Kiun

Miks ei ole olemas blogipostitusi lapsepõlvest :D. Tahaks kohe võrrelda, sest ma ei suuda meenutada, kaua talved kestsid. Kellakeeramise ajal vist ikka kestsid veel, sest mul on üks mälupilt kooliminemise hommikust. Tegin peatuse kohaliku vabriku telefoniputkas, et helistada ja küsida, mis see täpne kell ikka on :D. Oli selline number, kuhu helistades öeldi, mis kell on. Mäletate? Vot, selles mälupildis on lumi maas.
Täna on väljas kiilasjää ja külm. Õnneks on mu räbaldunud matkasaapad ikka veel sellises konditsioonis, et päris jalast ära ei kuku, nendega ma saan kõnnitud, pole libe.

Koerad jalutasid nagu uimased teod. Mõtlesin just, et kui nendega peaks kellaaja peale minema, nt rongile, siis ma jõuaks ilmselt planeeritust ülejärgmisele. No anna olla tempot! Kui hüüad, et Suska, jalutame nüüd! Istub see loom maha ja pöörab pea viltu ning vaatab otsa. Tore loom, midagi ei ole öelda. Ainus, mis teda liikvel hoiab, on lumehange astutud jalaaukude uurimine. Et vaatame nüüd seda ja siis otsime, mis on tolles augus. Niiviisi hüppab ringi nagu jänes ja liigub august auguni, passides nagu Alice nende sisse, pee väljas ja pea kaelani sees. Selline "jalutamine" meeldib aga kõik muud tempokad liikumised punktist A punkti B on välistatud hetkel. Ei tea, mis see on. Vahepeal kui talv alles tuli ja lumi oli uus ning põnev, kimas ringi omal algatusel nagu kuul.

Täna oli ka see suurepärane hommik, kus ma sain täiesti üheselt aru, et Suska küsib õue. Parem hilja kui mitte kunagi, eksole, Suska saab aprillis 6. Siiani on ta leppinud minu pakutud ajalise intervalliga või vihisenud esikusse Blacky tuules. A vot täna oldi konkreetne ja see õueküsimine on totaalselt erinev B vanamuti omast.
B tuleb tavaliselt minu nina ette istuma. Istub. 5min, 10min. Vaikus. Siis tuleb läbi nina ja kinniste hammaste "mmmmmm". Ikka istub. Kui ma ei reageeri, kordab. Kui ma tähele ei pane või kohe minna ei saa, siis karjatab "auhh", jämedalt ja konkreetselt. Siis ei ole enam mingit kahtlusepoegagi, tuleb minna.

Suskal aga käis täna nii, et joosti minu ja esiku vahet ning hüpati nagu kummipall, sinna juurde käis kile kiun. Rihmad ripuvad esikus, ninaga vehiti nende suunas ja ilme oli selline, et KUI me kohe ei lähe, siis juhtub õnnetus :D. No läksime siis.

Tulles tagasi ilma juurde, siis jah, päeval ikka sulab hoolega. Siin on paar tänavat sellised, kust koertega enam päeval läbi ei saa. Aga lumekogused kuidagi ei vähene, majatagused pesunööride juurde viivad "kanalid" on ikka poole kõrgemad kui shotikas. Eile testisime.
Kevad on kaugel.