Koon endiselt, aga...

 .. koeraomanik enam ei ole.. Hetkel isegi ei oska öelda, kas ajutiselt või nii jääbki. Raske poolaasta oli, aga kuts elas pika ning loodetavasti ka ilusa elu. Juba kolmandat korda tuleb nentida, et teist sellist ei ole ega tule. Mälestused jäävad. 

3 ja 13

 Aeg lendab, kutsik sai 13.

Kodupükste update ja sügisene rutiin.

 Kunagi ma kirjutasin kodupükstest. Tookord jäingi pidama H&Mi odavatele hallidele dressiriidest pükste juurde ja soetasin neid 2 paari. Kui sageli vahetada ja pesta, siis ei käi põlvekohad nii närvidele ka. Nende puhul mulle meeldib enim pikkus ja taskud. 

Miskisest spordipoe outletist leidsin ka nood soovitatud alt ilma kummideta kodused püksid. Need on väga asjalikud, sellised paksemast riidest ja ees sisseõmmeldud prussvoldid peenikesed. Taskud! Aga talvel on nendega koomiline olla, sest kui sinna jope peale panna, näevad need välja nagu vanaonu pikad trussaarid :) Ilmselt oleks tulemus parem kui pükste toon oleks tumedam, aga sellele ma ju tellides ei mõelnud!

Viimati avastasin Milk Copenhageni nimelises poekeses veebis suure ale ja sealhulgas ühed kodupüksid. Vot need on täpselt sellised nagu mulle sobib. Ei veni välja, taskutega, minu pikkusele ja mõnus toon. Ainuke asi, mille kallal norida, on pael vöökanalis. Seda peab vetsus käies kogu aeg lahti ja kinni sõlmima :) Aga kõik ei saagi olla ideaalne, selle eest on taskud sellised head sügavad! Minu meelest taskuteta asjad võiksid vabalt poodi jääda. 

Mõtlesin, et jätan siia märgi maha, hetkel on neil korralik ale ja pakid tulevad kiirelt. Olen sealt omale ka oversize mantli tellinud korra, samuti allahindluse ajal. Julgen soovitada! 

29. sept 2023

Käsitöö teemadel on ikaldus. Sain kindatellimuse ning nüüd ole mees ja leia aega, et valmis kududa. Kesse käskis TÜ veebikursusele end 12 nädalaks regada, eksole. Ajavarud on olematud. Ja nagu tellitult, on just nüüd otsustanud koduloom kõndida õhtuti kauem kui tund iga kord kui ma temaga enda meelest korraks õue lähen. Tervisehädad on vist leebemad taluda kui saab vaikselt kõndida ja liigutada, nii et tuleb vanakesest aru saada. Samas selline pimeõhtune kulg annab hea une ja lõõgastuse, hoiab ekraanidest ka eemal. Pühapäeval soovis proua kõndida 3 pikka ringi - hommikul, lõunal ja õhtul. Nii tubli :)  Hommikuse kulgemise ajal unistasin pannkookidest ja kohtusin kitsega. Maaelu idüll!

kitsekene ca 50m meie teerajast

Vahepeal on juhtunud ka nii, et augustis sain ühe diplomi ja hunniku lõnga autasuks koos raamatute ja majutuspakkumisega. Seejärel sai valmis üks siidine kolmnurkrätik, pitsiline. Mõtlen uuele kudumishooajale naistega ja natukene teen plaane. Aega oleks juurde vaja, aga noh oleme tänulikud ja mõistlikud, on nagu on, peaasi et on :)

tubli vanur!

Hääd alanud sügist teile!

Ise oled :)

Proua: “Kas see on staffordshire terjer?”

Mina: “Ei, šoti”

Proua, täiesti enesekindlalt ja veendunult: “Nojah, nad on NII sarnased”***

Teine proua kõrvalt: “Küll nendega on lihtne, ei pea koristama! Nagu pudelihari!”

Ahmin õhku, et midagi asjalikku vastata 😀

Rosin, läheb eemale ja hakkab murul kakale.

***Infoks ja võrdluseks:

• Staffi
• Šotikas:

Muti, kes saab homme 12 aastat ja 9 kuud vanaks. 

Selle suve trip!

Ma olen viimastel aastatel teinud igal suvel emale pisikese väljasõidu. Päevade arv läheb küll lühemaks, sest teda kodust välja saada on paras ettevõtmine. Ise väga tahab, aga äike ja aed ja kodu ja heinamaa... eksole! 

Seekord siis võtsin ette Lõuna-Eesti, kuhu ma satun harva ja kui üldse, siis pigem Tartuni või teisest otsast Kurgjärveni, seda ka talvel. Seega mõttes mõlkus, et hakkaks hommikul kohe sõitma ja vaataks, kaugele me välja jõuame. Plaanis oli ühepäevane trip, et varakult minema ja siis nii hilja kui tarvis tagasi. Koer oli ka kaasas, seega polnud muret, et kuidas ja kas. 

Esimene sihtkoht oli Mooste. Olin seal käinud vist ülikooli ajal kui pinginaabri vanemad veel esivanemate talus paiknesid ning mind järjekordsel Tartu-külastusel kampa haarati. Siis olid mõisahooned veel sellised kurvapoolsed ja erilist muljet ei pakkunud. Praegu on see kant nagu tuhast tõusnud! Kel võimalust ja sinna kanti satub, soovitan kindlasti sisse põigata. 

 Koer sai mõnuga jalutada, proua ema käimised on viletsad, aga uudishimu ja õhin andis energiat. Tasakesi kulgesime ja vaatasime kõik hooned üle, mis selleks võimaluse ja loa andsid. Imeilus paik!

Seal on ka pisikene käsitööpoekene, kus müüakse kohalikke lambanahku. Lahked müüjad pakkusid Rosinale juua ja tegime ka mõne ostu. Väga usaldav pererahvas oli neil seal. Kaarditerminaliga oli mingi teema, nii et sain kõik ostetud kaubad omale kaasa. Jätsin oma telefoninumbri ja meiliaadressi ning jäin arvet ootama. Uskumatu! 

