Millised olid teie lapsepõlve lemmikmultikad?

On täiesti võimalik, et need multikad, mida ma praegu pean kuidagi oluliseks ja millest on eredamad mälestused, ei olnud vast alati need, mida ma lapsepõlves pikisilmi ootasin. Aga kuidagi on need minuga kaasas olnud siiani ja mida aeg edasi, siis olulisemaks muutuvad. 

Läbi aegade on minu lemmik "Siil udus". Ma ei tea, miks mulle see nii jubedalt meeldis ja meeldib. Tsitaadid on siiani kasutusel ("segane!", "uhhuu!"). Selle filmiga kaasneb miskine fluidum, vaatad ja lähed kaasa. Meenuvad kõik need udused päevad ja valged hobused :)

Teine, mida ma ka armastan, on "Kunksmoor". Ma pole kindel, et ma lapsena kõiki raamatuid lugesin, aga film oli peas. Vahel tahaks isegi kuskil saarel elada ja teed pannkookidega teha. 

Meenuvad veel  "Kilplased" ja muidugi "Karupoeg Puhh" ("mett ja kondenspiima", "Kes hommikuti..."). 

Siis need lood papagoi, boa ja elevandiga ("38 papagoid" nt ja hunnik teisi, geniaalsed tüübid :D), "Kolm sõpra Prostokvašinost" ("kes on?", "Käpad valutavad ja saba nagu poleks"), "Pontu pitsul külas" ("kissell!", "peremees magab meil esikus, matil"), "Gena ja Potsataja" (need laulud, ehhh). 

Musta ja valget koera tuli ka alati vaadata ning hiljem kui mingi nipiga tulid ETVsse Tommy ja Jerry, siis muidugi ka neid, aga need ei tekita hetkel erilist nostalgiat. 

Osad olid kuidagi napakad (vene muinasjuttude baasil) või depressiivsed, nt "Hõbesõrake", mus tekitas raskemeelsust mõte, et see laps seal üksi oli. Ilmsel mingil määral samastumine, sest ka mina olin lapsena väga palju üksi ja pidevalt täiskasvanute koju ootamine oli mingil eluperioodil kuidagi valdav, vähemalt minu praegustes mälestustes. Orb muidugi ei olnud ja kassid olid meil ka :)

Teine õudus oli "Tolmuimeja". See tuli telesse kui ma ise olin juba suurem, aga mu väikesed sugulased läksid alati paanikasse, sest nad kartsid. 

Mis mulle ka meeldis, oli "Kas maakera on ümmargune?" Minu meelest oli mul lausa raamat, see Tallinnfilmi raamatusarjas ilmunud õhkuke vihik. 

Mis teie mälestustes kultusmultika saatuse on saanud? Kas ma unustasin ehk midagi üliolulist ära?

Vanaema 105

 Täna oleks vanaema saanud 105. aastaseks!

Olen temast siin palju mälestusi kirja pannud, oli selline oma joont hoidev ja konkreetne tegelane. Hästi positiivne ka ja vahel kange. Alati ümises lauluviisi ja tema taskutes oli kommi :)

• Pühad vanaema juures (see oli ka esimene lugu peale vanaema surma, mille ma kirja panin)
• Vanaema ja lapsed
• Uudishimu ja sirelid
• Kui meile lammas Kati toodi
• Vanaema laulud, kotisisu ja reisud
• Hoidistamine ja paugud
• Sõnavara
• Lokirullid ja piparmünditee
• Pesupäev
• Teretamisest
• Süldikeetmine

Suusakampsun

Eile saatis üks kohalik proua mulle paar fotot. Olid nemad koristanud oma talu lakka ning leidnud suusakampsuni, mis kootud 1968-70 aastatel minu isapoolse vanaema poolt.
Selline ehe 70ndate rõivas minu meelest.

Vanaema on haltuurat vist teinud :)

Muudkui öpi ja öpi

Eile pidin natukene rääkima, kuidas ma kudumise juurde sattusin ja ma jäin täna sellele uuesti mõtlema...

Ma mäletan lapsepõlvest seda, et meil kodus ei kootud. No sellisel moel vähemalt mitte nagu ma kudumist hobina ette kujutan. Et kodu on lõngu täis ja kogu aeg on midagi varrastel. Vanaema (emapoolne) oskas kududa küll, hiljem koolis kudus ta mu kohustuslikel sokkidel päkad valmis. Aga kudmine tema hobi ei olnud. Pigem vahel tegi õmblustööd aga enamasti veetis ikka aega põllul ja köögis.

Ema õmbleb meelsasti siiani ja on seda alati teinud aga see on olnud praktiline sundus pigem kui hobi.

