No ma ikka koon

 Vahepeal said valmis ühed labakud, mis läksid näitusele. 

• Piirkond: Kivi-Vigala küla, Vigala
• Lõng: Saara Hea kindalõng 12/2, naturaalne valge ja must tallevill. 
• Vardad: 1.25
• Eeskuju: kindakatke muisist - https://www.muis.ee/museaalview/474654

Ühte pitssalli hakkasin ka kuduma. 

Tuuseldasin lõngades ja leidsin aastaid tagasi Shetlandilt tellitud ühekordse eheda kohaliku pitslõnga. Mõtlesin, et kaua too veel seisab siin, et hakkan otsast midagi proovima. Muster on Siiri Reimanni raamatust, kolmnurkne Hagakirjaline rätt, mida alustatakse laiemast otsast ja kootakse kohe algusesse äärepits. Igavene pussakas oli alustada ja silmuseid lugesin vist mitu tundi enne kui sain kõik klappima. Nüüd on üks suur isu muudkui kududa! 

See lõng on imeline, just selline õige iseloomuga ja ideaalne pitssalliks. Aga noh, arvestades palju  ma harutanud olen, läheb ikka aega. Ja seda ei ole üldse mõnus harutada, sest see "haagib" ning nupud ei tule ludinal lahti. Ettevaatlikult tuleb nokkida, et ei katkeks. No ise tahtsin ühekordsest kududa, eksole! Olemuselt naaatukene meenutaks nagu Midara pitsilõnga, mis mulle ka väga meeldib. Aga no küll ma selle rätikese valmis koon, hetkel on hull hoog sees ja püüan ikka igal õhtul peale jalutuskäiku ja tööpäeva vähemalt 2 rida kududa. Muster on nagu laululeht ja ilma pika joonlauata on keeruline järge ajada. Hagakiri on üks minu lemmikutest, aga seda peab ikka järjekindlalt jälgima, et õieti jookseks. 

Ootan juba nädalavahetust :)

Üks suvine rätt

Juunis koukisin kapist taas välja ühe pooliku pitsikudumise. Alustasin eelmise aasta augustis aga siis oli mul üks apsakas mustris sees, pidin harutama ja tuju läks ära. Seejärel tulid kudujad ja karm tööelu, sekka mõned paksud villased kudumised kah. Juunis aga tuli jälle isu pitsi järele ning Haapsalus peab kindlasti pitsi kuduma, hea oli minnes kohe poolik töö kaasa haarata.

Esimest korda siis tegin nelinurkset rätti ja panin pitssallile narmaid. Narmaid olin kunagi palju pannud, ema töö juures taskuraha teenides. Seal kooti ca 30cm laiuseid pakse villaseid pikki salle ja otstesse käisid narmad. Mul tädi teenis pinsilisa nendega ja mina vahel ka aitasin. Nii et kogemust oli :) 

Rätti võib vist klassikaks nimetada, muster pärineb teisena ilmunud ja juba köitest pisut lagunema kippuvast raamatust "Haapsalu rätt", mustri nimeks on "Lehekiri" ja selle salli originaal on Eesti Rahva Muuseumis. 

Mida aga klassikaks nimetada ei saa, on räti värv. Kui klassikaline on valge, siis mulle hakkas suvel Haapsalu pitsikeskuses kohe silma selline haapsalulik sinine toon. Siis veel polnud udust aimu, mida ma sellest kooksin, aga ostetud see lõng sai. Nagu ikka, suveniiriks ja keskuse toetuseks, igal aastal midagi :)  Meenutab see värv mulle Haapsalu vanu ja ilusasti renoveeritud puitmaju. 

Õige värv on sellel pildil

Äkki kunagi saab ilusamaid fotosid ka. Rätt on nii suur, et kuskil toda kaunilt eksponeerida on keeruline. Kootud osa laius ja pikkus vastavalt 124cm x 143cm, kaal 123g. Narmad panin hiljem, peale raamimist. Narmaste pikkus on 16cm ja nendele kulus ca 75g, olin mures, kas lõngast tuleb välja. Tegelikult oleks võinud paar lõnga veel lisaks võtta narmakimbule, aga eks ma siis järgmisel korral tean. Mul on juba üks uus silmapiiril... ilusa mustri ja kobedate narmastega. 

Eestis on ilmunud pitsiraamatuid palju, aga detailsemalt narmastest väga juttu ei ole. Peale selle, et kasutati ja saadaval on ka pisut pildimaterjali. Siit ja sealt uurisin ka, aga see on selline tunde küsimus. Lahendasin seega iseenesetarkusest :) Proportsioone vaatasin muisi fotolt ja siis katsetasin ise paksust. 

