Alexander McCall Smith

Mul on teist aastat jutti lugemises uus trend. Satub ette üks autor ja ma ei suuda käest panna enne kui on kõik saadaval olevad raamatud sellelt autorilt loetud. 

Enne Shotimaad lihtsalt surfasin kohanimede kaupa raamatuveebides, et äkki tuleb mõni kasutatud teatmik või reisikiri ette. Niiviisi avastasingi Alexander McCall Smith´i ehk Sandi. 

Alustasin sarjaga "Scotland Street 44" ja lugesin läbi jutti sarja nimiloo ning seejärel Espresso lood ja "Sõbrad, armukesed, šokolaad".  Nende tegevus toimub kõik Edinburghis ja tegelased korduvad, samas ei pea järjekorras lugema. Kuidagi mõnusas tempos ja väga nauditavalt kirjutatud raamatud. Nüüd passin peale Raamatuvahetuses, et äkki saab mõnele järgmisele käpad taha :) Tõlgitud seda palju ei ole, inglise keeles ikka vahel liigub. 

Vahelduseks võtsin ette teise sarja - "Isabel Dalhousie" ja sellest esimese "Pühapäevane filosoofiaklubi". Taas tegevus samas linnas, aga tegelasteks on teised. 

Lisaks on eesti keeles ilmunud veel ridamisi teistest sarjadest pärit raamatuid, mis ei ole kujunduslikult samas formaadis kui eelmised, aga sisu poolest ei jää alla sugugi. Ma ei hakka neid siin loetlema, aga raamatuportaalidest või autori kodulehelt leiate nood üles.

Ma ei tea, mis fluidum selle autoriga on. Ei ole nagu see teema ka, et linn natukene tuttav ja uudishimust tahaks rohkem telgitaguseid, mentaliteeti, tausta. See oli teema enne minemist ja teise raamatuga, aga mitte ka peamine. Ta oskab kuidagi nii rahulikus tempos kirjutada oma lugu, isegi kui see on sisuliselt krimka alatooniga ja sisaldab kõiki elemente, mis ühes krimkas ka on. Laip, kahtlusalused, kõrvalliinid, eradetektiiv (kas siis prof või huviline jne). Aga sa loed seda kõik nagu sellist igapäevaelu kulgemist koos inimeste õnnestumiste ja ebaõnnega, inimlikud aspektid teevad loo mitmekülgseks. Seal on muusikat, keeli, kunsti, filosofeerimist jne. 

Igatahes, kes tahaks natuke huumorit, põnevust ja samas rohkem teada šotlase mentaliteedist Edinburgh´ linnas (tundub, et selle linna alaline elanikkond on kuidagi erinev muust maast), siis tasub lugeda. 

Kindasti on ta üks autor, kes vajaks rohkem tähelepanu ja taasavastamist :) Ka kohalike kirjastuste poolt, sest vaadates järelturgu, neid raamatuid ikka tahetakse küll. 

Osakond Q

 Ma pole vist juba Potteri-loost saadik lugenud sarju sellise intensiivsusega kui nüüd Taani autori, Jussi Adler-Olseni krimkasid neelates. Ta taastas mu süvenemisvõime ja seljatas keskendumisprobleemid, millega ma esimesel poolaastal nii hädas olin. Ilmselt on mu elus hetkel selline periood, kus mul on vaja argijamadest täielikku väljalülitust. Aga Adler ei kirjuta mitte ainult köitvalt, vaid raamatul on selline ülesehitus, milles üks peatükk on ühe tegelase nn sisekõne ja siis need vahetuvad. Uurijalt osakonda, osakonnast kriminaalidele jne. On pinget ja põnevust, aga ka väga palju huumorit. Assad ja tema kaamelinaljad on mu lemmik esimestes osades! 

Igatahes kui fännad head krimkat, tahad põnevust ja täielikku väljalülitust, siis tema seni ilmunud 9 lugu on selleks ideaalsed. Mul on üks veel jäänud lugeda ning seejärel tuleb oodata, millal 10. ilmub. 

Neid võib lugeda eraldi, aga nauditavam on esimesest ja järjest. Siis näeb tegelaste arengut ja ta viitab sageli eelnevalt juhtunud seikadele. Ma lugesin viiendat paar aastat tagasi ja olen nelja tärniga hinnanud, samas siis ma innustust kogu sarja ettevõtmiseks ei saanud. Seega alustagem algusest :)

Autor külastas ka Eestit sel aastal ning temaga tehtud intervjuu on Jupiterist leitav (“Kirjanduse aeg”). 

Selle suve trip!

Ma olen viimastel aastatel teinud igal suvel emale pisikese väljasõidu. Päevade arv läheb küll lühemaks, sest teda kodust välja saada on paras ettevõtmine. Ise väga tahab, aga äike ja aed ja kodu ja heinamaa... eksole! 

Seekord siis võtsin ette Lõuna-Eesti, kuhu ma satun harva ja kui üldse, siis pigem Tartuni või teisest otsast Kurgjärveni, seda ka talvel. Seega mõttes mõlkus, et hakkaks hommikul kohe sõitma ja vaataks, kaugele me välja jõuame. Plaanis oli ühepäevane trip, et varakult minema ja siis nii hilja kui tarvis tagasi. Koer oli ka kaasas, seega polnud muret, et kuidas ja kas. 

Esimene sihtkoht oli Mooste. Olin seal käinud vist ülikooli ajal kui pinginaabri vanemad veel esivanemate talus paiknesid ning mind järjekordsel Tartu-külastusel kampa haarati. Siis olid mõisahooned veel sellised kurvapoolsed ja erilist muljet ei pakkunud. Praegu on see kant nagu tuhast tõusnud! Kel võimalust ja sinna kanti satub, soovitan kindlasti sisse põigata. 

 Koer sai mõnuga jalutada, proua ema käimised on viletsad, aga uudishimu ja õhin andis energiat. Tasakesi kulgesime ja vaatasime kõik hooned üle, mis selleks võimaluse ja loa andsid. Imeilus paik!

Seal on ka pisikene käsitööpoekene, kus müüakse kohalikke lambanahku. Lahked müüjad pakkusid Rosinale juua ja tegime ka mõne ostu. Väga usaldav pererahvas oli neil seal. Kaarditerminaliga oli mingi teema, nii et sain kõik ostetud kaubad omale kaasa. Jätsin oma telefoninumbri ja meiliaadressi ning jäin arvet ootama. Uskumatu! 

Moostest edasi liikusime Räpina suunas. Seal on kool, kus õpetatakse muuhulgas ka tekstiilkäsitööd ning mul on ammu olnud soov külastada Ulve Kangro pitsipoodi-muuseumituba. Armas pisikene toakene, kus suvel tekstiilikad oma praktikat teevad. Mulle tundub, et kui Olustveres oli rahvuslik teema väga sügavalt õpingutes sees, Haapsalus pitssalli teema, siis Räpinas keerleb kõik erinevate kaunispitside ja eelkõige Setu pitsi ümber. Nii omamoodi toonid ja eristuv käekiri. Eesti on nii pisikene, aga ma jätkuvalt imestan kui mitmekesine. 

Peale kaunist silmailu oli kange soov ja tahtmine keha kinnitada. Mäletate veel hiigelpraade, mida serveeritase apelsiniviiluga taldrikuservas? :) Räpinas veel on! Aga kutsudele vett ei pakuta ja ettekandja oleks talle terrassil peaaegu peale astunud. 

Rosin kirikuaia taustal Kangro poest soetatud roosiga. Nendest taustavärvides on midagi Haapsalust... 

Kuna päev oli alles poisikene, siis liikusime õkva edasi. Järgmiseks peatuspunktiks oli Värska ja Setu talumuuseum. Omapärane kant, põhjaeestlasele lausa mägine. Kaunid vaated, omamoodi kohanimed. Täitsa eksootika eksole :) 

Talumuuseumisse ei olnud koerad lubatud, seega vaatasime üle aia. Rosin oleks otsejoones soovinud üle aia ronida ja kanade juurde minna. Eriti meeldis talle see must kukk! Ja mulle tundus, et see huvi oli vastastikune :D Seal oli veel loomi, kitsed paistsid kaugemalt nt, aga sisse ma ise ei läinud.