Ema vanem õde on suur kuduja ja meil on vist kõigil läbi aegade olnud tema kootud asjad. Aga et ta oleks mind õpetanud, seda ma ei mäleta. Tal olid küll alati vardad kaasas või poolik heegeltöö kui maale tuli aga õpetamist ei mäleta.

Mida ma aga mäletan, on see, et mul on lahti E. Aljasmetsa "Heegeldamine ja silmuskudumine" ning ma üritan selle järgi omale midagi teha. See raamat oli ikka aastaid mul a ja o. Ma isegi ei mäleta, et meil oleks koolis õpetatud, kuidas üles silmuseid luua. Kudusime küll sokke ja kinnast aga ilmselt tuli ise kodus lugeda.

Teine mälupilt on mul maaliinibussist, kus ma üritan meeleheitlikult lõpetada oma kudumistööd ajaks kui buss linna jõuab. Me käisime tihti onu ja onunaisega linnas, nad võtsid mind sageli kaasa ja buss sõitis kaua. Seal jõudis kududa küll kui süda pahaks ei läinud (enamasti läks, kurvilised kruusateed aitasid kaasa).  Tol korral aga nad norisid mind, et ma pean bussijaamas pingile istuma ja töö ära lõpetama, muidu ei saa linnas rahu, poolik töö käib pinda. Aga mis töö see oli ja mis ajal?

Aga jah, enamasti ma muudkui lugesin toda raamatut ja siis proovisin selle järgi siis praktiseerida. Koolis oli kohustuslik kududa sokid ja seejärel kindad. Varsti peale seda kujundasin ise omale labakud ja kudusin valmis ka. Hirmus kirevad olid, kirjaks keset käeselga oli "Canada" :D Meil elas vanatädi Kanadas ja ma olin vanaemale saadetud postkaartidel seda näinud.

Mingil hetkel kudusin nukule Islandi kampsuni, sinimustvalge mustriga. Kampsuni õpetus ilmus tolleaegses ajakirjas, võis olla ilmselt "Nõukogude Naine" või "Siluett", see laste eri nagu neid ilmus, ja ma hirmsasti tahtsin sellist omale. Aga suur kampsun käis üle jõu ilmselt veel, tegin siis nukule. Mul on sellest kudumisest ema juures ka pilt ja see on umbes samast ajast kui need, kus onupoeg on paariaastane. Seega ma ilmselt võisin olla ca 12-13 ehk, mitte noorem. Enne mul polnud eriti huvi aga siis juba tekkis.

Keskkooli ajast mäletan kollast vesti (eest ruudulise mustriga - üks ruut parempidiste silmustega ja teine õhksilmustega) ning briljantrohelist värvi villast kampsunit. Meil oli seda rohelist villast lõnga lademetes. Seda sai värvitud Maakri tänaval ja kohe rohkem. Ma arvan, et kui ma põhjalikult otsin, võin maalt seda vanadest lõngakottidest praegu ka veel leida :)

Kampsun oli lihtsa mustriga - 3-4 parempidist silmust ja üks rida pahemidi pikisuunas ning siis korrapäraselt 1 rida pahempidi, mis tekitas sellise ruudukujulise pinna. Ilmselt omalooming nagu ka kampsuni konstruktsioon - tükid olid nii kandilised kui veel andis teha. Väike mööndus jäeti varrukatele, mis kaenla alt tsipa laiemaks läksid. Ilmselt oli tegemist villase kahekordse lõngaga, mida villavahetusest osta sai. Vanaema üks õdedest pidas lambaid maal ja tõi meile aeg-ajalt vahetamiseks villa.

Sellest kampsuni ja vesti ajastust ma põhiliselt mäletangi end juba pidevalt kudumas. Siis ma käisin keskkoolis ja kool asus linnas. Rongis me kas õppisime või lugesime või siis mina kudusin. See 40 minutit sõitu oli väga mõnus lisaaeg, eks me vahel magasime ka. Õnneks ei meenu mitte ühtegi korda, et oleks mööda sõitnud. Asjadega koos juba jaamas seisvast rongist väljajooksmisi tuli ette.

Aeg-ajalt liikus välismaiseid ajakirju. Saksast peamiselt, hiljem Soomest. Ühe korra saatis vanatädi Kanadast pehmet lõnga, mis oli nii teistsugune kui meil see klassikaline villane. Ilmselt võis olla tegemist meriinoga, millele oli midagi lisatud. Mäletan pehmust ja kerget läiget. Kudusin sellest omale kahevärvilise kampsuni ja kasutasin siis Tiina Meeri saadetest õpitud silmuste venitamist. Kindlasti kõik minuealised neid saateid ka mäletavad 90ndate lõpust. Mul olid konspektid koos tööproovidega, ma ikka täiega fännasin seda saadet. Ta õpetas mitme värviga kuduma nii, et lõngu ei peaks jooksvalt vahetama, vaid sai venitada ning sel viisil tekkisid erinevad koepinnad. See oli nii põnev tol ajal, et ma kudusin omale peaaegu põlvini pikkusega kampsuni, mis läks tervele perele selga (venis igas suunas ja oli kootud ringselt).

