Linnupete!

Oravake tuletas meelde, katsume siis järgida. Loe rohkem.

Edit. Maavalla artiklile lisaks võin oma lapsepõlvest meenutada, et meie kandis oli kägu just see petjalind. Alati käis võistlus, et kes esimesena ja millal kägu kuuleb. Kui see juhtus hommikul ja linnupete oli võtmata, siis öeldi, et kägu pettis ära. Teisi linde selles kontekstis ei mainitud.
Aga see petmine polnud kahjutegemise kontekstis, võimalik, et vanaema oli selle uskumuse lihtsalt omaks kunagi võtnud aga polnud juurelnud tegeliku tähenduse üle. Meil oli ikka pigem nii, et hommikukägu kukkus hoolt esmasele kuulajale aga kui linnupetet polnud võetud, siis võis selle korra meelest visata. Õhtune oli õnnekägu ja lõunane laisk kägu. Loomulikult ihkasid kõik just õhtuti esimest korda kevadel kägu kuulata :).

Huvitav on veel see, et maavalla jutus mainitakse kalkunit nagu oleks too ka kaugetelt maadelt naasev lind :). Kalkun on aga üks pull elukas küll. Mul on sellega oma suhe, mis baseerub hirmul ja pisut ka imetlusel. Iseenesest ju äge elukas, kirju ja mis hääl! Võigas kohati ju lausa.

Meie naabriproua maal kasvatas kalkuneid ja tal olid nood vabapidamisel. Maantee läks otse tema maja sireliheki tagant läbi ja sealt nõiduslikust hekist võis välja lennata kes iganes.

Kõigepealt oli tal üks hull hanepaar, kes võis sind mitu head meetrit taga ajada. Lapsele oli see kole kogemus, sest kui üks hani oma tiivad laiali ajab ja sulle susisedes järele tormab, siis on see üks ütlemata vastik asi. Rariteetsemad kujud, kes vastu hakkasid, said tunda ka õlale lendavat lindu, kes siis tiibadega üritasid sind uimaseks kloppida.

Kui hanedega läks õnneks, siis tulid kalkunid. Ma millegipärast arvan, et nad pole kurjad linnud :D aga see võigas hääl ja massi tekitamine hanede taustal mõjus... Kogemus polnud ehk nii hull, kui oli vaja lihtsalt hekist kuidagi mööda saada. Võis kiirendada juba varem ja tormata pooljoostes vajalik distants läbi ja loota, et mitmepealine kari sind ei märka. Või siis kimada jalgrattal nii palju kui jalad jaksasid vändata.

Keerulisemaks läks asi siis kui ema saatis naabritädi juurde mune tooma. Vai heldust, siis tuli ju hoovi siseneda ning ukseni jõuda. Lisaks linnukarjale oli naabritädil kaks ketikoera, kes olid säetud just nii, et kui ühe ketipiirkonnast taganema hakkasid, siis oli teine sul sealsamuses kinni. Reeglina tähendaski see munatoomine kuskil teeservas jõlkumist seni, kuni naabritädi märkas või kuulis ning appi tuli. Telefone meil siis polnud.
Eks temaga pahandati ka aga sest polnud mingit kasu. Hiljem kui ta vanemaks jäi, siis lõpetas eksreemlindude pidamise ära ja jättis vaid kanad, jänesed. Siis oli palju toredam külas käia, eriti lahedad olid jänkud.

Aga tulles tagasi kalkunite juurde, siis viimati nägin ma neid Kurgjal, talumuuseumis.