Mõtlesin, et panen kirja ka eilse päeva, sest see erines totaalselt sellest eelmisest ja oleks mõnes mõttes tasakaaluks.
Ärkan kell 5. Ilmselt on selline ärkamine tingitud sellest, et eelmisel õhtul tuli tänase kõne jaoks üks mahukas dokument ettevalmistada ja sellega läks pea 21ni. Mul on alati kehv uni kui ma õhtul kaua töötan.
Vedelen voodis, loen öösel tekkinud kirjad läbi, lappan somet ja poole 7 ajal tõusen. On “linnakontoripäev”.
Keedan kohvi ja juurdlen, kas ja mida ma söön. Seedimine streigib juba pühapäevast saadik. Isu puudub, eriti kohviisu ja see on minu puhul veider. Siiski pressin sisse ühe võileiva ja pool kruusi kohvi. Loen uudiseid. Käin duši all ja kuivatan juukseid. Asjad pakkisin õhtul ära, seega on natuke rahulikum.
Kodust lahkun ca 8.15, on vihmane ja teeolud head. Sossi mäelt linna tiksun ummikus, aga üldiselt on suht ok. Kontorisse, laua taha (pargitud, lift oodatud) jõuan 9.10. Peale sekretäri pole kedagi, mis on meil tavaline. Kaalun, kas võtta köögist üks capu või ei, mis on taas märgiline, sest mul tavaliselt ei teki üldse sellist küsimust, pigem tarbin kontoris palju kohvi. Sees painab. Ühe siiski lasen masinal valmistada ja varun ka vett.
Töötan meilidega ja slackis poole 12ni, siis on esimene zoom. Arutame ülemuse ja kahe kolleegiga tööasju, hiljem draftime üht kiireloomulist dokumenti, millele on vaja sisendit õhtuseks kõneks usaga. Teeme pausi 13.50. Lippan alla sööklasse, tunnen üle kolme päeva lõpuks kerget nälga ja otsustan seašnitsli kasuks. 15 min hiljem raporteerin ülemusele, et olen tagasi ja me jätkame zoomis draftimist. Lõpetame 15.25.
Vahepeal on kogunenud hullult meile. Töötan nende kallal poole 5ni. Siis on järgmine zoom usaga, mis kestab tunni. Olen enne sada korda hoiatanud, et ma pean lahkuma kõnelt hiljemalt 17.30. Asjad on juba seljakotis ja jope toolileenil stardivalmis.
Kontorist saan minema 17.39. Õnneks ei ole liiklus nii hull kui viimati mardilaadale sõites ja ma jõuan Põhjalasse kudumiskooli 3min enne algust. Pargin ja traavin, seljakott seljas, otsejoones 4. korrusele.
Seekord on meil külas Riina Tomberg (Ruut ja Triip). Koome, joome teed ja jutustame 20ni. Leian omale Huiki stuudiost imearmsa peenvillase jaki, Ruhnu ainetel. Läheb ostuks! Ühtlasi teen reklaami nende toodetele - kindad, kampsunid, seelikud, jakid. Lisaks taaskasutusest leitud väärt esemete uuskasutus ja selle baasilt loodud kollektsioonid.
Peale tundi jalutan autoni, seekord on meeles parkimine lõpetada. Sõidan läbi pimeda ja vihmase ilma koju ning üritan autost emale helistada. Nagu tavaliselt, uus kuulmisaparaat ei toimi korralikult ja ema ei kuule. Oluline saab siiski räägitud.
Kuna nälg on järsku suur, haaran kiirtoiduketist friikad ja midagi juua autosse (joogid autosse 😀). Koju jõuan 21.35, aga enne on vaja pakk Omniva pakiautomaadist kaasa haarata.
Pakin kodus asjad lahti, loen kiirelt töömeilid üle, õhtuse olulise projekti kokkuvõtet ei ole. Seega võib magama minna. Jõuan veel imetleda oma kaunist Ruhnu-teemalist jakki. Harva kui ma leian omale asja, mis on kohe algusest “minu oma”. Heh, nii vähe õnneks vaja!
Kobin voodisse ja magan poole 6ni. Tere hommikust!
Ma olen emaga üle läinud praktiliselt ainult kirjalikule suhtlusele ( messenger) sest see on nii vaevaline. Ja hirmutav ka. Mul on mitu tuttavat, kel kuulmisprobleemid ja hoolimata moodsast tehnoloogiast muudab see elukvaliteeti ikka väga oluliselt.
VastaKustuta