Blogimisest

 Kuidagi on nii, et enamus tegemisi kajastub IGs, eriti kudumisalane.. Ma ei teagi, kas ma viitsin siia ka veel seda infot panna, aga samas jälle on siin suht pikalt käsitööteemasid kajastatud. Ammuks see some moodi tuli :P

Nii et seekord siis veel ikka kajastan, kiire kokkuvõttena, sest avastasin, et paljud viimase aja kudumised on siit puudu.

Kevadehooajal kudusin Põhjala kambaga suvepluusi ning lõpetasin ära oma kärbsekampsuni. Vahepeal olid ka Sanquhari sõrmikud, mida ma siin ka näitasin, ja nüüd üks pitssall, mis pidi valmima Haapsalu pitsipäevaks, aga no ajaga on nagu on. Sai valmis hiljem.

Kärbsed. 6/2 Hiiumaalt ja üleminekutega 6/1 Lätist. Pilt: Studio Huik

Veel kärbseid, minu foto. Kärbsemuster on Hiiumaa kindaraamatust, kampsun on mu omalooming. 

Emma südamelillekiri, autor Mirje Sims, ilmus Haapsalu pitsikalendris mõned aastad tagasi. Midara pitsilõng, vardad 2,5 keskosal ja 3.5 ning 4,5 äärepitsil. 

Roheline kamps, heegelduse ja kudumise kombo. Lõng oli Austermanni linase-villasesegune, Karnaluksi leid. Kiire ja vaheldusrikas kudumine. 

Roheline suvekamps

Rongides ja lennujaamades olid kudumiseks ühed lihtsad triibusokid, need said ka valmis. Pitsipäeval käisin augustis, panen oma lemmiksalli pildi siia. Noarootsi vöökirja ainetel kujundatud, autor Kairi Siitsmann. 

Ema viisin väljamaale - Põhja-Lätti ning hiljem Helsingi kruiisile (muide, kiidan Tallinki abistamisteenust! Tuleb 48h ette tellida, tasuta. Vanainimene saab jalavaeva vähendada, ratastoolis sai laeva ja laevalt maha mõlemal suunal. Ta muidu liigub tasapisi ja kepiga, aga need pikad sadamakoridorid on liig. Superluks teenus!). 

Jäätisevabrikulinn Lätis

Sea Life Helsingis

Snurre lõngapood Helsingis

Suve lõppu jäi veel Vormsil Põhjala kambaga Vormsi ajalooliste kinnaste kudumine, Kristina Rajando loeng ning kirikukülastus, Jaan Tätte kontsert saarel, hullult kõndimist, imemõnus saun ning lõputult kudumist. Ilus punkt suvele! 

22. augustil oli Vormsil imeilus ilm. Lösutasime sauna ees ja kudusime.

Vormsil, Köstri poe kõrval olid toredad lambad

Vormsi kindad. Vanad kindad uute kudujate esitluses. Igal omamoodi ja äge! 

Nüüd valmistun juba uueks hooajaks ja lõpetan oma poolikuid asju ajaviiteks. Ilm on nii külm, et vägisi tuleb leppida mõttega, et suvi on selleks korraks läbi. Pihlakad punased, tuul ulub akna taga ja toas ei anna kohati 20C kätte. Ootan kütmishooaja algust ja olen nohus. 

Talvised tegemised

Põhjala kudujate tegemised on innustanud mind ka ennast kokku võtma. Koon hetkel üht huvitavat paari sõrmikuid, aga nendest kirjutan kunagi pikemalt. Vahepeal aga sain toreda tellimuse, mis oli nii ahvatlev oma detailide poolest, et oleks olnud patt mitte vastu võtta. 

Osmussaare (Odensholm) kindad, kootud Ida Brusi kinnastest tehtud foto järgi. Ringil 88 silmust, vardad 1.25. Lõng J.C.Rennie & Co. (Scotland, Milladen Mill). 

Päris vanu originaale ei õnnestunud leida ei muisist ega Digital Museum portaalist. Mulle saadetud infomaterjali fotod on tehtud kunagiste järeltulijate 1950ndatel kootud kinnastest (eksponeeritud 9. märtsil 2013 Uppsalas). Koopiaid hoiab Ingeborg Erkas (LINK). Tegin seega natuke omamoodi. Ida kinnastel olid kahelt poolt kahandatud pöidlad, mulle ei meeldinud, tegin kolmest kohast nagu ma ikka teen. Võibolla rikkusin reeglit, aga käes istub selline pöial paremini. Samuti kahtlustan, et varred võisid kunagi olla teistmoodi (alt laieneva suuga), aga 50ndate “mood” oli juba selline ilmselt. Tihedus on üsna sarnane vanadele, võib olla olid Ida omad nõks tihedamad. Nendele tegin ka küljekasvatuse, et käes mugavamad oleks. Nii et kuduja pani omalt poolt “eesti asja” lisaks. Hirmus ilus muster on, seda kooks kunagi veel, kuigi aega too ikka võttis. 