Kui ma 90ndate lõpus raamatukogusse tööle läksin, olid mul omatehtud sõrmikud. Ilmselt oli kõike muud ikka ka aga nood sõrmikud on mul eriti hästi meeles. Sain ema töö juurest peenikest poolvillast lõnga (ilmselt Läti päritolu, Orge jne) ning kudusin omale mustad sõrmikud. Peale silmasin roosid - punaste õitega ning rohelised varrejupid olid lisaks. Need olid tööl väga popid ja ma sain kiita :) Ma oli siis alla 20a vana ja kudusin sõrmikuid.

Tädi ei armastanud sõrmikuid teha, üts, et sõrmed ei tule välja. Mulle meeldis, minu meelest said sõrmikud palju kiiremini valmis kui labakud. Sõrmede kallal oli mõnus nokitseda. Alguses õppisin raamatust ja pärast lähenesin sõrmedele iseenesetarkusega. Mind ajab siiani naerma kui keegi arvab, et sõrmede vahele peab kindlasti tegema kindla arvu silmuseid. Et on olemas reeglid, kuidas peab. Käed on ju erinevad, proovid ja testid, et auke ei jää ja ilus tihe tuleks. Kirikinnaste puhul kui sõrmed kirjatud, on teatud reeglid väga abiks aga selle tarkuse ma hankisin hiljuti. Täiesti tavaliste sõrmikute puhul teen ikka nii nagu jooksvalt vaja on.

Ega ma nii pikalt ei plaaninudki kirjutada, lihtsalt mõte takerdus mälestustesse. Aga kus seda kõike küsiti? Ei, ega ma siis ei taibanud midagi rääkida, ma rohkem kirjutaja tüüp.


Aga käisin ma ERMis Kristi Jõeste meistriklassis vanu kudumisvõtteid õppimas. Lõpuks julgesin minna ja väga meeldis. Kudusime erinevaid keerukordi ja vitsa ning roosisime oma tööproovi kah. Minu eilne tööproov läks metsa ja ma saatsin end "pikapäevarühma". Tänaseks on uus tööproov valmis ja sellega ma olen juba pisut rohkem rahul aga harjutama peab ikka palju veel.

Minu häda on see, et ma peenikeste varrastega kududes kipun vahel liiga tihedalt kuduma ja vahel jälle liiga pehmelt. Mida rohkem lõngu, seda tihedamalt (pane kasvõi nurka seisma). Eile võtsin hirmuga 1,5sed vardad ja tulemus jäi luru. Uus katsetus on siis juba 1,25stega, lõng 8/2.

Võibolla saab sellest tööproovist uus sõrmik, nendega ongi hetkel siin majas kitsas juba käes. Lubasin siin omale hiljuti vihaga, et alpakast enam sõrmikuid ei tee. Ainult koo uusi sõrmi ja lapi, drops on nii pehme, et kindad vastu ei pea.

Külm piim ja moosisai

Lapsepõlve suvesöök sellistel kuumadel päevadel oli sageli külm maapiim ja värske sai moosiga. Enamasti oli see toormoos kas maasikatest või siis hiljem vaarikatest. Sai oli selline tänapäeva Kirde saia tüüpi. Kui õnnestus, sai poest "kassi kõhtu" ehk öise vahetuse saia. Siis võeti kohe üks lisaks, et saaks moosi-saia süüa :)

Meil oli täna väga kuum ilm, suve moodi lausa.
Ilusat suve!

Vanaema korrespondent

Avastasin hiljuti, et mu isapoolne vanaema on olnud mõnda aega ERMi korrespondendiks. Kuna mul pole olnud erinevatel põhjustel oma isapoolsete vanavanematega nii palju kontakte kui emapoolsetega, siis tuli see mulle suure üllatusena. Vanaema suri liiga vara (minu jaoks) ja ma ei osanud oma lapsepõlvest noist asjust veel midagi küsida või uurida. Õnneks on meil ERM, kes kõike kogub ja säilitab! Tellisin sealt suurema hunniku koopiaid ja nüüd voolab kogu see teadmine minus üle ääre, sest nii põnev on ja tahaks jagada.