 Käsitööpoekest küll külastasin, sest kui juba nii kaugele tulla, siis tuleb kõik üle vaadata. Aga see poekene oli paras turistilõks. Ma ei taha öelda, et kräpp, ei-ei, autentsed ilusad asjad, suure valikuga ja igale maitsele midagi. Aga hinnad olid krõbedad ja ma ju peaks põhimõtteliselt olema Tallinna hindadega harjunud. Ja eks sinna ju satuvadki turistid enamasti. Lihtsalt Mooste ja Räpinaga võrreldes oli kontrast liiga suur, mis võibolla ka viitab sellele, et teistes kohtades oli käsitöö liiga odav. Kõik on suhteline ja see selleks, tegelikult oli ju kõik tore ja ilus. Eriti metsamaasikad ja männilõhn, päris suvetunne tuli seal peale. Värskas oleks vist tore tervisevetel olla :)

Kuna mul sõidukirg polnud ikka veel rahunenud, siis liikusime teise ringiga Põlva-Tartu kaudu koduteele. Mõttes oli, et äkki leiame Põlvast toreda kohviku, kus enne pikale teele asumist üks kohvikene omale lubada ja äkki ka kena kook. Aga pidime pettuma... See on nüüd täiesti minu arvamus ja ma vabandan juba ette kui kedagi riivab, aga no Põlva oli täiesti mõttetu koht. Toidupood, ujumiskoht ja ringtee. Linn, eksole. Ja rahvast oli väga palju liikvel. Söögikohad pannakse kinni nii umbes kell 17. Ainult kohaliku hotelli resto oli lahti, aga no ma ei tahtnud ju restorani. Seega tiirutasime natukene ja võtsime suuna Tartu suunas. Selline natuke "linnainimese" suhtumine ilmselt, sorri, aga no nii hea kohvi isu oli noh!

Kui me Tartu linna sisenesime, kommenteeris tagapingilt proua ema: "no see on ikka linna moodi, suured laiad tänavad ja puha" :) Aga siis ma olin juba kohviku otsimiseks üsna kapsas, seega läks käiku taas linnaserval läbiproovitud "Statoili" latte ja pekaanipirukad autosse ning Piibet mööda koju. 

Oli meeleolukas ja päikseline trip! Proua ema läks koju, võttis valimiste ajal postkasti laekunud Eesti kaardi lahti ja asus uurima, et kus ta siis ära käis. Mina sain koju peale 20, imetlesin "suveniire" ja tohterdasin kodulooma lahti läinud kõhtu terve järgmise päeva. Ega nende vanuritega rändamine ei ole meelakkumine, aga selline see trip siis tuli ja puhkus sai sellega ka läbi! Näis, mis uus suvi toob ja kuhu tee viib. 

Suveniirid mälestuseks :)

Mälestuseks jääb autosse rippuma üks pisikene setu kana, mis ei tahtnud pildile tulla :)

Karuraamatud ja muud

Ma meelega ei pannud pealkirja sõna triloogia, sest kolmas jääb minust lugemata. 

Autor oli mulle paari varasema looga tuttav ("Ärevil inimesed", "Vanaema saatis mind ütlema" ja positiivselt, seega kui tuli soovitus lugeda "Karulinna", siis haarasin esimesel võimalusel kinni ja vedasin puhkusele kaasa (olin järjekorras ja laenutasin, aga kui keegi on huviline, siis kirjastusel on need praegu 9 Euroga müügis). 

Lugesin jutti läbi ja meeldis! Natukene pani imestama ka see hullumeelne polaarsus. Ma olen sündinud pisikeses kohas, elanud seal pool elu, aga mulle ei meenu iial, et meil oleks tülide puhul olnud sellist totaalset polaarsust. Ok, meil ei olnud muidugi ka jäähalli ja aeg oli teine, keegi väga sõna avalikult ei võtnud, kõik olid 100% mitmenda põlve kohalikud klassis ja laste kismad jäid kooli. Vanemad meil väga meelsasti kooli laste omavahelisi asju klattima ei läinud, väga piinlik oleks olnud, saamatu vist lausa lapse poolt, kes ei suuda oma asju ise korda ajada. Hoiakud olid sellised, pidid oskama end kaitsta või siis lihtsalt ei koperdanud üksi pimedas väljas. Ma ei pea silmas siin nii rämedaid teemasid nagu raamatus, need olid õhus, aga oht tuli pigem ajutiste sõjaväelaagriliste poolt, mitte oma kogukonnast. 

Kui ma esimese raamatu puhul veel arvasin, et ilukirjanduslikult liialdatud ja võibolla kaasajal tema riigis on asjad nii, siis teise osa puhul hakkas mulle juba see räme poolte võtmine kuni peaaegu vanaisadeni välja närvidele käima. Võib olla see oligi taotluslik, ei tea. Väga võimukaid emasid olen kohanud küll, need isegi ei tundunud eluvõõrad või kuidagi kunstlikud. Aga võib olla minu ärritus tuligi sellest, et tegelikult oli kõik vägagi realistlik? Ei tea. Tema stiil on selline kummaline, kui palju loed jutti, siis hakkad nagu ise ka imiteerima kuidagi, alateadlikult.

Teine pettumus on veel mul veel pooleli. Selline tunne oli vahepeal, et kõik loevad languste, et bestseller ja kinohitt, aga no ma ei tea. Võibolla 20a nooremale minale oleks see väga meeldinud. Ma ikka pole päris käest veel visanud, aga üldmulje on selline imal ja kohati ebarealistlik. Mingi "onu tommi onnikese" meeleolu tuleb peale aeg-ajalt, sekka natukene muinasjuttu. Ajastu peaks olema ju 20. sajand ja Ameerika, aga loed nagu 19. sajandi lektüüri ja ma ei saa sellest tundest lahti. 

Et aga lõpetada positiivselt, siis haarasin puhkusele kaasa ka LR sarjas ilmunud Voldemar Panso "Naljakad inimesed". Mul on Pansost hoopis teistsugune ettekujutus kui nüüd sellest raamatust tekkis. Kuidagi süngem ja autoritaarsem. Aga see raamat oli nii helge ja muhe, aga samas otse naelapea pihta mõtetega. Paar tsitaati: 

ÕHTU JA HOMMIK 

"Kas te pole tähele pannud, et mõtted, mis ööpimedas näivad võimalikud, isegi reaalsed ja teostatavad, tunduvad hommikul ebaloogilistena ja panevad mõnikord punastama. Pimedus äratab kujutlused ja igatsused, päev teotahte ja perspektivid; pimedus armastab, päev arvestab." 

"Kuidas me linnades üksteisest mööda elame, kaugeks ja üksikuks kipume jääma, kuigi oleme litsutud ühte trammivagunisse või ühte kaubamajasse. Ma ei tea ega tunne neid, kes elavad samal koridoril, rääkimata neist, kellega elame ühe katuse all. Me tunneme inimesi rohkem aukraadi kui iseloomu järgi, me laseme end petta sellest, mida inimene oskab, ega märka seda, mis inimene on."

Aga kui ma juba Varrakule viitasin, siis Antti Tuomaineni krimka viimane on ka alega (peaks ilmuma sel nädalal), selle sarja kaks esimest mulle küll meeldisid, kuigi see peategelane käis lõpuks ilgelt pinda oma lõbustuspargiga :D 

Pikamaa-uitamine

Ma olen Minu-sarja raamatutesse üsna skeptiliselt suhtunud ja seda läbi aegade, samas on mõned siiski kriitikasilmast läbi mahtunud, enamasti just akadeemilise taustaga, kirjutavad inimesed, keda on olnud ladus ning nauditav lugeda. 

Šotimaa-unistus on mul sellest hetkest kui ma omale esimese šoti terjeri sain. Et mis maa see selline on, kus nii isepäised ja suht sõltumatud kujud aretatud on. Elustiil, viski, viljakogused, hiired ja rotid jms. Kui guugel käivitas oma streetview rakenduse, siis veetsin pikalt aega just Šotimaal, Aberdeeni piirkonnas "kolades". Guugeldasin terjerikasvatusi ja "läksin neile külla", virtuaalselt muidugi. Selline tore kaasaaegne mäng :)

Kui raamat ilmus, jäi see muidugi kohe radarile, aga lugemiseni jõudsin alles nüüd (mul on üldse sel aastal lugemisega kerge mõõn). Ja nii veider kui see ka pole, tekkisid mul seosed kogu aeg Islandiga. Ja lapsepõlvega. Raamat käivitas mingeid omapäraseid, ammu peidus olnud nüansse või mälestusi, mis nüüd välja pääseda soovisid. Alustame viimasest.