Nüüd on aeg lülituda suvistele teemadele :) 

Täiesti teistsugune päev

Mõtlesin, et panen kirja ka eilse päeva, sest see erines totaalselt sellest eelmisest ja oleks mõnes mõttes tasakaaluks.

Ärkan kell 5. Ilmselt on selline ärkamine tingitud sellest, et eelmisel õhtul tuli tänase kõne jaoks üks mahukas dokument ettevalmistada ja sellega läks pea 21ni. Mul on alati kehv uni kui ma õhtul kaua töötan.

Vedelen voodis, loen öösel tekkinud kirjad läbi, lappan somet ja poole 7 ajal tõusen. On “linnakontoripäev”. 

Keedan kohvi ja juurdlen, kas ja mida ma söön. Seedimine streigib juba pühapäevast saadik. Isu puudub, eriti kohviisu ja see on minu puhul veider. Siiski pressin sisse ühe võileiva ja pool kruusi kohvi. Loen uudiseid. Käin duši all ja kuivatan juukseid. Asjad pakkisin õhtul ära, seega on natuke rahulikum.

Kodust lahkun ca 8.15, on vihmane ja teeolud head. Sossi mäelt linna tiksun ummikus, aga üldiselt on suht ok. Kontorisse, laua taha (pargitud, lift oodatud) jõuan 9.10. Peale sekretäri pole kedagi, mis on meil tavaline. Kaalun, kas võtta köögist üks capu või ei, mis on taas märgiline, sest mul tavaliselt ei teki üldse sellist küsimust, pigem tarbin kontoris palju kohvi. Sees painab. Ühe siiski lasen masinal valmistada ja varun ka vett.

Töötan meilidega ja slackis poole 12ni, siis on esimene zoom. Arutame ülemuse ja kahe kolleegiga tööasju, hiljem draftime üht kiireloomulist dokumenti, millele on vaja sisendit õhtuseks kõneks usaga. Teeme pausi 13.50. Lippan alla sööklasse, tunnen üle kolme päeva lõpuks kerget nälga ja otsustan seašnitsli kasuks. 15 min hiljem raporteerin ülemusele, et olen tagasi ja me jätkame zoomis draftimist. Lõpetame 15.25. 

Vahepeal on kogunenud hullult meile. Töötan nende kallal poole 5ni. Siis on järgmine zoom usaga, mis kestab tunni. Olen enne sada korda hoiatanud, et ma pean lahkuma kõnelt hiljemalt 17.30. Asjad on juba seljakotis ja jope toolileenil stardivalmis. 

Kontorist saan minema 17.39. Õnneks ei ole liiklus nii hull kui viimati mardilaadale sõites ja ma jõuan Põhjalasse kudumiskooli 3min enne algust. Pargin ja traavin, seljakott seljas, otsejoones 4. korrusele. 

Seekord on meil külas Riina Tomberg (Ruut ja Triip). Koome, joome teed ja jutustame 20ni.  Leian omale Huiki stuudiost imearmsa peenvillase jaki, Ruhnu ainetel. Läheb ostuks! Ühtlasi teen reklaami nende toodetele - kindad, kampsunid, seelikud, jakid. Lisaks taaskasutusest leitud väärt esemete uuskasutus ja selle baasilt loodud kollektsioonid.

Insta, FB, pisike e-pood. 

Peale tundi jalutan autoni, seekord on meeles parkimine lõpetada. Sõidan läbi pimeda ja vihmase ilma koju ning üritan autost emale helistada. Nagu tavaliselt, uus kuulmisaparaat ei toimi korralikult ja ema ei kuule. Oluline saab siiski räägitud. 

Kuna nälg on järsku suur, haaran kiirtoiduketist friikad ja midagi juua autosse (joogid autosse 😀). Koju jõuan 21.35, aga enne on vaja pakk Omniva pakiautomaadist kaasa haarata. 

Pakin kodus asjad lahti, loen kiirelt töömeilid üle, õhtuse olulise projekti kokkuvõtet ei ole. Seega võib magama minna. Jõuan veel imetleda oma kaunist Ruhnu-teemalist jakki. Harva kui ma leian omale asja, mis on kohe algusest “minu oma”. Heh, nii vähe õnneks vaja!

Kobin voodisse ja magan poole 6ni. Tere hommikust!

