Sorib ninapidi minevikus

Selline sombune ilm paneb mõtted mineviku suunas jooksma. Hommikul voodis vedeledes ning öisele unele tagasi mõeldes meenus minu esimene töökoht. Ma tean, et minu lugejate hulgas on inimesi, kes unistavad raamatukogutööst pensionieas. Nii et äkki oleks lõbus neid kunagisi aegu pisut siinkohal meenutada ;).
-------------------------------------------------------

Peale keskkooli sattusin ma aastal "ammu" tööle Rahvusraamatukogusse. Siis kandis ta küll veel teist nime ja asus teises kohas, Toompeal, imeilusates ruumides. Eriala köitis mind juba siis, tööst enesest oli mul suhteliselt ähmane ettekujutus. Aga tahe oli olemas ja see oli peamine. Hiljem läksin sama eriala Pedasse õppima.

Tööle asusin augustikuus, teenindusosakonda. Olgu kohe ära öeldud, et mul oli raamatukogus töötamisest ikka väga sinisilmne ettekujutus, nagu paljudel ilmselt. Et oled keset raamatuid ja muudkui loed palju ja naeratad lugejatele, kes kõik on heatahtlikud ja toredad :).
Tegelikult läks nii, et tööle asusin kahes vahetuses. Esimene oli 8.30st 16.30ni ja õhtune vahetus lõunast kuni kella 20ni. Lisaks tuli käia tööl nädalavahetusel ja selle eest sai siis nädala sees ühe vaba päeva.
Raamatud asusid hoidlates ja tol ajal polnud enamik hoidlatest isegi mitte kohapeal, vaid toodi korra päevas tellimuste alusel Suur-Sõjamäelt. Lugejad pidid täitma sedeli, esitama tellimuse ning selle alusel otsustati, kas raamat on käsikogus (pisike kogu samal korrusel teenindusosakonna ruumides), all hoidlatest või Suur-Sõjamäel.

Raamatud jõudsid kohale tavaliselt lõunaks. Siis pidid letitöötajad need kiiresti sedeli alusel üle kontrollima (pealkirja ja kohaviita tuli kontrollida) ja riiulitesse nime alusel paigutama. Tavaliselt tekkis selleks ajaks lugejatest saba, kuna enamik tellitud raamatutest tulid SS-lt ja inimesed ootasid.

Letis oli raske. Ca 80% õhtustest lugejatest olid venekeelsed TTÜ üliõpilased, kes lugesid isegi tol ajal täiesti iganenud asju. Ma jõudsin isegi ära näha Engelsid ja Marxid, kuigi ma ise neid enam koolis lugema ei pidanud. Tundus, et slaavi tudengite õppekava oli eesti tudengitega võrreldes ajast maas.

Eestlasi oli muidugi ka aga eredamalt on meeles slaavi tudengid. Ilmselt keele pärast, kuna minu keskkooliaegne vene keel oli praktikaks alguses ikka suht olematu. Slaavi filoloogiga koos letis olles õppisin väljendeid ja kordasin tema järele :). Ta parandas ka vajadusel, nii et lõpuks sain kuidagi hakkama. Hullem oli siis kui mõni lugeja riidu kiskus või vaidlema hakkas. Ja neid ikka leidus... ka vaimselt haigeid kahjuks. Raamatukogu on ju soe ja sel ajal ka tasuta koht, nüüd enamasti peab lunastama kasvõi ühekordse summa eest kaardi. Siis ma ei mäleta, et oleks raha küsitud. Vaidlemiseks peab hästi keelt oskama :).

Eraldi grupp friike olid vene poisid, kes käisid regulaarselt lugemas Black Belt´i. See oli inglise keelne karatee ajakiri, mida paljundati, lõiguti zhiletiga, rebiti lehti välja ja seda kõike sageli su nina all. See oli täielik müstika, kuidas nad seda tegid ja kui pop see ajakiri oli. Vene noormehed käisid alati kambakesi ja vaidlesid ukse taga, et kes küsima tuleb. Saali neid ajakirjaga lasta ei saanud, istusid letist paari meetri kaugusel sohval ja ikka lõikusid...

Teine suurem grupp olid lehelugejad. Kuigi siis leht ei maksnud midagi eriti, oli teatud seltskond alati avamise hetkel ukse taga sabas ja tormas leheriiulite juurde. Lehed pidid avamise hetkeks olema tembeldatud ja kastidesse jagatud. Alati leidus keegi, kes tõstis lärmi, et tema soovitud lehte ei ole! Üks oli selline, kes otsis nii kaua riiulites, kuni leidis puuduva ja siis oo magus hetk! kõmpis pea püsti leti juurde ja pistis karjuma :D.