"Pikas hallis mantlis inimkuju mitte sisse lasta!" Selline lõõp on matkaradade lähistel olevate varjualuste logiraamatutes sageli esinev. Minul karjatab peas mälestus "kotivana!" Meil maal tuli alati karta kotivana, kes ringihulkuvad lapsed kaasa viis. Sisulisel tähendas see vanaema kõnepruugis siis seda, et sa võisid küll minna üle maantee asuvasse metsa mängima, aga mitte jääda sinna terveks päevaks. Vanaema hakkas muretsema! Ringihulkumine oli taunitud, aga sellest hoolimata anti meile ilgelt palju vabadust. Ruumi ja olemise mõttes. Ja mina olen lapsepõlves kotivana näinud ka. Vanajumal ise teab, mis või kes see oli, aga halli pika mantliga kõhetu mees oli meie kaevuteel ja hirmutas lapse poolsurnuks! Jooksin tuppa kisaga ja kui välja vaatama läksime, siis oli kotivana kadunud. Ju ma siis sattusin oma hulkumises üksi liiga kaugele :P

Island, 1998 aprill-mai. "nädalavahetusel lähme me jalutama ja pärast Gudruni juurde külla lõunasöögile". Nordpraktikant oli elevil, jooksis kohalikku supermarketisse, ostis tordipõhja ja marjadega maitsestatud skyri, tegi tordi, koukis kohvrist oma ainsa viisaka seeliku, pani peale kauni pluusi. Õnneks oli aru peas panna ka kõik paksud kampsunid tagi alla, sest Islandil oli kogu aeg tuul-vihm-päike-tuul. Peale nordpraktikandi ju keegi eriti jala ei kulgenud. Sigrun haaras külalistemajast auto peale ja ei jõudnud minu dresscode´i ära imestada! "Me lähme ju jalutama!" Mina ei saanud aru, mis selles linnavahel jalutamises siis keerulist on? Ma olen ju soojalt riides, ok, seeliku panin jah, aga külla ju. Selgus, et kui kohalik räägib jalutamisest, tuleb sellest aru saada kui mööda laugeid ja lihtsamaid mäekünkaid turnimisest, milleks kohalik paneb selga sportilikud rõivad ja soovitavalt matkasaapad. Keegi ei tulnud muidugi selle peale, et mind eelnevalt instrueerida :D Kogu kamp raamatukogust, kes end oli reipaks kõnniks ettevalmistunud, sai kõhutäie naerda ning seejärel jalutasimegi linnas natukene ja toredaid vulkaanilisi künkaid imetlesime eemalt, sest see napakas eestlane tuli ju seelikus! Kook ilmselt päästis mu napaka eestlase mainest, kuigi nad ei jõudnud ära imestada, et skyrist saab torti teha! Mis torte nemad siis pidupäevaks tegid, jäigi segaseks. 

Miks ma sellest kirjutan? Sest raamatus ka kogu aeg räägitakse jalutamisest. Pikamaajalutamisest ja uitamisest. Millestki, mis hoiab vaimu ärksa, annab energiat tupikust edasi minemisest, hoiab su kohanemisvõime töökorras. Looduslik keskkond ei ole kunagi staatiline, sa pead ellujäämiseks kohanema ja mida vähem sa loodusesse satud, seda raskem su kehal on.

"Viimastel aastakümnetel on struktueerimata ruumis viibimine muutunud luksuseks, milleks tuleb varuda aega ja teha teadlikke ponnistusi. Linnad on ehitatud niivõrd täis, et neis vabakäigul uidata on järjest keerulisem. Samal ajal on suhtlus ümbritseva ruumiga peamiselt silmade ja kõrvade pärusmaa. Keha, meie maailma mõõtkava andev ruum, on enamasti lülitatud vaikeolekusse. Kui mõelda, et indiviid koonseb isikust ja tema tajutavast ruumist, tekitab see järeldus lausa kõhedust. Võimalus tajuda loodust ehk struktueerimata ruumi on meie kehale kui vajutus "taasta originaalsätted".  

Ärge laske siis end petta. Need jalutamised on ikka 30 km kanti ja korralikku ettevalmistust eeldavad ringid. Ilusad, natuke metsikud, kadedaks tegevad ja vist kättesaamatud ka. Aga kuidagi nii mõnusalt kodused...  

Hea lugemine, soovitan väga!

PS. ei luba kirjastuse kodulehele linkida. Kes otsib, leiab ise üles või avastab omal käel. Tänan.

Kohe näha, et kool sai läbi

 

Ega see arv polegi ju nii määrav, pigem on hea meel, et ma ikka sain taas joonele. Kooliperioodil oli prioriteet ainult kooliga seonduv ja vaba aega nappis, aga noh, tuli pingutada ja selle eesmärgi ma ju ise omale seadsin, et nominaalajaga hakkama saada. 

Selle aasta märksõna on pooleli jäänud raamatud. Ma ei sunni enam end hambad ristis lugema kui asi venima hakkab. Huvitavat kirjandust ilmub nii palju, et pole nagu mõtet oma aega raisata. Pigem läheb siis diagonaallugemiseks või lihtsalt vahetan uue vastu välja. Vanasti olin kannatlikum ja "piinasin" end ikka lõpuni, et mine tea, äkki üllatun või miskit. 

Goodreads ajas ka vihale, seal ei saa enam ise raamatuid lisada, eriti neid kohalikke eestikeelseid, mida seal pole ja koodiga skännida ka ei saa. Pead tegema sissekande foorumisse, kus kari vabatahtlikke siis netti kammib ja sinu sisendit valideerib enne kui uue raamatu lisab. See võtab jubedalt aega ja ärritab, aga ma ei tea ka, kas goodreadsile on alternatiivi ja kas ma üldse viitsiks sellises mahus oma loetud asju kuskile veel sisestada. Siiani mulle seal meeldis ja noh eks see olegi inglise keelse raamatumaailma portaal, keda see omakeelne siis huvitab või see, et õige tõlge õige originaali alla satuks jne. Aga ju siis oli palju dublikaate ja praaki, kõik ei ole endised raamatukoguhoidjad, kes suudavad korrektselt ühe kirje baasi vormistada. Ma olen ikka palju sinna ise juurde lisanud, sest sellised veidrad raamatud satuvad kätte noh. 

Peaks vist eraldi lugemispäeviku oma tarbeks tegema, kuhu lisada kroonika mõttes kõik need muuseumide väljaaanded, kodulooraamatud jms, mis mulle huvi pakub. Mulle meeldib kirja panna, mida olen lugenud ja vahetult muljeid lisaks paari märksõnaga. Leidsin just hiljuti isa märkmed, kus ta oli ka 1969. a lugemisvara põhjalikult üles täheldanud. Päris tore lugemine oli, geenid vist :)

Nii et sellest listist on hetkel puudu veel August Matthias Hageni (1794-1878) reisipäevikud aastatest 1820-1821. Leidsin need Ajaloomuuseumi veebipoest ja see on üks ütlemata nauditav lugemine ajast, mil laevaga Riiast mitu nädalit Travemündesse reisiti ja linnas linna jala ning vahel hobusemehega küüti paludes käidi. Tegemist oli kunstnikuga, reisikirjas on palju joonistusi tolleaesetest linnavaadetest, põhjalikke kirjeldusi riietusest, kommetest. 

Mis sellest nimekirjast ehk enim meelde jäi ja meeldis? Arto Paasilinna "Jänese aasta". LRis ilmunud tõlge, mõtlesin, et selline paari õhtu lugemine, aga no uskumatult tihe ja seiklusrikas lugemine. Soovitan soojalt! Meie oma kirjandusest Aino Perviku "Kiikujad väravakaartel" sai mult maksimumpunktid. Ma olen Goodreadsis kirjutanud nii "Harva kui eesti autorit lugedes ei teki rusuvat painet ja argise kodukootud kirjanduse tunnet. Pervik üllatas täiesti positiivselt! Suurepärane lugu ja keel. Miks ta ometi täiskasvanutele nii vähe on kirjutanud?" Leidsin kaks tema raamatut (teine oli "Miniatuurid mälupõhjast") peale juubeliintervjuud, tellisin omale lausa riiulisse ja ei kahetse. 

Selline see aasta siis oli. Hetkel võtab kudumistellimuste täitmine suurema osa vabast ajast ja kursused ka. Hommikuti ikka natukene loen, kuigi võiks rohkem. Aga on nagu on, mis siis ikka :) 

Kärbse pirin ja köielkõndijad

Mõned loetud seigad raamatutest jäävad kuidagi eriti selgelt meelde ja meenuvad iga kord kui sarnane olukord tekib. Porikärbsega ilmselt seostub mul elu lõpuni Oksaneni "Puhastus". See viis, kuidas tema kirjeldab suvist maaelamist ja haudvaikses toas ringi paarutavat porikärbest...  Mul on praegu üks aknal ja no lambist viskab selle stseeni raamatust ette.

