Vahepalaks. Tahaks lennata!

 Eelmisel aastal kasutasin peamiselt soomlaste ja lätlaste lennufirmasid, siis seekord peale lõputut otsimist-valmist-kaalumist jõudsin ikkagi Lufthansani. Mõlemad lennud võtsin nendelt ja ühele piletile. Ma olen täielik maniakk kui asi puudutab lendude vahele ümberistumiseks aja planeerimist. Esiteks, mulle ei meeldi joosta. Teiseks, Frankfurti lennujaam on hiigelsuur. Kolmandaks, mulle meeldib lennujaamas kolada, miskit näksida, veini juua. Ma tean, jabur, kulud jne. Aga alati ei peagi ostma, lihtsalt teistmoodi ja no minu kiiks:P Nii ka seekord, aega oli Saksamaal varutud palju ja etteruttavalt võib öelda, et see vist päästis mu reisiplaani, nii laias laastus... 

Lend oli varane, kell 6 Tallinnast ja mul plaan, et küll ma üle elan, vähemalt olen pealelõunaks juba kohal. Korraliku inimesena läksin kohale enne 4 (sest sel ajal on hunnik Türgi lende ja massid). Kõik sujus, sain oma hommikusöögi ja veini, olin õigel ajal õiges kohas. Turvakontrollis läks vist alla poole tunni või isegi vähem. 5.40 oli vist boarding, inimesed kogunesid, lend oli fully booked ja manguti reisijaid, et äkki tahate oma käsipagasi tasuta ära ikka anda. Mõni tahtis. Ja siis me ootasime ja boardingu aeg muudkui muutus. Lõpuks tuli lauda kaptenivormis saksa piloot ja rääkis pikalt saksa keeles. Nurinast võis aru saada, et asi on segane ja halb. Lõpuks järgnes inglise keelne osa, et konditsioneer ei tööta, aga see ei segaks meid lendamast kui poleks veel mingi oluline jupstükk katki ja vajaks vahetamist. Nii. Tallinnas varuosa pole, tellisime Saksamaalt. tuleb regulaarlennuga peale 14... Et hoiame teid kursis ja kel jätkulennud, saate smsi rebookimise teemal.

Jäime ootele. Varsti jagati meal voucher´id, ses mõttes kõik oli by the book. Seejärel tuli ka sms, et mu Glasgow lend on ümbervormistatud ja mul on koht viimasele lennule, mis jõuab sihtpunkti... keskööks :) Nüüd oli vaid see pisikene asi jäänud, et Tallinnast ikka sinna Frankfurti edasi saaks lennatud. Mingi hetkel hakkas hirmus sebimine - paluti kõigil oma kohvrid uuesti tagasi võtta ja nendel, kellel olid kohe jätkulennud, end uuesti check-in teha lauas ning kohvrid ära anda. Päris paljud said lennud Air Baltikule, ilmselt siis teised sihtkohad. Kuna mina lendasin ikkagi LHga, siis nende laud polnud veel avatud ja ma pidin ootama. Kohvrit sellises olukorras self-service´ina ära anda ei saa, vaid tuleb oodata kui laud avatakse. Mõtlesin, et no tore, söögitalong on, aga enamus kohti ju turvaalas :) Õnneks on üks kohvik ka kohe security kõrval, väljaspool tsooni ja nad aktsepteerisid ka neid vautšereid. Sain kõhu täis ja mõned kommid peale kauba, et lahkelt pakutud summa täis saaks.

Kui ma olin seal jaamas kolanud tunde ja kudunud natukene, avati lõpuks uuesti LH laud ja ma sain oma kohvrist lahti, uuesti turvast läbi ja uue värava manu. Lootus oli, et ikka lend toimub. Alguses et kell 15, siis kell 16 ja siis kell 17. Muutusin närviliseks. Kui ma olin juba reisikaaslase saatnud Glasgow lõngapoodi üritusele ja arutlenud, kas peaks väljasõidu esmaspäeval äkki ära jätma (samas 24h etteteatamise aeg oli läbi :(... ), hakkas toimuma! Meid kamandati uue värava juurde, alles oli selleks ajaks umbes 20 inimest vast. Üks serblaste turismigrupp, kes naerukrampides üritas valida pakutud edasilendu. Siis mina ja mõned veel lisaks. Uurisin, et kas on lootust lähiajal lennata ja oli küll. Natukene peale pool 5 olin lõpuks lennukis ja valmis õhku tõusma. Crew üritas meie olemist võimalikult mõnusaks teha. Pakuti mitu ringi maiustusi ning tasuta veini. Veinist oli kasu, sest sellist maandumist polnud mul ammu olnud. Ma ei tea, mis mõjutas ja ma pole tavaliselt nõrganärviline, mulle siiski meeldib lennata, aga no see suur pooltühi kolakas muudkui keeras ja pööras ning siis laskudes laperdas küljelt küljele. Mul oli selline tunne, et riivab tiivaga maad varsti. Väidetavalt oli tuul, aga no ma ei tea, kuidas see nii hullult mõjutas siis. Aga noh, alla me saime ja mul ikka põlv värises.

Saksamaal sain teise talongi, maiustasin bratwursti´de ja kartofelsalad´iga, lisaks kerge õlu, mis sinna hästi sobis. Söök oli nagu vanaema tehtud, need vorstid peale pingelangust ja hullumeelselt varast hommikut maitsesid imehästi! Raporteerisin reisikaaslasele, et olen elus ja Saksamaal, valmis varsti uuesti õhku tõusma. Hotelliveebis tegin check-ini juba ära, helistasin ka igaks juhuks, et oleks kindel. Motel One´i reeglid on küll hästi paindlikud, saad tühistada kuni kella 18ni samal päeval, aga kui sa siis lihtsalt ei ilmu ega teata, siis jääd ilma. Õnneks kõik sujus. 

Kohver tuli suht kiirelt, passikontroll oli automaatne ja tõrgeteta. ETA-t kontrolliti juba Saksamaal. enne ei saanud lennule kui tuli ETA kinnitus ette näidata. Lennujaamast tulin bussiga raudteejaamani ja sealt siis paar sammu hotelli.

Uurisin claim´imise võimalusi, juba lennujaamas. Tuttavad ja sugulased asusid nõustama ning soovitati vahendajaid mitte kasutada (võtavad kolmandiku kui comp´i makstakse). Avalduse tegin 17. aprillil, vastus tuli 24h jooksul. Küsiti kontonumbrit, ibani ja nime passis (mul on alati see umlauti teema). Makse tuli eile pealelõunal. Kiire ja asjalik teenindus, ma ei tea, kas mul oligi hästi puhas kess või mul ilgelt vedas, aga ma olen väga tänulik. Reegel, mida kohaldati siis selline: rohkem kui 3h hilinemist ja kilometraaž vahemikus 1500 - 3500 (alati vaadatakse lõppsihtkohta kui lennud samal piletil, sama firma). Kompensatsiooniks maksti 400 Eurot, mis oli lahkelt rohkem kui ma lennupiletite eest maksin. 

Nii et julgustan otse avaldust tegema kui samas olukorras olete. Lugeda saab reeglitest siit ja siit,  on olukordi, kus kompi ei maksta ja tuleb alati kaaluda, mida ja kuidas. Õnneks mul ei olnud mingeid hotellikulusid ega taksot, olen lugenud, et nendega võib olla kino kui ise maksad. Pigem olevat käibel taas vautšerite  teema, aga täpsemalt ei oska kommenteerida. Minu keiss oli täpselt reeglitele alluv ja lihtne. Avalduse tegemiseks on LH kodukal vorm. Komp ei olene sellest, kas lennufirmal hoolitsuskohustus oli täidetud või ei, lihtsalt mainin. Kontonumbrit küsiti meili teel, aga kuna meilid ei ole neid krüpteeritud, siis alternatiiviks pakuti ka veebivormi kaudu saatmist. Reegel oli, et sama ticketi number tuli veebivormis kindlasti ära märkida. 

Nii et kuna tol hommikul olin tõusnud 3 paiku ja magama sain peale keskööd, siis oli see üks seiklusrikas ööpäev reisi alguseks :)))) Aga lõpp hea, kõik hea! Köha on ka natukene taanduma hakanud, lõpuks! 

Kas veel tellib Telelehte? :)

Mäletate veel seda väljaannet?

Meil maal tellitakse, sest on ristsõna ja saadete kirjeldused. Pidin just kommunikeerima, et jälle tõstavad hinda. Kolmas kord aasta jooksul. Kas tellijad langevad ära massiliselt või ei oska ettevõte oma tegevust kalendriaasta lõikes planeerida? 

Aga jah, siis see leht. Ristsõnad on a ja o, neid lahendab iga proua oma kodus ning siis raskemate osas peetakse nõu telefonitsi. "Võidab" see, kes kiiremini ära lahendab. Nii et see leht peab maal käima, maksku siis mis maksab.

Kuigi vahepeal oli tunne, et paberlehed kaovad, siis tundub, et nii see ei ole. Ka emale ma tellin lisaks "Telelehele" veel "Maalehte". Loeb terve nädala ja see on hea paks, korralikust tulehakatuse materjalist. Ja seal pidi olema suur seinakalender. Vahepeal oli soov juba lõpetada, aga siis tehti selgeks, et ei saa! Seinakalender tuleb ära oodata :)

Siin majas käib vist ka kellelegi ajaleht. Mille muuga selgitada seda, et Omiva auto maja ees kell 3.44 peatub ja vihane,  korpulentne postiproua uksi prõmmides igas trepikojas käib. Isegi kui ustega läheks vaikselt, siis on meil fonolukk, mis laulab.  Ja see ei ole suurlinn, kus mürafoon on 24/7 ning inimesed harjunud. Meil on 20st saadik haudvaikusele sarnanev rahu maa peal. See fono nimelt kajab võimsalt avaras trepikojas. Nii et võite ette kujutada, milline kontrast see kella-neljane postiauto on. Mina igatahes olen voodis istukil hetkega nagu kellakägu täistunnil. 