Blogiteemasse siis kah! Uued kingad jms

Ma pole nii ammu kirjutanud käelistest tegevustest. Pildid lähevad instasse enamasti või pasundan näoraamatus, aga lugejaskond teatud osas ikka erinev. Kõike ei viitsi näidata ka, aga olgu siis esitatud olulisemad, mille üle ise olen enim uhke.

Juulis sain valmis ühed valged sõrmikud, muuseumikinnaste eeskujul.

Ambla sõrmikud. Eeskujuks: ERM A 446:64/ab. Originaalid on puuvillased. Koopiakindad on kootud 1.25 varrastega ja Mardilaadalt soetatud meriinovillasest 10/2 lõngast (NaturalSolmann).

Shetlandi pitsilõngast õlasall kingutuseks Austriasse. Hagakirjarätt, Siiri Reimanni muster. Lõng: Jamieson & Smith. Shetland supreme wool, ühekordne pitsilõng. 3x25g/400m. Vardad 2.5. Loodan, et video siin tööle läheb.

Ja selle aasta tegemistest olen vist kõige rohkem sillas sellest meistriklassist, mis toimus Kopli93 kogukonna töökojas - nahast kingade tegu! Minu päris oma kingad, algusest lõpuni ise tegin! 

Ma olen nii uhke nende üle :) Tegu kestis 2 ja pool päeva, teise lõpuks olid käed nii läbi, et mõtlesin, et no enam ei iial. Aga kui kingad vormilt maha kangutasin, paelad peale panin ning ära vahatasin, siis oh seda heldust! Kohe oleks tahtnud uut paari alustada :)))  

Kui elu nii põnevaid väljakutseid sageli esitab, siis pole nagu häda miskit. Oleks vaid rohkem aega ja võimalusi! 

No ma ikka koon

 Vahepeal said valmis ühed labakud, mis läksid näitusele. 

• Piirkond: Kivi-Vigala küla, Vigala
• Lõng: Saara Hea kindalõng 12/2, naturaalne valge ja must tallevill. 
• Vardad: 1.25
• Eeskuju: kindakatke muisist - https://www.muis.ee/museaalview/474654

Ühte pitssalli hakkasin ka kuduma. 

Tuuseldasin lõngades ja leidsin aastaid tagasi Shetlandilt tellitud ühekordse eheda kohaliku pitslõnga. Mõtlesin, et kaua too veel seisab siin, et hakkan otsast midagi proovima. Muster on Siiri Reimanni raamatust, kolmnurkne Hagakirjaline rätt, mida alustatakse laiemast otsast ja kootakse kohe algusesse äärepits. Igavene pussakas oli alustada ja silmuseid lugesin vist mitu tundi enne kui sain kõik klappima. Nüüd on üks suur isu muudkui kududa! 

See lõng on imeline, just selline õige iseloomuga ja ideaalne pitssalliks. Aga noh, arvestades palju  ma harutanud olen, läheb ikka aega. Ja seda ei ole üldse mõnus harutada, sest see "haagib" ning nupud ei tule ludinal lahti. Ettevaatlikult tuleb nokkida, et ei katkeks. No ise tahtsin ühekordsest kududa, eksole! Olemuselt naaatukene meenutaks nagu Midara pitsilõnga, mis mulle ka väga meeldib. Aga no küll ma selle rätikese valmis koon, hetkel on hull hoog sees ja püüan ikka igal õhtul peale jalutuskäiku ja tööpäeva vähemalt 2 rida kududa. Muster on nagu laululeht ja ilma pika joonlauata on keeruline järge ajada. Hagakiri on üks minu lemmikutest, aga seda peab ikka järjekindlalt jälgima, et õieti jookseks. 

Ootan juba nädalavahetust :)

2024

Ma ei jõua nii peagi oma lugemata blogide blogirulli läbi lapatud. Puhkuseaeg oli jumalik logelung! Mitte midagi asjalikku ei teinud, lasklesin mõnuga nagu karu koopas. Aga ju mul oli siis seda vaja :) 

Aasta on alanud pisut morbiidsete alatoonidega, aga eks see elu selline kord on. Üles ja alla, mis siis ikka. 

Igatahes soovin kõigele vaatamata ja kõigile -  head alanud uut aastat! 

Käsitööd oli vähe, aga kõik oli praktiline ja läks kohe kasutusse!

Detsembrikuu tegemised

Et selle blogi põhieesmärki rajal hoida, näitan ka vidinaid, mida me naistega sel hooajal oleme kudunud. Esimesed paar kuud läksid jänestele ja karudele, viimane tund aga jõulukuulidele. Ei midagi originaalselt ja kohalikku seekord. Kuulutasin küll kohalikele, et seekord koome mustri järgi ja lootsin, et tuleb uusi inimesi, kellele see meetod rohkem sobib, aga ei tulnud siiski. Uuel aastal pöördun oma teema juurde tagasi - kohalik kudumistraditsioon ja nipid. Südamelähedasem.