Teine seik. Nägin fotosid, kuidas vanalinnas kõnniti hansapäevade ajal köitel. Järsku turgatas meelde keska ajal loetud Krossi "Kolme katku vahel". Ma olati mõelnud, et see oli tal miskine väljamõeldis, et ei ole ju võimalik, et keegi elus inimene kõnniks kirikutornide vahel. Ja ennäe, palun väga! Kõik on võimalik. Lihtsalt minu uskmatus ja võhiklus.

Jagage oma muljeid, kas teil on ka midagi sarnast ette tulnud? Mõni loetud koht nii selgelt mõju avaldanud, et iga kord kui reaalses elus see ette tuleb, siis meenub? 

Lugemisest. Hervé Le Tellier

Jaanuari alguses soovitasite mulle põnevat lugemist. Olen enamusega nüüd ühele poole saanud ja kõik soovitused on läinud asja ette, tänan!

Jäin täna kuulama intervjuud Hervé Le Tellier´iga (Indrek Koff, kirjandusfestival "HeadRead", oli ETVs ja nüüd jupiteris) ja soovitan omakorda seda intervjuud siis teile. Üllatav, et ühe raamatu kirjutamisele saab läheneda nii teoreetiliselt. Intertekstuaalsus, üllatusmuna printsiip, kirjanduslikud tsitaadid (tundsite ära Anna Karenina alguse?), laste mäng nimega scoubidou jne. 

Igates, soovitan vaadata. Jupiteris on ka vanemad intekad üleval. Ma olen nende kaudu avastanud mitmeid kirjanikke, kes muidu ehk raamatupoes või veebis silma kohe ei torka. 

Kui ma peaksin kunagi uuele tööle minema või pinsile ning festival ikka veel meil olemas on, siis lähen reaalis kuulama. Seniks aga peab piirduma telepildiga, sest mais on meil alati eelarveaastalõpp nagu aamen kirikus. Kuigi ka see muutub vahel kergelt kirjanduslikuks seikluseks :) 

Tsitaat: "loo lõppemine on lugeja jaoks alati pettumus. Kui lugeja on lõpuga rahul, siis on romaaniga midagi viltu" Hervé Le Tellier

Pauts. Minu Praha

See oli üks väga kodune lugeminej a tõi esile hulgaliselt mälestusi Prahast.

Sain raamatu Raamatuvahetuse kaudu juba paar kuud tagasi ka pani ootele, et loen. Minu-sari on selline kahtlane, kunagi ei tea, mille otsa satud. Samas Pautsi krimkad on suht ok, nii et silm jäi peale. Prahaga on mul omad lood. Ma olen seal käinud tänaseks neli korda ja alati on olnud meeldiv ja kodune. 

Esimene kord oli 1994.a augustis. Olime läbisõidul ja bussiga teel Lõuna-Prantsusmaale. Buss saabus linna hirmvara. Oli udune ja vihmane hommik, vanalinn üsna tühi. Sisuliselt parim aeg vanalinnas kolamiseks, võib nüüd öelda. Turistikad on kinni, tänavatel liigub vaid teenindav personal, ei  ole masse ega kerjuseid. Meenub veel kuulus kell ja tuttavlik punane tramm. Mäletan tõdemust, et nood kihutavad kiiremini kui Tallinnas ja liininumbrid on suuremad. Põgus paartund, mille jooksul ei näinud suurt miskit aga kuna see oli üldse minu esimene välisreis, siis muljed on meeles siiani.

Teine kord juba praeguses töökohas, üks fancy trip. Tööreisid on reeglina soliidsed, aga selgelt erinevas kaalukategoorias. Sul võib olla trip kohaliku seltskonnaga, piiripealse eelarvega üsna lihtne koolitus nt. Aga kui veab ja osalejaid on USAst või regionaalsest managemendist, on üritus reeglina klass omaette. Ma ei räägi transpordist või majutusest, see on alati OK ja fixed, aga sisust ja lisadest. Restoranid, väike ekskurss, kultuuriprogamm, actions jne. 

Mäletan tollest teisest reisist pidevalt lõdisevat küproslast (lumeta jaanuar), turistilõkse ja igal pool meid pidevalt saatvat elavat klaverimängu. Hotellis, restos jne. See avaldas muljet ja ma olin lummatud! 

Kolmanda tripi tegi värvikaks kolme müügibossiga (nagu heas anekdoodis: eestlased, lätlane ja ukrainlane) põgelung linna peale ja suurte bosside eest pagemine. Õhtusöök vanalinna keldribaaris, kanatibu ja õlu, pidev naer ja lõõp ("kui see on tibu, siis tahaks näha tema ema" - stiilis) ja õhtune teater “Aspects of Alice” (tundub sama, millest kirjutab ka Pauts, kusjuures see ei olnud üldse paha!). Natuke võttis Šveikilikud mõõtmed ja tänu lätlasele sattusime kohtadesse, kuhu muidu naljalt minna poleks osanud (ta oli eelmises töökohas pikemalt Prahas töötanud). 

Viimane Praha oli teistmoodi, planeeritud küll kut fancy, aga tolleks ajaks olid mul juba kaks kohalikku tiimis, kes mind enne koolitust linnapeale viisid. Kohalik söök oli täpselt selline veider nagu hoiatati (they eat like pigs!), aga mulle meeldis nende õlu! Ja orgunnitud taksoteenusest on kustumatud mälestused. 

Sõit lennujaamast hotelli võttis ikka aega ja me vennastusime taksjuht Martiniga hetkega! Ta meenutas heldumisega oma lapsepõlveaegset talve (mina ka!), kirus poissi, kes ei taha õue mängima minna (kogu aeg ninapidi arvutis!),  rääkis Praha kinnisvarahindadest (neil oli aastal 2018 suur mull, hinnad paari aastaga kahekordistunud) ja õe majaotsingutest. Seejärel tegi põhjaliku ülevaate enne sõda meie kontori praegusel asukohal tegutsenud vabrikust, mis tootis bike'e, elektrimootoreid lennukitele jms. Lisaks sain ka kiirülevaate hotelli lähistel asuvatest šoppingukohtadest ja kui ma ütlesin, et ei armasta ostlemist eriti, siis imestas. Et kõik eelmised reisijad olid vaimustuses. Ta oli terve päeva meie omi lennujaamast hotellidesse vedanud, ma olin viimane! Kui ma hotelli jõudsin, oli tunne nagu me oleks vanad sõbrad ja tunneks aastaid. PS. Tal oli täpselt samasugune auto kui mul. 

Tegelikult tahtsin ma ju raamatust kirjutada. Ühesõnaga, arvasin et tean linnast üksjagu, aga siiski nii see ju ei ole. Tuleb tagasi ikka minna, niisama reisile ja mitteametlikult kolleegidega lobama :) Raamatut soovitan, on iroonilist äratundmist (kanadalase tüüpisik :D) ja uusi fakte (turistilõksude hoiatused). Aga jah, Alice’t oleks nad ikkagi võinud vaatama minna, minu meelest oli see päris sürr. Ilma tekstita, Alice Imedemaal põhjal impro.  

Äratundmist tekitasid ka kirjeldused pimedatest, puidust sisustuse ja õllehaisuga söögikohad. Ja muidugi koerad, hästikasvatatud ja neid on omanikega ikka tänavatel palju! 

Kanadalasest. Olen nõus, et see läks liiga isiklikuks, aga samas iseloomustas nii hästi olukorda, kus sa oled oma tavakeskkonnast eraldatud ja sunnitud pika aja jooksul suhtlema võõra, pealiskaudse, peamiselt naistest koosneva seltskonnaga. Ma mõistsin seda lahvatushetke hästi ja see avameelsus nii halb nüüd ka polnud. Ehe emotsioon, iseasi, kas peaks end käima tõmbama, eriti kui tead, et olukord on siiski ajutine. 

Aga jah, kokku võtteks tuleb öelda, et ladusalt kirjutatud ja palju äratundmist pakkuv kirjutis. Nagu näha, tekitas soovi pikalt ja põhjalikult heietada. 

Donna Leon

 Ma armastan krimkasid ja just selliseid vanakooli omi, kus asjad ei lähe üleliia võikaks (nagu nendes põhjamaade poppides krimkades) ja kus põhirõhk on mõttetegevusel ning seoste loomisel. Mu viimase aja kaks lemmikautorit on Ann Cleeves ja Donna Leon. Minu meelest on mõlemad ka Eestis käinud, vähemalt mul meenub, et ma olen nendega intervjuusid ERRis näinud (HeadRead ülekanded).