Moostest edasi liikusime Räpina suunas. Seal on kool, kus õpetatakse muuhulgas ka tekstiilkäsitööd ning mul on ammu olnud soov külastada Ulve Kangro pitsipoodi-muuseumituba. Armas pisikene toakene, kus suvel tekstiilikad oma praktikat teevad. Mulle tundub, et kui Olustveres oli rahvuslik teema väga sügavalt õpingutes sees, Haapsalus pitssalli teema, siis Räpinas keerleb kõik erinevate kaunispitside ja eelkõige Setu pitsi ümber. Nii omamoodi toonid ja eristuv käekiri. Eesti on nii pisikene, aga ma jätkuvalt imestan kui mitmekesine. 

Peale kaunist silmailu oli kange soov ja tahtmine keha kinnitada. Mäletate veel hiigelpraade, mida serveeritase apelsiniviiluga taldrikuservas? :) Räpinas veel on! Aga kutsudele vett ei pakuta ja ettekandja oleks talle terrassil peaaegu peale astunud. 

Rosin kirikuaia taustal Kangro poest soetatud roosiga. Nendest taustavärvides on midagi Haapsalust... 

Kuna päev oli alles poisikene, siis liikusime õkva edasi. Järgmiseks peatuspunktiks oli Värska ja Setu talumuuseum. Omapärane kant, põhjaeestlasele lausa mägine. Kaunid vaated, omamoodi kohanimed. Täitsa eksootika eksole :) 

Talumuuseumisse ei olnud koerad lubatud, seega vaatasime üle aia. Rosin oleks otsejoones soovinud üle aia ronida ja kanade juurde minna. Eriti meeldis talle see must kukk! Ja mulle tundus, et see huvi oli vastastikune :D Seal oli veel loomi, kitsed paistsid kaugemalt nt, aga sisse ma ise ei läinud.

 Käsitööpoekest küll külastasin, sest kui juba nii kaugele tulla, siis tuleb kõik üle vaadata. Aga see poekene oli paras turistilõks. Ma ei taha öelda, et kräpp, ei-ei, autentsed ilusad asjad, suure valikuga ja igale maitsele midagi. Aga hinnad olid krõbedad ja ma ju peaks põhimõtteliselt olema Tallinna hindadega harjunud. Ja eks sinna ju satuvadki turistid enamasti. Lihtsalt Mooste ja Räpinaga võrreldes oli kontrast liiga suur, mis võibolla ka viitab sellele, et teistes kohtades oli käsitöö liiga odav. Kõik on suhteline ja see selleks, tegelikult oli ju kõik tore ja ilus. Eriti metsamaasikad ja männilõhn, päris suvetunne tuli seal peale. Värskas oleks vist tore tervisevetel olla :)

Kuna mul sõidukirg polnud ikka veel rahunenud, siis liikusime teise ringiga Põlva-Tartu kaudu koduteele. Mõttes oli, et äkki leiame Põlvast toreda kohviku, kus enne pikale teele asumist üks kohvikene omale lubada ja äkki ka kena kook. Aga pidime pettuma... See on nüüd täiesti minu arvamus ja ma vabandan juba ette kui kedagi riivab, aga no Põlva oli täiesti mõttetu koht. Toidupood, ujumiskoht ja ringtee. Linn, eksole. Ja rahvast oli väga palju liikvel. Söögikohad pannakse kinni nii umbes kell 17. Ainult kohaliku hotelli resto oli lahti, aga no ma ei tahtnud ju restorani. Seega tiirutasime natukene ja võtsime suuna Tartu suunas. Selline natuke "linnainimese" suhtumine ilmselt, sorri, aga no nii hea kohvi isu oli noh!

Kui me Tartu linna sisenesime, kommenteeris tagapingilt proua ema: "no see on ikka linna moodi, suured laiad tänavad ja puha" :) Aga siis ma olin juba kohviku otsimiseks üsna kapsas, seega läks käiku taas linnaserval läbiproovitud "Statoili" latte ja pekaanipirukad autosse ning Piibet mööda koju. 

Oli meeleolukas ja päikseline trip! Proua ema läks koju, võttis valimiste ajal postkasti laekunud Eesti kaardi lahti ja asus uurima, et kus ta siis ära käis. Mina sain koju peale 20, imetlesin "suveniire" ja tohterdasin kodulooma lahti läinud kõhtu terve järgmise päeva. Ega nende vanuritega rändamine ei ole meelakkumine, aga selline see trip siis tuli ja puhkus sai sellega ka läbi! Näis, mis uus suvi toob ja kuhu tee viib. 

Suveniirid mälestuseks :)

Mälestuseks jääb autosse rippuma üks pisikene setu kana, mis ei tahtnud pildile tulla :)

Haapsalu, 2023

Kui ma teisipäeval asju autosse vedasin, oli tunne, et suutsin valida puhkuseks kõige vihmasema aja! Tuul, külm ja vihm. Sõita oli muidugi hea, sest koer ei talu kuumust. Kusjuures siin oli veel isegi talutav ilm, aga mida lähedamale linnale, seda süngemaks läks. 

Kolisime sisse ja jalutama. Olles kõige kaugemas punktis öömaja suhtes, hakkas kallama. Loom lõpuks lõdises ja tilkus. Tassisin süles koju ja keerasin saunalinasse. Jaa, meil oli saunalina kaasas, lisaks kõikvõimalikule mudrule. Üks eelis autoga reisides on see, et autosse saab loopida kõik vajaliku, vastavalt siis võimalikule "aastaajale", sest seda ilma ei tea siin ju iial ette :) 

Ligunev loom roosipõõsas

Luikedel on pojad ja sel aastal on pesakond päris suur. Linnud on julged, lasevad inimesed suht lähedale. Koer oli uudishimulik, olime ca meetri raadiuses. Jooksvate laste peale susises, looma vaatas eemalt, ju siis ei kujutanud endast ohtu. Pojad on sellised udukarvakeralised nunnud. 

Haapsalu Raekojas on kaks näitust  - "Rahvuslik moelava" ja "Läänemaa rahvariided". Ma ei olnudki raekojas enne käinud, seal on püsinäitusena päris hea ülevaade linna ajaloost. Šokolaadirannast ja vanadest aurupaatidest, kuulsatest suvitajatest ja hoonetest, hulgaliselt pilte ning tutvustavat materjali. Soovitan! 