Kuna see siin on ikkagi nimepoolest käsitööblog, siis refereerin pisut seda, mida ta on kirjutanud käsitsi kootud vaipadest. Viide : Vaibad, ERM KV 223:3/21-26, Eesti Rahva Muuseum. Vanaema hakkas kangruna tööle 1932. aastal ning tal olid oma külast ka kaks õpilast.Mina mäletan teda seinavaipade tikkijana peamiselt. Kududa armastas ka, mul oli üks talvine vaarikamustriline roosa kampsun ning mitmeid sõrmikuid, kõik tema kootud.

"Istmekoti katteks kasutatavat vaipa nimetati meie pool istumistekk, vankritekk ehk isegi (vabandage väljendust!) persealuse-tekk; jalgade katteks kasutatavat vaipa aga põlvepealse tekk. Magamisvaiba kohalik nimetus oli meieümbruses asemetekk."

"Nii 19. sajandi algul kui ka 20. sajandi lõpul olid kõik sõiduvaibad labase pinnaga, linase korrutatud niidist lõime ja villase koega, korjatud ja põimitud kirjadega."

"Meie piirkonna sõiduvaipadel (Alavere, Voose) esinesid tugevad, puhtad värvitoonid. Peamised olid punane ja must, siis veel roheline, rukkilillesinine, kollane ja roosa."

"Magamisvaipadele kasutati 20. sajandi algul samuti tugevaid puhtaid värvitoone, nagu samal ajal sõiduvaipadele. Hilisemal ajal mingi üle segatud värvitoonidele, saades selleks juhiseid naiste ajakirjast "Taluperenaine".

"Agaramad taluperenaised kudusid oma sõidu- ja voodivaibad ise, ometi leidus ka külas keegi, kes saamatuid perenaisi nende hädas aitasid"

"Materjali kulus sõidu- või voodivaibale 2-5kg, vastavalt vaiba suurusele ja kudumistehnikale. Vaipade kude oli alati pehme, korrutatud villane, lõim aga vastavalt tehnikale, kas sama või linane korrutatud lõng"

"Varasemal ajal värvis lõngad vaiba kuduja, hiljem peaaegu eranditult viidi värvitud lõngad"

"Varasemal ajal tarvitati vaipade kudumiseks pilliroosuga, hiljem aga terassuge"

"Varasemal ajal kooti sõidu- ja voodivaibad kahe niiega, hiljem aga soometelgedel üsna mitme niiega nii nagu muster vajas"

"Vaipade kudumisel kasutati korjatud kirju, naast- ja pindpõimet, koekirjamustreid ja vahveltehnikat" Mustri kudumisel kasutati töövahendiks harilikku süstikut ja piiritsat. Muuseas kasutasin ma väiksemate mustripindade puhul paksemast papist lipikuid, kuhu oli lõng keritud"

"Ühe sõidu- või voodivaiba kudumiseks kulus 3-6 päeva, vastavalt suurusele ja mustrile. Koekirjaga vaibad valmisid umbes kahe päevaga"

"Sõiduvaipu telliti peamiselt paarikaupa, nii istumis- kui põlvepealse tekke"

"Tasu arvestasin vastavalt ajakulule korrutatuna tolleaegse päevatasuga. Vaipade kudumise eest tasuti hilisemal ajajärgul rahas"

"Seinavaipu hakati meie kandis valmistama umbes 1920ndatel. Esimesed vaibad olid olid värvilise pärlniidiga tikitud pleekimata linasele riidele. Valmistati ka villaseid seinavaipu, kujutud ja mitmes tehnikas."

"Peale II maailmasõda ostetakse seinavaibad kauplusest, need on vastavate kombinaatide toode. Võib lisada, et leidub üksikuid asjaarmastajaid, kes valmistavad endale nõela abil tikkides piltvaipu rüüu tehnikas villase lõnga jäätmetest. Mustreid saab "Kunst ja kodust" või siis omaloomingust."

Vanaema on lisanud materjali juurde ka veel paar kavandit. Need tekid kuulsid vanaema emale (sünd. 1915). Kahjuks pole seal toodud ära värve.

Vanade asjade ilu

Mirjam Peil ´ilt ilmub varsti ilus raamat. Link ja tellimine on siin.

Külalised

Ma ei ole suurem asi võõrustaja ja mul käib harva külalisi aga seda mõnusamad need hetked on. Otsin siis kapist välja oma erilisteks puhkudeks mõeldud lauanõud :).

Nt need vanatädi kingitud koogitaldrikud linnukestega või siis nõuka ajast pärit roosiserviisi. Lapsepõlves tundus too roosiserviis nii igav ja tavaline aga mida kauem ta mu valdustes on, seda armsamaks muutub. Ma arvan, et see võis olla läti päritolu.