Ma saan aru, et jõle vastik on vara tööle minna ja siis veel mingi idioot tellib lehti eksole. Aga selle töö oled sa omale ise valinud ja suure tõenäosusega on ka päeva teine pool vaba. Nt tukastamiseks. Ja kui inimlik aspekt kõrvale jätta ja heita pilk seadusesse, siis kella 6ni on meil püha öörahu. Oeh.

Viiest tööpäevast kolme pooliku ööga reedeni end välja vedada teeb natuke pahuraks. Rääkimata keskendumisraskustest ja kergest zombistumisest.... ma nimelt ei jää kohe magama kui keegi või miski mind äratab. Kahjuks.

Ma väga loodan, et homme kellelegi posti ei tule ja ma saan välja magada. Tõsi on, mürasummutavaid kõrvatroppe ma veel kasutanud ei ole. Kahtlustan, et need ei ole eriti mugavad.

Mis kell teil postiljon käib kah? 

Küsimus

Kas lähed tööle nii, et enamus (rohkem kui 60% nt)  hommikutest silm peas särab ja hing ihkab tegutsemist? Palun ausaid vastuseid :)

Mul on peale Ruhnut miskine jabur "liimist lahti ja veider" olemine. Annan oma kogemuste baasilt muidugi omale aru, et see oli lihtsalt kõikide meeldivate tegurite* kokkulangemise tulemus ja korrates eales ei korduks. Aga siiski pani nii paljudele asjadele jälle järele mõtlema. Miks sellised pained alati augusti alguseks kohale paarutavad? 

Esimene tööpäev peale kahenädalast puhkust oli kohe peale Ruhnust naasmist koos jubedate mõtetega - mida ma siin teen? mis mu roll üldse on? ma ei oska mitte midagi. Mida ma siin elus üldse veel teha tahaks ja kas ma jäängi jälle sellesse rutiini, kus ma olen. 

Nädala lõpuks muidugi rutiin pani asjad paika, maksud tahtsid maksmist ja elu läks edasi, läheb edasi. Aga kuidagi on tunne, et iga järgmine puhkus mõjutab töölenaasmist hullemine kui eelmine. 

Ma olen enam kui kindel, et selline reaktsioon puhkuse lõppemisele on palgatöö puhul täiesti normaalne. Lihtsalt tuleb sellega kuidagi leppida ja kohaneda. 

* peegelsile meri, keegi ei ropsinud salongis ega tundnud surmahirmu, tormivangi ei jäänud, ajakava pidas; korraldus sujus, kamp oli suht ühtlane ja erineva taustaga inimesed kuidagi täiendasid üksteist, meil oli huvitav; teised saarekülalised olid kaugemal, ööuni rahulik ja öörahu paigas; saarel on veel sellist fluidumit, mida naljalt ei leia, ma isegi ei oska sõnadesse panna, sest kui mul isegi midagi pähe tuleks, oleks see siiski mingist aspektis vale. Aga midagi selles paigas on; loetelu võiks pikalt jätkata, aga siin tuleb stop. 

Mis paganama aasta see on?

Algas vanurlooma süvenenud murede ja lahkumisega. Leinasime. Ajasime asju. Elu läheb edasi.

Siis sattus 86a tädi haiglasse, selgus, et koroona ja muidu vanurile iseloomulikud hädad. Tuli kenasti vapralt välja, nõudis koju, kuigi kõik olid kahtlevad, kas ise hakkama saab. No läbi häda. Isegi nii hästi, et jaksas kööki minna, seasabad keema panna ning tuli siis elutuppa pikutama. Seasabadest said osa nii tuletõrje, kiirabi kui ka korteriühistu esimees und naabrid. Proua oli ise väge täis ja vaidles, et läks vaid korraks ja miks te muretsete, mul ju kõik OK :). Stress ja mure perele, vaidlused sotsiaaltöötaja teemal (see teema on veel jabur omaette - ma võin tulla jutustama ja jalutama, aga min 5h - inimene on ratastoolis ja liigub vaid korteri piires, vaja on kedagi, kes teeks sooja lõuna ja hoiaks silma peal, et rohtu võtaks). Hetkel siiski stabiilne, väikeste sekeldustega, aga õnneks stabiilne.

Kolmapäeval kõne mu enese lähisugulaselt, et nüüd on temal kõik halvasti ja surm vist tuleb. Kiirabi kaks õhtut jutti, mõõtmised, testid südamepildid, veri. Lõpuks EMO, 5 tundi öösel puupingil kudumist (miks seda pole renoveeritud, PERHi peamaja on nagu ameerika filmis!, Emo ootesaal on nagu - vabandage minu prantsust - aga pe---dik!). Kehv automaadikohv, hämar valgustus ja kommunikatsioonihäired kiirabi ning haigla vahel. Hakka või uskuma, et Eesti tervishoiusüsteemis ellujäämiseks tuleb olla väga terve inimene. Ma sain küll ajakriitilise kudumisprojekti peaaegu valmis, aga minu tagasihoidlik kere oli hommikuks nagu puuobene. Koju koikusse sain poole 6ks hommikul... 

Tähelepanekud. Õed suitsetavad oma vahetuse ajal kohutavalt palju. Grupiti, maja ees parklas. Osad käisid selle 5h ajal vähemalt 3x. Näod jäid meelde. Neil vist ei ole oma kohvituba või puhkenurka? See võikude-snäkkide-kohvi ja kakao automaat lärmas pidevalt, põhilised tarbijad olid medpersonal. 

Nii toredaid ja kauneid tohtreid nagu soomlaste "Pulsis" on, EMOs ei olnud, aga olid sõbralikud ja abivalmid töötajad, kui nad just ei suitsetanud või kohvitanud. Aga no kurta polnud ka põhjust. 

Perearstivisiit ootab ees, homme olen taas patsienditransa ja suhtekorraldaja. On oodata pingelist diskussiooni ja süvenemisnõuet siit poolt. Minu igavene häda - ma unistan maailmast, kus inimesed süveneks ja mured leiaksid kasvõi mingisuguse lahenduse. 

Et oleks head ka. Läbi mitme vahendaja sain kunagiste lintmakilintide salvestused CD-l, papa bänd ja ca 50a vanad lindistused. Siuke äge gläm! Ma isegi ei teadnud, et need veel alles on! Aga alati on keegi kuskil, kes kogub kõike, sh asju, mis ei lähe enamusele korda, aga teevad asjaosalistel elu helgemaks! Aitüma sellegi eest.

Ajastud, põlvkonnad ja valikud

 Mul oli öösel jube palju mõtteid sel teemal, tõuse või üles ja blogi enne kui kõik lendu läheb. Aga siiski, ehk õnnestub kuidagi objektiivselt teemale läheneda. Kasvõi riivamisi.. 

Mis siis juhtus? Ootasin und ja kolasin siin und seal, sh X app´is (end. Twitter). Silma jäi üks postitus, millelel mitmesegaseid reaktsioone. No selline klassikaline vastandamine a la noored vs vanad, põlvkond see ja too, valikud, päästke planeet ja üleüldse võite kõik metsa minna, sest planeet ja noortel pole valikuid, oma kodu, sest raha on rikastel ja nendelt tuleb ära võtta, et asjad saaks korda, aga ega vist ikka ei saa ka, sest planeet. 

Jäin mõtlema, miks see mind nii kõnetas või kripeldama jäi. Omale tundub ju, et nõukaajast on oksendamiseni räägitud - mälestused, sugulased, teleseriaalid, dok filmid. Aga kogemus versus teadmine on kaks ise elukat, vist. 

Lihtsalt siis teoretiseerin:

Praegu: näiliselt või teoreetiliselt on inimesel hunnikute viisi võimalusi - soeta kodu, reisi, õpi siin või välismaal, vali töökoht, vaheta töökohta, saa arstiabi, tegele ettevõtlusega, hakka posijaks, riigivastaseks või mine kasvõi piketeerima. Eks. Demokraatia ja võimalused. Muidugi piiratud, vahel sünnimomendiga, vahel oma rumalusega, väga sageli majanduslike võimalustega. Selline näiline "uks-lahti-tunne", aga kuna mul on lähikonnast mitmeid väga positiivseid näiteid, arvan siiski, et ka kehvema sünnipositsiooniga isenditel on valikud. Tahe ja plaan peab olema, minu kogemus, ei prentendeeri üldistamisele. Lihtsalt kui 90ndatel ja nullindatel sündinud suur pere jõuab ilma papa toetuseta (emme on kultuurisektoris madalapalgaline) kõrghariduse ja rendikoduni, siis on see minu jaoks tõestus, et siiski saab. Vara täiskasvanuks, kooli kõrvalt tööle, õppima, reisima  jne. Kandikul kõike ja kõigile ei anta, seda kindlasti. Aga see on ju alati olnud, hoolimata põlvkonnast nii. 

