Hecuba pärast

Käisin teatris täna, Linnakas nagu juba tavaks saanud ja etendus oli Hecuba pärast. Oi see oli hea!
Ma tahaks seda kohe veel näha, mulle õudselt meeldis. Ma ikka lõpuks lõugasin naerda nii koledasti, et omal oli ka piinlik. Polnud lame ega piinlik, pigem selline nutikas ja hia :D. Kahju, et mul pole head mälu tsitaatide peale.
Silme eest käis läbi Malev, Skangpoomijad ja Apelsinid aga kumbki pole sellega võrreldav. Hamletist lõigud olid hästi põimitud ja samas alatoon selline jaburalt sürrealistlik. Läbivaks muusikapalaks oli allviidatud :D. Nüüd mul kummitab ja elamus nagu elevants ei lase uinuda.

"mis ma nüüd siis teen?!?"
"mine kloostrisse!!!"




Edit. lisatud hommikul:

Teatrisse minek oli kiire otsus ja oleks kellegi kiire veel kaasa haaranud! Eile õhtul kontorist lahkudes teatas kolleeg, et tal ikka veel 2 piletit käes. Laps jäi haigeks ja ise ka imelik olla, et äkki võtan kaasa kui juhtumisi keegi ukse ees piletit lunib. No saal oli välja müüdud küll aga 30 viimse minutiga ikka vabu teatrisse soovijaid ei leia. Panin KKsse kuulutuse ja saatsin tuttavatele smsid aga keegi ei võtnud vedu.

Kehvasti tegid, sest etendus oli megalahe. Tõenäoliselt ei sobi igaühele, mul ema ilmselt õiendaks juba esimese 30minuti jooksul, et mis asi see on :D. Aga mulle meeldis, ma tahaks veel näha :). Näitleja elu pahupool ja see kuidas annet raistatakse-ei tunnustata-ei mõisteta. Head vastandamised olid a la automüüja versus näitleja (mis te teete seal teatris), tõeline_pedevihkaja_naise_uus_mees versus näitleja (mehed sukkpükstes) jne. Vastandamised olid sellised minu taluvuse piiril kohati, ei ajanud tol hetkel naerma aga samas nii elulised. Pedevihjakaid ja jõmme on meil ju küll ja enam. Oo ja nood tohtrid :D, see oli hea. EKG ja Mardi soolo :D.

Võigemast meeldib mulle üha enam. Eile oli ta ikka nii teisest ooperist seal, et raske oli ära tunda. Mõtlesin, keda ta mulle meenutab aga ei mõelnudki välja. See etendus võiks olla salvestusena olemas. Ma tõsiselt kaalun kunagi veel vaatama minna, kui vähegi õnnestub ja mängitakse.

Ma kujutan ette, et selle etenduse tegemine võis olla lõbus. Kõik see improvisatsioonimöll ja ideed, isegi eilsel etendusel oli koht, kus Võigemast karjatab : olen sidrun! Ja sellepeale läheb Indrek Ojari näost tulipunaseks ja hoiab kramplikult naeru tagasi.
Tüübid naudivad, mida nad teevad :)