Kevadetunne

Täna siin tööl teooriat lugedes (no reeglid jms) tunnen end nagu kass päikese käes. Peale lõunat hakkab sisse paistma ja uniseks teeb. Seda enam, et ülejäänud seltskond on koolitusel ja kolleeg reisil, vaikne. Tasakesi nagu hakkaks lõpuks kevadetunne tulema.

Seemned ostsin ära juba üle kuu aja tagasi. Vesikressi peaks tegelikult juba aknale potti panema, päikest on piisavalt ja saaks nosida värsket :). Maakaevamisega peab veel ootama, see lumi ei näi nii pea veel taanduvat. Seemnetest sai ostetud porgandit, peeti, salatit, tilli, redist, basiilikut ja spinatit. Lilleseemneid on sügisest alles, ema korjas ära ja kuivatas.

Eelmise aasta potipõllundus oli täitsa tore, motiveeris jätkama, kuigi ma olen kehva kokkaja kodus, nt mu maheporgandid on vist kõik shotikate nahka läinud :). Isegi Suska hoidja ei jõudnud ära imestada, kui väga shotikad porgandeid armastavad. "Heldus, Suska sõi porgandit nagu jänes!", oli kommentaar :))). Sööb neh, piisab kui küsid neilt : "kas porgandit tahate?" Kui tüübid nihelema hakkavad ja turtsudes nõudma.
Ema väidab, et minu porgandid kasvasid paremini kui tema omad. No ma ei tea, erinev sort oli küll aga maa ju praktiliselt sama. Meenus, kuidas ma neid maast välja tirisin. Nii ohtralt olid kasvanud, et maas kinni. B, kes oli selleks ajaks veendunud porgandifänn, üritas salaja ise mu selja taga isetegevust teha ja sikutas ka.

Rõigastega läks jamaks, liiga vara said maha ning kasvasid puiseks. Mulle ei meeldinud, kuigi lõpuks sain ikkagi mõned korralikut jumpsikad ka kätte. Isu sain rahuldatud aga rohkem ei viitsi jännata. Basiilik oli aga totaalne hitt, seda tuleb sel aastal palju rohkem panna. Ma pole vist elus nii palju toda salatisse ja pastasse tarvitanud kui eelmisel sügisel. Spinati suhtes on tunded palju leigemad, fetapirukad jäidki tegemata, kuigi mul vist on isegi kuskil külmas spinatit veel alles.

Vaatasin, eelmisel aastal tegin esimesed peenrad 25. aprillil. Kuigi selle va kaevamise ma hääl meelel jätaks vahele :D. Samas, sel aastal on vast lihtsam, sest nüüd ei pea enam sööti kaevama, vaid eelmise aasta maad. Nõrguke olen, mis muud.

Maja ette peenrasse panin ohjeldamatult nänni maha sügisel Kui ma vaid mäletaks, et kuhu ja mida... sibullilli vist ja tulpe aga no ei ole meeles ja hang on meeletu.

Ke-va-de-oo-tus!