2022

Mul ei meenu hetkel, mida ma sellelt aastalt soovisin, aga ju midagi kergemat, sest 2021 oli ju koolilõpu spurt ning remont, lõputu. 

Nagu naksti saab ka see aasta kohe otsa. Kas oli kergem? Mingis mõttes kindlasti, kool oli ju läbi. Remont siiski jätkus, rõdule saime alles suve hakul ja see oli tore suvi. Käisime Haapsalus ja Hiiumaal ning need pikad soojad kudumisõhtud jäävad sellest aastast kindasti meelde. Muidugi varjutas kõike see, mis Euroopas sisuliselt ukse all toimus. Šokk ja masendus, olid kevade märksõnad. Mingil hetkel ei olnud isegi motivatsiooni, et kodu seestpoolt korda teha. Kuidagi nii mõttetu tundus kõik... aga inimene väsib, kuigi see kõlab natukene.. hmm... mugavalt? Kas ka mõistetavalt? Eks aeg näitab. 

Käsitööaasta oli võrreldes eelmisega tagasihoidlikum, aga peale koolispurti oli minu meelest see ka ootuspärane. Kududa meeldib mulle siiani. Valmis sai beebitekk, telliskivipunane mittehaapsalusall (külgekootud pits), elutoa remont. Kõige ägedam osa aastast algas sügisel kui kohaliku perekeskuse toel kudumiskursused käima läksid. Naised on toredad, motivatsioon on laes ja mulle väga meeldib nendega koos kududa. Reedestel õhtutel on teine jume!  Õppisime sokke kuduma ja rahvuslikke kindaid, alustasime ka erinevate tehnikatega, aga nendega jätkame uuel aastal. Plaane on palju nii mul kui nendel :) 

Kindad, mis naistega koos kursustel alustatud said, tulid eile õhtul varrastelt ning siin nood on. Hiiumaa kindad, meenutamaks suvist trippi. Kootud on need mudellennunduse poest soetatud traadist tehtud varrastega. Aitüma, naabrimehele, kes viitsis neid lihvida. Vardad on hästi vastu pidanud!  Kinnaste eeskujuks oli ERM A 290:706/b, ainult pöidlad lahendasin teisiti. Küljekasvatuse tegin ka. Lõngaks ikka Saara HEA kindalõng 10/2, vardad 1.2 mm. Kindad kaaluvad 49g. 

Ka klientidele tuleb olla tänulik! Kursuste käimalükkamise ja põhitöö kõrvalt ei jõudnud palju, aga siiski - ühed jõulupunased ja teised suitsusinised. Ja eelmisel talvel ka ühed ploomipunased, aga nendest mul siin vist pilti ei olnudki. Panen siis nüüd, olgu kõik ühes kohas!

Pleedi küll paar korda maale kuduma jõudsin, aga valmis too ikka pole, ju ootab oma õiget aega.

Meriino-siidisegune lõng koos ühekordse Aadega vormus imeosoojaks hõlstiks, aga kaelus ootab veel lahendamist. Põhimõtteliselt valmis, aga pikk varruk kipub hõlma alla tirima, nii et ootan ideede palangut. Aga soe on too hõlst küll, mulle nii väga meeldib see lõng! Ja selline "less is more" lahendus oli lihtne kududa kah, hakkad aga otsast minema ja vaatad, kuhu välja jõuad :)

Valmis sai ka lihtne ja soe kardigan, millelel tuleks hõlmadele sissepoole õmmelda tugevdav pael ja pilte teha. Ma olen tegelikult sellega juba käinud ka, aga kuna see sai kootud eelmisel talvel, mil ma olin ca 15kg raskem, siis on see sosukamps mulle tsipa suur. Paksu ja sooja lõnga häda on mul alati olnud, õudselt tahaks selliseid kampsuneid omale, aga õigeid kandmishetki on jube harva. Liiga soe lihtsalt! Kapp on täis ja ootab kandmist, ära anda muidugi ka ei raatsi. See lõng tundub olevat potensiaalne topitaja, millest on natuke kahju. 

Väga oluline detail kampsunite juures on taskud!