"Rahvuslik moelava" oli põnev, mh näeb Signe Kivi disainitud kleiti, mida telekast vastuvõtul nähtud. Ja veel palju muud, kel võimalus, minge vaatama. Vist on veel avatud. Need tikandid võtavad ahhetama!

Uue söögikoha avastasin, Vigrid. Õigemini promos seda Instas üks kunagine restoranipidaja ning seejärel ka Oma Maitse. Nende haugiburks on jumalik! Ja ma ei armasta muidu burgerit üldse :) Neil on kaasamüügiputka turu juures Jaama tänaval ja siis ka turu kõrval hoovis miskine rustikaane lihtne söögikas. Üks kokkadest pidi olema endine Põhjakas. FBs on neil ka oma leht koos menüü ja uudistega:

Haugiburger!

Peatänav on endiselt harjumatult valge. Puid ei ole (ok, ON, aga noored nirud), tänavakivid läigivad päikese käes vastu. Õnneks ei olnud meil just troopilised ilmad, aga isegi 21C hakkas suht kiirelt palav. Unustasin mainida, et vihmaga piirdusime vaid esimesel päeval. Siis läks ilusaks ja püsis kuni reede lõunani soe ning päikseline. Paras koeraga jalutamise kliima, mitte liiga kuum ega ka liiga külm. 

Peatänaval on nüüd veejaam ja see on tore! Kuna koeral oli mingi eriline energia Haapsalu jaoks talletatud, siis ta muudkui jalutas ja jalutas! Uskumatult palju, arvestades viimase poolaasta tervisejamasid. Ja see veejaam kulus marjaks, neil oli isegi veekauss kõrval :) 

Rosin kasutas juhust ja larpis vett

Posti tänava kolemaja on lõpuks renoveeritud. Nagu oleks inetust pardipojast luik sirgunud, lahe värvigamma ja ilusti korda tehtud. Pidi olema tulevane majutuskoht, veel üks paljudest. 

Kultuurimajas näeb Haapsalu Kutsehariduskeskuse lõpetajate töid. See on mul iga-aastane rutiin vaatama minna, kas keegi üllatab. Oles ise kutseõppeasutuse lõpetanud, imestan alati, milliste töödega Haapsalus saab lõpetada. Lihtne villane pitssall nt ja kampsun. Meil oli ikka nii karm kord, tooteloo õpetaja oleks pikalt saatnud. Aga oli ka imelisi asju, nt restakate tugitoolid ja kiiktoolid, ma tahaks seda halli nii väga omale!

Saaks "vanaemade spaad" teha *

Koera kohta juba mainimisi kirjutasin. Uskumatu kui tubli ta oli Haapsalus. Ikka 4 km päevas ja omas tempos. Siin kodus käib ta tavaliselt oma tänava lõppu ja sageli kannan süles tagasi. Harva kui viitsib pikema ringi teha. Seal muudkui kõndis, mere äärde ja edasi ja ring peale kvartalile ja veel edasi. Vahepeal korraks sülle, väike puhkus ja jälle edasi. Nii tubli muti! Ma nimelt pelgasin siin vahelpeal, kas me üldse jõuame sel suvel puhkama koos, sest asjalood olid vahepeal nii kehvad. Aga "usu minusse" nagu ta nimigi ütleb ja ma jälle usun. Eks ta sai ka aru, et inimene rohkem relaxed ja aega palju, teine keskkond ning kohvikud! Talle meeldivad kohvikud, mulle ka :) Lõpuks ei viitsinud isegi enam teise koerte peale reageerida, lihtsalt nautis elu. 

Rahuolev proua :)

Täna tulime koju. Haapsalus oli kella 13 paiku jube soe ja päike. Siin 17C ja vihma ajab. Rosin kõndis oma tänava otsa ja keeras veendunud otsa ringi, lähme koju nüüd. Magama. Ega me siis enam puhkamas ei ole, eks :P 

*kolleegi jutt. Laps küsib, kas tead, mis on vanaemade spaa? Kiiktoolis kiikumine ja kudumine. 

Natuke suve moodi!

 

Talvepuud 2024.a. talveks laotud, käed päikesest põlenud.

Rõduelu 2023. Süles on hea soe :)

Kui väga on vaja, siis sobib pesa ju ka.

Rosinast pole ammu juttu olnud

 Mõtlesin, et panen mõned asjad kirja, mis Rosinale hästi iseloomulikud ja seda just vanas eas.

• Talle meeldib igasugune transport, mis jalavaeva vähendab. Tõukekelk (mõned kutsuvad soome kelguks), salvokas, ema rulaator, tuttava lapse küljekõrval kärus istumine jne. Laseb end istuma sättida ja naudib vaadet. Näeb paremini ja saab kiiremini edasi ka.
  
  
• Kõik vaibad siin elamises peavad olema stabiilselt rullis ja volditud. Mu eelmised koerad ka keerasid vaipadele sada keerdu peale, aga no Rosinal on mingi eriline kiiks nende vaipadega. Kui muidu ei saa, siis tirib hammastega vaiba keskelt seni, kuni tuleb parasjagu kõrge volt, millele pea pakkida.
  
  
• Magamisasendid. Vahel taban ta magamast nii, et jalad on keha alt väljas ja nt paremal ja pea on keeratud vasakule. Nagu uss kaheksaks ja ma ei saa aru, kuidas tal niiviisi ebamugav pole.
  
  
• Rosin on mu kolmest koerast ainukene, kes läheb vabatahtlikult ise vannituppa kui näeb, et ma toon keldrist vanni ja panipaigast tema saunalina. Kui vannipäevade pausid jäävad liiga pikaks, olen ta vahel leidnud istumas dušinurgas, et kuule, äkki peseks, kiheleb juba.
  
  
• Ta võiks tonnide kaupa õues värsket lund süüa. Kirjandus väidab, et see võib ka olla tervisemuredega seoses, ei välista, aga no see viis, kuidas ta jooksu pealt "varastab" lund paremalt ja vasakult, on vahel täiesti koomiline.
  