Lapsepõlves: ma polnud isegi teadlik tol ajahetkel kui ma koolis käisin, et meil sisuliselt ei olnud võimalusi. Et kogu sinu elu piirduski ühe okupeeritud riikide territooriumide kogumiga, kus sa isegi mere äärde ei saanud minna alati siis kui tahtsid, saartest rääkimata (piiritsoon).  Oletan, et ka siis olenes, kuhu sa sündisid. Nn tublide tööliste peresse, kelle esivanematel polnud "plekke" või siis vaeste haritlaste omasse, kuid kes võitlesid end ametiühingusse (kus sai hüvesid nagu õmblusmasin, mööbel, autoostuluba, tuusik Jugoslaaviasse ja isegi mõnele korter paneelikas) või lausa parteibossi perre, kus kingi pühiti kahekümneviiekaga (näide elust enesest) ja käidi reisil samas kui klassiklaaslaste seas oli lapsi, kes ei söönud lõunat või käisid mitu aastat samade riietega. Mitte niivõrd sellepärast, et majanduslikud võimalused olid kehvemapoolsed, vaid lihtsalt ei olnud "õigeid inimesi õiges poes".  Reisimisest võisid vaid unistada, sest su vanatädi läks sõja ajal Kanadasse ja see piiras vanaema ülejäänud 11 õe-venna,  nende laste ja lastelaste valikuid. Alatiseks. Kahtlane element selline, ei saa.  

Millal me jõudsime sinna, et soov kelleltki midagi ära võtta või ihalus "kõik ühtviisi vaeseks" jälle teemaks on saanud? Mida see muudaks? Mitte kunagi ei tule ju see aeg, et kõik oleks  võrdsed* Ma ei taha vastandada, tean ju, et kõik on muutumises ja samas ka kordumises, kuigi väidetavalt spiraalselt. Mingid mustrid tulevad igas põlvkonnas uuesti ja uuesti päevakorrale, kohanemised on keerulised, sest kohanemine eeldab kahjuks ka loobumist, olukorraga leppimist, vahel või alati, ei teagi. Enese katkematu võrdlemine teistega tapab. Tahtmine versus vajadus, peaks haakuma ka planeediga eks. 

Ilmselt ma ei suudnud hetkel unise peaga oma öiseid mõtted täpselt kirja panna. Ja ilmselgelt elan ka ka omas sfääris, kus asjad ongi lihtsamad ja rahulikumad. See ka seletaks, miks mulle üldse see säuts silma jäi...  et saab ka nii mõelda, aga mida see reaalis siis tähendaks? 

Imelikul ajal elame. 

* ma räägin siin normaalsest kulgemisest, mitte ebaausal teel rikastunud tegelastest või kriminaalidest või muust jurast, mis elu segaseks ajab. 

Veidrad (öised) meeleolud

Pisut tõbisena suundusin eile voodi suunas juba enne 21 ja tulemus oli see, et 4st läks uni ära. Pigem vist miski äratas koera ja kui tema juba üles aetakse, siis annab ta oma ärkvelolekust nihelemisega märku. Õnneks ei olnud õuesoovi ja nohises varsti edasi, aga minul see uni nii kiirelt alati ju ei tule.

No ja siis ma mõlgutasin mõtted ja neid olid ikka igasuguseid! Tegelikult on mul ammu peas loksunud palju küsimusi, millele ilmselt ei olegi vastuseid. Ajendatuna sõjahirmust ja tulevikustsenaariumitest.

Kui iseseisvus taastati, ilmus hulgaliselt (ja ilmub siiani) mälestusraamatuid, milles inimesed (lihtsad inimesed, kultuuri- ja muusikainimsed jne) kirjeldasid neid keerulisi aegu, mis siin olid. Sõja-ajal ja peale, põgenemisteid, riske ning uuel maal nullist oma elu rajamist. Millegipärast mulle meeldis neid lugeda, ilmselt ka seetõttu, et ma ei teadnud noore inimesena nendest asjadest midagi (kodus vast oli vihjeid ja ma ju teadsin, et vanatädi põgenes, aga ma polnud laps, kes oleks küsimusi esitanud). Lugesin ka küüditamislugusid loomulikult, nii kaaskodanike omi kui lätlaste lugusid, mida vahel tõlgitakse. See kõik on ju osa selle piirkonna ajaloost ja seda peab tundma. Aga et neist asjust oleks kodus väga vabalt räägitud, ei, seda ei olnud. 

Ma teadsin, et vanaema aitas sugulase randa, kui oli vaja venelaste eest põgeneda. Siis olid meiekandi inimestel omad kontaktid rannakalurite seas, sest rannast toodi regulaarselt värsket kala. Vanaemal oli hobune, millega liikuda. Ise jäi ta kohale, sest vanaisa oli võetud sunniga punaste poolt sõtta tapiga nagu vanaema seda nimetas, juba esimese okupatsiooni ajal ja ju siis arvati, et "veterani" suurt pere ei ähvada oht.  Vanaisa tuli sõjast haigete kopsudega, viinalembesena ja suri ca 10a pärast vähki. Aga mitte sellest ei tahtnud ma.. 

Pigem kui ma kuulan neid praeguseid lugusid kaasaegsest sõjamoonast ja tehnilistest imedest, sh laskekaugusest, droonidest jms ja mõtlen KUI lähedal me tegelikult oleme piirile, siis tekib hirm... Millised üldse on tänapäeva inimese valikud kui tekib reaalne sõjaoht ja keegi peaks tõsiselt plaani maalt lahkuda? Vanasti tehti neid otsuseid üleöö vist, vähemalt nii on kirjutatud. Erinevalt Ukrainast siin väga maismaad pidi ei liigu ju, eriti kui peaks oht ähvadama kõiki kolme korraga. Vaadakem kaarti - Vene, Vene, Valgevene... Ja siis need laskekaugused eks... 300km naksti ja mida uuem vidin, seda võimsam...  Palju sinna merelegi mahub? Ja meri on samuti hea sihtmärk. Sõbranna on rääkinud, et kui ta Moskva-jamade ajal Soome laevaga saadeti jalust ära, siis oli meri sõjalaevu täis. Elu jubedamad tunnid olid olnud. 

Teine teema. Kuhu inimesed läheksid? Suurematel riikidel, kel pagulaskogemus, on ka suht siiber juba Süüria pagulastest, siis Ukraina pagulastest, lisaks veel need, kes emigreerusid Venest sõja alguses. Erinevatel põhjustel. Ilmselt on ränne alati mingitel kriitilistel etappidel maailmas paratamatu, aga kaotajaks pooleks on see, kes minem peab. Vägivallahirm ilmselt kaalub sellised valikud üles, ei tea. 

Ja siis veel puhtpraktilised küsimused. Vastuseks perekooli-tibile Ukraina ründamise algusperioodist - ei, sa ei saa oma kummutit kaasa võtta kui pead ööpäevaga otsustama lahkuda (see terve ilm on imelik, ma tean). Kummut on sul viimane asi, mis meeles on, pakun.  Aga on palju muid küsimusi. 

Kolleeg elab osaliselt Rootsis ja osaliselt Austrias ning ütleb, et esiteks pidi ta tõestama, et tal on ausal teel saadud vahendid korteriostuks. Selleks kulus palju aega.. Teiseks, on Rootsi tema sõnul sularahavaba maa. Isegi kui sul on sula, süüa vist saab ikka, aga kõik muu liigub pangaülekannete ja kaardimaksetena. Aga kui sinu kodumaa pangad agressori poolt üle võetakse ja kinni pannakse? Kas sa saad oma säästud kätte ja kuidas? Palju üldse sulas raha korraga väljastatakse kui on selline kriis?

Teine kolleeg, kes kolis aasta tagasi Soome, deklareeris ametlikult piiril kogu sularahavaru, mis tal kaasas oli. Maksis koera eest piiril, sest see oli "asi", mis üle piiri toodi.. Krediidikatega polnud midagi teha (vale pank Euroopa jaoks) ja sulas ei saanud väga paljudes kohtades maksta (lapse kooliühikas nt, koeratoidu eest e-poes, mööblipoes et rendikorterisse asju tellida, kolimisauto, uue korteri rendisissemakse jne). Pangakaardi vormistamisele kulus paar nädalat, õnneks tööandja pakub meil kuuks ajaks rendikorterit eeldusel, et selle ajaga leiad omale uue pinna ja kolid minema. See oli päris karm kogemus, kes aitas koeratoitu tellida ja kes pakkus autoabi jne. 

Vanasti vist reisiti nii, et sularaha oli palitu voodrivahele õmmeldud? Nüüd isegi kui sul seda on, ei pruugi sind see aidata... Ma olen praktiline inimene, ma mõtlen detailides ja olme aspektist sageli. 

Ja siis veel muidugi see, millised on hinnad mujal ja meil. Meile meeldib vinguda, et kallis ja hinnad tõusevad jne. Aga no need lood, mida ma kolleegidelt kuulen (hinnad, lepingutingimused kommunaalteenustel, maksud jne), see on ikka kohati meie hinnatasemelt ulme. Kui kohe kõik sujub inimesel ja sissetulek ei katke, siis jääb ellu, aga muidu...  

Rääkimata sellest, et oled aastaid maksnud pisikese korteri kodulaenu ja autoliisingut, saanud enam-vähem eluga tagasihoidlikult järjele (ma olen vähenõudlik,aga ka alustanud päris nullist, mistõttu eluasemelaen sisuliselt pensionieani kaelas). Ja kui siis mõtled, mida üks sõda sellistes oludes teha võib, teeb see nii kohutavalt vihaseks! Ukraina kolleeg maksab oma laene siiani, maja katusel suur pommiauk, elavad perega sugulaste juures. Töö on õnneks alles, lihtsalt turg on keerulises seisus (kuigi väga paljud nn välisdoonorid hetke siiski toetavad IT projekte) ja müüa pole lihtne. Kui keegi nüüd küsib FM kohta, siis vaadake oma laenu- ja liisingulepinguid, enamus baseerub üldtingimustel (ühepoolselt koostatud, ilma läbirääkimisvõimaluseta), FM nendes ei ole. 

