleval paremal nurgas ikoon) valida, et kas see (kk) või teine (eranimi). See ei toimi ei blogidesse minnes ega gmaili kasutades. Pean avama uue akna ja siis logima sisse KK kontoga, et blogisse pääseda, meile lugeda või oma šotikatepildiga kuskil blogis kommenteerida. Eriti hull on see browseris meile lugedes. Loen telefonis erameile nüüd, eks oligi aeg!
• Sisuliselt siis on mul google konto (2), seejärel pean manööverdama end kuidagi blogisse ja valima konto ja blogi. Ilgelt tüütu! Aga kui käe sisse jääb, siis ehk kuidagi sujub.
• Kuna meil on nn vaikimisi lubatud 1 lehitseja, siis pole võimalust teistega testida.
• WP keskkonnas loodud blogides saan kommenteerida vaid om WP kontoga. Muid variante see ei tunnista. Osadel blogidel on veel tekkinud editeerimiseks formaatimise menüüga kast ja see on jube tüütu kasutada. 
• Kui ma lisan siia veel, et uue tööarvuti install ja kohendus oli igavene piinapink, siis saate frustratsioonist aru. Teoreetiliselt on kõik cloudis, aga tegelikkuses on ikka mingi pidur, mis self service´ile kaikaid kodarasse loobib. 
• Ahjaa, last  but not least, kuna feedly töötab mul ka KK kontoga, siis ei saa ma teisel (eramimi) kontol olles sinna. Pean aga jälle avama uue lehitseja lehe KK alt ja siis logima. Ilmselt olen ma idioot ja kõik on palju loogilisem kui ma hetkel olen avastanud, aga kuna see pole eluküsimus, siis nii on. 
• Ja no üleüldse, töövahendiga tehakse tööd eksole :P

Nädalavahetustel kasutan isiklikku arvutit ja selle töölesaamisele läks alla poole tunni. Kõik sujus kiirelt. Meilid ühes kohas, juurdepääsud olemas jne. Kommenteerimist pole veel testinud, sest pole aega olnud. Erinevad opsüsteemid. Kiire backup pilve ja sealt klõpsti läpakasse. Miks ei võiks kõik asjad nii loogilised ja intuitiivselt lihtsad olla? Sellele ei pea vastama. 

Lihtsalt mõtlesin, et panen siia märke maha, äkki kedagi aitab see google-blogger-konto teema natukenegi. Täiesti võimalik, et see ei lahenda piinu ja kõik on palju segasem kui hetkel paistab. Side lõpp. 

Liiga kiiresti?

Lugesin ja tegin teste. Esimese järgi suren siis kui mu emapoolsed sugulased, üle 80sena. Teise järgi vananen ma liiga kiiresti. Ja ma ei saanudki aru, mis seda siis triggerdas? Seda kiirust. Enda meelest olid vastused pigem positiivsed, arvestades valikvariante, va KM indeks, mis on mul ca 1 punkt alla normkaalu hetkel ja ilmselt ma peaks rohkem liikuma. Aga kõik muud olid nagu keskpärased ju, veider. OK, stress ilmselt ka ja väsimus, aga kas see üldises plaanis soodustaks vananemist? 

Kuidas teil?

Beebitekk

Enne sõitu Haapsallu sain valmis ühe pisikese beebiteki. Mustriks Liina Langi “Harju-Jaani” kiri (vöökirja ainetel) ja kuna beebi on juurtega Harju-Jaanis, siis tundus selline mustrivalik igati sobilik.

Tädi on muidu ise kõikidele oma lapselapselastele tekid teinud, aga peale viimast insulti enam ei koo. Kuna tädile ei saa ära ütleda, siis tuli vardad haarata ja ise teha. 

Lõngaks UpYarni lehelt tellitud meriino, kulus ligi pool kilo. Peale pesu ja venitamist sain nupud ka lõpuks välja. Enne oli küll tunne, et kudusin paksu sammalt ainult, sest see meriino oli omapärane. Vardad olid 3.5. Teki mõõdud enne pesu ja venitamist 80x86cm. Lõplikud mõõdud võtan siis kui kuiv ja aurutatud, aga see meriino ikka venib. Muidu tegin Haapsalu salli põhimõttel, aga ilma äàrepitsita. Suurust tuli parasjagu ja lõng sai otsa :)

Tooniks valisin neutraalse linasekarva, sest ma ei armasta seda ameerikalikku roosa-sinise vaimustust. Titt on juba sündinud ja see on tüdruk. 