Aga siin ilmas tuleb kõik ära proovida, eksole! Naised olid tublid ja kõik said lõpuks oma loomakesed valmis ka.

• Muster: Rabbit and Bear by April Cromwell.
• Lõng: Karul ja ühel jänesel -  Schachenmayr Alpaca Classico
  roosa kleidiga jänesel - 8/2 villane. 

Üllatavalt palju aega läks nende kudumisele. Eraldi kootakse kõrvad, näo detailid (3), käpad ja keha. Siis õmmeldakse kõik kokku, tikitakse nägu ja kinnitatakse silmad. 

Garderoobist on loomakestel - kleit, kampsun, müts, jakk, kapuutsiga jakk, keep, traksipüksid. 

Mustris keepi ei ole, selle ma tuletasin ise lõngajääkidest. 

Loomakeste sees on mahuline täidis.

Kui kellelgi ei ole veel jõulukingitust ja ihkaks loomakest, siis ma oleks võibolla nõus 1-2 nendest ära müüma. Mustri autor seda lubab kui mustrile on korrektselt viidatud. Ma saan aru, et olen pakkumisega hilja peale jäänud, aga eks olgu märk siin maas. e-mail: kuduvkoeromanik@gmail.com  Homme liigun Tallinnas ka, muul ajal aga pakiautomaat abiks. 

Jõulukuule tegin esimest korda. Ma polnud siiani sellest vaimustusest aru saanud, aga kui esimene valmis sai, siis tekkis soov neid veel meisterdada. Setu mustriga tuli pisikene, piinasin oma käsi 1.25 varraste ja 8/2 lõngaga. Ogarus! Teised tegin 1.75 varrastega ja ikka 8/2 lõngast ning see oli juba normaalne kudumine. 

Kasutatud on 2 erinevat baasmustrit - üks on veebis tasuta, millele pookisin lisaks setu ja muhu motiivid. Kolmas on Arne ja Carlose kuuliraamatust (raamatuvahetusest 3 punkti eest leitud!) ja sinna panin südame motiivi, mis oli ka netist leitud. Ja ega sellell baasjuhendil ei olegi suurt kunsti. Sukavarrastega kootud, igal vardal kasvatatakse algusest ja lõpust ning on versioone, kus on kasvatused ja kahandused sünkroonis ning on ka pisut teistsuguseid lahendusi. Oluline on muster klappima saada ja et kasvatused-kahandused oleksid ilusti kootud. Sees on mahuline täidis, aga võib panna ka villaheiet. 

Ilusat pühadeaega! 

Kodupükste update ja sügisene rutiin.

 Kunagi ma kirjutasin kodupükstest. Tookord jäingi pidama H&Mi odavatele hallidele dressiriidest pükste juurde ja soetasin neid 2 paari. Kui sageli vahetada ja pesta, siis ei käi põlvekohad nii närvidele ka. Nende puhul mulle meeldib enim pikkus ja taskud. 

Miskisest spordipoe outletist leidsin ka nood soovitatud alt ilma kummideta kodused püksid. Need on väga asjalikud, sellised paksemast riidest ja ees sisseõmmeldud prussvoldid peenikesed. Taskud! Aga talvel on nendega koomiline olla, sest kui sinna jope peale panna, näevad need välja nagu vanaonu pikad trussaarid :) Ilmselt oleks tulemus parem kui pükste toon oleks tumedam, aga sellele ma ju tellides ei mõelnud!

Viimati avastasin Milk Copenhageni nimelises poekeses veebis suure ale ja sealhulgas ühed kodupüksid. Vot need on täpselt sellised nagu mulle sobib. Ei veni välja, taskutega, minu pikkusele ja mõnus toon. Ainuke asi, mille kallal norida, on pael vöökanalis. Seda peab vetsus käies kogu aeg lahti ja kinni sõlmima :) Aga kõik ei saagi olla ideaalne, selle eest on taskud sellised head sügavad! Minu meelest taskuteta asjad võiksid vabalt poodi jääda. 

Mõtlesin, et jätan siia märgi maha, hetkel on neil korralik ale ja pakid tulevad kiirelt. Olen sealt omale ka oversize mantli tellinud korra, samuti allahindluse ajal. Julgen soovitada! 