Ah, see pime öö tegi mu mõtted nii pessimistlikuks. Ma olen alati raiunud kut rauda, et ma olen oma maa patrioot ja mul on eakas "külgkorv", mis siin hoiab. Aga iga kord kui ma jälle näen neid rõvedaid dokfotosid Ukrainast ja jõhkarditele esitatud süüdistusi, inimeste lugusid nii võrd kui neid üldse on võimalik rääkida, siis tuleb oksemaik suhu ja tekib paaniline hirm. Loomulik reaktsoon kõigil, ma loodan. Ja siis seletavad mu ungali ja serbia kolleegid, et küll see tapmine on ikka hirmus ja miks Ukraina ometi juba ei hakka läbirääkima, et kuidas see kõik ikka sõjatööstust nuumab jne. Inimesed, teil võiks ju ometi olla okupatsiooni all elamise kogemus olemas (50+ mõlemad). Samas mulle tundub et nn sotsmaades oli see ikka teistmoodi kui meil. Mõlemad on USAs reisinud ja õppinud, siis lood kaubareisidest Austriasse (kust sai lääne kaupa tuua). Vaesed küll olid ja koolis oli mingil määral kohustus õppida vene keelt, aga midagi ei mäleta ega tea, ju siis ei olnud ikka nii kohustuslik. No ja Serbias oli ju sõda?! Ja mitte nii ammu ju ometigi... Mul tekib alati vahkviha neid teemasid nendega arutades, viimasel ajal olen õppinud lausa vältima või teemat muutma. 

Vastik aeg. Selline kohati natukene "tulevikuta tunde" teema tekib aeg-ajalt. Aga noh, jagasin oma hirme, äkki teistel ka sarnased ja hakkab kergem. Sellised heitlikud sinna-tänna öised mõtted olid, magama ikka lõpuks jäin. Palaviku magasin vist ka välja ja on reede, päikseline :) 

***

Ahjaa, üks asi hoopis teisest teemast. Kuna ma bloggeris siin blogin, siis riivas silma kuskil blogisabas üks terminoloogiline apsak. Platform on siiski google´i oma ja meie vaid tasuta kasutajad. Sisu on jah, meie, autorite loome. Nüüd on see siis ka kirjas. 

Palgajuttu

Läti Rahvusraamatukogu jagas FBs töökuulutusi ja ma läksin nende veebi uurima. Mäletan ammusest ajast, et Lätis oli võrreldes Leedu ja Eestiga raamatukogudes tööolud kehveimad. Nüüd mõtlesin, et uus äge maja pealinnas, et vaatame.

• Letiteenindaja laenutusosakonnas: 1070 Eurot bruto, sotsiaalsed garantiid ja tervisekindlustus (peale prooviperioodi), töö vahetustega (sh laupäevad). Nõutav BA 
• Siis otsitakse kogude eksperti, bruto 1399 Eurot, vajalik magistrikraad, inglise keel B2 tasemel. 
• Kõige kõrgem palk oli avalike suhete osakonna juhatajal - 1472 Eurot. Vajalik kõrgharidus kommunikatsiooni alal, vähemalt 3a töökogemus selles valdkonnas, töö meediakanalitega jne. 

Läti keskmine palk https://www.err.ee/1609082459/lati-keskmine-palk-oli-teises-kvartalis-1525-eurot 

Võrdluseks.

Tallinna Keskraamatukogu otsis augusti alguses töötajaid. 

• Lugejateenindus - osaline koormus Tallinna harukogus - palk 800 bruto. 
• Pirita harukogu juhataja - 1800 bruto. 
• Reatöötajale harukogus pakutakse - 1600 bruto. 

Eesti keskmine palk ja mediaanipalk https://www.err.ee/1609076462/keskmine-palk-oli-teises-kvartalis-1873-eurot-mediaanpalk-1524-eurot

Pole ammu kirjutanud

Hetkel on kogu energia suunatud sellele, et puhkuseni kuidagi välja vedada. Reede sain vabaks ja see kulus maal koristamiseni. 

Te ei kujuta ette, mida vanainimese elamisest leiab. Mõned näited - padjapüüri täis jämedat soola, kilekotitäis seebitükke (lõhnaseep, lõpud), kotitäis "surnuseepi" (pruunikas majapidamisseep, meil kutsuti surnuseebiks millegipärast), kunagi talogide eest varutud pesupulbrit (5kg pakid), klaastaarat, plastkarpe, veel plastkarpe jne. Me oleme rassinud mitu nädalavahet, lõppu ei paista. Aga vanainimene on hoolimata oma põrguvalus põlvest ikkagi kaasa löönud, kasvõi vaidlemises teemal "mida kõike ära visata ei tohi".  Tulemused on ühesõnaga kesised, aga mingi õrn esimene ring on siiski peal elamisel. Jäätmejaamas käidud 1 kord, ootel 2. Ühiskondlikesse konteineritesse veetud asju paar korda. Jah, ma pole siiani väga sekkunud, sest mina ju seal ei ela ja inimene võiks ise ikka hoolida, aga tundub, et peab aktiivsemalt sekkuma. Kuidagi see motivatsioon kaob ja tehakse vaid neid tegevusi, mis meelepärased (lõputu lillemajandus ja tundide pikkused telefonikõned nt). Annaks jumal, et ise sel moel asju kuhjama ei hakkaks. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma. Pigem loksub pikalt peas jutt commitment´ist. Kunagi ühes blogisabas juba hekseldasime ka teemat, aga siis polnud ma nii mitmel "rindel" ja korraga teemaga kokku puutunud. See oleks nagu mingi trend ja juba pikemat aega, vast 5+ aastat? Vanasti koeraüritusi või käsitööliste kokkusaamiste kontekstis ma ei mäleta, et regamine ja kokkulepped oleksid nii rasked olnud. Konkreetsust oli rohkem, kes sai tulla, see ka oma kohaletuleku kinnitas. Kes ei saanud, see ei seadnud ka ootusi püsti ja nii ka kommunikeeris. Ma olen enda reaktsioone ja mõtteid pikalt jälginud, et mis mind kõige selle juures enim häirib ja see vist ongi pigem ebamäärasus. Ma eeldan konkreetsust ja reaktsiooni kui sellist. Mitte vaikust ja ebamäärasust, sest minu jaoks om selles signaal - ma ei taha, aga ei julge ära öelda. Miks?

Mis meie praegusel ajastul siis selle ebamäärasuse tingib? Miks peaks alati "uks lahti olema", et äkki tekib mingi ägedam konkrueeriv teema? Või on ahvatlusi sotsiaalmeedia kaudu nii palju, et raske on olulisi asju eraldada ja prioriteete seada ning pigem taandub otsus ürituse hommikule ja hetketujule? 

Ma ei tea vastuseid, aga ma olen viimase paar kuu lõikes vihastanud, ärritunud, imestanud ja mõista püüdnud. Ilmselt oma töökogemuse tõttu ma peangi kogu aeg ette planeerima ja osalusi kinnitama nii sageli, et mul tulebki see kõik lihsamalt? Ma ei tea. Aga mida ma tean, on see, et kui ma ise vahel ka udutan (oojaa, ma vahel teen seda, eriti tööalaste social eventide teemal, sest mul on keeruline kodust kauem kui päevaks välja saada ja ma ei taha oma eraasju tööl kommunikeerida), siis on see selge mõttega aega võita ja tähelepanu mujale lükata. Et jäetaks rahule, sest natuke on kahju ju otse ära öelda ka. Tegelikult on see tobe ja peaks, aga jah, et tu, Brut. Kummalisel ajal elame.

Teine teema, mis vajaks lausa nõu. Kuidas tagada see, et osavõtumaksuga regulaarsed tegevused oleksid valutud. Et maks saaks norm ajal maksud, et ei oleks nii, et osaleja 1x käib, siis teavitab iga kursusepäeva hommikul, et täna ikka ei saa ning lõpuks ei maksagi. Pikema aja peale ettemaks ei ole teema, inimeste rahalised võimalused on piiratud ja olen püüdnud olla paindlik ja lubanud osamakseid. Nad peavad nagunii materjalidele kulutama lisaks. Kõigile on enamasti ka sobinud. Rikkaks see tasu mind ei tee, aga mul on kulud, ma maksan makse ja see on minu aeg. Ma pean ju alati kohal olema :) Ma saan nüüd aru küll, miks mu küünetehniku seinal on silt - hinda iluteenindaja aega. Tahaks sama öelda. Ja siis kui pakud lojaalsetele vapratele  hooaja kahte viimast kooskäimist tasuta, vaid ruumirendi eest ning tulevad ka need, kellel "enne üldse aega ei olnud ja kel suvepuhkus laias kaares peale tuli". Vihasta või imesta, aga teema on minu jaoks üleval ja head lahendust pole. Uueks hooajaks pean midagi kavalat välja mõtlema... kui ma viitsin veel ühte hooaega teha. Ei taha ka vinti üle keerata ja reeglina peaks see kõik olema positiivne ja tore (alguses oligi). Eks me kõik ole ka väsinud, aga noh, säästkem siis üksteist ja tehkem väärikaid, arvestavaid otsuseid. Ja ma reageerin nii teravalt sellisele jamale, sest ma lihtsat ei saa aru! Täiskasvanud inimesed ja nädala lõikes ei tea plaane päev või paar ette, miks? Natukene haakub ka commitment´i teemaga. 