Minu meelest tuli hirmsuur rätt. Ma ei tea, kuidas neid õrnu vanasti kanti, et nood kuskile ei takerdunud, narmad pusasse ei läinud ja mustri ilu välja paistis. Kindlasti ei ole see selline aksessuaar, mille kuskile ülerõiva alla topiks. Enamasti kannad kaasas nagu vanasti suurrätte. Ma vist ei raatsi üldse kanda, mulle omale väga meeldib, toon ja tunne. Aga apsakaid on ka sees, kõige lihtlabasemas osas ja mitu. Muidugi nägin ma neid siis kui ese oli raamitud... Aga see on minu esimene hiigelsuur ja kannan uhkusega!

Venitasin, mis ma venitasin, aga päris ruutu ei saanudki. 

Kuidas mood muutub ja asjad sellega seoses

 Nagu ma eelmises postituses mainisin, on käesoleva trendi kohaselt pitssallid läinud hõredamast tihedamaks. Ma hakkasin varahommikul (ma ei saa selle leitsakuga magada) vaatama, kuidas see muutus on kajastunud Haapsalu pitsi alastes trükistes.

1. Kunagi aastaid tagasi käisin ma rahvaülikoolis (minu meelest ei olnud siis veel kursused liidu nime all või ma lihtsalt ei mäleta enam) Haapsalu salli kursustel, mida juhendas Aime Edasi. See võis olla ca 15a tagasi kindlasti, sest alates 2009 olen ma juba järjepanu pitsipäeval käinud (vanasti teise nime all) ja see kursus oli kindlasti enne kui ilmusid Saara esimesed pitsiraamatud (2009 ilmus Haapsalu Sall). Need olid ajad kui osadel oli veel kapi põhjas Ogre pitslõngu, aga kvaliteetse lõnga leidmine oli paras väljakutse. Rees hakkas Austria peenvillasest rääkima hiljem. Midara võis siis äkki juba müügil olla... 

Kursuse juhend on mul alles ja tihkelt kommentaare täis kirjutatud. Varraste osas on järgmine info: vardad puidust nr. 3.0; 3,5.

2. Aastal 2009. esitleti lõpuks ometi trükisõnas ilmunud põhjalikku ülevaadet Haapsalu sallikudumistraditsioonist, ilmus "Haapsalu sall", millel ka kaunis pildiline ajalooline ülevaade ning palju vanu traditsioonilisi mustreid ja ka uusi. Vaatasin ka seal varraste osa:

3. Peale "Haapsalu Salli" ilmus raamat rättidest ja seal on sarnane info. Seejärel olid autoriraamatud, milles põhiprintsiipide osas viidatakse nendele kahele.

4. 2016. ilmus pisike vihik pealkirjaga "Koome koos Haapsalu salli" ja sealt tuleb juba muutus, mis kõlab igati aktsepteeritavalt ja loogiliselt. Lõngavalik oli selleks ajaks juba suur (ok, meil on kõigil omad eelistused aga põhimõtteliselt) ja ma olen näinud, kuidas tugevad kudujad on just selle liiga pehme kudumistiheduse tõttu võistlusel põrunud. Kui panna tööproovid peale märjaks tegemist alusele kõrvuti, on vahe märgatav. 

Mustrid on vist ka muutunud? Peaks kunagi mustrite teemal ka miskise analüüsi kokku panema. Võibolla silm haarab valikuliselt, aga kuidagi tundub, et selliseid 50-realisi lillekobaraid on hetkel rohkem liikumas ja nende puhul on tihedam kude ägedam. 

Ei, ärge saage valesti aru. Tühja sellest võistlusest ja kaotamisest, eks saab ju alati paremini ja uuesti proovida, tore on ja hoiab vormis :) Mind lihtsalt hakkas huvitama, mis hetkel 2,5 varras aktsepteeritavaks sai. 

Pitsipäev Haapsalus, seekord 8.

Imeilus suvepäev taas mööda saanud. Linda Elgase uus raamat on ilmunud, samuti äärepitside komplekt - mõlemad Saara Kirjastuselt, ja pitsikudumise võistluse võitjaid 2019 on teada!

Mustriks oli seekord "Õunapuuõie kiri" (Aime Edasi ja Siiri Reimann), võistlusel osalejaid 16. Noorim 16 aastane.