  
• Ta ei küsi kunagi väga nõudlikult õue. Mul võttis ikka kaua aega, et sellega harjuda. Alati sobivad need ajad, mis mina välja pakun. Ja üldiselt on meil täpne rutiin paigas, aga vahel on erandeid. Alles nüüd, viimasel poolaastal on ta vahel tulnud töölaua juurde ja vaikselt oodanud. Kuigi mul on tunne, et see pigem seotud söögiisuga kui õueküsimisega. 
  
  
• Ta on ideaalne rohuvõtja loom. Olen pisut üle aasta pidanud talle andma maksa toetavat toidulisandit. Tühja kõhu peale kohe hommikul ja kaks piklikku suht kobedat pilli. Istub, suu lahti, minu ütlemise peale "klõnks!" neelatab ja korras. Emaga nad ikka vahel maadlevad, ema leiab tablette vaibalt jne. Aga minuga on nagu kellavärk. 
  
  
• Mul ei ole temaga kunagi olnud probleeme veterinaari juures. Rahulik, natuke väänleb, aga kui õde võtab protseduurile kaasa, siis käitub ilusti ja saab kiita. 
  
  
• Kui miski on vastumeelne, siis turtsub nagu siil või mhhitab. See käib nii automaaselt ja naljakalt. Nt küünte lõikamise ajal on ta oma pesas selili ja mina istun maas tema juures. Siis lõikame. Ega see ei meeldi, aga sellist seakisa kui mu esimene koer tegi, pole ma temaga kunagi kuulnud. Turtsub jah, vahel pöörab kiirelt ka jalgadele ja otsustab, et aitab küll :D šotlase iseloom on täiesti olemas, aga väga sageli seda letti just ei löö. 
  
  
• Kohvikus meeldib käia. Kui ma vahel lõunapausi ajal lähen kohalikust kohvikust suppi või saiakest tooma, võtan ta kaasa. Jeebus kui uhke ta esimese istme peal on. Ega ta hästi välja ei näe, aga kui kael pikaks ajada ja küünitada, nina ka uhkelt püsti, siis natuke näeb. Inimesega kaasas, eksole! Ja eriti tore on kui inimene kohvikusse sisse lubab tulla. Saab teeselda, et teda hoitakse kodus näljas ja pai nuruda. Muidu talle klassikaline pai muide ei meeldi.
  
  
• Ta on veendunud, et kui juba kohvikusse minna, siis ettekandja peab vett ka tooma. Kui ma ise unustan küsida ja ettekandja ei tee välja ega ise paku, siis keerab loom end lausa teistpidi ja võtab vaese teenindaja sihikule. Kui siis lõpuks kauss meie poole liigub, teeb oma rõõmutantsu. Kohvikus peab ikka serveeritama ju!
  
  
• Ta istub alati esiistmel, traksid peal. Ainuke šoti terjer, keda ma tean, kellel läheb sõites autos süda pahaks kui ta taha istuma panna. Isegi all põrandal ei kannata olla. Sirge seljaga esiistmel tuleb laiutada, siis on ok. Vahel väga pikal sõidul läheb ka siis süda pahaks, aga ma olen õppinud aja jooksul märke tähele panema, kõht hakkab tugevalt kokku ja pingesse tõmbama ja seda on silmaga näha. Siis tuleb ruttu teha peatus ja värsket õhku hingata :) 
  
  
• Ta on suur individualist. Selle pika aja jooksul, mis ta meil elab, on talle meeldinud 1 kass ja 1 koer. Kõik teised võiksid olemata olla, aga neid kahte jumaldab lõpuni. Kass on muidugi lahe ka, ei jookse minema, ei susise ega ole kuri. Istub nagu must mägi ja laseb end põhjalikult nuusutada. Vahel sirutab käpa pikalt ette ja katsub, tasakesi. 
  
  
• Hommikuti on meil rituaal. Kuna ta peab peale maksarohu võtmist 1h olema söömata, siis on see aeg talle alati nii pikk. Suvel jalutasime vähemalt pool ajast täis, aga nüüd ta enam ei taha pikalt, külm hakkab. Seega istub köögis ja ootab süüa. Võtan ta siis sülle ja vaatame aknast, kas paistab kass või Maru. Maru on meie naabrite basset hound. Kuna aknalauad on hästi laiad, saab ta sinna korraks istuma panna ja siis ta vaatab nagu uudishimulik naabirmutt, kael õieli, kas keegi paistab või ei. Aga üksi ta ei taha kunagi seal olla, mina pean ikka olema kõrval. 
  
  
• Kui ma ütlen "sülle", siis tõuseb tagumistele käppadele ja teda on lihtne sülle võtta. Kasutan seda nippi autosse tõstes või nüüd ka treppidest liikudes. Ootab ja sätib end valmis, et inimene haaraks. 
  
  
• Rosin on ka šoti terjer, kes pole minu meelest mitte kunagi mänginud. Mul oli eelmistest koertest suur korvitäis asju, teda ei huvitanud. Tal on inimene, pesa, vaibad, söök ja süli. Kõik muu võib olemata olla. 

• Ta on ideaalne reisikoer. Ta pole klassikaline šoti terjer, pigem hästi rahulik ja flegmaatiline, mis teeb temast hea reisikaaslase. Käitub suht viisakalt ka. Me oleme käinud Hiiumaal, Saaremaal, Haapsalus, jne. Praamidel, kohvikutes, tuletornides ja ööbinud külaliskorterites. Mul ei meenu, et mul oleks temaga kunagi jamasid olnud. Pigem on erandeid tehtud :)
  
  
• Ta ei joo ega söö kui ta üksi kodus on. See on vahel paras tüütus, kui on kuumad ilmad ja ma pean käima kontoris. Õnneks armastab ta magada vannitoas, sealne kivipõrand on suvel jahe. Aga et läheks sööks või jooks, ei. Ma pean reeglina passima kõrval, et ta sööks. Ja kui ma koju tagasi naasen ja tahan õue temaga minna, siis tuleb vahel oodata, sest loom jookseb kõigepealt kööki jooma, siis paneme rihma kaela ja lähme jalutama. 
  