Ilmselt on mul lihtsalt vaja kõigest puhkust, mis on pikem kui 1 päev või riigipüha. Et saaks eemale natukeseks nendest aeg-ajalt hirmpikaks veninud tööpäevadest ja jaksaks end taas kehtestada. Muide, ülemus väitis arenguvestlusel, et ma olen too humble!  Mina? heh. Põhjendus oli, et töötad sellise firma ärikultuuri ruumis, pane auru aga juurde. Good to know. Mul on täiesti normaalne ülemus, seega see kõik oli ikka nii üllatav. Eks ma pean praktiseerima hakkama, be aware :D

Aga muidu on jahe ja tuuline kevad. Eile lendas maal lilleampel tükkideks! Rõdule olen saanud siin vaid paar korda. Esimene visiit oli 30 minutit, sest tööasi tuli kiire vahele ja ma pidin tuppa kolima. Teine oli tsipa pikem lugemisnädalavahe, aga see oli nii ammu. Kiusu pärast ostsin suvelilled ära ja viisin rõdule. Katsugu see suvi mitte tulla! Üks piprataim on ka, aga see ilutseb veel aknalaual ja tahab sooja. Idee poolest peaks tol olema lillad kaunad, aga kas minu elamises see taim kaunadeni ka jõuab, ei tea. 

Suve alguseni on veel natuke aega. Puhkuseni aga palju. 

Päevakajalist

 

Pildil klikkides näeb suuremalt.

Allikas: Transpordiamet, 2023.

Eile ei jõudnud pikemalt kirjutada, aga jutt siis sellest, et Eestis on üle 600 tuhande auto, mis vanemad kui 10 aastat. Ilmselgelt mitte seetõttu, et inimesed armastaks ilgelt remontida, vaid lihtsalt majanduslikult keeruline on osta uut või paar aastat vana. 

Maal käies ma näen, inimesed jagavad autot-kütusekulu, et tööle saada. Oma sõite pigem tehakse rattaga (poodi, raudteejaama). 

Ma saan aru, et automaks oleks tulnud mingil hetkel nii ehk naa. Pigem point sellest, mida kommunikeeritakse ja kuidas. Mõtle enne kui ütled, eksole! 

Käpad valutavad ja saba nagu polekski

Märts on olnud nagu 1 sekund. Ma ei tea, kas see on ealine iseärasus või juhtubki praegu kõik nii kohutavas tempos, et mul on tegemist, et sabas püsida. Kõike on kuidagi nii palju ja korraga ning hüplemine erinevate teemade vahel ajab hulluks. Täiesti võimalik, et ma olen vahepeal nii pikalt olnud mugavustsoonis, et sealt välja enese kangutamine ei tule enam nii  kergelt kui eelmises ametikohas. Siis ma olin täiesti nagu kala vees, eriti kvartalilõppudes. Rämeda surve all kiirelt tegutsemine polnud mingi probleem, aga praegu, anna kannatust kui saamatu ma võin vahel olla! Ilmselgelt liiga mugav elu.

Igatahes ma tahaks aega maha võtta, kuskile ära ja natuke rahulikumat tempot (loe: tagasi mugavustsooni). Ega otseselt nagu väga hull ka pole, aga õhtuti silmad valutavad nii nagu oleks silmamunadest veetud mingid peened traadid kukla taha, millesse elektrit sisse lastakse. Ja eelmisel kevadel kontrolliti prille, silmi, silmapõhju, migreenihoo tagamaid jne. Kõik oli ok, nii et simulant, ilmselt.

Ja siis sureb parem jalg pidevalt ära. Selline tuim olek põlvest ülespoole. Guugeldasin omale igasuguseid diagnoose, sundasenditest kuni miniinsuldini. Ilmselt peaks perearstile minema ja kurtma. Ja võibolla ka massaaži, teoreeriliselt, sest ma ei näe lähema kuu aja jooksul hetke, kuhu see paganamane arstiaeg pressida. Ma tean, tervis first! Aga ikka mõtled enne, et kas ma pean inimesi tühja-tähjaga tüütama, et äkki piisab korralikust töötoolist, pool tundi päevas tempokast jalutuskäigust ja korralikust toitumisest alustuseks, lisaks silmapuhkepausidele. 

Kõlas nagu vanainimesejutt nüüd.

Ilmselt on kõik sellest, et vaja oleks natukene rohkem oma aega ja võimalust tööst välja lülituda. Taaskord miljoni dollari küsimus - kuidas mu ülemus jaksab? Kadestan inimesi, kel on mitme inimese ajud ja energia. Keskpärasusega leppimine on mõnikord nii masendav :)

2022

Mul ei meenu hetkel, mida ma sellelt aastalt soovisin, aga ju midagi kergemat, sest 2021 oli ju koolilõpu spurt ning remont, lõputu. 

Nagu naksti saab ka see aasta kohe otsa. Kas oli kergem? Mingis mõttes kindlasti, kool oli ju läbi. Remont siiski jätkus, rõdule saime alles suve hakul ja see oli tore suvi. Käisime Haapsalus ja Hiiumaal ning need pikad soojad kudumisõhtud jäävad sellest aastast kindasti meelde. Muidugi varjutas kõike see, mis Euroopas sisuliselt ukse all toimus. Šokk ja masendus, olid kevade märksõnad. Mingil hetkel ei olnud isegi motivatsiooni, et kodu seestpoolt korda teha. Kuidagi nii mõttetu tundus kõik... aga inimene väsib, kuigi see kõlab natukene.. hmm... mugavalt? Kas ka mõistetavalt? Eks aeg näitab. 

Käsitööaasta oli võrreldes eelmisega tagasihoidlikum, aga peale koolispurti oli minu meelest see ka ootuspärane. Kududa meeldib mulle siiani. Valmis sai beebitekk, telliskivipunane mittehaapsalusall (külgekootud pits), elutoa remont. Kõige ägedam osa aastast algas sügisel kui kohaliku perekeskuse toel kudumiskursused käima läksid. Naised on toredad, motivatsioon on laes ja mulle väga meeldib nendega koos kududa. Reedestel õhtutel on teine jume!  Õppisime sokke kuduma ja rahvuslikke kindaid, alustasime ka erinevate tehnikatega, aga nendega jätkame uuel aastal. Plaane on palju nii mul kui nendel :) 

Kindad, mis naistega koos kursustel alustatud said, tulid eile õhtul varrastelt ning siin nood on. Hiiumaa kindad, meenutamaks suvist trippi. Kootud on need mudellennunduse poest soetatud traadist tehtud varrastega. Aitüma, naabrimehele, kes viitsis neid lihvida. Vardad on hästi vastu pidanud!  Kinnaste eeskujuks oli ERM A 290:706/b, ainult pöidlad lahendasin teisiti. Küljekasvatuse tegin ka. Lõngaks ikka Saara HEA kindalõng 10/2, vardad 1.2 mm. Kindad kaaluvad 49g. 

Ka klientidele tuleb olla tänulik! Kursuste käimalükkamise ja põhitöö kõrvalt ei jõudnud palju, aga siiski - ühed jõulupunased ja teised suitsusinised. Ja eelmisel talvel ka ühed ploomipunased, aga nendest mul siin vist pilti ei olnudki. Panen siis nüüd, olgu kõik ühes kohas!

Pleedi küll paar korda maale kuduma jõudsin, aga valmis too ikka pole, ju ootab oma õiget aega.

Meriino-siidisegune lõng koos ühekordse Aadega vormus imeosoojaks hõlstiks, aga kaelus ootab veel lahendamist. Põhimõtteliselt valmis, aga pikk varruk kipub hõlma alla tirima, nii et ootan ideede palangut. Aga soe on too hõlst küll, mulle nii väga meeldib see lõng! Ja selline "less is more" lahendus oli lihtne kududa kah, hakkad aga otsast minema ja vaatad, kuhu välja jõuad :)

Valmis sai ka lihtne ja soe kardigan, millelel tuleks hõlmadele sissepoole õmmelda tugevdav pael ja pilte teha. Ma olen tegelikult sellega juba käinud ka, aga kuna see sai kootud eelmisel talvel, mil ma olin ca 15kg raskem, siis on see sosukamps mulle tsipa suur. Paksu ja sooja lõnga häda on mul alati olnud, õudselt tahaks selliseid kampsuneid omale, aga õigeid kandmishetki on jube harva. Liiga soe lihtsalt! Kapp on täis ja ootab kandmist, ära anda muidugi ka ei raatsi. See lõng tundub olevat potensiaalne topitaja, millest on natuke kahju. 

Väga oluline detail kampsunite juures on taskud!

Üldises plaanis tuleb olla tänulik. Uus ülemus on toeks, on tööd ja võimalusi, minuga arvestatakse ja töö on saanud väärilist tagasisidet. Tiim on professionaalid, ülemus kohati karm ja nõudlik, aga see motiveerib. Mul peab olema alati minust mitu korda targem, mõistlik ja õiglane boss, siis mul on huvitav. 

Arved on makstud, lemmikraamatud riiulisse soetatud ja lõngadele kulus ka üksjagu. Elekter veel ei pitsita, see šokk tuleb ilmselt aasta pärast alles kui praegune pikaajaline leping uuendamist vajab. Euribori tõus ilmselt hakkab enim mõjutama liisingulepingut, aga ehk jaksan ikka. 