Lõplikud mõõdud peale venitamist 85x112 cm. 

2019. aasta on läbi

Käsitööaastana oli see uskumatult vähe produktiivne. Tahaks loota, et kvaliteedi arvelt aga ma ju tean, et see nii alati ei ole. Lihtsalt massi eriti enam ei viitsi teha ja üleüldse, asjad võtavad kuidagi kauem aega kah.
Lugesin just Lene aastavahetuse postitust ja no peale seda ei julgeks nagu üldse sõna võtta. Tal on imelised tööd alati ja elustiil teeb natukene kadedaks, kuigi ma ju tean, et see on pealispind. Ta on muredest aastate jooksul küll bloginud, nii et ei maksa end petta. Aga juba see teeb kadedaks, et tal on alati jõulude ajal lumi. Eksole.

Aga siis minu kästitööaastast.

Ma sain oma teljed lõpuks üles, kudumiseni veel ei jõudnud. Tasa ja targu läheb selle kõigega siin.

Ma läksin kooli ja see tundub hetkel endiselt parim otsus viimasel ajal. On muidugi raskeid hetki ka ja ma nii väga tahaks, et oleks rohkem aega süvenemiseks aga nii on hetkel. Vahel on nii kurb asju kasti tõsta ja järgmise ainega edasi minna, sest hoog alles sai sisse ja küsimused tulevad sageli hiljem. Kodus. Väga palju töid tuleb siiski teha kodus, iseenesetarkusest, grupikaaslaste abiga ja ühisel nõul. korduvalt harutades ja otsast alustades. Harutama olen ma vist viimase kolme kuu jooksul palju pidanud, kas ma seda ka armastama õpin, seda ei tea mitte :)   Valmistööde vähesus ongi tingitud osaliselt ka sellest, et mul on kooliasju nii palju kodus vaja teha, et oma kudumisteks jääb tavaliselt viimane nädalavahetus enne järgmist sessi. Selle eest on mul väga palju tööproove ning nende hulk kogu aeg kasvab. Põnev on! Ja koolikaaslased on toredad.

Käsitööraamatute kogu on täienenud hoogsalt, nüüd ma saan ju põhjendada kõiki neid oste fraasiga "erialakirjandus" :) Ja nüüd hakkab tekkima ka teatav süsteem, jah, ma liigitan oma raamatuid, sest selles asjas peab kord majas olema.

Aga muidu on jah kerge ikaldus, pitssall on pooleli, Muhu sukad on vaja lõpetada (hästi natukene on veel teha), kinnas on pooleli, vöö on pooleli.. masendav :) Aga lootus on, et sel juhul vähemalt 2020 lõpuks on palju valmisesemeid näidata (lootusrikkalt tulevikku vaadates, eksole). Pildil olev kollane kuulub veel 2018. aastasse.

Juhtus muidugi palju põnevat kah. Ma käisin Poolas, üle saja aasta oma kulu ja kirjadega reisimas. Rosina tervis natukene logises tavapärasest rohkem ja see nõudis energat jne. Aasta esimene pool oli ses osas ikka väga tüütu.

Saaremaale sain üle pika aja, Pranglil käisime ja puhkuse veetsin nagu ikka Haapsalus. Siis veel trip Narva ja kiire tööalaine käik Leetu ja sügisel põige Riiga. Ja Maryga Vormsil.

Mitte just väga eriline aasta aga mitte ka igav. Alati võib olla hullem :D

Head vana-aasta lõppu!

KK

12 ja 7

Avastasin, et selle nädala lõpus saab mu käsitöö- ja koerablogi 12aastaseks. Loendur järgi otsustades siin ikka veel käib inimesi, kommentaaride järgi arvestades nagu oleks välja surnud. Aga ma vahel ikka kirjutan või siis käin oma koerte vanu lugusid lugemas ja meenutamas. Päris algusaastate lood kipuvad juba meelest minema...