Ilmaga vedas ropult, tagasiteel näitas kraad 24C.

Linda Elgas

III koht Anne-Ly Oberg

II koht Katrin Kolnes

I koht Liia Lees

Katrini töö

Võidutöö

Ajalugu lapates tundub, et see oli mul 10. kord pitsipäeval käia.

10 aastat tagasi juunis ilmus ka Saara Kirjastusel "Haapsalu Sall". Tekitasin siia uue sildi ka, et pitsipäevad ühte kokku koguda. Vanasti oli üritusel küll teine nimi ja numeratsioon muutus siis kui suurejooneline üritus kuursaali juures õues toimus. 

Järgmisel aastal jälle! Loodetavasti!

Suvi läbi!

Mul on alati tunne, et käsitöösuvi lõppeb Haapsalu pitsipäevaga. Sellest ka selline pealkiri siis. Eile oli taas selleaastane suurpäev Haapsalus ning melu missugune. Ma olen siiani väsinud ja uimane. Suhtlus värskes õhus väsitab kangesti, eriti minusugust poolekohaga introverti.

Oli moedemm, oli kudumisvõistlus, kooskudumine ning lõngamüüjaid ka.
Ma ei ostnud lõnga! (positiivne) aga soetasin mustreid, keraamikat ja osalesin loteriis.
Mul on "miljon" pilti ja filmiklippi, ma ei tea, kas ma jaksan siia ka midagi panna või ei.
Kiiruga laadisin terve hunniku materjali google drive´i, mida ma muidu ei kasuta (st seda accounti, teist kasutan kogu aeg) ja nüüd on mul mingi tehniline "kala" (pigem kahtlustan, et see "kala" on kahe kõrva vahel), mistõttu ma ei saa neid asju allalaadida.

Igatahes, uskuge mind, oli väga tore :)

Pitsikudumise võistluse võitjad sel aastal olid :


1.koht Kaidi-Kätlyn Reimann
2.koht Katrin Kolnes
3.koht Anne-Ly Oberg

Selle aasta mustri nimi on "Ristikheina kiri", autoriteks Aime Edasi ja Siiri Reimann.

Kaidi-Kätlyni töö

 
Palju õnne ja kohtumiseni järgmisel aastal! (st ilmselt ikka enne ka aga pitsipäeva raames siis järgmisel!).

Teen reklaami!

Pitsikalender!

Ülevaade

Üle pika aja said mõned käsitööasjad valmis.

Seda rätti ma hakkasin kuduma aasta tagasi, paralleelselt suure villase valgega. Valge sai jõulude ajal valmis aga tumedat ei olnud talvel eriti meelepärane kududa ning rätt seisma kevadeni. Tuli hiiglama suur, kuigi tegin nagu ma ikka teen. Pikim külg 2.40cm ning kaks külge 1.70.

Vardad 3,5 ja 4,5. Lõngaks Leedu Midara. Mustrist võtsin Siiri Reimanni viimasest raamatust Kersti Kaljulaiu kirjaga räti aga keskmise osa jätsin ära. Nii et ses mõttes Haapsalu rätt ei ole aga suur pitsrätt ikka. Üks apsakas on ka, kes teab, see teab. Peaaegu olin valmis räti ära harutama aga mõistus tuli koju.

Eile ja täna hommikul, suure kuumalaine ajal õmblesin vardakotte. Meil tuleb üks võistlus külaseltsis, millest kunagi pikemalt. Ja sinna oli vaja vardakotte.

Tegin lihtsa, ühevärvilisest riidest. Juhised võtsin Kihnu käsitööraamatust. Vooder on sees ning paelad käivad nii nagu peab. Õmblemine ei ole ikka minu lemmiktegevus, eriti veel kuumal suvepäeval.

Kuna masin juba väljas oli ja kodus ei olnu dmidagi selga panna, siis õmblesin kiiruga vanast kleidist pika seeliku.  Aga seda ma siin näitama ei hakka hetkel. Ilus voodriga pikk kleit oli aga ülemine osa kollaseks tõmbunud kapis seismisest. Lõikasin maha, harutasin luku ära, õmblesin kummile kanalid ning ajasin kummpaela sisse. Praeguste hullude ilmadega ideaalne.
Ma ei kannata üldse kuumust ja see lõputu leitsak on raske taluda.

Sitsjakk on ka valmis. Ei ole just 100% vanas võtmes, vaid pigem stiliseering, ütleme nii. Lõike sain ajakirjast "Käsitöö", Kihnu sitsjaki alusel tehtud siis.