Koerakene jääb vanemaks. Aasta tagasi oli üks kulukas arstide trett, aga tuli kenasti välja. Siis sügisene hambamaraton, mis päädis kahe opiga. Mutike oli väga tubli! Nüüd naudib talvemelu ja seda, et inimene endiselt kodus töötab. Kui naistega kudumas käin, tukub ukse taga ja ootab. Tema meelest võiksid ka kodused koerad kudumas käia, aga no ei võeta kaasa! Vanadusega muutub ta aina armsamaks, minu meelest natukene ka leebemaks. Ja külmakartlikumaks! Pean talle paksu sooja vesti kuduma :)

Sülekoer

Mina ei ole vanusega leebemaks läinud, lollust talun vähem kui enne ja kergem on vist ära tunda ka, mil asi veidraks läheb. Otsekohene ja uudishimulik endiselt. Õpetamiskogemus nõuab diplomaatiat ja see tuleb mul raskelt. Aga eks ma püüan, ikkagi töö sisuliselt. Aga otsekohesust ei maksa karta. See võib olla küll vastik taluda, aga harjub ja kasvatab paksu nahka. Ja kui otsekohesus on ausa sisuga, mõistetav, kuigi vastumeelne, siis see on inimesena hea start arenguks ja eneseanalüüsiks. Sisu on oluline ja põhilised ausad asjad. Pole mõtet kulutada aega jamadele, mis pikemas perspektiivis mõttetud on. Elu ei ole lõputu ja inimesel pole palju tegelikult ju vaja. Raamatuid, lõnga, koera ja aus olemist enese vastu ennekõike :) Eksju?

Mis veel sellel aastal siis oli? Sõjateema pööras mu tööelu peapeale, viimased 9 kuud ei ole ma sisuliselt saanud eriti tegeleda sellega, milleks mind aasta tagasi palgati või noh, osaliselt, sest kõigil ilmselt on see punkt, et "ülesanded vastavalt vahetu juhi korraldusetele". Natuke olen sellest kõigest väsinud ja mõeldes kõikide nende firmade peale, kes sealt ära tulid, "palju õnne" teatud osakondadele lisakoormuse saamise puhul. Teisalt taas, on põhjust kogemusele tänulik olla. Muutused on sageli head, kuigi me võitleme sisimas nende vastu, alati. Ükskõik, mida me ka väljapoole vahel ei väida. Mõtestatud muutused. Kasvõi lühiajalised kui tööalaselt vaadata. Kahtlustan, et naljalt sellist kogemust pisikeses kohalikus ettevõttes ei saaaks. Nii et taas, olen tänulik usalduse eest! Isegi kui ma selle usaldusekoorma all vahel ägan nagu kaamel :D 

Õppida on palju, meelde tuletada juba ka. Iga vist selline. Võibolla uus aasta võikski olla selline, mil taas õpiks midagi, aga seekord tööalaselt. Mälutreeningut ja baasteadmiste kordamist nt. (nali, osaliselt). 

Hääd uut ja vana siis, kallid lugejad. Kuniks elu ja rahu! Noh, et ikka oleks muidugi. 

Viimases UVs oli kriisioskuste koolitaja, konkreetne kuju. Mulle meedivad sellised pragmaatilised inimesed, kes räägivad asjadest nii nagu nood on. 10 sajandit elu sellises kohas nagu Eesti võiks meid ikkagi pragmaatiliseks teha. Nii kliima kui naabersuhete osas. Eksole. 

MIks vanainimesed kurjaks lähevad ja kuidas sellest hoiduda?

Kaasamõtlemiseks teile üks teema. Ega ma targutada pikemalt ei tahaks, lihtsalt viimase nädala kuum teema, millega end rakkes hoida, sest vanainimesed... Kaks näidet, mõlemad üle 80 :

Kodune, ratastoolis, lapsed käivad kord nädalas, helistavad iga päev. Ise teeb süüa ja peseb pesu, aga korterist välja ei saa. Kõik on pidevalt halvasti. Valed söögid, liiga vähe või liiga palju. Lapsed käivad liiga harva. Korter on liiga külm jne. Tähelepanupuudus, tervisejamad, lootusetus ja eluväsimus. Negatiivsus ja kurjus. Lämmatav suhtlusvaegus. Noorena äärmiselt tasakaalukas ja tore, kannatlik inimene.
OK, ütleme, et tervis dikteerib ja vähene suhtlus painab, igavus? 

Teine näide. Ei seisa pudelis ka paigal. Kimab rulaatoriga ringi, sõbranjed siin ja seal. Käib ise külas ja nood käivad temal. Lapsed teevad remonti, toovad uut mööblit, käivad pea iga päev vaatamas. Lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed. Suur pere. Ise käib poes, turul, kraakleb naabritega ja saab oma remondiasjad korraldatud. Teeb aiatöid. Väga aktiivne, tervis hea. Majanduslikult heal järjel (ei sõltu pensionist). Aga ikkagi järsku muutunud kiuslikuks, kurjaks. Just viimasel aastal. Selline ergas viitsütik terve elu olnud, aga mitte kibestunud, kõrge eani elukaaslasega koos. Kõik nagu pealtnäha hästi. Miks tekib negatiivsus? Ja selline lämmatav (teistele) suhtlus isegi kui suhtlust oleks nagu kamaluga. 

Kuidas sellest hoiduda? Kuidas mitte muutuda hirmsaks vanuriks, kellest kõik suure kaarega mööda käivad? Öeldakse, et hoia tervist, ole aktiivne, õpi, loe, ole sotsiaalne. Aga tundub, et mingist vanusest ei loe see ka enam. Või on siin introvertidel pisut lootust? Et kui ei ole selline "hammastega raadio" tüüp, ei ole ka ohtu? (öelge, et jaaa). 

Või pigem on see paratamatu, et ükskord nii läheb. Lihtsalt naudime siis olusid, kuniks elu? :) Et paarkümmend aastat veel ja kõik pagevad kabuhirmus? :)

Nädalateema, ausõna. 

Milline aasta?

 Nüüd vist juba tohib kokkuvõtet teha?

Kui ma üritasin meenutada, mida ma käsitööalaselt sel aastal teha jõudsin, siis ükskõik kui palju ma poleks ka oma asju dokumenteerinud, seda mahtu, mis kooli jaoks tehtud sai, ei suuda ma kuidagi ühele pildile saada. Ütleme siis nii, et suuremad asjad on siin koos, aga peale selle oli veel pisikesi viltimisasju (kõrvarõngad, linnukesed, võtmehoidja), kaks nahast kotti (käsitsi õmmeldud), hunnik kõlapaelu, kõikvõimalike tööproove ja kavandeid. 

Ma ikka päriselt ka veel ei usu, et ma kooli lõpetatud sain. Praegu kipub hoog maha minema, kuigi kundedele olen ikka saanud tellimused täidetud. Aga jah, pisike 2021.a kokkuvõte siis pildis olgu siin blogis ka rippu:

Linaseid linikuid oli muidugi rohkem ja rakendus oli Liliinas juba tehtud, aga õppimiskogemusena väga põnev kudumine (pilud!). Samuti neid erinevaid randmeid oli rohkem (Kihnu, Ruhnu, lapiline, jne) ja kangastelgedel kootud tööproove (linased, puuvillased + erinevad villased). Äge aasta oli, aga hea et ta on otsa saamas. 

Lisaks väljakutse nimega "remont", mis pole siiani läbi ja taustal käib meilides maadejagamine teemal "mis lepingujärgselt peab olema tehtud ja mis veel ei pea". Natukene jõudsin ka kodus oma tempos ja maitse järgi kõpitseda. Magamistuba ning köök on korras, vannitoas kannatab ka olla juba. Uueks aastaks jääb siis elutuba ning panipaik. Tark ei torma :)

Et aasta oleks "täielik", saime juunis vahetult enne puhkuseperioodi salajase vihje, et meie tiim on kellelgi pinnuks ja pole nagu vajagi teist. Et septembrist plats puhas ja RIF. Mitte kellelegi ei tohtinud rääkida, ka oma tiimiliikmetele. Tööd tuli teha nagu ikka, täie tambiga. Päris "hea" motivatsioon oli sügiseni tööd rabada, eriti augustis, kus mul oli üks väga raske keiss ja keeruline müügitiim. Konfliktid, koolilõpu jaoks paari vaba päeva kauplemine, hirmpikad tööpäevad ja kuklas küsimus "mis mind motiveeriks?" :) 

Ja siis nagu maa alt uus võimalus kandideerimiseks, valituks saamine, üleviimine ja vahetult enne kooli lõpueksamit uuele ametikohale asumine. Huh. Preemiaks ostsin omale naiivses stiilis joonistatud sõnumiga värvitahvli. Minu meelest oli see nii kõnekas, et ma ei saanud seda Viljandisse jätta: 

Viljandis oli meil detsembris mitteametlik lõunasöök ja kutsetunnistuste kätteandmine. Teel sinna otsustas suur kari kitsi teele joosta, kuid viimasel hetkel siiski tee serval seisma jääda... Sain pidama ja auto minu aga samuti. Ilusad loomad olid, 7 noort kitsekest nagu muinasjutus! Kaitseingel volume 100 :) Ja kõik need klapitamised teemal "töö-kool-praktika-remont" - kõik lihtsalt sujus päevapealt! Ilge närvikulu ja emotsioon stabiilselt... 