Ahjaa, sünnipäevadest rääkides,  Rosinal oli kuu alguses ju sünnpäev! Loomakene on nüüd soliidses keskeas ja sai 7aastaseks.

Üks nunnumaid koeri, kes mul olnud on. Rosinast saadik on mul kududes alati jalad kanged ja poolsurnud, sest ta ronib kohe esimesel võimalusel sülle. Õudne memmukas ja klemm. Igale poole kipub kaasa ja käitub suurepäraselt :)

Eelmisel nädalal nt käisime tööl kahekesi. Terve pika päeva pidas kontoris vastu, aeg-ajalt käis jalutamas ja vaatas, mis kolleegid teevad. Õhtuks oli nii väsinud, et norises oma pesas juba kella 20st. Ma räägin talle kogu aeg, et ega see töölkäimine ei ole lihtne aga ta ei usu, ikka tahab kaasa.

Aga ühte pean ma küll ütlema, kui keegi peaks Rosina iseloomu põhjal otsustama shoti terjeri kasuks, siis ta saab ilmselt kutsika esimesel eluaastal infarkti. Shotikad on tavaliselt natukene teistsugused, mõned isegi hullud duracellid. Rosin ka mängib vahel kodus hiirega ja möllutab niisama ringi aga valdav osa ajast on ta soliidne kuulaja. Istub ja vaatab seda ilmaelu oma targa ja asjaliku pilguga.

Pikka iga Rosinale  ja kannatlikku meelt sellise napaka perenaisega kooselamiseks :)
Minu meelest need aastad ei peaks nii kiiresti lendama!

Introverdid

See teema tundub olevat viimasel nädalal kuum. Hämmastav kui palju valearusaamu ses teemas olla võib, hea et ma paljudest teadlik pole :)

Üks näide elust enesest. Sind pressitakse poovõõrastega ühte lifti, sh kaks kolleegi ja sina. Haarad telefoni, et luua mingisugunegi oma ruum ja vältida mõttetut "liftivestlust". Ja siis väljub endast klassikaline ekstravert ja käratab, et tema kohe ei või  sallida seda kui keegi igal vabal hetkel telefonis on! Õudselt tahaks vastata siis, et jah, mina jälle ei või sallida seda kui ma pean pealesunnitult suhtlema ruumis, kus inimesed "elavad" mitu minutit minu personaalses ruumis, kuulavad iga minu sõna või jõllitavalt tühjal pilgul otsa. Õudus kuubis olukord.

Mis teha, inimesed on erinevad.

Vähemalt hea on see, et mul pole kunagi igav. Ma olen õppinud elu jooksul small talkima, eriti tööalases seltskonnas kui väga on vaja. Ja nagu pildil kirjas, introverdid ei ole häbelikud või sotsiaalses mõttes veidrikud. Meile meeldib väga olla heas seltskonnas, kuulata inimesi, naeratada, nautida head sööki ja kui seal juhtub olema ka nn "minu" inimesi, siis rääkida-rääkida-rääkida.

1. Try not to take their need for space personally. it doesn’t mean they don’t love you.
2. Don’t try to fix them.  Accept an introvert for who they are and they’ll be loyal to you for life.
3. Introverts don’t let very many people in, so you must be pretty important to them.
4. Introverts hate confrontation. Give them time to process things instead of pressing for immediate answers.
5. If you want an introvert to open up more, truly listen without interrupting when they do talk.
6. Recognize that an introvert’s need for alone time is crucial to their health and happiness.
7. Know that introverts are fiercely loyal when they love someone and they expect the same in return.

Allikas

Ja ka see on tore lugemine :)

Natukene siit ja sealt

Kardin praegu seisab, sest kindaisu tuli peale. Mässan sõrmedega nii et higimull otsa ees. Üks on valmis, teist olen alustanud 3 korda ja harutanud 2. Kolm pidi iga asja juures hea olema, nii et loodame parimat. Seniks üks vahepilt, noh et te ikka käiksite siin lugemas ja oleks, mida vaadata :)
Ühtlasi on ka blogi 11. aastapäev!

Täpsustasin ka vardasuurust, 0.8mm. Need on kunagi Inglismaalt tellitud vardad, mõnusalt painduvad ja head. Lõng on Saara "Hea" 12/2.