Serviise ei olnud poes niiviisi saada, et läksid ja ostsid. See käis ikka kampaaniatena, et oli kord üks kaubapäev x ja siis levis kuuldus, et toodi kaupa ja kõik tormasid poodi sappa.
Osteti ikka paari-kolme kaupa, kes vähegi sai. Ma ei mäleta enam, kuidas juhtus nii, et mulle sai roosidega komplekt ja millised olid muud variandid aga armas on see sellegipoolest. Komplektis on suur kohvikann, koorekann, suhkrutoos, 6 taldrikut, 6 kohvitassi ja alustassi.

Mulle meeldib vana kola, erit mööbel ja nõud. Vanatädi nõud on muidugi klass omaette. Mul on tema varandustest ka siniste pisikeste lillekestega kohviserviis, eestiaegne aga see seisab mul pakitult ja ootab klaasidega õiget kummutit.
Ka nõukaaegsetel nõudel on omad lugu ja koht, seetõttu hoian oma roosiserviisi hoolega :)

Aga külalistest siis ka. Tüdrukud käisid :).
Et kõik ära rääkida, tuleb alustada algusest. Eelmisel pühapäeval istusime maal jutustamas ja ma mainisin, et pühapäeval tulevad tüdrukud. Selle jutu peale väänles ema süles istunud Suska maha ja tormas ukse juurde ootama. Et kus nad siis on, tema on valmis!
Ootamine jätkus täna hommikul, kui ta mind jälgides taipas, et nüüd tõesti on keegi tulemas. Passis esikus ja silkas aeg-ajalt köögi akna alla kuulama, et kas nüüd ometi?

No jõudis ikka lõpuks ära oodata oma lemmikud :). Ja siis läks lahti mäng! Vahepeal kaanis vett, korraks läks ka laua alla külili lõõtsutama aga no ikka pea kõik see aeg piiras oma mänguasjadega tüdrukuid. B püüdis ka olla seltskondlik aga ta väga ei viitsi, samas kui te arvate, et ta oma toas magas, siis no ei. Passis uksel ja seletas kadedalt, kuni lõpuks Gerda loomakesele halastas ja tema juurde istus ning selga sügas. Siis oli mutikene õnnis :).

Natukene kokkamisest ka.

Tegin selle retsepti järgi kooki ja Manni vanaema hapupiimakeeksi.
Trühvleid ei voolinud, vaid keerasin kogu massi fooliumi abil rulliks ning sulatasin shokolaadi peale ja külma.
Jahtunult lõikasin viiludeks, mugavam asjatada ja lihtsam ka. Eelmisel nädalal proovisin teha trühvleid ja need läksid untsu, shokolaad hangus enne kui ma pallid kõik kastetud sain. Seega rohkem ei viitsinud nii peenelt jamada. Rull maitses aga väga hea, küpsiseid panin pisut vähem ning rosinaid lisasin samuti peotäie.

Tüdrukud tellisid talveks kindaid, esimestele lõin silmad juba varrastele :).
Tore päev oli!

My god daugther and her sisters with their mom visited me today. Suska started to wait them already a week ago when during our birthday lunch I mentioned that kids will visit me. Suskin jumped from mom´s lap and run to the door - where are the kids? when they arrive?!

Finally they arrived :). We had a cake made of cheese and domino biscuits with chocolate, kids played with doggies and they were really happy. They like those kids a lot and kids like them as well.

Such a great day we had! :)

Klounid!

Leidsin! Oi mis tundeid see pala mus tekitab :D

Ma teadsin seda!

Täna keldris sulaveekahjusid üle vaatamas käies jäin (loomulikult) lappama kaste konspektide jms mudruga. No on põnev kui harva näeb. Ja mis ma leidsin! Kunagise päeviku 80ndate lõpust ja 90ndate alguses. Ma olin suht kindel, et ma ei visanud seda ära kolides aga siiani polnud kätte sattunud. Nüüd loen ja itsitan, on ikka mured ja probleemid inimesel olnud. Tore on ka see, et mõned unistused täituvad :D:D:D