29. sept 2023

Käsitöö teemadel on ikaldus. Sain kindatellimuse ning nüüd ole mees ja leia aega, et valmis kududa. Kesse käskis TÜ veebikursusele end 12 nädalaks regada, eksole. Ajavarud on olematud. Ja nagu tellitult, on just nüüd otsustanud koduloom kõndida õhtuti kauem kui tund iga kord kui ma temaga enda meelest korraks õue lähen. Tervisehädad on vist leebemad taluda kui saab vaikselt kõndida ja liigutada, nii et tuleb vanakesest aru saada. Samas selline pimeõhtune kulg annab hea une ja lõõgastuse, hoiab ekraanidest ka eemal. Pühapäeval soovis proua kõndida 3 pikka ringi - hommikul, lõunal ja õhtul. Nii tubli :)  Hommikuse kulgemise ajal unistasin pannkookidest ja kohtusin kitsega. Maaelu idüll!

kitsekene ca 50m meie teerajast

Vahepeal on juhtunud ka nii, et augustis sain ühe diplomi ja hunniku lõnga autasuks koos raamatute ja majutuspakkumisega. Seejärel sai valmis üks siidine kolmnurkrätik, pitsiline. Mõtlen uuele kudumishooajale naistega ja natukene teen plaane. Aega oleks juurde vaja, aga noh oleme tänulikud ja mõistlikud, on nagu on, peaasi et on :)

tubli vanur!

Hääd alanud sügist teile!

Üks suvine rätt

Juunis koukisin kapist taas välja ühe pooliku pitsikudumise. Alustasin eelmise aasta augustis aga siis oli mul üks apsakas mustris sees, pidin harutama ja tuju läks ära. Seejärel tulid kudujad ja karm tööelu, sekka mõned paksud villased kudumised kah. Juunis aga tuli jälle isu pitsi järele ning Haapsalus peab kindlasti pitsi kuduma, hea oli minnes kohe poolik töö kaasa haarata.

Esimest korda siis tegin nelinurkset rätti ja panin pitssallile narmaid. Narmaid olin kunagi palju pannud, ema töö juures taskuraha teenides. Seal kooti ca 30cm laiuseid pakse villaseid pikki salle ja otstesse käisid narmad. Mul tädi teenis pinsilisa nendega ja mina vahel ka aitasin. Nii et kogemust oli :) 

Rätti võib vist klassikaks nimetada, muster pärineb teisena ilmunud ja juba köitest pisut lagunema kippuvast raamatust "Haapsalu rätt", mustri nimeks on "Lehekiri" ja selle salli originaal on Eesti Rahva Muuseumis. 

Mida aga klassikaks nimetada ei saa, on räti värv. Kui klassikaline on valge, siis mulle hakkas suvel Haapsalu pitsikeskuses kohe silma selline haapsalulik sinine toon. Siis veel polnud udust aimu, mida ma sellest kooksin, aga ostetud see lõng sai. Nagu ikka, suveniiriks ja keskuse toetuseks, igal aastal midagi :)  Meenutab see värv mulle Haapsalu vanu ja ilusasti renoveeritud puitmaju. 

Õige värv on sellel pildil

Äkki kunagi saab ilusamaid fotosid ka. Rätt on nii suur, et kuskil toda kaunilt eksponeerida on keeruline. Kootud osa laius ja pikkus vastavalt 124cm x 143cm, kaal 123g. Narmad panin hiljem, peale raamimist. Narmaste pikkus on 16cm ja nendele kulus ca 75g, olin mures, kas lõngast tuleb välja. Tegelikult oleks võinud paar lõnga veel lisaks võtta narmakimbule, aga eks ma siis järgmisel korral tean. Mul on juba üks uus silmapiiril... ilusa mustri ja kobedate narmastega. 

Eestis on ilmunud pitsiraamatuid palju, aga detailsemalt narmastest väga juttu ei ole. Peale selle, et kasutati ja saadaval on ka pisut pildimaterjali. Siit ja sealt uurisin ka, aga see on selline tunde küsimus. Lahendasin seega iseenesetarkusest :) Proportsioone vaatasin muisi fotolt ja siis katsetasin ise paksust. 

Minu meelest tuli hirmsuur rätt. Ma ei tea, kuidas neid õrnu vanasti kanti, et nood kuskile ei takerdunud, narmad pusasse ei läinud ja mustri ilu välja paistis. Kindlasti ei ole see selline aksessuaar, mille kuskile ülerõiva alla topiks. Enamasti kannad kaasas nagu vanasti suurrätte. Ma vist ei raatsi üldse kanda, mulle omale väga meeldib, toon ja tunne. Aga apsakaid on ka sees, kõige lihtlabasemas osas ja mitu. Muidugi nägin ma neid siis kui ese oli raamitud... Aga see on minu esimene hiigelsuur ja kannan uhkusega!

Venitasin, mis ma venitasin, aga päris ruutu ei saanudki. 

Ruhnud on valmis!

