Talv, endiselt.

Hommik võttis uimased penid vastu lumesajuga. Ei lõppe see talv veel nii pea, ei lõppe!
Ainus hea asi oli see, et uisuväli oli jälle jääs ning Suska tormles end hingetuks. Kuna ta ei oska oma energiat piisavalt hästi jagada, tassisin ma teda koju ühe osa teest süles. Tema tempos liikudes oleks ma tööle saanud vist alles lõunaks. No siuke hädine ilme ja istuks, prooviks ninaga lund ja vaataks unistaval pilgul tagasi hokiväljaku poole. Aega laialt, eksole.

Selle jõudsin ka ära näha, kuidas Suska lund käpaga rapsab. Blacky kaevab pidevalt ja talle meeldib, käpaliigutused on järsud ja jõulised. Suska eriti ei kaeva, vähemalt mul ei meenu midagi eredat kaevamiste teemal. Täna aga oli vaja õueskäiku ju venitada ning siis tehti nägu, et selles augus nagu midagi oleks. Alguses läks nina sisse, et kontrollida aga lõhn oli vist liiga nõrk, tuli auku suuremaks kraapida. Oojee, see oleks nagu kaevaks geelküüntega tibi :D. Ettevaatlikult ja õrnalt tehti käpakesega kraaps ja siis uuriti põhjalikult, et kas piisas või peab oma kuningliku käpa veelkord töösse rakendama. Vaatasin huviga. Rakendati :D. Suisa kolm korda oli vaja käpaga tõmmata enne kui nina täielikult kõrvadeni sisse mahtus ja lõhnu nautima sai asuda.

Ma ikka siiani vahel imestan kui erinevad saavad koerad olla ka ühe tõu piires. Kusjuures kasvatatud on minu meelest ühte moodi, lihtsalt see olek on üdini teistsugune ja käitumine ka vastav. Samas on nad jälle nii sarnased :).

Lumenalja ka.
B läks täna häda tegema hiigelhange otsa. Ärge küsige miks, kraave ju pole ja kesse tee peale häda siis teeb. No aga koristada oli ka vaja, mistõttu tuli mul ronida samasse... ja vajuda pea kubemeni hange. Kuigi mul on talvega hoolikalt kosunud loomad, ei ole meie kaalukategooriad siiski veel võrdsed :P