"Pühapäev, 16. august Nädal aega tagasi oli minu sünnipäev. Nonii, nüüd olen siis kuueteistkümne aastane (rasvaselt alla joonitud lause). Varsti saan passi, pildid on juba tehtud. Ei tahaks üldse nii vana olla!!!"
...
"Paljud nimetavad mind suureks unistajaks. Eks ma seda olegi. Õhtuti laman põrandal ja unistan oma rohelisest toast ja sellest, kuidas ma toimetan oma köögis nagu kuningas oma riigis" (... ja mis värvi on mu korteris valdav toon?! :D)
....
Olmeteemad on ka head, iseloomustavad toda aega kenasti:
26. august - Viisin vihmavarju parandusse ja lasin pildid valmis teha. Kätte saan alles 15. oktoobril. Jube lihtsalt, selleks ajaks on vihmad ammu läbi!"
...
Peale keskkooli lõpuaktust läksime vanalinna hobukaarikuga sõitma, maksis 5 rubla.
...
2. jaanuar 1992 Uuel aastal ei kehti enam vanad ümbrikud (need, kus oli peal potśta CCCR ja snovom godom, näide on juurde kleebitud :D).
...
21. jaanuar. Leib on talongiga, 1,5 nädalas. Majanduslik eriolukord. Savisaare valitsus astustagasi.
...
9. aprill 1992 Vanaema pabistab rahareformi pärast. Ise ootab iga päev "oma raha" aga kui jutud käima hakkasid, läks ähmi täis. Osa kupongidest on vist kohal, olevat politsei saatel toodud. Valitsusjuht arvas, et 2 kuu jooksul peaks reform toimuma.
...
22. aprill 1992 Eile tuiskas lund, väga külm oli. Laupäeval käisime sinililli korjamas, kleebin siia ühe lehe, mälestuseks (leht alles, kergelt hallitav)
...
10. mai 1992 Eelmisel nädalal loodi rahavahetuskomisjon ja kõigil tuleb käia seal oma nime kontrollimas. Mul pole veel sellist rahakottigi, kuhu need ilusad uued rahad panna. ....
3. juuni 1992 Kiri Indoneesiasse maksis 40 rubla, täielik kaos (mul oli kirjasõber Indoneesias, Julia).
...
14. juuli, esmaspäev 1992 Varsti möödub kuu sellest, mil kroon käibele tuli. Kursiks oli 1:10 ja vahetati 1500 rubla. Mulle jäi mälestuseks 25 ja 5 rublane, lisaks veel pool rahakassatäit kopikaid. Peale krooni tulekut läksid hinnad jälle veidi suuremaks ja endistest valuutapoodidest saab nüüd ka osta, kuid seal on kõik väga kallis.
...
28. jaanuar 1993. Jälle tuiskab lund juurde, vist saabus lõpuks see kauaoodatud külm ja suure lumega talv. Eile käisime veel pimedas suusatamas, tore oli ja suusk libises hästi. ...

Jätkuvad mõned postitused aastast 1993, mis on saksakeelsed. Hämmastav, aru ma enam eriti ei saa aga ju siis olin õppimiselainel :D.

Haa, ja egas ma üksi päevikut pidanud! Papaa oli samasugune grafomaan :P



Lisaks pidas ta lugemispäevikut (ja seda tegin ma ka :D) aga tal oli kordades ilusam käekiri kui minul.



Suure tõenäosusega on osad raamatud pärit samast raamatukogust, kuhu mina nüüd sammud sean. Tarvis Raamatuvaras tagastada, lõpetasin öösel kella 1 paiku :P.

Sült

Teles oli reklaam, milles lõik Kevadest, kus Kiir nurub Tootsilt ilusat poisslapse nime ning ütleb, et kui on ikka äge nimi, siis kutsume pidusse ka. Minu üllatuseks küsib Toots, kas seal sülti ka pakutakse :D. Kusjuures ma filmist üldse ei mäletanud sülti, rosinasaia aga küll.

Ja süldist on siin blogis palju juttu olnud.

Minevikukild

Nüüd ma tean küll, kust mu isapoolne vanaema oma seinavaipade tegemiseks mõtteid ja ideid ammutas. Tundub, et mitte ainult mina ei fänna Tarbekunstimuuseumis rippuvaid Leesi Ermi vaipu, vaid seda tegi tema ka:). Mul on nüüd kodus klassikute sarjast Leesi Ermi vaibaraamat ning selles on üks vaip, mis kujutab rahvatantsijaid. Lappasin seda täna ja äratundmisrõõm oli!

Nii, pöörasin kodus kapid pahupidi ja leidsin vanaema tikitud vaiba, kah rahvatantsijatega (ning vanaisa püksinööpidega, mida Kutt alati rõhutas :D).

See on suur, meetrijagu kõrgust ja vast kaks või tibake alla laiust. Ma ei viitsinud mõõta aga nii silma järgi ütlen. Ülesse serva käis puidust liist. Peaks suvel vaiba korda tegema ja uuesti kasutusse võtma. Võibolla on see lapsepõlvekiiks aga mulle on see vaip väga armas.

Üks postitus tuleb täna veel, sest tänu vaibale tegin ma põhjaliku lõngainventuuri. Ega midagi erilist ja üllatuslikku välja ei tulnudki aga nii tore on neid vahel luftitada :).