  
• Talle ei meeldi üldse üksi olla ja see ei ole koroonaaja tulemus ainult. Ta on algusest peale olnud inimeses kinni ja ma muidugi tean, miks. Esimene aasta oli väga raske, siis tasapisi harjus. Tekkis rutiin, kiindumus ja oma inimene. Ses mõttes on tal hetkel õnneliku koera elu, ma töötan (kohe) neljandat aastat kodukontorist ja vahel ei käi linnas paar kuud. Kas pole paradiis? :) 
  
  

Ma ei kirjuta seda sellepärast, et teda kuidagi teistest paremaks pidada. Olen kõikide oma koerte eest võimalust mööda hoolitsenud ja nad on meile kõik armsad olnud. Lihtsalt tahan mälestuseks kirja panna kõik selle, mis tema puhul nii iseloomulik on. 

Teistest on siin blogis olnud nii palju juttu, et alati saab kolada ja meelde tuletada. Olin vanasti entusiastlikum koerablogija. Nüüd lähevad seigad ja situatsioonikoomika rohkem FBsse ja see on teistmoodi. Igal koeral on oma iseloomujooned ja kiiksud.

Blacky oli kohutav padjafänn, ma ei tea, palju mul oli siis kodus põrandal erinevaid patju. Tal pidi igal pool olema mõni, mille otsast nagu pikk madu vedeleda. Sellised lamedad padjad, millele oma suur ja raske koon sirgelt paigaldada ja end siis pikalt välja sirutada. Nagu madu vanas multikas "38 papagoid".

Suskale meeldisid kohutavalt pisikesed piiksuvad mänguasjad. Ta võis tunde neid nätsutada ja piiksutada, loopida voodi alla ja siis teha draamat, miks inimene ära too ega aita! Mõni läks õnge ka muidugi. Ja siis need plastpudelid, mina ei tea, et keegi oleks spetsiaalselt teda õpetanud pudeleid hambus kandma ja koju vedama. See lihtsalt tekkis mingil ajahetkel lambist ja see oli tal nagu kinnisidee. Ja ta kogu aeg leidis neid kuskilt! Jalutamine kestis hetkeni, mil leiti pudel ja siis tuli ots ringi keerata ja pudeliga koju kulgeda. 

Nii et olgu need seigad Rosinast siis ka siin kirjas, kasvõi mõned neist. 

Magamispoos

Vannitoavaip, mis on libisemisvastase põhjaga, ka see tuleb kortsu kruttida.

Kas kedagi paistab?

Hiiumaal, ringreisil ja kohvikus

Öeldi, et istu, eks ma siis istun.

Sõber tegi Haapsalus "taksot" :)

November

Novembrisse mahub alati kuidagi palju ja korraga, hunnik sünnipäevi, rahvakalendri tähtpäevi, mardilaat ja pilkane pimedus. Samas oktoobriga võrreldes seostub mul november juba sellise rahunemise ja külmetamisega, oktoobripori tasapisi taandub. Pimedus on ühelt poolt rusuv, teisalt jälle tekitab oma kesta kerimise tunde ja see mulle meeldib.

Täna on Rosina sünna, kuts saab juba 12. See viimane poolaasta on olnud üks segane ajajärk, aga hetkel tundub, et asjad on üle pika aja kontrolli all ning muti tegus. Hommikul hüppas rõdule nagu väle põder, hooga ja reipalt. Hambad küll enam väga ei ole, aga sünnipäevaks võib ju lemmikõuna ka riivida :)

Hammatest rääkides. Mul hakkavad omal ka hambad valutama kui tagasi mõtlen. Tal viskas miskise vastiku põletiku suve II pooles. Nii et kihv tuli eemaldada ja põletikku ninaneelus ravida. Lisaks oli tagumises reas paar mitme juurega hammast, mis tuli eemaldada, kuna olid kehvas seisus. Op läks hästi, esimene ööpäev oli keeruline, aga muidu taastus loomakene kenasti. Me valvasime teda siin kambakesi väga korralikult, aga susklik suutis ikka mingi nipiga eemaldada eest igemelt niidid. Nii et kui 10p pärast oli kliinikus ülevaatus, haigutas kihva kohal suur auk :) Ilmselt pehme toiduga nätsutades kuidagi või siis käpaga rapsides. Ta kippus käppi suhu ajama, sest need niidiotsad käisid pinda. Seega tuli planeerida uus õmblus. Lisaks hakkas liikuma kihva kõrval olnud hammas, mis äestas mokki väljastpoolt. Nad siis lihvisid ja täitsid seda ka natukene. Kiidan siinkohal dr Alast Timmu kliinikust. Jälle läks kõik kenasti, teine op oli pisut kergem ka, lühemaajalisem anesteesia ja kiire taastumine.  Taaskord kaks nädalat ranget valvet, niidid seekord püsisid, parim oli leotatud kuivtoit, mida sai siis näpu otsast pakkuda. Siiski leidis läbivaatusel arst jälle pisikese augu, mis hetkel ei ole kriitiline, aga vajab puhastamist ja silma peal hoidmist. Pigem põletikujärgne kudede teema seekord kui niitide püsimine ja ega seal oluliselt palju teha ei anna ka enam. 

Koer on kenasti taastunud ja mul oli juba meelest läinud, milline see klassikaline šoti seenior oma käitumiselt muidu on. Kange ja torisev, aga igati muhe kuju. Šotikad on nagu vein, mis ajaga paremaks läheb. Uus trend siin on õues poiste peale pahandada. Nt kui pimedas poisid rattaga sõidavad ja bluetooth kõlar kotis kisab. See on midagi lubamatut, tuleb joriseda ja kurja häält teha. Või kui poisid kuskil meie krundil põõsa all kedagi ootamas on ja jutustavad. Misnadsiistulevadmeieõuele, eksole!  Kui keegi temaga räägiks, oleks ju teine asi, aga niiviisi ignoreerida külavahel on lubamatu tema meelest. Tal on eluaeg olnud see "the only scottie in the village" suhtumine muidugi ka, aga see avaldub reeglina teiste koerte suhtes.

Samas võib ta kodus olla igavene püüdlik pugeja, sest inimene ütleb ja nii on. 

No ma olen paigal kui vaja, aga tee ruttu!

Kvamtompranokkimine

Seoses selle igemejamaga kummitab mul kogu aeg kunagi Noorsoteatris mängitud "Skangpoomijad". Ma ei tea, kas keegi mu lugejatest seda veel mäletab. Ma olin tookord vaimustuses ja käisin kolm korda vaatamas. Selline absurdikas ja jube hea muusikalise kujundusega (Friday´s Deali originaallood, on olemas ka vinüül). 