Lehti ja üldse posti käisime me toomas üle hoovi asuvas majas, kus nüüd peaks paiknema Soome saatkond. See oli ilus maja, akendest paistis Pikk Jalg. Vahel pidin tegema seal majas nn sisetööd, võrdlema peakataloogiga andmeid mahakantud raamatute kohta. Siis ma imetlesin vaadet vahelduseks, sest töö oli nüri ja igav. Seal majas oli ahjudega probleeme ning mul on meeles pidev kirbe suitsuhais ja külmad ruumid. Kui kauem kataloogides sorida, hakkasid näpud külmetama. Aga sellegipoolest mulle meeldis seal. Posti tõime me suure presentkotiga, siukse roheka ja lahmakaga. Olid eestikeelsed lehed, ajakirjad, venekeelsed. Välismaine tuli teisest majast, endisest nn eriosakonnast. Sellel oli miskine spetsnimi, mis mul hetkel ei meenu.
Post tuli käsitsi ära sorteerida ning kanda nimetuste kaupa kaartidele. Iga lehe kohta oli kaart ning selle alusel sai pärast jälgida, kas see number oli meile majja tulnud või mitte. See oli must töö, ütleme nii. Eriti trükimustane oli Pravda :D. Käed vajasid pesemist sooja vee ja seebiga.

Keskonna mõttes mulle seal väga meeldis. Seltskond oli tore ja arendav, oma töötajad said koju laenutada ja seda võimalust ma kasutasin palju. Eriti põnev oli väliseesti kirjanduse osakond. Minu jaoks tol ajal täielik avastamisrõõm. Nüüd on paljud nendest tolleaegsetest "hittidest" uuesti trükitud ja muu kirjanduse sekka kuidagi ära lahustunud. Osakonda käisid ka välismaised käsitööajakirjad, enamasti küll Soomest. Mul on siiani alles tellimissedelitele sirgeldatud retseptid ja mustrid. Ahjaa, seal oli kombeks teietada. Me olime mõne kolleegiga ikka pea aasta koos letist olnud, kui ta lõpuks sinatamiseks ettepaneku tegi :). Armas komme tegelikult.

Tavaliselt oli letis kaks inimest korraga. Teeninduslett oli nähtus omaette. Ma olen mõelnud, et kas keegi taipas neid tol ajal pildistada ja mis neist nüüd saanud on. Need olid massiivsed, puidust letid, spets sahtlitega lugejapiletite ja raamatusedelite jaoks. Lugeja tuli, esitas pileti ja siis otsisid talle raamatud. Sedelid koos piletiga käisid kastivahesse numbri taha ning number märgiti kontroll-lehele. Kui lugeja lahkus, siis lugesid üle, kas kõik raamatud on tagastatud, andsid pileti ja lõid templi kontroll-lehele, et kõik on ok :). Kontroll-lehe pidid nad andma pärast all valvelauda. Tuli ka küsida, kas jätame raamatud üles või saadame tagasi. Ülesse sai tellitud raamatuid oma nime alla jätta mu meelest nädalaks või 10päevaks, siis saatis nn sisetöö inimene nood alla hoidlasse. Seal tehti ka erandeid, nt käis üks hull umbvenekeelne papi, kelle raamatuid mitte keegi ei julgenud alla saata. Ta alati karjus ja nõudis kaebuste raamatut :D. Jah, meil oli ka see olemas ning kaebustele pidi siis ülemus reageerima. Aga ta vahel kirjutas sinna kiitusi ka, nii et olenes tujust :P.

Tavaliselt kuskil kella 2st läks tempo üles. Loengud lõppesid ja inimesed kogunesid. Saba lookles sageli kataloogisaali välja ja istuti lugemissaalides sulgemiseni. Õhtu viimane tund oli rahulik, siis saigi leti taga tasakesi ajakirja lapata ja mustreid maha joonistada. Kopeerimisevõimalus tuli hiljem ja see oli enamasti tasuline.

Sulgemine oli omaette ooper. Kuskil 10minutit enne sulgemist tuli minna läbi hämara suure kataloogisaali humanitaarteaduste lugemissaali ja anda kella. Selle peale vahtis sulle otsa kari vihaseid pilke ja keegi ei liikunud paigast. Sama protseduuri tuli korrata 5minutit hiljem ja siis päris sulgemise hetkel tuli läheneda lugejale isiklikult :P. Ajada üles tukkujad või kopudada sõrmega lauale ja viisakalt keelitada lahkuma. Mingit turvateenistust meil siis ei olnud, ise me seal lõime korda. Õnneks oli lugejaskond suhteliselt homogeenne ja haritud. No oli erandeid ka muidugi aga mingeid tõsiseid intsidente ma ei mäleta. Üks veidrik käis regulaarselt magamas ja vahetas vahel saalis üksi olles riideid. Vanem kolleeg läks siis alati ise kella andma ja kommenteeris, et selle tüübiga ei tohi noori tütarlapsi ühte ruumi jätta.