Üks vana pilt

Ma isegi ei tea, mis aastast see olla võiks. Tõenäoliselt 60ndate lõpp. See on pildistatud vanaisa juures seina peal olevalt pildilt digikaga. Sellest ka olematu kvaliteet.
Aga pilt on rariteet ja kallis mulle :).
Isaema mängib trumme, isaisa saksafoni ja isa klaverit. Sirge seljaga nagu tal alati oli kombeks. Sirgema rühiga inimest mina ei tea.

Mõnus päev

Käisin täna külas, kus pakuti imehead lambapraadi. Lisaks kujunes õhtuks lõbus tikkimisklubi :).
Siim, 6a joonistas riidele auto, mis pidi olema teel mäkke ning mille üks ratas oli lombis. Mul tuli siis selle auto kontuurid tikkida. Noormees pakkus teed ja viskas nalja. Lõikus parajalt pikki lõngajuppe ning abistas kääridega.
Taustaks kuulasime klassikaraadio salvestusi Anne Maasikust ja Lasteteatrist.

Lapsepõlv! Noorus! :)
Meenusid talveööl üle Emajõe kõndimised ja Anne linnas popcorni söömaajad.
Peedi-küüslaugusalat ning Malle klaverimängud Hurdas.
Külm talv oli ning Tartus tuli mütsi kanda. Seltsielu oli kirev, nii kirev, et Maare K. pikk ja tasasel häälel peetud loeng järgmisel päeval osakonnas pani silmalaud võbelema.
Meenusid ka hommikused jalutuskäigud Hurdast raamatukogusse. Eks ma tagasi tulin ikka ka aga sageli linnast läbi. Abhakan oli pop ning mainit Tartu Lasteteater.

Mul olid sellest ajast 2 kasseti, mis on nii ribadeks, et enam kuulata ei saa. Seda rõõmsam meel oli vähemalt osasid neist lauludest leida veebist. Nad võiks nood kunagi uuesti välja anda.

Tere

Meenus hommikul tööle sõites, et vahel kui mõni eriline kaak külavahel vanaema teretas, siis vanaema nähvas vastu, et mis su tere ka maksab.
Ega mõne mehe tere vist polegi midagi väärt jah :D

Vigri loomine

Päris põnev artikkel on see siin. Ma mäletan lapsepõlvest, et ETVs oli lastesaadetet sari, kus saatejuht koos lastega käis erinevates tehastes ja vabrikutes. Polümeeris käisid nad ka ning mul on hästi meeles, kuidas neid mökse seal vormidesse pandi ja kokku liimiti. Igal polümeeri nännil on ju külje peal nn õmblus või kokkupanemise koht, mis on küll üritatud ühtlaseks siluda, kuid siiski tajutavalt olemas. Ja seda karvastamise protsessi ma mäletan ka telest, oli jah kole!

Me ise käisime klassiga vaatamas, kuidas nööpe tehakse. Mul on sellest ekskursioonist siiani alles mõned aukudeta toorikud, suveniirid :D.

Pildiline

Minu meelest meie vana albumi üks kõige ägedamaid pilte on see, kus vanaisa naabrimehega koos ratastega poseerib. Jälgigem neid pesulõkse püksisäärtel :D

Teine äge pilt on teemal külanoored alevivahel. Tänapäevaselt öeldes, chillivad või hängivad (mul on kahe sõna erinevus ikka segane).

Kolmas pilt on tehtud aastal 1917 ning sündmuseks olid siis vanaema ristsed. Ristiema Mann, tädi Neti ja vanaonu. See on vist ka perekonna albumi kõige vanem pilt.

Toitluskursuse pilt on juba aastast 1937. Vanaema oli agar õppija, meil on pilte käsitöökursusest (kangakudumine, rahvariided jms) ning kokanduskursustest. Ju siis oli eluliselt tähtis osata selliseid asju:).

Ja viimane vana pilt on vanaema leeripilt. Ta kutsus seda soengut vesilokkideks :).

Hiljuti saatis üks vanaema vendadest emale tema poolt kokku pandud sugupuu. Päris palju oli uut ning mõned asjad olid pisut teisiti kui mina teadsin. Tahtsin oma märkmetega võrrelda aga millegipärast ei leia ma neid üles! Mis on masendav, sest seal oli palju ka sellist, mida ma vanaema juttude põhjal kirja olin pannud. Mäletan, et tegin blogisse kunagi pikema ülestähenduse ning siis olid märkmed kõik kenasti ju alles aga kuhu ma nood panin, ei mäleta. Hea oleks praegu pildil näod ja sugupuus nimed kokku panna.

Vanaema ütluste alusel kunagi märkisin kõikidele piltidele nimed ja sugulusastmed taha (prillitoosis õpetas :D), äärmisel kasulik, sest praegu ei tunne paljusid enam ära piltide järgi. Pole ka neid enam, kes mäletaks.
Peaks suurpuhastuse tegema ehk siis tulevad välja.