Üldises plaanis tuleb olla tänulik. Uus ülemus on toeks, on tööd ja võimalusi, minuga arvestatakse ja töö on saanud väärilist tagasisidet. Tiim on professionaalid, ülemus kohati karm ja nõudlik, aga see motiveerib. Mul peab olema alati minust mitu korda targem, mõistlik ja õiglane boss, siis mul on huvitav. 

Arved on makstud, lemmikraamatud riiulisse soetatud ja lõngadele kulus ka üksjagu. Elekter veel ei pitsita, see šokk tuleb ilmselt aasta pärast alles kui praegune pikaajaline leping uuendamist vajab. Euribori tõus ilmselt hakkab enim mõjutama liisingulepingut, aga ehk jaksan ikka. 

Koerakene jääb vanemaks. Aasta tagasi oli üks kulukas arstide trett, aga tuli kenasti välja. Siis sügisene hambamaraton, mis päädis kahe opiga. Mutike oli väga tubli! Nüüd naudib talvemelu ja seda, et inimene endiselt kodus töötab. Kui naistega kudumas käin, tukub ukse taga ja ootab. Tema meelest võiksid ka kodused koerad kudumas käia, aga no ei võeta kaasa! Vanadusega muutub ta aina armsamaks, minu meelest natukene ka leebemaks. Ja külmakartlikumaks! Pean talle paksu sooja vesti kuduma :)

Sülekoer

Mina ei ole vanusega leebemaks läinud, lollust talun vähem kui enne ja kergem on vist ära tunda ka, mil asi veidraks läheb. Otsekohene ja uudishimulik endiselt. Õpetamiskogemus nõuab diplomaatiat ja see tuleb mul raskelt. Aga eks ma püüan, ikkagi töö sisuliselt. Aga otsekohesust ei maksa karta. See võib olla küll vastik taluda, aga harjub ja kasvatab paksu nahka. Ja kui otsekohesus on ausa sisuga, mõistetav, kuigi vastumeelne, siis see on inimesena hea start arenguks ja eneseanalüüsiks. Sisu on oluline ja põhilised ausad asjad. Pole mõtet kulutada aega jamadele, mis pikemas perspektiivis mõttetud on. Elu ei ole lõputu ja inimesel pole palju tegelikult ju vaja. Raamatuid, lõnga, koera ja aus olemist enese vastu ennekõike :) Eksju?

Mis veel sellel aastal siis oli? Sõjateema pööras mu tööelu peapeale, viimased 9 kuud ei ole ma sisuliselt saanud eriti tegeleda sellega, milleks mind aasta tagasi palgati või noh, osaliselt, sest kõigil ilmselt on see punkt, et "ülesanded vastavalt vahetu juhi korraldusetele". Natuke olen sellest kõigest väsinud ja mõeldes kõikide nende firmade peale, kes sealt ära tulid, "palju õnne" teatud osakondadele lisakoormuse saamise puhul. Teisalt taas, on põhjust kogemusele tänulik olla. Muutused on sageli head, kuigi me võitleme sisimas nende vastu, alati. Ükskõik, mida me ka väljapoole vahel ei väida. Mõtestatud muutused. Kasvõi lühiajalised kui tööalaselt vaadata. Kahtlustan, et naljalt sellist kogemust pisikeses kohalikus ettevõttes ei saaaks. Nii et taas, olen tänulik usalduse eest! Isegi kui ma selle usaldusekoorma all vahel ägan nagu kaamel :D 

Õppida on palju, meelde tuletada juba ka. Iga vist selline. Võibolla uus aasta võikski olla selline, mil taas õpiks midagi, aga seekord tööalaselt. Mälutreeningut ja baasteadmiste kordamist nt. (nali, osaliselt). 

Hääd uut ja vana siis, kallid lugejad. Kuniks elu ja rahu! Noh, et ikka oleks muidugi. 

Viimases UVs oli kriisioskuste koolitaja, konkreetne kuju. Mulle meedivad sellised pragmaatilised inimesed, kes räägivad asjadest nii nagu nood on. 10 sajandit elu sellises kohas nagu Eesti võiks meid ikkagi pragmaatiliseks teha. Nii kliima kui naabersuhete osas. Eksole.