Kord kuus oli sanitaarpäev. Siis koristas kogu osakond lugemissaale, laudu, riiuleid. Pühkis Leninitelt tolmu ja tegi muid vajalikke koristustöid. Päeva lõpetuseks viisime kambakesi ära kogunenud taara (siis oli ainult klaaspakend müügil enamasti, va kolmnurksed koorepakid) ja saadud raha eest ostsime raeköögi kulinaariast kaasa süüa. Need ühissöömad olid toredad!
Kui kaubandus täiesti kokku kuivas, organiseeriti vahel sanitaarpäevadeks ka müüke. Mul on eredalt meeles Marati-müük, kus ma vist seisin oma elu pikimas sabas. Ma enam ei mäleta, kas ma lõpuks midagi ostsin ka aga see seismine on selgelt meeles.

Teine vahva ühistraditsioon olid sünnipäevad. Seal oli kombeks, et sünnipäevalaps saab oma sünnipäeval letiteenindusest prii päeva ning sisetöö ülesandeid ka selleks päevaks ei planeeritud. Ta pidi tulema lõunaks kohale ning tooma midagi magusat :). Kolleegid see-eest tulid tol hommikul vara, tõid kohale salatikoore, majoneesi, matejali kartulisalati jaoks. Koos hakiti ja maitsestati. Salatit tehti hiigelsuures kausis ja lõunast istus kogu osakond pidulikult sööma. Muidugi need, kes tol päeval graafiku alusel pidid olema letis, tegid ikka oma tööd. Neile anti korda-mööda pause, et kõik ikka pidusöögist osa saaks. See salatisööma oli võimas :).

Töökorraldus oligi siis nii, et olid need, kes letis ja need, kel sisetöö päevad. Sisetöö tähendas käsikogu korrastamist, raamatute kloppimist tolmust, lapiga riiulite üle tõmbamist, ajakirjade numeratsiooni kontrollimist. Trükised kippusid ikka sageli "liikuma" oma kohtadel, numbrid ei jooksnud järjest või siis olid kohaviidad sassis. See omakorda jälle võis anda tagasilööke teeninduses. Lisaks oli postitoomine ja sortimine "sisetöö"-päevalise ülesanne. Käsikogu põnevaim osa olid ajakirjad. Nt oli seal Looming aegade algusest peale ja TÜ toimetised, mida väga palju laenutati. Kui hiljem erialaloengutes teised õppisid pähe aastaarve, et millal üks või teine väljaanne Eestis ilmuma hakkas, teadsin ma neid unepealt :). Laenutamiskogemuse tulemus, mis muud. Neid oli vahel tore lapata, eriti vanu köiteid. Aastakäigud olid kõik kenasti köidetud.

Põhjalikumad operatsioonid nn sisetöö tegijatel olid fondi puhastamised. See algas juba nn ärkamisaja alguses, kui mindi karmil käel kõikide nende marxide ja leninite kallale, mis nii lugemissaalis kui käsikogus käepärast olemas olid. Liik 3, olgem täpsed :D. Parteipleenumid, programmid, viisaastaku ülevaated, kõned. Hunnikute kaupa valgekaanelisi punaste kirjadega materjale.
Siinkohal võin öelda, et fondi puhastamine ei olnud lihtne asi. Kõigepealt tegi töötaja koos vanema kolleegiga esialgse valiku ning välja sorteeritud raamatute põhjal tuli koostada käsitsi mahakandmisaktid mitmes ekspemplaris. Kui aktid valmis, tuli kokku komisjon, kes siis hindas igat nimetust ükshaaval ja otsustas, kas kantakse maha ainult topelteksemplar või lähevad kõik välja. Aktide alusel tuli teha ka võrdlusi peakataloogis, see paikneski tolles suitsuses üle-hoovi-majas. Alati pidi vähemalt 1 trükis alles jääma, arhiivi tarbeks. Kui kogu nimetus (nt kaamelikasvatuse alane) kogudest kustutati, siis oli vist vaja veel mingit kõrgemat komisjoni. Igatahes oli see paberimajandus ja hierarhia seal juures muljetavaldav. Detailid on aga kahjuks juba hägusemaks muutumas.