Lõpetuseks üks titt ka, nukuga. Selles eas olid nukud ja lood nendest kogu maailm ja selle sisu. Populaarsemad algasid "Kui Elle ja Tiiu läksid jalutama, siis...." Lood võisid kesta tunde, oleks vaid kuulajaid olnud. Sekka tulid mõned laulud, osad õpetatud ja osad ise leiutatud. Vanus pildil ca3 ja peas veel kuldsed lokid (taga olid, pildil ei paista).

Ilmselt said siis enamus jutt räägitud, nüüd on peamine roll siin elus kuulata :D

Ma ei tea, kas selline laul tegelikult ka olemas on aga meeles on too hästi :D

Juhtus kord nõnda,
et kaotasid kindad
kolm kassipoega kord
Nuttis siis
kurb väike Miis
aiai, mis memm
ütleb meil.
Ahaaa, te kaotasite kindad?
Te süüa nüüd ei saa
njau-njau-njau-njau
njau-njau-njau...

Nostalgia laks

Selveris olid müügil Lotte maisipulgad.
Ostsin lisaks 2 pk Kiss-kiss iiriseid ja 1pk võid.
Ema tegi koogiks ja kirus, et iiris ei sula enam nii nagu vanasti.
No võimalik aga maitses küll nagu vanasti ;)


Ja nüüd käsi püsti, kes mäletab seda mängu?

Mängumaja

Leidsin täna vanu pilte, majast ja Nöpsist.

Mängumaja aknal, mina ja tädipoeg. Ohh, mulle meenus, kui rõvedalt mul ema alati tukka lõikas :D


Maja ees oli meil isegi lillepeenar ja pisike tiik. Üks pilt oli majast tervikuna ka aga ma ei leidnud seda täna üles.

Serviisist ja muust ka

Kader kirjutab nukuerviisist. Seda lugedes meenus mulle kohe minu mängumaja ja saviserviis. Mu lapsepõlves oli suht esimesel kohal onu, kes oli must ca 14 vanem, ema vend siis. Ma veetsin päris palju kodusest ajast temaga, enam ei mäleta, kas see oli vanaema korraldatud nii või mulle meeldis. Ilmselt meeldis ka. Onu tegi kodus värvimuusikat :). Tal oli lintmaki külge kinnitatud miskine kaadrevärk, mida nimetati võimuks ja mis oli täis nupukesi ning sellised on.off tüüpi lüliteid. Sealt võimust läks juhtmerägastik pirnideni, mis olid kinnitatud laeserva ja erinevate värvidega värviliseks toonitud. Mingi nipiga olid nood pirnid siis vastavalt muusika rütmi vilkma pandud. No lapsele põnev.

Aga miks mulle onu meenus oli see, et ta mingil ajahetkel ehitas mulle mängumaja. Ma hakkasin täna mõtlema, et kas see oli enne sõjaväge või peale, vist enne ikka, nii et noor poiss oli. Mängumaja oli selline puitkarkassil maja, seespoolt laudvoodriga, kahe aknaga ning väljast ümarate lepakaigastega alt üles põiki pikitud. Täiesti asjalik maja oli, pidas tuult ja vihma, eterniitkatus oli ka:). Vot selle maja ümber käisid kõik mängud siis. Kohe maja lähedal oli Nöpsi kuut ja jäneste puurid. Onu kasvatas jäneseid. Nöpsi oli siuke beezhikas karvane nässuloom, äämiselt rahumeelne ja mõnus elukas, pisike. See maja oli nii suur, et lapsed said seal püsti olla. Meil oli seal lastelaud ja tool, puupakke istumiseks, isegi riiulid tehti seina:).

See võis olla millalgi siis kui vanemad vara jagasid :D. (no korralik lahutus oli, sinu ja minu asjad :D). Ühesõnaga mingil ajahetkel tekkis meile mängumajja isa savist roheline serviis. See polnud nukkude oma, vaid ikka selline suurte värk. Ema ei kannatanud toda, mulle meelis. Laia suuga tassid, madalad ning pisike kõrv küljes. Alustassid samas stiilis ning kann oli ka. Selle serviisiga oli vist mingi kamm, kas kuumaga hakkas pragunema vms. Ühesõnaga, vabatahtlikult too lastele mängida anti ja meil oli muidugi selle üle vaid hea meel. Muidu tuli läbi ajada mingi plastmass versiooniga, mis polnud üldse nii huvitav. Konkreetselt nukuserviisi ei mäleta, et meil üldse oleks olnud. Seda põnevam too väljavisatu oli.

Portselanserviis on klass omaette.