Nostalgialaks

Sattusin täna ajakirjandusmaja taga olevale siseturule. Võinoh, ega ta päris turg pole, selline naljakas boksimajandus pigem. Ühest nendest paljudest leidsin aga väärt kraami, mis meenutas õnnist lapsepõlve.
Lubage esitleda - värske hapukurk otse suurest klaaspurgist, baikali jook, Pärnust pärit antonovka õunad. Seal oli veel igasugust naljakat kraami nagu tomati ja baklazhaani möksid, kuivatatud puuviljad suures valikus, rohelist kraami, aedvilju, puuvilju.

Aga kurk on aus, vanaema nimetas selliseid "poolräidind" :). Tegin kotletivõileiva ja pistsin hunniku viilakaid peale. Mõnus amps on!

Õunte pärast on kisma. Kohe kui esimene sai viiludeks lõigutud, olid tüübid köögis ja nõudsid ka. Kodumaine õun on ikka hea, ma ei saa aru, miks ma pisut õunu keldrisse ei korjanud. Meil ju siin uputas sügisel...

Ja baikalist ei tüdi ma eal :), tarhuni oli ka!

Paik ise on poolkummaline. Nt on seal pankrotivara boks, kus müüakse täiesti udupeeneid tapeete ja santehnikat, põrandaplaate vist ka oleks nagu olnud.

Siis märkasin ma seal majas veel kalaputkat, kus enamasti küll suitsukala, sh isegi lesta. Lesta oleks ostnud aga neil oli probeemne kunde, kes vaidles müüjaga teemal, kumb neist paremini lugeda oskab. Seega ma ei hakanud segama.

Sääsutukas on kah ning paar sekkarit, ühe klaasil märkasin kirja "kliendikaardiga 10% odavam". Naljakas, et meil on siis sekkarites nüüd kliendikaardid ka.

Ühesõnaga selline kirju kant, kundemajandus kah vastav, eriti hapukurgi sabas aga ma ei lasknud end häirida :D. Seal tagahoovis on tasuta parkla (Säästuka oma vist) ja kui ma käin Abakhanis, siis tavaliselt pargin seal. Pisut on jalutada aga mitte palju.