Kui Ann Cleeves suudab iga järgmise raamatuga kasvatada minus soovi külastada Sheltandi, siis Donna Leon suudab Itaaliast maalida pildi, mis on kõike muud kui meeldiv. Korruptsioon, katkematu võrgustik, kus kogu aeg on keegi kellelegi teene võlgu, hullumeelne bürokraatia jne. Iga järgmise raamatuga vastumeelsus kasvab. Aga samas on tema tegelastel palju nutti ja sisse saab piiluda ka Brunetti pereellu. Intelligentsed vanemad, kodulembesed lapsed, pöörastes kogustes süüa vaaritav mamma jne. 

Söök on Donna raamatutes täiesti eraldi teema. Ja jook. Ma oleks paari aastaga alkohoolik kui ma selliseid koguseid päevas alkoholi tarbiksin. Uurija käib kodus lõunal (jääb mulje, et kogu pere käib, sh koolilapsed). Eelroog, pearoog, magustoit ja sinna juurde paar klaasi veini. Ja siis ta läheb tööle tagasi :D Õhtul süüakse peale 20, taas mitu käiku. Toidu juures vein, hiljem rõdul chillimiseks veel midagi kangemat. Alati on mul seda lugedes küsimus, et kuidas nad jaksavad ja kui palju nad kaaluvad..  

Siin nt on üks lõunasööginäide, seekord perepea koju lõunale ei läinud ja einestas väljas. 

Ma pole veel märganud, et ta räägiks spordist. Ok, jala liiguvad nad küll palju ja liinipaatidega, aga ikkagi. Higistavad kalorid välja? :D

Sakslased on Brunettist teinud ka sarja, vaatasin youtube`is, heas vormis tüüp on sinna mängima pandud. Kuigi ma nagu oleks kuskil hiljuti näinud ka itaallaste versiooni ja sealne Brunetti oli realistlikum, aga hetkel ei leia, et teiega jagada.

Raamatuankeet

 Marca jagas ankeeti:

1. Praegu loen: Kalad ja draakonid, Leedu autor Undine Radzeviciuté
   
   
2. Krimka või armastusromaan: pigem klassikaline krimka, aga oleneb raamatust.
   
   
3.  Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Kui on hea, vahet pole. Nauditavalt peaks olema kirjutatud.
   
   
4. Parim lastekirjanik: Lindgren
   
   
5. Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Niimoodi ei oska küll kedagi esile tuua. Pea on tühi!
   
   
6. Eesti või välismaa autor: Oleneb autorist, see pole nagu määrav üldse.
   
   
7. 300 või 700 lehekülge: Oleneb raamatust, kui on ikka hea, siis olgu kui kõhn või paks tahes!
   
   
8.  Lemmik sel aastal loetud raamat: Sven Vahar "Minu Leedu". "Raamatukaupmehe päevik meeldis ka hullult, aga seda ma vist lugesin eelmise lõpus. 
   
   
9. Novellikogu või luulekogu: Mõlemad võivad olla head ja meeldida, st mul pole luule vastu midagi.
   
   
10. Üksikule saarele võtan selle raamatu: Ühe? Ma ei tea, midagi rasket ja mitmekihilist.
    
    
11. Raamatupood või raamatukogu: raamatukogu ja vahel ka raamatupood, oleneb valdkonnast.
    
    
12. Esimene raamat, mille lugemist mäletan: Ma mäletan esimest raamatukoguraamatut, see oli Ellen Niidu nääripuu toomise raamat. Aga esimest lugemist... äkki oli see 50ndate AB raamat, kollaste kaantega ja ilusate piltidega. Nagu aabits, aga oma ajastu pitseriga. Edgar Valteri koomiksiraamat isa riiulist meeldis ka, see jahimehe lugude oma. 
    
    
13. Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Oh, neid ikka on. Kuna  ma endiselt tegelen oma raamatukogu kujundamisega ja muutmisega kvaliteetsemaks, siis on kogunenud neid, mida ma "kunagi kindlasti loen" ja neid "mis peavad kodus olema". 
    
    
14. Lemmik naistekate autor: ei olegi vist, ma ei satu eriti nn naistekaid lugema. 
    
    
15. Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Ivanov ei meeldi kohe kuidagi. Vaatan jälle raamatukogus, et auhinnatud ja uus, vean koju ja taas ei mõista, miks ma selle laenutasin. Iga järgmine nagu oleks hullem kui eelmine. 
    
    
16. Mu raamaturiiul on sellist värvi: naturaalne puit
    
    
17. Ulmekirjandus on minu jaoks: igav. Vahel samas on kirjandust, mida nimetatakse ulmeks või fantaasiaks, aga minu jaoks lugemise tulemusena pigem kvalifitseerub ühiskonna irooniaks või kriitikaks. Ses mõttes nii ja naa. Pigem igav. 
    
    
18. See autor ajas mu nutma: Backman ja tema "Vanaema saatis mind ütlema... "
    
    
19. Ma soovitan sulle: Oh kui raske. Lugege naabrite kirjandust, Ikstenat nt. 
    
    
20. Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Neid ikka on. Viimasel ajal vist  Ehin ja Hargla. 
    
    
21. Peale lugemise armastan veel: kududa loomulikult :)

Mirabilia

Taaskasutuspood "Sõbralt sõbrale" müüb neljas grupis Mirabilia sarja krimkasid. Kui kellelgi huvi, siis siit leiad https://sobraltsobrale.ee/?s=mirabilia&post_type=product&lang=et
Kruti alla poole natukene.

Lapsepõlvelektüür : )

Marcalt sain raamatusoovituse ja meenus, et on veel paar lugemisvara, millest võiks lugemisvihjeid anda. Osokas muidugi ja siis Ikstena uus tõlge on ilmunud.

Osokat loeb minu ema hetkel ja shokeerib mind aeg-ajalt meenutustega oma noorusest, millest mina siiani midagi ei teanud. A la pesu kandmine/mittekandmine pidudel ja selle alusel tantsima mittesaamine/saamine. Et potensiaalne tantsupartner tsekkas ja kui oli pesu, uuesti tantsima ei võetud. Ma polnud kuulnudki sellisest trendist! :D
Rääkimata sellest, et mu ontlik ema Sossi pidudel käis. Elu üllatab.

Ikstena on mulle siiani väga meeldinud. Uue sain eile kätte ja lugema pole eel jõudnud aga panen siia märgi. Tema "Emapiim" oli väga hea, aus ja shokeeriv. Meie põlvkonna naine ja palju sarnasusi lähiajaloost.

Uus raamat “Latviešu cimdi raksti”

Mary tõi mulle Ameerikast kingituseks uue raamatu :)

Raamatuaasta 2018

Ma lugesin sel aastal rohkem (41) kui eelmistel ja selle üle on mul hea meel. Samas valik võiks olla mitmekesisem, sageli haaran hea krimka järele ja neelan selle paari tunniga, lihtsalt et korraks end sellest maailmajamast eemale saada. Mis pole ju ka halb, meelelahutus missugune :)

Mida ma sellest aastast aga esile tooksin, on Fredrick Backmani "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust". See oli kõige kõige kõige, ma naersin ja nutsin. Ja see kummitas mind kaua-kaua.  Väga südamlik ja armas raamat suhetest perekonnas, lahtistest jamadest, mis klaarimata kipuvad jääma aga ei tohiks. Kuidas enim kannatavad ikkagi need kõige nooremad ja kuidas lapsi ei tohiks alahinnata. Kunagi.

Kaudselt teema osas haakub "The Truth" Neil Strauss. Tean, et see on nüüd olemas ka tõlkena.
Raamat on läbinisti suhetest, eelkõige vanemate suhetest oma lastega, oma kaaslastega:

• Kuidas me oma suhte puudujääke (oma lapsepõlvest tulenevaid, oma peresuhtetest tekkinud, lähisuhetest) kanname lastele või siis lastena neid puudujääke taluma peame. 
• Mil määral see kõik inimesi mõjutab, kuidas need mustrid kujunevad ja KUI hullult võivad negatiivsed seosed sus kinni istuda.  Vanemate mõju all oleme siiski väga pikka aega (seadusest tulenevalt, pean silmas).
• Kuidas emad karistavad oma poegi selle eest, et nad pole osanud omal ajal kehvast suhtest välja astuda (või pole aeg olnud selline, et lahutusi aktsepteerida või siis pole olnud majanduslikult motivatsiooni ära minna). Mis piirini selline karistamine läheb, on ikka uskumatu (suht rämeda intiimsuseni välja +  kontroll, täiskasvanud lapse suhete lõhkumine intriigide teel  jne)  aga kui palju on elus selle kohta näiteid. Kurvalt palju. 
• Kui lihtne on selliseid 10+ aastat sissekasvatatud mustreid käivitada ja taaskäivitada lihtsalt ühe kõne või kirjaga lapsevanema poolt ja kui raske on neid mustreid "väljakeevitada". 