Nendel tulid uudissõnad tagumiste igemete vahelt, meie mutil jäävad toidupalad sinna jälle kinni. Loom on kaval, tuleb ajada suu nii laiali kui saab ning käpad kiire hooga sisse. Kui käbe mutt olla, saab ehk enne küüned taha kui inimene jaole. Tal on seal taga paar õmblust ja need võiksid olla paigas kuni arstivisiidini järgmisel nädalal, aga no ilmselt on ebamugav ja tahaks midagi ette võtta. Pikemate töökõnede ajal panen lausa krae, sest ma ei saa alati joosta ja takistada. 

Aga lugu on endiselt hea! Läks käima :) Pidžaama märg ei olnud, aga teatav äratundmine tabas :D

Friday´s Deal. 

Koosseis: Roald Jürlau - laul, Elmu Värk - kitarrid, Jaanus Raudkats - basskitarr, Ave Ulvik - klahvpillid, Rein Joasoo - löökriistad, Tarmo Adson - II kitarr (palad 2-6 plaadil), Mihkel Raud - II kitarr (palad 7,8).

Neil ilmus 1 vinüül "Esimene" ja Skangpoomijad oli selle plaadi nimilugu (1.). 

 

Miks vana koera omanik pidžaamas magab ja lugu konnast.

Rosinal on peale hambaoppi rohkelt väljakutseid*. 

Esiteks, serveeriti lõpuks ometi suurtes kogustes head pehmet konservi, mis on nii lahja, et võiks kärutäie naha vahele keerata, aga mis väljub seedekulglast nagu viitsütikuga pomm. Inimene on piinelnud mitu head päeva ja ööd, et koer oleks rahul ja kõigil hea meel. Et taastumine oleks tore ning hambad või nende puudumisel ige ei saaks koormust ning taastuks.

Selle taastumisega aga kaasneb pidev öine ralli. Vanajumal ise teab, miks see kõik peaks väljuma just öösel, mitte aga kunagi kergel jõudeajal kui nagunii oled riides, vedeled niisama ja oled valmis iga kell jalutama minema. Kui kolmapäeva  öösel jõudis seltsmees kolme madalstardini, siis ma hakkasin juba pelgama, et äkki on sellel seos nädalapäevade nimetustega. Et kolmapäeval kolm tretti ja neljapäeval neli ja... 

Lõpuks peale läbirääkimisi professionaalidega tuli otsus, et jääb siiski krõbutoit, aga leotatud kujul ja pisikeste kogustena 3-4x päevas. Täna öösel oli vaid üks spurt, tundub, et hakkab tekkima mingi stabiilsus. Loom on ise jube rahul ja väge täis. 

Konnast ka. Jooksime siis öösel jälle põõsastesse, mina pidžaamas ja jope peal, crocs kiirelt jala otsa tõmmatud. Tagasiteel seisab välisuksel kärnkonn nagu boss! Edasi ei liigu, kui torgid võtmega, ajab end puhvi ja jõllitab (ma ei tea, kuidas konn jõllitab, aga mul oleks nagu meeles, et vahtis). Koer põnevil, õnneks vait. Mul juba kergelt jahe, sest kiire oli ja riietus nadi. Nügin konna ja meelitan, tõstab ühe koiva üles ja paneb tagasi. Minu meelest on nad ju nii arad?! Täiesti jabur, kell pool 4 öösel, tänu "suurepärasele" renoveerimisele on meil nüüd valgustusega mingi hullem priiskamine, nii et kõik ümbruskaudsed võivad näha, mis riietuses sa neid emergency sööste öösel teed. 

Nügin siis veel võtmega, konn liigub külg ees natukene edasi. Lõpuks saan ukse nii laiali, et pääseme elukaga sooja. Kui lähen hiljem kastekannuga koera "äpardust" välistrepilt ära pesema, on konn kadunud nagu poleks teda kunagi olnudki. 

* ma ei salli seda sõna, aga mul ei tule meelde, mismoodi me vanasti sellseid olukordi emakeeles kutsusime? 

Aeg maha või gaasi juurde?

Epp Adler küsis hiljuti oma artiklis läbipõlemisest, et miks sa ütlesid jah?  Vot, hea küsimus! Aga kui miski sinu ette tuleb ja vastuse andmise koht on, siis ei pruugi olla kohe kõiki asju pildis või hüppab võrrandisse viimasel hetkel üks tundmatu. 

Ma tahtsin täna Peipsiäärde ja tahtsin ka Viljandi Parandusfestivalile ja ega Jäneda laat poleks ka halb mõte olnud, aga selle kõige asemel olen ma kodus. Magasin lõpuks ometi 9 tundi jutti ja mul on tunne, et ma teen varsti ka lõunauinaku, sest energiat on vaja, hädasti.

Nädal algas paljutõotavalt. Kuu aega tagasi panin koerale hambakivi puhastamiseks aja. Kuigi mul oli närv must sellest kõigest, oli see hädavajalik, sest hambapõletik oli juba pikalt loomakest kimbutanud. Kõik läks ilusti, eemaldati 6 hammast ja puhastati need vähesed, mis veel alles jäid :) Mis aga oli kummaline, oli see, et kuidagi see taastumine on väga vaevaline seekord. Valuvaigisti kõrvalmõjud, lõputult kestev söömine (see laga...), ettevaatlikkus joomisel, inimese sabas tuiamine. On näha, et otsib lähedust ja et ei ole hea olla. Aga eks tasapisi, tuleb lihtsalt aidata ja kannatlik olla. Aga ega siis ainult sellest ei piisanud muidugi... 