Eks nood saavad ikka kunagi valmis ka, mulle täitsa meeldib natukese haaval nokitseda :)

Palju õnne

EV-le ja Karu Nässule :)

Hea lugemine

Üldse mitte kudumisest ega koertest aga mõtlemapanev lugemine, mida vastupandamatu tung jagada. Tal on ka alati väga head muusikalingid, retseptidest rääkimata.
Aga teemasse - ta juba ütles kõik ära, tegelikult ka.

Kudumisblogi 10

Sel aastal on mul isegi meelest blogi sünnipäevast kirjutada! Nimelt homme, 10 aastat tagasi lõin ma blogger.com keskkonnas oma käsitööblogi.

Bloggerit teadsin juba varem ühest tehnikasaatest, kus sellist päevikupidamise imevidinat tutvustati. Käsitööblogi oli mul paar kuud alguses Isetegija foorumis aga ma mäletan, et seal oli pilte raske panna ja õigesse suurusesse paigutada. Nii et kuna bloggeris kogemus olemas, sai asjad siia üle toodud. Nime osas ma isegi ei mäleta, kust see mõte tuli. Ju siis nii oli, kuna ma kudusin ja mul olid koerad.

Vaatasin vanu sissekandeid ja pilte, suurem pusimine oli Erise kallal. Palmikud meeldivad mulle siiani ja ideede list on pikk ning lõpmatu. Püüan ikka vahel blogida ja enda jaoks kirja panna, mis varrastelt tuleb. Külastajaid loenduri järgi ikka on aga enam pole sellist aktiivset kommenteerimist nagu alguses oli. Ega ma ise ka ei viitsi eriti kommentaare jätta, vahel küll aga enamasti mitte.

Mulle omale on see blogi hinnaline pigem koeralugude poolest. Detailid hakkavad meelest minema ja nii armas on neid lugusid vahel üle lugeda ja pilte vaadata.

Eks ma ikka veel jätkan jõudumööda. Kas just taas 10 aastat jutti, ei tea keegi. Aga kui keskkond püsib ja isu on, siis ikka!

Nii kipub olema jah

Kolm olulist asja sellest nädalast

Tänase päeva lõpus võta üks rahulik hetk, istu ja mõtle, mis olid need kolm kõige paremat asja-teemat-probleemi-lahendust, mis sel nädalal tõesti hästi läksid-lahenesid.

Pane need kirja ja tekita sellest igareedene harjumus. See aitab sul näha rohkem oma tegevuses positiivset, õpetab pöörama tähelepanu ka sellele natukesele heale, mis muidu suures sebimises ehk märkamata jääks. Uskuge mind, see ei ole üldse lihtne kui elutempo kiire ja igasse päeva mahub hunnik  tegemisi. Aga proovige siiski!

Ilusat nädalavahetust! :)

Mäng jätkub.

Tänane ülesanne - tee midagi sellist, mis sind tavaliselt hirmutab või mida sa reeglina teha ei tahaks.
Kas proovid?

Inspireerijad

Ma jõudsin küll postitada mõttepildi ja idee aga enese inspireerijatest kirjutada ei jõudnud. Alustan kokandusest. Ma pole olnud teab mis kokkaja, alles viimasel ajal on rohkem katsetusi tehtud ja kui midagi hästi välja tuleb, siis see motiveerib jätkama.

Inspiratsiooni ammutan enamasti Nami-namist aga blogijatest vaatan alati Anu postitusi, samuti olen proovinud Manni retsepte. Eriti neid lihtsalt vanaema keekse ja karaskeid, millest ta ikka vahel blogib.
Magusa osas olen snhnitti võtnud Kajalt, nt Pavlova katsetus kunagine oli ette võetud just nimelt Kaja katsetuste põhjal. Ise poleks vist julgenud proovima hakata.

Käsitöö osas ma ei teagi, viimasel ajal on kuidagi juhtunud nii, et koon vanu asju koopiatena. Mida vanemad, seda põnevamad. Pitsi sekka ning praktilisi asju sinna ja tänna. Ega blogidesse palju enam käsitööst ei satugi, paljud kasutavad feissi või siis on otsustanud oma asju üldse mitte välja panna. Haapsalus käigud alati inspireerivad, siis tahaks muudkui kududa ja kududa.