Muidugi on raamat läbinist ameerikalik. Eneseabikirjandus, spets keskused, kus psühholoog või spetsialist sinuga siis tegeleb, laagrid jne. Shokeerivat äärmust on ka pisut aga kui lõpuni vastu pead, saad aru, milleks see kõik vajalik oli.
Mis mind enim rabas, oli see kui palju see mees enesega tööd tegi. Ja kui katki ta oma suhete alguses oli.
Emad ja pojad, isad ja tütred. Väga palju mõtlemisainet ja analüüsi andis see raamat.

Kaudselt ka peresuhete teemasse aga nõukoguliku elukorralduse kaasaspektiga on Nora Ikstena "Emapiim". Shokeeriv, aus aga siiski nii avameelne ja hinge puudutav. Mulle Ikstena väga meeldib, teda on ikka tõlgitud õnneks. Meie põlvkond. Sarnane minevik naabritega ning kattuvused ajaloos. Meeldis väga.

Läti kirjandusest ilmus Inga Gaile sel aastal LRi sarjas. Teema oli shokeeriv ja ma lausa guugeldasin, et kas tõesti tegeles Läti nn rahuvuse puhastamisprogrammi laadse tegevusega Ulmanise ajal. Eugeenika, steriliseerimisseadus märksõnadeks. Väga hariv. Ma üldse viimasel paaril aastal valin teadlikult rohkem naaberrahvaste kirjandust. Õnneks tõlgitakse nii eesti kui inglise keelde.

Nüüd Eesti kirjanduse juurde. Kolk oli äärmiselt sümpaatne ja lõbus lugemine. Pildikesed meie elust ja inimestest meie ümber, natuke kiiksuga ja naljakas :)

Afanasjevi "Serafima ja Bogdan" oli nii teistmoodi kõigist nendest, mis mulle sel aastal kätte sattusid. Täiesti veider aga mulle on Peipsiäärne kant nüüd kuidagi negatiivse varjundiga peale selle raamatu lugemist. Muidugi on tegemist ilukirjandusega ja ei tohiks võtta nii üks ühele. Ma olen nii palju sellele mõtelnud, miks see mulle nii mõjus. Ilmselt ajastule iseloomulikku vägivalda oli meeletult ning ma hakkan seda juba unustama. Mul on üldse see hoiak hetkel, et oleks vaid omas mullis ja ei sekkuks millessegi, mis poliitiline või rämenegatiivne. Enesepete ilmselt, mis muud.
Aga lugeda tuleks seda raamatut kindlasti. Ma ei suutnud käes panna, sisuliselt terve nädalavahetus läks selle nahka. Raamat vastutusest elu ees, selle vastutuse lõputust delegeerimisest, vastutuse mittevõtmisest. Argus või tugevus.

Arne Üksküla raamat võiks olla teatrisõbra lektüüriks kohe kindlasti ja see oli mul ses osas üks elamusi, mis muutis mu teatrivaatamise kogemust. Tema kaasaegsed ja õpilased, kaasnäitlejad kirjeldavad selles korduvalt kui hea lavapartner oli Üksküla. Ma juurdlen nüüd sageli teatris nn koosmängu kohtadel nende teemade üle. Et kes kellele vastu tuleb ja kuidas kaasa mängib. See on põnev, avab natukene telgitaguseid aga väga diskreetselt ja vihjamisi. Ei ole kiire lugemine aga tasub aega võtta ja siiski lugeda.

Roy on siin reas ka väljatoodud, eelkõige selle tõttu, et mind huvitab India teema ja tema esimene raamat avaldas sügavat muljet. See ei olnud nii lihtne lugemine ning kippus mul pisut venima. Indiat on mul üldiselt väga raske mõista. Mul on isiklikult olnud imearmsaid kontakte aga ka koomilisi ja vihaleajavaid seiku, mistõttu iga tõlge, mis natukenegi püüab avada seda mitmekesisuste paablit, on õnnistuseks. Autor seekord põikab sageli poliitikasse, mis on hariv aga väga raske jälgida. Samas mul on hea meel, et ma jaksasin lõpuni lugeda ning et see raamat mulle koju üldse sattus. Üüratult segase struktuuriga riik...

Lõpetuseks, Doris Lessing. See raamat natukene hirmutas mind (vt eespool lõik klaasmullis elamisest). Arvestades millal need tekstid on kirjutatud, võib eeldada, et läheb ainult hullemaks. Ja ma ei taha seda teada aga peab vist neist asjust mõtlema ja rääkima.

Käsitööst peaks tegema eraldi ülevaate aga kinnitan, et see saab olema lühike aga see eest põnev, loodetavasti :)

• 
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  

Veelkord Läti 100

Kui juhtute sõitma Lätti novembris, siis siit leiab nende juubeliürituste kava. Väga põnevaid sündmusi on plaanis, osad lühiajalised aga osad kestavad kuni järgmise aastani. Sama nagu meil aga natuke teistmoodi ka.

Mulle jäid silma kaks üleskutset - esimene on seotud labakinnaste kandmisega 18. novembril, LV 100. aastapäeval ja teine on seotud raamatuannetustega - kingi Läti Rahvusraamatukogule üks pühendusega raamat. Lähemalt saab lugeda siit ja LRR kodulehelt pikemalt.

Mul on Lätiga seoses omamoodi challenge ja alustasin ma sellega palju varem. Nimelt tahaks lugeda läbi need raamatud, mis läti keelest on eesti keelde tõlgitud. Ilmselt tuleb omale seatud väljakutsesse suhtuda teatud selektsiooniga, sest nõuka ajal tõlgiti igasugust aga kui hoolega valida või piirduda kasvõi lastekirjanduse ja viimase paarikümne aastaga, on "tööpõld" lai.

Eestlase ideaalsest koduraamatukogust 1935. aastal

1931.aastal loodi Haridus-ja Sotsiaalministeeriumi juurde raamatukogude komisjon. Selle komisjoni ülesandeks oli koostada soovitatavate raamatute nimestikke kodu- ja avalikele raamatkogudele. Samale komisjonile tehti Raamatuaasta raames Tartu komitee nimel TÜ Raamatukogu juhataja Friedrich Puksoo poolt ettepanek koostada kaks eesti raamatute valimiku nimestikku.
Esimene nimestik (100 teost) oli mõeldud laiemale ringkonnale, teine nimestik (100+100) aga laiema silmaringiga lugejaskonnale. Kokkuvõttes pidid loodavad nimestikud kujutama endast eestlase ideaalraamatukogu aastal 1935.
Sellised need lõplikult nimekirjad siis olid (kirjapilt ja struktuur nii nagu nood ilmusid).

100 parimat raamatut

Proosa.
E. Bornhöhe "Tasuja"
A. Gailit "Toomas Nipernaadi"
A. Gailit "Vastu hommikut"
A. Haava "Väikesed pildid Eestist"
A. Jakobson "Reisijad lõppjaamas"
J. Jaik "Võrumaa jutud I-II"
A. Kallas "Valge laev"
A. Kitzberg "Külajutud I-V"
A. Kivikas "Murrang"
A. Kivikas "Sookaelad"
J. Lattik "Meie noored"
J. Liiv "Vari"
J. Liiv "Peipsi peal jt jutte"
O. Luts "Kevade I-II"
O. Luts "Andrese elukäik"
O. Luts "Mälestusi I-VII"
M. Metsanurk "Maine ike"
M. Metsanurk "Taavet Soovere"
M. Metsanurk "Valge pilv"
M. Metsanurk "Punane tuul"
M. Metsanurk "Ümera jõel"
M. Metsanurk "kraavitajad"
J. Mändmets "Isa talus"
A. Mälk "Surnud majad"
E. Peterson "Rahvavalgustaja"
E. Peterson "Paised I-IV"
R. Roht "Kurgsoo"
R. Roht "Neli juttu"
K. Rumor "Sammud kaduvikku"
A. Saal "Vambola"
A. H. Tammsaare "Tõde ja õigus I-V"
A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"
A. H. Tammsaare "Vanad ja noored"
Fr. Tuglas "Liiva kell I-II"
Fr. Tuglas "Felix Ormusson"
P. Vallak "Epp Pillarpardi Punjaba potitehas"
E. Vilde "Mahtra sõda"
E. Vilde "Mäeküla piimamees"
E. Vilde "Kui Anija mehed Tallinnas käisid"
E. Vilde "Külmale maale"
E. Vilde "Prohvet Maltsvet"
E. Vilde "Kogutud teosed XXVII anne"