Juba paar nädalat tagasi andsin nõusoleku õpetada kohalikus kogukonnas natuke kudumist. Pidin alustama reedel kell 18.30. Kolmapäevast reedeni suht unetud ööd, sest koer on rahutu ja vaja jälgida. Siis selgus tööl, et Ameerika pani kõne (überoluline ja oli vaja osaleda) kella 17ks. Mõtlesin, et oh, käin enne koeraga väljas, sobib, jõuan. Nii, hommikul selgus, et koeral kõht kinni. Hommikul ei miskit, lõunast ei miskit ja 16 paiku kah ei miskit. Kerge murekoht. Õnneks tuli ema koerahoidjaks, aga ta ei käi temaga siin õues, lihtsalt seltsiks pigem, sest koer ei tohi hetkel ronida ega hüpata. Pool 5 oli esimene pikem töökõne, koer otsustas samal ajal hakata käppadega mokki kraapima (tal on õmblused eksole) ja peitis end kummuti alla. Ema sai kätte ja hoidis süles. Kell 17 uus kõne, et pool tundi kiire jutt. Kell sai juba 5 min enne 18 ja lõppu ei paistnud, paanika, ülemus päästis hädast! Samal ajal oli ema oli suutnud koera meelitada sööma ja passis peale, et käpad jälle käiku ei läheks. Ikka proovis, aru ei saa, mis seda põhjustab. Kas valust või siis läheb habe igemete külge ning segab.  

Ja siis selgus, et ma pean olema keskuses ca 15min varem, sest tuleb sisse pääseda enne kui eelmine grupp lahkub, perenaine on ära. Esimene tund, inimesed tulemas, uus koht. Ja selline ehmatus! Sain koera söödetud, pestud ja ema sülle, haarasin oma pambud ja kihutasin. Olin kohal 3min enne kokkulepet, õnneks eelmise grupi juhendaja oli veel kohal, huh. Pea oli nagu pulki täis, sundisin end rahulikuks ja üritasin õigele lainele saada. 15 minutit enda kogumiseks ja häälestamiseks.. ommmmm...

Ja siis tulid kudujad. Palju positiivset emotsiooni, juttu ja õpetusi. Silmad särasid! Rääkisin hääle ära ja innustusin inimeste elevusest. Lahkusin hea tundega peale 20. Kodus Rosinale valuvaigisti (pulber, mis tuleks pressida koos söögiga kurku, et ta ei pudistaks välja), söök ja siis ema transa (meil ei köeta ja vanainimene lõdises sohval, kaks kampsunit seljas). Voodisse kukkusin peale 21 ja koer oli ka rahulik, magasime jutti nii palju kui und anti. Jumalik.

Nädalavahetus, jõudsin su ära oodata! Rohtudega jamamist on veel 3 päeva, täna oli juba suht ok. Hakkan uue tunni materjale kirjutama ja ripakile jäänud tööasju klattima. Ma sellist nädalat nüüd nii pea enam ei tahaks :) Kui tohib paluda. 

Kas ma ütlesin kõigele sellele jaa? Noh, nii ja naa, natuke oli valikuid ju ka :) Aga see on ikka hullumeelne, kuidas vahel teemad kuhjuvad ja  siis tegelikult ju taas lahenevad. Kui ma vahel niisama kurdan, et kõike on kuidagi liiga palju, siis seekord oli piir tajutavalt sees ja ees. 

Me peaks end rohkem hoidima, eks? Samas see reedene kursus oli nii tore! Ja positiivsed emotsioonid hoiavad pinnal. 

Juuli, varsti.

See kõlab juba nagu vanainimese jutt, aga juuni oli liiga lühike! Alles algas ju? Hea uudis on aga see, et mul õnnestus saada 3 päeva puhkust, koos jaanipühadega seega terve vaba nädal! Mida teeb inimene kui ta saab paar vaba päeva? Ei läinud näitusele tohletanud saepuru rüütli sees vaatama (viide: Baskin) :P, vaid :

• käis sugulastel külas - 1. päev
• käis lõpuaktusel ja pidustustel - 2. päev
• külastas Haapsalu söögikohti ja pitsikeskust, kudus - 3. päev
• pidas jaani, kudus - 4. päev
• logeles ja kudus - 5. päev
• hakkas elutoas remonti tegema kui väljas kiskus temperatuur 33C kraadini. Kiskus seinakatte maha ja kõõlus lae all liiste puhastades - 6. päev ja pool 7. päevast
• kudus ja luges - igal päeval natukene.

Pitssall valmis ei saanud, raamatut läbi loetud ei saanud ka mitte, aga ilmad on hullumeelselt ilusad, rõdu on lemmikkoht ja Haapsalu oli endiselt tore!

Ma hakkan nüüd teist puhkuseosa ootama! Kodu näeb välja nagu stiilipuhas wabi-sabi näide :) Kunagi tuleb ka maaler ja uus motivatsioon, ehk. 

šoti proua Haapsalu Pitsikeskuses

Rõdu leiab nende ilmadega aktiivselt kasutamist. Sohvapadjad läksid juba pessu, soeta veel valged padjad! Koer armastab nende otsas loomulikult magada. 

Ilus elu!

Kui rõdust saab purjelaev :D

 Eile tegin köögis tööd ja järsku silmanurgast vaatan, et rõdumööbli kate lehvib kahtlaselt teisel pool serva, lillede pool. Läksin siis rõdule vaatama ja selgus, et too tugevate kummidega kate, mis mööblile oli peale tõmmatud, oli meie juurest peaaegu lahkumas. Sain sabast kinni, kinnitasin neljast nurgast mööbli alla ja kaalusin keldrist telliskive otsima minna... 

Ja siis avastasin potid. Kõigepealt lendasid pikemad tomatid ümber ja pidin nad tuppa vedama. Siis lendas lavendel riiulilt laias kaares alla. Oli plastpotis paraku, tuleb midagi toekamat leida. Lõpuks läks veerema maas olnud hiigelsuur hortensia, mis on ka plastpotis ja suht raske. Tassisin samuti tuppa. 

Seda mul nüüd just plaanis ei olnud, et kõik rõdulilled tuppa vedada :D Ja muidugi, jumal tänatud, et ma kodus olin. See kate pole just kullahinnaga, aga hetkel otsas, st poleks võimalik uut ka soetada kui see linna suunas jeehat teeks. Ja mina naiivselt arvasin, et raske kate ja tugev kumm on turvaline lahendus! Iseenesest on see kate väga mõnus, ei pea patju tuppa tassima ja kuskile hunnikusse ladustama. Aga no mis marutuul see meie eile oli, mina aru ei saa. 

Rõduga seoses on meil nali ka. Rosin on pähe võtnud, et seal tuleb nüüd joomas käia. 