Last but not least, aasta viimasel nädalal on seltsimees vanurloom korraldanud meile kodus mitmeosalise "visa hinge" sarja. Kolm kliinikut (ühes lühike tööpäev enne jõulu ja pole ultraheli, teises on ultraheli, aga palju kahtluseid arvamuse osas, kolmas on lahti 24/7, päästab pühad ja asjalik noorarst). Tuisus tukkumine ja öised kakarallid, kusjuures keegi täpselt ei tea, mis siis juhtus. Kas lihtsalt vanadus rabas jalust või siis miskine mürgitusjama. Ta armastab õues lund ogara kiirusega sisse vohmida ja pimedas alati ei näe ju. Igatahes on praegu kombes, nõuab kanafileed ja kosub. Uuringud jätkuvad, olen positiivne ja naudin talvepuhkust. 17 aastase karjääri jooksul pole nii rahulikku puhkust veel olnud. Keegi ei tüüta, helista, meilides on vaikus ja mulle ei tule isegi töö meelde. Jumalik!

Aga jah, lõpetuseks ütlen, et olge tublid ja vahetage see vastik aasta lõpuks ära! Ma väga loodan, et uus on igas mõttes parem. Ja seekord ma mõtlen seda kogu hingest ja tõsiselt! 

Nädal pidźaamas

Oli huvitav nädal. Lõpuks ometi sain aasta tagasi planeeritud opile PERHis. Mõtlesin, et kirjutan sellest veidi, sest ise ahmisin iga infokildu enne ja pärast, mis aitaks paremini hakkama saada. Tegemist oli siis sapipõie eemaldamisega. 

Aasta tagasi, regulaarse terviseauditi käigus avastasti mul kivid ja suunati eriarstile. Kuna ma muidu olen terve nagu purikas ja arsti sõnul "noor inimene", siis oli kindel soovitus lõigata. Sümptomid? Jah, mul on ikka vast 5+ aastat olnud öösiti sellised paaritunnised valumaratonid. Arvasin siiani, et stress ja toitumine, et lihtsalt gaasivalu ja mingite asjade koosmõju, aga kive ei osanud kuidagi kahtlustada. Õnneks oli viimane terviseaudit hästi põhjalik ning siis selgus tegelik põhjus. 

Kartsin muidugi väga, sest haiglatega kokkupuude oli siiai minimaalne. Samas üks 3a tagune pisiop päevakirurgias oli väga OK ja inimesed mu ümber abivalmid ja positiivsed. Lootsin, et ka seekord. Praegu võin öelda, et polnud ka sel korral midagi viga, lihtsalt süsteem on kohati minu silmale nii jabur. Aga selle kompenseerivad mingil määral siiski inimesed, kellega kokku puutud. Nii et kui sul on sama teema kunagi ees - sa elad selle üle :)

Mõned asjad ehk, mis tasuks ilmas pidada:

- varu tugevaid valuvaigisteid koju - Ibumax 400 ja Paracetamol 500mg. Sellest on valuravi voldikus ka, mille annab sulle enne oppi testide tegemise ajal arst. Aga tasub meeles pidada, et osta rohkem. Esimesel 4 päeval võtsin valuvaigisteid alguses 4h, siis 6h kaupa. Neljapäevast alates vist venitasin 9h-ni.

- varu haavaplaasteid, sest sa pead kodus ise hakkama 48h pärast neid vahetama. Parimad on Mepore 9x10cm plaastrid. Lisaks on hea haavavõrk, sest üks nendest laparoskoopia "aukudest" on üsna pika haavaga ning mul veritses peale pesu pisut. See võrk on niiske ja hoiab, et plaaster ei kleepuks värskele haavale. Mulle plaastritest ei räägitud ja kolmandal päeval oli katsumus pressida end autosse ja käia apteegis :) Ma sain hakkama! Tegelikult arst ütles ka, et kui on pehme puuvillane särk, võib proovida ilma plaastriteta olla. Mul kaks haava jäid kohe vabaks (küljel, pisikesed) aga naba ja rinna all olev suurem on sellise kehva koha peal, et kõik liikumised käivad "läbi" (aevastus, naer, köhimine, kummardamine jne). Nii et seal ma ikka hoian veel. 

- toitumisega on täpselt nii nagu netis kirjutatakse - INDIVIDUAALNE. Kirjutan kohe suurte tähtedega, sest täpselt nii ongi. Mul on paar tuttavat, kes analoogse opi läbi teinud ja no kõigil erinev kogemus. Mul on nüüdseks nädal möödas ja mõned tähelepanekud:

    - kohvi joon piimaga ja suhkruga, aga ainult hommikuti ja pool tassi (vanasti mitu päevas);

    - kaerahelbepuder on ok, aga moos või marjad - ei-ei-ei. Iiveldab ja painab;

    - teraleib - ei, sepik - jaa;

    - jogurid, eriti koorene kirsijogurt ja skyri joogijogurt on elupäästajad, teisel peval sobisid vaid need.

Muidu oli nii, et sõin pühapäeval korralikku lõuna, õhtul jõin jogurtit. Esmaspäeval oli op ja siis ei tohi süüa ega juua (keelatud, muidu ekib lämbumisoht kui oled narkoosis). Ärkasin keskpäeva paiku,  kella 2-3 vahel hakati juba jalule ajama ja paluti proovida kõndida. Süüa ei lubatud, ainult leiget vett.  Mangusin kella 16 paiku ühe banaani, sest kõht oli jube tühi ja pea käis ringi. Õed arvasid, et pole hea mõte, aga neil hakkas minust kahju. Ja neil oli õigus :) Piisas ühest ampsust ja külma vee lonksust, et oksele hakata. Nii et kuulake õdesid! Muide, kaasaegsed oksekotid on ägedad :D

Võtsin küll kaasa kudumise ja raamatu, aga tegelikult ei jaksanud isegi alguses tõusta. Peamisel magasin, aga katkendlikult, sest taastumisruum on üks suur saal, patsiendid kardinatega eraldatud. Õed lobisevad jne. 

Koju aetakse samal õhtul, mina läksin ära 17st. Alla ise ei lubatud minna, kas tuleb saatja üles päevakirurgiasse või viib tore õde sind ratastoolis peamaja välisukse ette. Super teenindus :) 

Õed tunduvad küll alguses pisut "karuse" olemisega, aga leebuvad ja tegelikult on täiesti toredad. Riidesse tuleb ise panna ja see oli piin. NB! ära pane kingi kapipõhja, sa pead nad pärast kummardades kätte saama :D 

Kõige rohkem olingi hädas selle nn iseteenindusega. Taas mõtlesin, et ma pean ikka ühe esmaabikursuse kunagi läbi tegema, et oskaks elementaarset. Tagasi vaadates ei olnud ju midagi hullu ja eks nad teavad, mis seisus sa oled, kui sind koju nii vara ajavad. Aga mul oli ikka nõutus alguses. Et kas haav peab olema selline ja milline on "ilus haav?" Kuidas ma ikka neid puhastan ja milline reaktsioon on normaalne ja milline mitte. 

Kuts on olnud õnneks maal ema juures. Jalutama oleks saanud temaga ilmselt juba neljapäeval-reedel, siis tegin ise väikese ringi õues. Aga temaga kõndimise eripära on see, et vahel peab tassima ja tõsta ei tohi ma 6 nädalat. Songa tekkimise oht on. 

Üks nüanss veel. PERHi päevakirurgia seinal on silt, et kirurg küll avab lehe kui te soovite, aga ei lõpeta. Et perearst peab lõpetama. Tundub, et see pole päris korrektne. Minu riigipoolne perearst (keda ma pole siiani näinud :)), õigemini õde ütles, et ei, perearst saab vajadusel pikendada, aga ei lõpeta. PERH kirjalikult kinnitas seda, aga minu tööandja palgaarvestusfirma ei näe veel TVLi, sest arst pole kinnitatud. Kuna see on ka minu esimene pikem leht üldse, olen segaduses. Aga ma loodan, et kõik siiski laabub ja see leht igavesti lahti ei jää :D 

Seniks ilusat sügist! Ja ärge kartke, kannatada pole mõtet. Võrreldes opieelse ajaga on elu juba praegu ikka palju mõnusam. Ja see nädal pidźaamas kulus mulle üldises plaanis väga ära. Sain lugeda ja lõputult magada. 

Üks märkus veel - ära teksatega haiglasse mine, need ei pruugi pärast jalga minna. Opi ajal lastakse rindkeresse gaasi, et kaamera saaks tööd teha ja kirurg opereerida. See gaas on kehas ca 72h ja see tähendab, et sa käid ringi nagu pall. Mulle hetkel sobib vaid üks lahke kleit selga :) Noh, et olete hoiatatud või nii :) 

Kuidas ärritada inimesi?

Pole küll koerteteemasse ega ka mitte käsitööga seotud aga hea lugemine. The importance of stupidity in scientific research

Ma olen viimasel ajal puutunud kokku millegi täiesti jaburaga:

1) Inimesed solvuvad hingepõhjani kui sa mingis teemas lähed natuke süvitsi ja küsimuste tekkides julged neid ka esitada. Ma olen muidugi vahel friik ka ja jään detailidesse kinni aga kui on tegemist mingi institutsiooni alusdokumentatsiooniga ja kuskil tekiks nagu lühis reaalsuse ja juriidilise raamistiku vahel, siis ikka ju küsid? Olgu siis need küsimused rumalad aga kuidas ma muidu asjadest siis aru saan? See näiline võimalus küsida alati ju ei rahulda või peaks? :)

2) Inimestel on hirmud ja need avalduvad väga jaburates olukordades. Nt ei ole soovitav avaldada arvamust xxx kohta kui temast sõltub midagi. Et tegelikult ka on nii või? Aga kuidas ma siis tagasisidet annan, mul ei pruugi pärast enam meeles olla või on selleks ajaks juba lootusetult hilja.