Panen siia ka märgi, Ruhnud said valmis. Mulle hirmsasti meeldib vikeldada, kuidagi hoiab tähelepanu kudumi juures ja ei ole selline üksluine nokitsemine. Alustasin jaanuaris, aga vahepeal on palju muid asju tehtud. Sokke parandatud ja kudujaid õpetatud, palgatööd muidugi ennekõike. 

Oluline info ka: 

• Lõng: Saara HEA kindalõng 10/2, 
• Vardad: 1,25. 
• Muster on Saara kirjastuse lehelt kunagi allalaaditud, siis kui nad seda jagasid vabalt. Eeskujuks originaal Ruhnust : ERM A 509:5278

Veel parandustöid

Ruhnu kindad ei ole veel valmis, 2 sõrme ja pöidlad on teha. Aga ma olen hoolega sokke taaskasutanud. Ikka nii, et lõikan kulunud otsad maha ja koon uued asemele. Tädi on ikka hullu vaeva nende soonikutega (või vartega nagu ma neid vahel kutsun) näinud. 

Lilla on üks lõngakotti seisma jäänud kolmekordne lätlaste Limbaži lõng. Ninaotsadeks ei jagunud, sinna läks villalamba lambahall, moodne  ja imepehme poolkammlõng. 

Lihtne valge sokk, lõng on kahekordne Aade Lõnga 8/2. Tegin ülemineku täpselt sinna hallide sakkide kohale. Põdrad ja muud kaunidused on tädi kootud. Pakun, et vast 90ndatel. Ta kudus ühele vanalinnas paiknenud käsitööpoekesele sokke ja mustrid võivad veel olla sellest ajast. 

Mul on mõned veel, sokikandmise aeg saab küll varsti läbi, aga pea see uus talv ei tule :) Neid on tore vahelduseks muudele asjadele õhtul ajaviiteks nokitseda. 

Koon-koon

Ma ei saa end täna hommikul kuidagi käivitatud, blogin siis vahelduseks. Õues oli -12C hommikul, kaunis päikesetõus ja õnnis Rosin, kes omale lund sisse vohmis. Et 5 minuti möödudes lõdisema hakata...

Ärkasin pool 6 naabrite nõudepesumasina ukse klõksatuse peale (igahommikune klassika) ja mõtlesin, et liigutan nüüd maid ja puid. Aga kui oled terve nädala teinud keskmiselt 10h tööpäevi, siis on reedeks võhm otsas. Nii et blogi ja veel üks kruusike piimaga kohvi, sest ma olen ju seda väärt :)

Ma ikka koon ka, kuigi näidata pole veel miskit peale poolikute tööde. Kui naistel oli teemaks viklid, tuli hirmus Ruhnu isu peale ja alustasin ammu sihikul olnud Ruhnu pidukinnastega. Need on nii mõnus kudumine, tähelepanu peab olema kogu aeg mustril ja ei hakka kududes igav. Ma olen üldiselt väga kannatlik, eriti kudumises, aga kui ma neid viklis sõrmi punusin terve vabariigi aastapäeva nädalavahetuse, siis sai natukene palju. Nüüd on paus ja sokiparandus vahelduseks.

Aga pisut võib ju eputada ka, sest need sõrmed ja käeseljal roos on ju ägedad!

Teised sõrmed lähevad kiirelt, see keskmine on kõige aeganõudvam. Ma vaatasin kudumise taustaks kõik Shetlandid uuesti üle ja aastapäeva saated veel lisaks. Sellest saab vast aimu, mis töömaht siin on.

Lõng on Saara 10/2 ja vardad 1.25. 

Taaskasutus

Kuidas saada omale 2 paari uusi sokke 3 õhtuga? Lappa läbi kõik kodused sokipaarid ja sorteeri välja need, mis vajaksid parandamist ja mida ei raatsi ära visata. Tee seda kord aastas ja lükka parandustöid kogu aeg edasi. Siis kui kott enam kinni ei mahu, võta end kätte ja hakka harutama ning lõikama. Koledad ja mitu korda parandatud ninaotsad ja kannad maha, sobilikud lõngad kapist asemele ja kuduma. 

Kunagi tädi kootud sokid šotikatega. Kudusin paar punast sakki  ja uued ninaotsad. Kannad hetkel veel kannatavad olla, aga ilmselt tuleb sinna kunagi ka uued kududa. 

Nendel lõikasin vana soki maha kuni mustrisakini ja kudusin uued kannad, labaosa ja ninad. Tegin spiraalse ninaotsa. Muster kumab läbi, sest tädi kudus teisiti. Ise olen nüüd õppinud sellise lõngade vahetamise nipi, mis ei lase tumedal lõngal välja turritama tulla ja on tihe. Aga ma nii tahtsin just seda tädi kootud osa alles jätta. 