Luule
A. Adson "Henge palango"
E. Enno "Valik luuletusi"
A. Haava "Luuletuskogu"
L. Koidula "Valitud laulud"
Fr . R. Kreutzwald "Kalevipoeg"
J. Kärner "Inimene ristteel"
J. Liiv "Luuletused"
V. Ridala "Villem Grünthali laulud"
J. Schütz "Südasuvi"
J. Semper "Päike rentslis"
G. Suits "Elu tuli"
G. Suits "Tuulemaa"
K. E. Sööt "Aastate kajastus"
M. Under "Rõõm ühest ilusast päevast"
M. Under "Õnnevarjutus"
H. Visnapuu "Talihari"
H. Visnapuu "Üle kodumäe"

Antoloogiad
J. Aavik "Valik rahvalaule"
G. Suits "Eesti nüüdislüürika"

Näidendid
A. Kitzberg "Libahunt"
A. Kitzberg "Tuulte pöörises"
M. Metsanurk "Haljal oksal"
H. Raudsepp "Põrunud aru õnnistus"
E. Vilde "Pisuhänd"

Teaduslik ja populaarteaduslik kirjandus.
J. Adamson "Majandusteadus keskkoolidele ja enese-harimiseks"
"Eesti rahva ajalugu"
A. Elango "Kasvatusteadus"
J. Janusson "Eesti majanduslik areng"
A. Jürgenstein "Minu mälestused I-II"
A. Kallas "Tähelend"
A. Kitzberg "Ühe vana tuuletallaja... I-II"
H. Kruus "Talurahva käärimine Lõuna-Eestis"
J. Laidoner "Mälestusi kaasaeglasilt"
O. Loorits "Eesti rahvausundi maailmavaade"
J. Luiga "Poliitilised päevamured I-II"
O. Madisson "Lastehoid esimesil eluaastail"
I. Manninen "Soome sugu rahvaste etnograafia"
H. Moora "eestlaste kultuur muistsel iseseisuvuse ajal"
"Mälestusi iseseisuvuse võitluspäevilt I-II"
R. Paris "Eesti uuem kunst"
F. Puksoo "Eesti raamatu arengulugu"
"Põllumehe käsiraamat I-V"
"Riigivanem K. Päts, ülevaade Eesti suurema riigimehe elust ja tööst"
K. Rammul "Psühholoogia I-II"
H. Riikoja "Kodumaa kalad"
K. Rumor-Ast "Palava päikese ja fanaatilise usu maal I-III"
G. Ränk "Vana Eesti rahvakultuur"
"Tee tervisele"
A. Thom "Vilsandi linnuriik"
Fr. Tuglas "Lühike eesti kirjanduslugu"
Fr. Tuglas "Kriitika I-II"
Fr. Tuglas "Juhan Liiv"
Fr Tuglas "Eesti Kirjameeste Selts"
Fr Tuglas "Teekond Hispaania"
"Usupuhastus eestlaste maal"
G. Vilberg "Kodumaal rännates"
G. Vilberg "Meie kodumaa taimi rahva käsitluses"
E. Öpik "Päike uuemate uurimiste valgusel"

Lisaks:
"Eesti Entsüklopeedia"
"Eesti Biograafiline Leksikon"
"Eesti Avalikud Tegelased"
"Eesti. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Tartumaa. Võrumaa. Setumaa. Pärnumaa. Valgamaa. Saaremaa jt"
"Eesti 1920-30. Arvuline ülevaade"
"Eesti põllumajanduse statistika album"
E. Muuk "Väike õigekeelsuse sõnaraamat"
"EV põhiseadus"
"Piibel"
"Valitusasutuste tegevus 1918-1934"

200 parimat raamatut

(eelnev loetelu + veel 100 nimetust)

Proosa
K.H. Hindrey "Välkvalgus"
M. Jürna "Ärigeenius"
A. Kallas "Reigi õpetaja"
A. Kallas "Lahkuvate laevade linn"
A. Kallas "Püha jõe kättemaks"
A. Kivikas "Punane ja valge"
J. Liiv "Elu sügavusest"
M. Metsanurk "Toho-oja Anton"
M. Metsanurk "Elu murrab sisse"
A. Mälk "Kivine pesa"
A. Mälk "Surnud elu"
J. Oks "Tume inimeselaps"
J. Parijõgi "Semendivabrik"
R. Roht "Siluetid ja dekoratsioonid"
R. Roht "Üksindus"
H. Ranna "Keha ja vaim"
J. Semper "Armukadedus"
R. Soar "Esimeseilt päevilt"
A. Tammann "Vidriku parun"
A. H. Tammsaare "Varjundid"
A. H. Tammsaare "Kaks paari ja..."
A. Tassa "Hõbelinik"
Fr. Tuglas "Saatus"
Fr. Tuglas "Raskuse vaim"
Fr. Tuglas "Hingede rändamine"
P. Vallak "Neli tuult jalge all"
E. Vilde "Kogutud teosed XIX anne"

Luule
V. Adams "Maise matka poolel teel"
H. Adamson "Kolletuspäev"
A. Adson "Pärlijõgi"
A. Alle "Karmid rütmid"
A. Alle "Ummiklained"
B. Alver "Valge vares"
J. Barbarus "Geomeetriline inimene"
J. Barbarus "Tulipunkt"
E. Hiir "Kodutee"
Jakob Liiv "Lüürilised laulud"
K.J. Peterson "Laulud. Päevaraamat"
V. Ridala "Kauged rannad"
V. Ridala "Merineitsid"
J. Schütz "Rahutus"
J. Semper "Viis meelt"
J. Semper "Jäljed liival"
G, Suits "Lapse sünd"
G. Suits "Kõik on kokku unenägu"
G. Suits "Aastate aknal"
J. Tamm "Lugulaulud"
M. Under "Sonetid"
M. Under "Hääl varjust"
H. Visnapuu "Jumalaga, Ene!"
H. Visnapuu "Puuslikud"

Antoloogiad
J. Hurt "Vana kannel I-II"
G. Suits, M. Lepik "Eesti kirjndusajalugu tekstides"

Näidendid
A. Adson "Lauluisa ja kirjaneitsi"
A. Kitzberg "Püve talus"
A. Kitzberg "Kauka jumal"
H. Raudsepp "Kohtumõistja Simson"
H. Raudsepp "Põrunud aru õnnistus"
A. H. Tammsaare "Juudit"
E. Vilde "Tabamata ime"
H. Wuolijoki "Koidula"

Teaduslik - ja populaarteaduslik kirjandus
J. Aavik "Keeleuunduse äärmised võimalused"
"Aianduse ja mesinduse käsiraamat"
A. Annist "Kalevipoeg eesti rahvaluules"
A. Aspel "Prantsusmaa ja Euroopa"
J. Aul "Kodumaa neljajalgsed"
O. Daniel "Metsanduse põhijooni"
"Eesti kinnismuistised, muinasaegsed ja poolajaloolised"
"Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat I-X"
A. Elango "Lapsepõlv ja iseloom"
K.A. Hindrey "Minu elukroonika I-III"
K.A. Hindrey "Meie metsloomad"
M. Härms "Eesti linnuliik"
A. Jürgenstein "C.R. Jakobsoni elu ja töö"
N. Kaasik "Rahvasteliit"
A. Kallas "Noor-Eesti"
M. Kampmann "Eesti kirjandusloo peajooned I.III"
"Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus I,II"
H. Kruus "Eesti rahvusliku ärkamise algupäevilt"
"Kultuuri ja teaduse teilt"
J. Maide "Ülevaade Eesti vabadussõjast"
I. Manninen "Eesti rahvariiete ajalugu"
A. Mathiesen "Dendroloogia"
"Noor-Eesti almanahh I-V"
K. Orviku "maavarad"
K. Orviku "Tuiskliiv"
R. Paris "Konrad Mägi"
J. Port "Iluaiad ja koduümbruse kaunistamine"
Fr. Puksoo "Raamat ja tema sõbrad"
"Punased aastad: mälestusi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis"
P. Põld "Eesti kooli ajalugu"
H. Raudsepp "Mait Metsanurk ja tema aeg"
V. Reimann "Kivid ja killud"
J. Semper "Meie kirjanduse teed"
J. Semper "Prantsuse vaim"
G. Suits "Noor- Eesti nõlvakult"
A. Tammann "Ühistegevus"
Fr. Tuglas "Teekond Põhja-Aafrika"
Fr. Tuglas "Ado Grenzsteini lahkumine"
A. Vaga "Eesti kunsti ajalugu I"

Koostamispõhimõtted: pidi sisaldama algupärandeid ainult, ainus erand oli Aino Kallas. Välja jäid ka õppekirjandus, teatmekirjandus ja statistika, kursuseraamatud. Populaarteaduslikest läksid sisse vaid need, mis ei olnud kitsalt mõeldud erialainimestele ja mis olid omal ajal tähtteosed.