Ma tean, kõige raskem siin elus on anda tagasisidet, mis ei ole üdini positiivne. On valdkondi, kus seda õpetatakse inimestele lausa eraldi programmidena ning sh konkreetselt kuni väljenditeni välja. See ongi omaette kunst ja enamik jamasid tuleb kommunikatsioonist või selle puudumisest. Aga see on vajalik ju, mis siis saab :)

Ma olen oma tööandja suhtes vahel kriitiline, nii mõistlikuse piires :) aga on asju, mida ma olen siin õppinud, mille üle ma olen uhke ja mis on peaaegu osa minu vereringest. Need kaks punkti siis. Ja mul on vahel nii raske just neis kahes punktis väljaspool tööasju end arusaadavaks teha. Et ma käitun nii nagu ma käitun sellepärast, et see motiveerib mind ja enamasti on see triggerdatud  siirast soovist asjadest aru saada.

Elu on huvitav.

Linase pitsi jätkamine

Kui kellelgi on häid soovitusi, kuidas jätkata linast niiti pitsikudumisel, jagage palun!

Kasutan kardinal üht poolilõnga (pleegitatud linane, ühekordne) ja see kipub kohati minema nii ebaühtlaseks, et pean osad õhemad kohad välja võtma. Niiviisi nagu näidatud salliraamatus ma ikka jätkanud ei saanud, praegu jätsin pikad otsad rippu ja pärast üritan kuidagi peita. Õhukese kardina puhul, mis vastu valgust akna ees saa olema, on see paras väljakutse, kuidas peita või jätkata nii, et ei jääks näha.

Raamile ma vist ei julgegi toda tõmmata, äkki annab veel kuskilt järele. Proovin pooleks lapatuna sohval venitada, äkki õnnestub.

Üldsegi mitte koerandus ega käsitöö

Kuidagi sarnases võtmes mõtted on liikvel blogides, mida ma aeg-ajalt loen. Ma ei hakka hetkel viitama, sest ma ei taha otseselt kaasa rääkida nendes kirjutatud mõtetele, vaid pigem jagada üht hiljuti loetud mõttekatket, mis pisut teemaga haakub.

Ma jälgin Ramit Sethi tegemisi tema blogis ning olen kunagi tellinud ka uudiskirja temalt. Osa nendest on minu jaoks natukene liiga ameerikalik (kuigi ma peaks olema ju selle maailmaga harjunud) aga osad on head, kohe väga head. Kopin siia viimasest meilist ühe lõigu, mis haakub kõige sellega, mida ma viimasel ajal isegi meeles mõlgutan. Mitte muidugi CEO tasemel aga üldse, võtmes "edukus", "vedamine", "eelised" jne.

As you get older, you’ll notice how many people lie to you.
And it is FASCINATING.
Once you recognize these lies, you can never go back.
For example, let’s take this interview of a big-name CEO. Someone asked him, “What advice would you give to someone who wants to do what you do?”
His answer: “My number 1 piece of advice to people is to discover their calling.”
Now just step back and think about this advice. It sounds logical, right?
Find your passion, find your calling, do what you love...
...but if you dig deeper, you’ll notice all the things he didn’t say:

• He never watches Netflix and doesn’t even own a TV
• Every Sunday evening, he spends 3 hours in the office planning out his week
• He’s always thinking about work. In the shower, while buying coffee, and yes, while eating with his family
• He works 60+ hours/week

Now, why didn’t he say all of this stuff?
The truth is, most people don’t want to hear about the hours he puts into working every single week. That sounds hard! It’s much easier to drop a soundbyte that people can feel good about -- even if it’s not 100% true.

Most people want to hear platitudes about success. They don’t want to hear the truth about what it takes to be successful.

Vähesed oskavad

Mõlgutan juba mitu päeva üht postitust peas aga kirja pandud ei saa. Aga vaevab ka, järelikult väljundit on siiski vaja. Märksõnadeks "iidolid", "õppimine", "oskused", "meistrite kultus", "kriitika". Ilmselt on märksõnu veel, iseasi kas ma oskan kõik oma viimaste nädalate mõtted mõistlikult-lühidalt kokku võtta.

Keskajal oli süsteem paigas - kõigepealt sai sinust õpipoiss (kui võeti ja kui olid eeldused), siis sell ja seejärel kunagi meister. Ma pole kursis, kas meister õpetas õpipoisse otse või läbi selli, ilmselt pigem läbi selli? Kas neil oli lubatud ka väljaspool süsteemi õpetada ja nõu jagada või oli see pigem rangelt reglementeeritud. Eeldan, et pigem jäigalt paigas, kinnine ja süsteemne. Aeg oli selline.

Nüüd ei pea ju enam olema jäigalt süsteemis, et õpetust saada. Mida rohkem on kogemusi, seda suurem peaks olema kohustus ja vastutus seda jagada. Muidu sõna ei levi ja oskus kaob. Eriti meistri sõna.

Kas kogemus peaks alati tulema läbi kriitika? Kas tagasisidet või õpetust saaks anda ka nii, et õpipoissi "lukku" ei löö ning motivatsiooni mättasse? Nii ja naa, jälle oskused. Kuidas vahendada midagi nii, et motivatsioon ei kao, seda oskavad kahjuks vähesed meistrid. Et inspireeriks, parandaks, paneks tahtma edasi õppida, sunniks arenema.

Eestis vist ongi nii, et kas kiidetakse taevani, mõttetult ja vahel lihtsalt sellepärast, et tuntakse ja tahetakse poolehoidu näidata. Asi võib olla täiesti keskpärane iseenesest. Mis ei tähenda, et positiivse toetuse andmine kuidagi taunitav peaks olema. Vastaspool lihtsalt puudub. Selline mõistlik tagasiside, millest ka midagi õppida oleks.

Kellelegi ei meeldi kriitika, eriti kui see tuleb nagu noaga makku. Ma natukene liialdan aga te saate aru küll, mida ma mõtlen selle noa ja mao all. Aga millegipärast on nii, et kriitika, eriti kui pärast järelemõtlemist leiad õigustatud nüansid sellest, on kordades tõhusam. Ma olen tööalaselt praadinud omas rasvas nagu pannile unustatud pannkook. Vaja on läinud vaid paari inimest, kes lihtsalt ongi oma loomult kriitilisemad aga kes kunagi ei rapsi niisama. Kuigi pean tunnistama, et see teadmine ja arusaam on mul tulnud ikkagi palju hiljem. Ai kui valusad olid need kogemused aga need vähesed korrad on mind ka suures plaanis palju mõjutanud ja muutnud. Ja ma ei räägi siin sellest kui keegi lihtsalt täiskuu mõjul rapsib, vaid ikkagi põhjusega kriitikast.

Võibolla me ei oska, ei viitsi ja ei taha. Igaüks saagu ise hakkama, õppigu omas tempos, mis meil sellega asja. Lihtsam on kuskil nuka taga klatsida kui avalikult oma renomeega riskida, eksole. Või siis see teine äärmus, et miks peaks keegi kedagi tasuta õpetama, omast vabast ajast oma kogemusi jagama, heldene aeg :P

Nagu usuks isegi sellesse aga on ju ka teisi, kes siiski oskavad. Õpetada, toetada.  Nii armsalt ja ilusti. Aitavad edasi, kiidavad pisut ka vähese eest, mida oled juba ära õppinud ja õhutavad katsetama, edasi pusima ja õppima. Ja seda viisil, mis pole lame ega lauskiidulaul (seda vast ei oota keegi tegelikult), vaid aus.

Aususega on ka jamad lood. Mulle omale tundub, et kui ma midagi uut teada saan või õpin, siis oleks aus seda kohe edasi jagada. Noh nagu hea anekdoodiga, kui kohe edasi ei räägi, siis läheb äkki meelest. Või et kui ma olen avastanud mingi vea või nõrkuse, või on sellele eraldi tähelepanu juhitud, siis on mul samuti tunne, et minust oleks aus sama märgata ka teiste puhul, sest äkki nemad ju ka ei tea aga tahaksid teada?! Mis siis, et sõnumi vastuvõtja võib saada minu aususest peaaegu shoki, kuna talle pole avalikult enne sellist tagasisidet antud. Ma ei taju seda, minu jaoks on sel hetkel too sõnumi edasi andmine nii oluline, et kõik muu jääb tahaplaanile.

Kuna õppimine on taas meie riigis päevakorral (1. september), siis ka need teemad rohkem esil. Laiemalt ja kitsamalt, erialaselt ja hobialaselt. Kaasamõtlemine lubatud :)

Ebamugav teema

Kuna hiljuti olen pidanud kokku puutuma isikuandmete teemaga, siis jätan siia ka märgi maha.
Pole küll otseselt blogitemaatiline aga oluline siiski.
Tundub, et minu tuttavate seas on kahjuks inimesi, kes pole teemaga kursis või lihtsalt ei hooli aga ok, teadmiseks siis! Käib nii telefoninumbrite kui aadressi jagamise kohta.

"Igasugune isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes inimese enda eelneval nõusolekul. See tähendab, et kellegi teise eest ei saa anda nõusolekut tema andmete kasutamiseks," selgitas andmekaitse inspektsiooni avalike suhete nõunik Maire Iro ERR.ee-le.

Link artiklile.

Õiglane hind paari kinnaste eest

Hea ja intrigeeriv lugemine Woolminti blogis.