Just said valmis ka ühed käpikud aga need läksid pessu ja kuivama. Nii et jätame midagi järgmiseks korraks ka :)

Pitsi ja satsi

Väike progressinäide. Harutan ja koon, harutan ja koon, lõpuks vist sujub...

Pitsipäev

Ilmaga vedas, pisut saime vihma aga üldiselt oli päikseline! Rahvas oli, kudumisvõistlus toimus, loterii oli, lõnga ostsin :P Palju tuttavaid nägin! Pilti tegin minimaalselt, sest sel aastal proovisin vabatahtliku tööd ja aitasin pisut letis. Põnev oli ja natuken hirmus ka, uus kogemus ikkagi. Aga vist saime hakkama :)

Valmistumine moedemmiks

Kuningliilia kiri. Autorid Siiri Reimann ja Aime Edasi.

Kõigile pakuti torti!

Suur pildigalerii on väljas Haapsalu pitsikeskuse kodulehel.

Natukene värvidega mängimist

Suvi hakkab lõppema. Vihmaste ilmadega on väljas hullult tigusid, mul on alati kiusatus neid pildistada. Nad on nii lahedad elukad. Vahel Rosin nügib neid ninaga kui peab minu järgi ootama. Siis tõmbab tigu end kotta ja natukene konutab seal. Aga loom pole ju kuri, ninaga pisut torgib. Üldiselt istub niisama, sest tema arusaam jalutamisest ongi värske õhu käes istumine ja passimine.Nii et inimene võib asjatada kaua tahes, peaasi et saab õues olla.

Eile kui ma palusin edasi liikuda, haigutas selle jutu peale ainult. Jube igav eksole!

Maja Haapsalus

Tamm, kus vahel näeb oravaid. Aukartust äratav puu, kuigi suht nooruke alles. Aga midagi on tammedes, mis mulle meeldib.

Rätid edenevad.
Heartbeat´il saab äärepits kohe valmis (see on ridade poolest pikem kui teisel rätil), presidendi kirjaga rätil koon põhiosa ja natukene tegin mustrit ringi. Eks kunagi näitan, hetkel liiga vähe kootud, et mingit muljet saaks edasi anda. Seniks siis vaadake valget. Silmuseid pole palju vardal aga kuidagi õhtud on nii lühikesed töönädala sees, et palju kududa ei jõua. Kui hästi läheb, siis üks rida edasi-tagasi õhtu jooksul.

Ja pühapäeval on Haapsalus pitsipäev! Hoiame siis pöidlaid, et ilm ikka ilus oleks (nagu alati).

Haapsalus

Jah, käisin jälle. Kudumas ja kohvitamas, seal on niiiiii mõnus :)

Koon hetkel kahte rätti korraga - Meeli Venti "Heartbeat"i ning Siiri Reimanni President Kersti Kaljulaidi kirjaga rätti uuest rätiraamatust. Tumesinine päevavalguses kudumiseks ning lambavalge õhtuteks. Pitsikeskusest ostsin üle pika aja jälle lõnga, tumekollast Head pitsilõnga. Võibolla tuleb sellest kolmas kudumistöö veel, et oleks vaheldust.

Linasest kardin

Lõpuks on too siis valmis.

Ravelry´s on kirjas, et alustasin 26. juulil 2016 aga see pole eriti hea näitaja minu puhul. Ma koon asju tuju järgi, vahetan poolikuid projekte ja vahel jäävad kudumid ka pikalt seisma. Nii et täpselt ei oskagi öelda, kaua mul sellega läks. Kõige aeganõudvam on muidugi proovilapid, silmuste arvutamine, motiivide sättimine ja jooniste tegemine. Kui muster juba klapib ja kuduma saab hakata, läheb kiiresti.

Alustasin Greta Garbo motiividega, vahele sättisin triibulised paneelid Helga Rüütli raamatust. Alguses oli plaanis ka äärepits alla teha aga kui kardin valmis oli, tundus, et kohe üldse enam ei sobi. Nii jäigi selline lihtne ja lakooniline muster ainult. Kuna aken on üsna lai, siis kardinapuu ainult otsest kinnitatuna sirge ei püsi. Keskele tuli ikkagi panna toetuskonks ning see tingis ühes tükis kootud kardina puhul ülaserva pisikese vaheosa kudumise. Alguses see mind häiris aga nüüd, kui kardin akna ette sai, ei sega üldse.