Ootel on veel terve hunnik ja ilmselt leiaks ma kapist neid veel kui selle aasta ringi peale teen. Hõredaid, korduvalt paigatud jne. Kutsun üles teid ka korrastama ja parandama :)

Siit kaks paari on juba korda tehtud. Suurem töö on roositud sõrmikutega, sõrmede roosimine on aeganõudev. Alumisel pildil need mustrisse kootud sokivarred on kõik tädi kootud. Ta tegi alati mustrisse, igavaid sokke tal ei olnud. Nüüd ta enam ei koo, aga mälestuseks tahaks ikka alles hoida. 

Kas teie parandate sokke, kindaid ja muid riideid? 

Üks hea artikkel Marju Raabelt ka lugemiseks. 

Ma ise leiutan ka "jalgratast", sest ema ja vanaema parandasid palju, mul pole omal olnud vajadust ära õppida. Uus teema muidugi ei ole, aga kogemusi vähe. Sokkide ja kinnaste osas on tõesti olnud siiani tunne, et uued saab kiiremini tehtud. Ja on põhjust jälle uusi taasavastatud vanu mustreid ja tehnoloogiaid proovida. Aga jah, see praegune on teistmoodi, tädi asju tahaks alles hoida. 

2022

Mul ei meenu hetkel, mida ma sellelt aastalt soovisin, aga ju midagi kergemat, sest 2021 oli ju koolilõpu spurt ning remont, lõputu. 

Nagu naksti saab ka see aasta kohe otsa. Kas oli kergem? Mingis mõttes kindlasti, kool oli ju läbi. Remont siiski jätkus, rõdule saime alles suve hakul ja see oli tore suvi. Käisime Haapsalus ja Hiiumaal ning need pikad soojad kudumisõhtud jäävad sellest aastast kindasti meelde. Muidugi varjutas kõike see, mis Euroopas sisuliselt ukse all toimus. Šokk ja masendus, olid kevade märksõnad. Mingil hetkel ei olnud isegi motivatsiooni, et kodu seestpoolt korda teha. Kuidagi nii mõttetu tundus kõik... aga inimene väsib, kuigi see kõlab natukene.. hmm... mugavalt? Kas ka mõistetavalt? Eks aeg näitab. 

Käsitööaasta oli võrreldes eelmisega tagasihoidlikum, aga peale koolispurti oli minu meelest see ka ootuspärane. Kududa meeldib mulle siiani. Valmis sai beebitekk, telliskivipunane mittehaapsalusall (külgekootud pits), elutoa remont. Kõige ägedam osa aastast algas sügisel kui kohaliku perekeskuse toel kudumiskursused käima läksid. Naised on toredad, motivatsioon on laes ja mulle väga meeldib nendega koos kududa. Reedestel õhtutel on teine jume!  Õppisime sokke kuduma ja rahvuslikke kindaid, alustasime ka erinevate tehnikatega, aga nendega jätkame uuel aastal. Plaane on palju nii mul kui nendel :) 

Kindad, mis naistega koos kursustel alustatud said, tulid eile õhtul varrastelt ning siin nood on. Hiiumaa kindad, meenutamaks suvist trippi. Kootud on need mudellennunduse poest soetatud traadist tehtud varrastega. Aitüma, naabrimehele, kes viitsis neid lihvida. Vardad on hästi vastu pidanud!  Kinnaste eeskujuks oli ERM A 290:706/b, ainult pöidlad lahendasin teisiti. Küljekasvatuse tegin ka. Lõngaks ikka Saara HEA kindalõng 10/2, vardad 1.2 mm. Kindad kaaluvad 49g. 

Ka klientidele tuleb olla tänulik! Kursuste käimalükkamise ja põhitöö kõrvalt ei jõudnud palju, aga siiski - ühed jõulupunased ja teised suitsusinised. Ja eelmisel talvel ka ühed ploomipunased, aga nendest mul siin vist pilti ei olnudki. Panen siis nüüd, olgu kõik ühes kohas!

Pleedi küll paar korda maale kuduma jõudsin, aga valmis too ikka pole, ju ootab oma õiget aega.

Meriino-siidisegune lõng koos ühekordse Aadega vormus imeosoojaks hõlstiks, aga kaelus ootab veel lahendamist. Põhimõtteliselt valmis, aga pikk varruk kipub hõlma alla tirima, nii et ootan ideede palangut. Aga soe on too hõlst küll, mulle nii väga meeldib see lõng! Ja selline "less is more" lahendus oli lihtne kududa kah, hakkad aga otsast minema ja vaatad, kuhu välja jõuad :)

Valmis sai ka lihtne ja soe kardigan, millelel tuleks hõlmadele sissepoole õmmelda tugevdav pael ja pilte teha. Ma olen tegelikult sellega juba käinud ka, aga kuna see sai kootud eelmisel talvel, mil ma olin ca 15kg raskem, siis on see sosukamps mulle tsipa suur. Paksu ja sooja lõnga häda on mul alati olnud, õudselt tahaks selliseid kampsuneid omale, aga õigeid kandmishetki on jube harva. Liiga soe lihtsalt! Kapp on täis ja ootab kandmist, ära anda muidugi ka ei raatsi. See lõng tundub olevat potensiaalne topitaja, millest on natuke kahju. 