Ma ostsin talle sinna rõdule uue kausi, sest ta ei taha üksi rõdult kööki jooma minna. Mina jälle ei viitsi temaga kaasa minna kui janu tuleb. Seega on hea rõdul tsillides seal larpida. Ja nüüd on ta kaks õhtut passinud rõduukse juures ja esimesel võimalusel roninud üle uksepiida jooma :D  Sööb köögis ja jooma läheb rõdule. Kui inimene on silmapiiril. Tuutu. OK, seal on vesi külmem, aga nii nutikas ta pole. 

Ei saa mina sellest koeraloogikast vahel aru. Aga no tal on selle rõduga muidu ka igavene teema, ainult saaks sinna! Aga vot üksi ei ole, inimene peab ka olema. 

Eile kah, mina päästan "purje" ja tema tormab jooma. Ja siis on draama kui puri vaese looma täielikult katab ja mühiseb, tuleb tormata tuppa ja olla paranoiline. 

Unenägu

 Miks ma pidin telkima ilma telgita lähedal asuvas teeristis, teab vist vaid see, kes neid unenägude stsenaariume koostab, Ja miks pidi mind tulema sealt ära ajama Nublu, tuleks vast ka selle stsenaristi käest uurida. Noh, et asi oleks eriti sürr, siis läksin ma sealt koju tõukekelguga (tuntud ka kui soome kelk). Olgu täpsustatud, et oli kaunis kevad. Ei meenu, et kelgul oleksid ka rattad olnud nagu minu vanaema kelgu kunagisel versioonil. 

Nädal oli küll segane, aga ma pole kordagi unistanud telkimisest ega tõukekelgust, Nublust rääkimata. 

Rõduilmadega on vist selleks korraks finito. Paar õhtut saimegi chillida, nüüd on vaid pime depressiivsus ja pleedisohva.

Valvekoer rõdul

Kui inimene on terve päeva kontoris, tuleb õhtul hoida teda igaks juhuks käpa all.

Loomakoomika hommik

 Maja on haudvaikne ja ma lurbin hommikukohvi, nina raamatus. Kogemata läheb tass ilge kolksatusega lauale ja laua all magav Rosin hakkab ennastunustavalt haukuma. Et tullakse! Rahustan pahurat looma ja kolistan veel, et demonstreerida, kust see kolin tuleb. Ei, muti on pahur ja toriseb. 

Pahur on ta ka toiduteemadel. 10päevane probiootikumi kuur sai läbi ning tuleb süüa tavalist, väherasvast vanamutikrõbu. Protest! See pulber oli vist mingi erilise maitsega, igatahes eelmised 10 päeva vohmis sama toitu väga meelsasti. Mossitas siis seal laua all ja mul meenus, et mul on kapis üks poolik kurgiviil. Tükeldasin hästi peenikeseks ja panin krõbudele peale. 

Loom läks uurima, tassis iga kurgitüki elutuppa vaibale ja sõi ära. Lõpuks oli vist oht, et käpad kuluvad ära ja otsustas süüa otse kausist. Muuhulgas läksid ka krõbud loosi. 

Ahjaa, kui keegi koputab reaalselt, siis teda enamasti ei huvita. Aga palun väga, ärge kolistage hommikul kohvitassiga eksole, niigi paha tuju, sest maitsev mämm on puudu! :D

Uus pesa

Loomake sai elutuppa uue pesa. Nüüd saab telekat vaadata uuest pesast, tööd teha Suska vanast pesast töölaua all ja ööund magada suures pehmes king size pesas, magamistoas :) 

Mulle tundub, et talle vist täitsa meeldib :)

Feilisin taas!

 Ostsin koerale espetsiaal rõdupesa või noh, see on selline matt pigem, soe küljealune. Kannatab niiskust, kerge, saab rulli kraapida ja pesta. 

Kui pakk tuli, oli palju elevust. Meil on nagu pommikoer kodus, kõik pakid ja kotid tuleb üle nuusutada. Aga kui mati maha panin ja kutsusin Marfat testimisele, siis oli koeral silmis üks suur umbusk! No ta tuleb, kui ma palun tulla, selles pole küsimust, aga see pilk. Kas ma pean ja mis see on?

Nüüd on matt köögis ja koer magab kõrval. Eks tuba ole soe kah ja päike paistab peale. Ma loodan, et rõdul leiab küljealune ikka kasutust ja ma pole raha niisama raisanud :p 

Koerast ja kudumisest (lilledest ja liblikatest)

Et õigustada seda, milleks see blog kunagi loodud sai, kirjutan siis ka asjast!

Nagu ma mitu korda olen maininud, koon omale suurt kampsunit. Tunde järgi ja aeg-ajalt selga proovides. Lõnga on lademes ja mõnus on üle saja aasta suurte varrastega rallida. Pilt on lame muidugi, sest ega selles staadiumis paremat ei saagi, aga koolis rõhutati ikka, et tehke ikka vahepeal ka fotosid, jäädvustage progress. 

Ühesõnaga, see on alles toorik. Tulevad taskud ja võibolla ka miskine tikand hiljem. Oleneb tujust ja loomepuhangust. Koon ühes tükis, hõlmaliistud kaasaarvatud. Varrukad siiski tulevad eraldi ja hiljem õmblen külge. Visioon, kritseldus, proovilapp ja mõtted on, aga lõikeid jms ei teinud. Ses mõttes on hea omale kududa, et saad rakendada katse-eksitus meetodit :)

Rosinale tutvustasin eile uut rõdu (ei, ei ole veel valmis). Loom oli segaduses! Oleks nagu õues ja ei ole ka, midagi ei näe. Ja üksi jääda ei julgenud, mine isahane tea!

Renoveerimine valmis kah veel ei ole, osalised on vist juba loobunud lootmast ja küsimast. Aga ehitaja tahab juba haarata uusi projekte käeulatusest, oeh. Rõdud pidid saama valmis kahe nädalaga, eile sai kolmas täis. Mehi on tööl - 5.  Enjoy the process! nagu ma vahel töökeskkonnas ilgun.

Aga tomatid kasvavad ja kartul ajas rohelised nupud mullast välja (ärge küsige, KUHU ma selle kasvama hiljem panen :D).