Tihedus tuli täpselt paras. Ühekordse kudumine on muidugi omaette teema, mingil hetkel hakkab muster pisut viltu kiskuma aga tundub, et venitamisega sain sirgeks ja hetkel hoiab. Kahekordsega oleks jäänud liiga tihe, ma tahtsin just sellist päevakardinat, mille alla käib õhtuks ribakardin varjuks.

Materjal: ühekordne linane, valmis kardin kaalus 187 grammi.
Vardad: 3.0 ja 3.5
Motiivid: "Greta Garbo" Haapsalu salliraamatust ja "Triibuline" Helga Rüütli raamatust.
Mõõdud: 336 x 105 cm

Venitamine oli omaette teema. Ei olnud nii suurt pinda, kuhu laotada ja raamid ka pisemad. Samas raamile ei julgeks panna ka, sest see materjal oli kohati ikka suht ebaühtlane. Tegin elutoas sohva lahti ja hakkasin otsast nööpnõeltega venitama. Kaks kolmandikku kuidagi mahutasin ära, teise osa lihtsalt laotasin venitatud osale peale ja pärast aurutasin õrnalt murdmiskoha läbi räti ära.

Nalja sai sellega ka muidugi. Kui astuda liiga sohva servale, viskas keskelt magamisasendisse pandud seljatugi end üles ja kiskus kardina kaasa. Siis tuli kõik uuesti sättida ja tagasi venitada. Seina ja ülemise serva vahel oli jube vähe ruumi ronimiseks, jalad väsisid ära ja selg jäi kangeks :))) Kerge tüdimus oli juba kallal aga valmis ma ta lõpuks sain. 

Kududa on linast kordades mõnusam kui klassikalist villast (või siidist, mis ei ole minu lemmik). Kui ikka silmus maha libiseb, jääb too fikseeritud asendisse ja lihtne on üles korjata. Ka harutada on kerge. Nuppe aga pesuga ühtlasemaks ei saa nagu vahel villasega on. Nood jäävadki suht samad kui kududes, ses mõttes peab pisut rohkem sättima kui väga perfektset tulemust tahta.

Mõnus kogemus oli! Arvan, et selline kardin viimaseks ei jää.

Rosin Haapsalus

Reisisell käis sõbrannadega Haapsalus puhkamas. Kolme päevaga ligi 18km kõndimist, Rannarootsi muuseum, "Peetrikesega" linnatuur, Pitsikeskus, Kuursaal, poekesed, kohvikud, kolm näitust, lossivaremed. Loom kõndis nagu vana sõdur, reipalt ja protsessimata kõik kaasa. Ööd imelises katusekorteris, ühised söömaajad ja chill. Ilmaga vedas ropult.

Parim puhkus on puhkus koos lemmikuga!

Lapmann apartment - meie ajutine kodu

Luigel pojad

Koerasõbralikud söögikohad - Kuursaal, Müüriääre kohvik. Alati kausike veega koerale, kuursaalis isegi lisati jääkuubikuid.

Ilm oli võrratu - kaks päikselist päeva pikkadeks jalutuskäikudeks ning pilvisem muuseumideks-näitusteks-külastusteks.

Haapsalu - lugemisfännidele :)

Ahjaa, infoks - 13. augustil on pitsipäev!!!

Uus pitsiraamat!

Jaa-jaa, ma koon

Mul lihtsalt on käsil tööd, mis nõuavad palju aega ja kõike muud on ka vaja teha, nt peale puhkust taas tööl käia. Puhkus oli mõnus aga lühike nagu ikka. Lugesin läbi 3 raamatut ja alustasin neljandat, vaatasin ära kaks uut Eesti filmi ning käisin loomakesega Haapsalus, kudumas ja kohvikus.

Nädalavahetusel proovisin poolikut kardinat akna ette, et kas jääb väga tihe või ei. Muidugi ilma venimata ei saa mingit muljet aga tundub siiski, et ei ole hullu. Valmis on umbes pool kogupikkusest, alla tuleb ka äärepits.

Kui nüüd ikka laius klapiks, silmused said üles loodud proovilapi alusel aga selle linase venitamine on omaette teema. Ja kui keegi teaks, KUHU ma oma märkmed panin, võiks vihje anda. Mäletan, et koristasin mitte väga ammu oma käsitöökasti ja kladesid põhjalikult ning sorteerisin materjale. Ilmselt on pandud "kindla käega" ära :)

Sõrmkindad panin hetkel ootele, üks on valmis ja teisel mustrit kootud umbes sentrimeetri jagu.