Väga oluline detail kampsunite juures on taskud!

Üldises plaanis tuleb olla tänulik. Uus ülemus on toeks, on tööd ja võimalusi, minuga arvestatakse ja töö on saanud väärilist tagasisidet. Tiim on professionaalid, ülemus kohati karm ja nõudlik, aga see motiveerib. Mul peab olema alati minust mitu korda targem, mõistlik ja õiglane boss, siis mul on huvitav. 

Arved on makstud, lemmikraamatud riiulisse soetatud ja lõngadele kulus ka üksjagu. Elekter veel ei pitsita, see šokk tuleb ilmselt aasta pärast alles kui praegune pikaajaline leping uuendamist vajab. Euribori tõus ilmselt hakkab enim mõjutama liisingulepingut, aga ehk jaksan ikka. 

Koerakene jääb vanemaks. Aasta tagasi oli üks kulukas arstide trett, aga tuli kenasti välja. Siis sügisene hambamaraton, mis päädis kahe opiga. Mutike oli väga tubli! Nüüd naudib talvemelu ja seda, et inimene endiselt kodus töötab. Kui naistega kudumas käin, tukub ukse taga ja ootab. Tema meelest võiksid ka kodused koerad kudumas käia, aga no ei võeta kaasa! Vanadusega muutub ta aina armsamaks, minu meelest natukene ka leebemaks. Ja külmakartlikumaks! Pean talle paksu sooja vesti kuduma :)

Sülekoer

Mina ei ole vanusega leebemaks läinud, lollust talun vähem kui enne ja kergem on vist ära tunda ka, mil asi veidraks läheb. Otsekohene ja uudishimulik endiselt. Õpetamiskogemus nõuab diplomaatiat ja see tuleb mul raskelt. Aga eks ma püüan, ikkagi töö sisuliselt. Aga otsekohesust ei maksa karta. See võib olla küll vastik taluda, aga harjub ja kasvatab paksu nahka. Ja kui otsekohesus on ausa sisuga, mõistetav, kuigi vastumeelne, siis see on inimesena hea start arenguks ja eneseanalüüsiks. Sisu on oluline ja põhilised ausad asjad. Pole mõtet kulutada aega jamadele, mis pikemas perspektiivis mõttetud on. Elu ei ole lõputu ja inimesel pole palju tegelikult ju vaja. Raamatuid, lõnga, koera ja aus olemist enese vastu ennekõike :) Eksju?

Mis veel sellel aastal siis oli? Sõjateema pööras mu tööelu peapeale, viimased 9 kuud ei ole ma sisuliselt saanud eriti tegeleda sellega, milleks mind aasta tagasi palgati või noh, osaliselt, sest kõigil ilmselt on see punkt, et "ülesanded vastavalt vahetu juhi korraldusetele". Natuke olen sellest kõigest väsinud ja mõeldes kõikide nende firmade peale, kes sealt ära tulid, "palju õnne" teatud osakondadele lisakoormuse saamise puhul. Teisalt taas, on põhjust kogemusele tänulik olla. Muutused on sageli head, kuigi me võitleme sisimas nende vastu, alati. Ükskõik, mida me ka väljapoole vahel ei väida. Mõtestatud muutused. Kasvõi lühiajalised kui tööalaselt vaadata. Kahtlustan, et naljalt sellist kogemust pisikeses kohalikus ettevõttes ei saaaks. Nii et taas, olen tänulik usalduse eest! Isegi kui ma selle usaldusekoorma all vahel ägan nagu kaamel :D 

Õppida on palju, meelde tuletada juba ka. Iga vist selline. Võibolla uus aasta võikski olla selline, mil taas õpiks midagi, aga seekord tööalaselt. Mälutreeningut ja baasteadmiste kordamist nt. (nali, osaliselt). 

Hääd uut ja vana siis, kallid lugejad. Kuniks elu ja rahu! Noh, et ikka oleks muidugi. 

Viimases UVs oli kriisioskuste koolitaja, konkreetne kuju. Mulle meedivad sellised pragmaatilised inimesed, kes räägivad asjadest nii nagu nood on. 10 sajandit elu sellises kohas nagu Eesti võiks meid ikkagi pragmaatiliseks teha. Nii kliima kui naabersuhete osas. Eksole.