Kokkuvõte põhineb ERA fondide põhjal (F. 1108, n. 4, säilikud - 631 - 637).

Lugemissoovitus

Hiljuti juhtus kätte üks artikkel, milles räägiti muuhulgas ka sellest, miks me nii palju Soome poole vaatame ja nii vähe Läti suunas. Et mõlmad ju siiski meie naabrid ning ajaloolises mõttes on meil lätlastega palju rohkem ühist kui soomlastega. Ja autoril oli täiesti intrigeeriv väide, et eestlased on Soome poole vaadanud eelkõige majanduslikel põhjustel. Toon esile ühe lõigu, mis mulle väga meeldis:

Teoreetiliselt võiks läti luule, niisiis, olla eesti kirjandushuvilistele kergesti ligipääsetav ning läbi ja lõhki tuttav. Paraku ei tea eesti lugeja läti luulest ega ka proosakirjandusest peaaegu mitte midagi, sest eesti tõlkepraktika näib seadvat lähedaste kultuuride kergestitõlgitavuse kahtluse alla: läti kirjandust on eesti keelde tõlgitud imevähe. Just nagu oleks küsimus ikkagi keelelises barjääris, kuivõrd lingvistiliselt on ju läti keel tõesti arusaamatum ja kaugem kui näiteks soome keel, millest on võrreldamatult rohkem tõlgitud ja üha tõlgitakse. Samas, suuremate indoeuroopa keeltega saadakse hakkama, nii et vägisi aimub tõlkeleiguse taga ka ebamäärane psühholoogiline tõrge: väiksele rahvale on tema unikaalsus nii kallis, et eestlane lihtsalt ei taha teada, et kõik tema uhkuseasjad laulupidudest, rahvalaulukogudest ja rahvariietest kuni laulva revolutsioonini välja on lätlastel ka olemas. Pahatihti koguni natuke suurejoonelisemal kujul, sest lätlasi lihtsalt on rohkem. Soomlaste mõningase ülemuse ja eeskuju on eestlane (võib-olla majanduslikel kaalutlustel) aktsepteerinud. Aga kompensatsiooniks tahaks vähemasti lätlastele ülevalt alla vaadata, ja siis on targem hoiduda liiga lähedalt uurimast.

Selle kõige kiuste tahaks vastuvoolu ujuda ja just rohkem teada saada. Kolasin raamatukoi.ee lehel ja leidsin mõned tõlked, mis nüüd plaanis läbi lugeda.  Alustasin  Jānis Jaunsudrabiņš´ist ning tema lapsepõlvemälestuste raamatust "Valge raamat" ("Baltā grāmatā"). Koist sattus kätte 1929. aasta tõlge, mis oma tõlkija tõttu kubiseb toredatest lõunaeestile iseloomulikest väljenditest. Kohati pidin abi otsima lausa EKI sõnastikekogust :) Tegemist on siis lühendatud variandiga, hiljem 1970ndatel ilmus samast väljaandest ka pikem versioon.

Raamatu tutvustuses öeldakse niiviisi:  

«Valge raamat» on kahtlemata kõige populaarsem raamat läti noorsookirjanduses. Võib julgesti öelda, et ei leidu ühtki lugeda-oskavat last, kes poleks tutvunud «Valge raamatu» enese või ta juttudega, mis ilmunud üksikult.
«Valge raamat» erineb silmapaistvalt kõigist harilikest läti lapsepõlvemälestuste, lasteelu ja lasteelamuste kirjeldusist. Tas puudub täiesti too liialdatud sentimentaalsus, too kokkuluuletatud õrnatundelisus ja kokkufantaseeritud romantika, mis iseloomustavad kõiki harilikke mälestuskirjeldusi. Pole tas ka toda ebaloomulikult sügavat iseloomulürismi ega toda väljamõeldult-kujutatavat lapse peenetundelisust ega sügavmõttelisust, millega mälestuste kirjutajad armastavad kaunistada harilikult oma lapsepõlvset isikut.

Nii et siis puhas klassika! Ma ei oska Eestist ühtegi head paralleeli tuua, korraks meenutas mulle Tuglase "Illimari" aga kuna ma pole toda nüüd ammu üle lugenud, võib mälestus olla pisut kallutatud. Igatahes Illimari lugemisega seostub mul pisut rusutud meeleolu ja mingi kummaline nukrus. "Valge raamat" vastupidi on kuidagi mõnusalt helge ja positiivne.

Eks natukene mõjutavad sellised lugemised ka oma mälestusi. Ta kirjutab palju mustlastest ja juutidest. See oli aeg, kus kauplemine käis suuresti ukselt uksele. Rätsep tuli masinatega koju ja oli kostil seni, kuni taluinimestel riided seljas. Juudid käisid kaupa pakkumas, mustlased tegid jõulu ajal nalja. Ega see vist palju meie tolleaegsest elust erinenud, vanaema ikka rääkis, kuidas laatadel tuli juutidega kaubelda ja kuidas ta kunagi alla ei jäänud ning sai selle hinna, mis tema tahtis. Mustlasi mäletan isegi oma lapsepõlvest, nad käisid hobusega talust tallu ja korjasid kaltsu kokku. Mul oleks nagu meeles, et purgikaasi sai vastu aga mälu osas ei saa enam kindel olla :)
Igatahes lapsi hoiatati, et mustlastest tuleb eemale hoida ja et pahad lapsed võtavad mustlased kaasa. Ma kartsin neid nagu tuld! Ja see polnud sugugi nii väga ammu... kunas nad tulemata jäid ja miks, ei ole meeles.

Kui meil olid potisetud, siis lätlastel on leedukad suured savipotikauplejad. Ikka käib jälle juut potikoormaga suvel ringi ja siis tuleb tingida ning kaubelda mis kole. Pragudega nõud on odavamad ja lähevad vanaemale alati kaubaks. Autori mälestuste koht tundub asuvat Leedu piiri lähedal, ju siis sellest ka nood leedukate nõud nii popid neil.

Väga armas lugemine oli. Paar nippi sain lihavõtteks ka - kui lihavõttepühade ajal kiikuda, ei tee suvel sääsed liiga :P Ja ilusad kollased munad tulevad siis kui panna vette munakoored ning suts maarjajääd. Õige kõvadusega muna saab siis kui lugeda issameiet 1x edaspidi ja siis 1x tagurpidi. Vot, olge siis valgustet!

Lugemine

Ma ütlen kohe sissejuhatuseks ära, et mulle väga meeldib kui inimesed loevad. Igas vanuses, hoolimata lektüürist. Ma ise ka loen, vähem palju kui 20a tagasi aga siiski, võimaluste piires.  Aga mida ma vist ei suudaks ise kaasa teha, on sellised väljakutsed.

Ma vaatasin seda nimekirja ja mõtlesin, et kas ma tõepoolest hakkaks lugema raamatut lihtsalt sellepärast, et tolles on 700lk? Kahtlen. Muidugi on mul kodus selliseid ja leiaks isegi ühe, mis pooleli aga no ma ei tea.
Natukene tuleteb meelde üht nalja teemal "kuidas värvi järgi raamatuid riiulisse panna".

Aga kobiseda on vist inetu, sest ikkagi mulle väga meeldib, et inimesed loevad. Lugevat inimest nähes mõtled ikka, et oh, meil on siiski lootust! Eriti kui lektüür on eestikeelne. 

Lõpetuseks üks nali. Leedu kolleeg lugemisest, et eiei, tema käib kinos, lugeda tema ei armasta. Miks?  "If the book is good enough, they´ll make the film. If not, then why to waste the time?" 

Mida sina hetkel loed?

PS. no saate aru, mul ei ole midagi kudumisalast hetkel näidata (ma koon kardinaid ja kindaid vaheldumisi ning kumbki ei ole seda nägu, et saaks valmis) ja loom ei suuda ka kogu aeg nalja teha lihtsalt selleks, et inimesel oleks midagi kirja panna.
Nii et peate leppima muude teemadega.

90 raamatut 90 päevaga

Vikerraadios on selline sari ja vahel kui ma olen lootusetult hiljaks jäämas, õnnestub mul seda autos kuulata isegi. Mida lähemale tänapäevale, seda põnevam on, sest jutt ei ole vaid raamatutest! Iga raamatu juurde käib kiirülevaade tolle aasta sündmustest. Märksõnadena. Kõik tuleb meelde ja samas pead omale tunnistama, et ega ikka enam ei mäleta küll, mis aastal siis ja siis toimus.
Soovitan kuulata.