Mis veel sellele ajale iseloomulik oli? Lõunapauside ajal söödi muidugi nö riiulite vahel, st ühiskondlikke toitlustusasutusi ei külastatud. Esiteks majanduslikel põhjustel, teiseks polnud eriti ka aega. Ainus erand oli vaiksematel päevadel alla Raekööki jooksmine, et osta kulinaariast midagi. Seal olid nii head salatid, hind vist ka ei kohutanud, vähemalt ei mäleta ma selles osas mingeid emotsioone, erinevalt hiljem kõrvalmaja kangi all avatud kohvikust, kus ainuüksi supp maksis pea minu tolleaegsest eelarvest nädalaks planeerit vahenditest :D. See oli siis kui alustasid kooperatiivid, kui keegi veel mäletab neid moodustisi.

Kohvi või tee jaoks vett tõime me ühest toast, milles käidi ka suitsetamas. See oli alati PAKSULT sinist suitsu täis. Enne ukse avamist tuli kops õhku täis tõmmata ja sukelduda:D. Mäletan, et suitsunurgas istus sageli Heinapuu. Ta oleks nagu raamatukogu palgal olnud aga mida ta seal tegi, ei mäleta ma enam.

Eredamad (negatiivse alatooniga) hetked olid seotud õhtusest vahetusest kojuminekuga. Maja pandi kinni 20.00, rong läks ca 20.30 ajal. Parasjagu aega riidesse panemiseks, uste lukustamiseks ning Patkulist alla jalutamiseks. Oli kõhe muidugi aga õnneks ei kuulnud ma tol ajal eriti miskit kriminogeenset. Kurikamehed polnud veel sündinud siis.
Enamik naisi läks läbi pargi kesklinna poole. Seal ikka vahel juhtus, rebiti kotte käest ja tülitati. Meil ju maksti siis kassast palka ning palgapäeval moodustati Toompealt allalaskumise tiim :). Et oleks turvalisem. Vahel kui ema linnas oli, tuli tema vastu aga ta pelgas jälle pimedas Toompeale ronimist. Nii et lihtsam oli loota heale õnnele ja vedamisele.
Rongis sai lugeda või kududa, jah, juba siis ma kudusin :) ning 40minutit vaba aega oli kui maast leitud! Jaamast sõitsin koju kas rattaga (sügis-suvi-kevad) või kõndisin jala. Ma olin harjunud, sest kooli käisin ma ka maalt.

Mõned selleaegsed seigad tunduvad ikka praegu uskumatutena. Eriti keskkooli aeg, tunnid algasid 7.45 ja ma käisin maalt rongiga. Ma isegi ei suuda meenutada, mis kell ma ärkasin. Pool 6? või kell 6? :D. Eks ma olen praegu ka ju varane aga ma ei pea enam roboti kombel graafikus püsima või noh, pisut pean aga mitte nii karmilt õnneks.

Aga tagasi raamatukoguelu juurde.
Ma olin ka siis seal veel tööl kui mässumeelsed Toompead ründasid. Õnneks küll mitte õhtuses vahetuses, vaid lippasin varem rongile. Massid trügisid patkulist vastu, vastik oli. Umbes sama tunne kui viimati aprillirahutuste ajal. Selline pime mass, kes liigub ise teadmata, miks ja kuhu...
Õhtuses vahetuses olnud kolleeg pidi nendega koos pärast lasnamäe bussis sõitma, temal oli küll olnud hirmus. Tema kommentaar on mul meeles. Nii et me siis töötasime otse sündmuste keerises :).

Varsti läksin ma õppima ning õpingute vaheajal, suviti, käisin ikka seal tööl. Aitasin kolida ja nägin, kuidas uus maja tööle hakkas. Mäletan võimast avamistseremooniat ja tunnusmeloodiat. Huvitav, kas see on ikka sama neil? Viimasel kursusel töötasin jällegi täiskohaga nagu viimne patrioot :). Paljud meie kursuselt olid seal, ERR oli tööandjana tol hetkel väga atraktiivne minu meelest. Seda mõnusat meeleolu aga mis meil oli vanas majas, enam ei tekkinud. Olud olid muutunud, osakond korruste peale laiali jagatud ja palju uusi inimesi juurde võetud.

Ajad muutuvad, inimesed liiguvad edasi. Olles õhtuti kooli kõrvalt jalad raamatulifti ja leti vahet tormates ümmarguseks jooksnud, suhtlemisest & lugejate pidevast virinast lõpmatuseni tüdinud, sain ühel ilusal kevadpäeval uue pakkumise ja läinud ma olin.

-----------------------------------------------------------------------------
PS. Ma väga loodan, et mingil hetkel x see jutt ei ilmu jälle kuskil erialaajakirjas nagu ühe mu eelmise eriala puudutava postitusega juhtus. Ma ei tea siiani, kes selle avastas ja ajakirja toppis. Vähemalt küsida ju võiks, oleks viisakas või nii.