Sõnavara

Vanaema kasutas palju selliseid sõnu, mida ma ei oska praegugi täpsemalt määratleda. Murre polnud, dialekt ka mitte. Mingid kohalikud mugandused ehk? Elupõline põhjaeestlane oli ta ning kogu suguvõsa samuti aga kohati olid leksikas sellised väljendid, et praegu on päris huvitav sellele mõtelda.

Ämbrid olid meil ämbrid. Kui tekkis Vändramaalt väimees perre, siis rääkis tema pangedest ja see oli nii naljakas, sest vanaemal käis pange peas. Pange oli mitte juuksenõel, vaid selline ilusamat sorti kobedam klamber. Juuksenõelu kutsus ta lõksudeks. Ta pani alati juuksetuka lõksuga kinni, vahel ka kahega, sest juuksed olid pehmed ja vajusid silmadele.

Seljas kandis ta alati trakskuube, mille peal käis alati põll. Jah, ma kordan sõnu aga see oligi nii, et mõned asjad lihtsalt pidid alati olema:). Trakskuub on siis pihikseelik:). Kleitidel ja trakskuubedel pidid olema taskud. Ilma taskuteta riideese oli mõttetu värk, sest tasku tuli panna kommi (lastele), leivakannikas (õuekoerale või mõnele loomale). Taskus käis alati ka nuga. See noateema oli meil alaline peavalu, sest kuna ta armastas kiiresti tormata ringi, siis jäi vahel "king vaiba taha" ning kukkumised olid sagedased. Kujutlege ise pikali lendamas suurt massi, kellel põlletaskus nuga! Aga nuga pidi olema.

Noaks oli imepeenikeseks ihutud lehega rohelise peaga pisike terariist. Selliseid poest ei saa. Kui nuga kadunud oli, oli paanika - tööd seisid ja vanaema tige. Reeglina ta ise pani tolle niiviisi ära, et keegi ei leidnud aga mis siis, ikka oli paanika. Nii et nuga oli oluline.

Sõitis vanaema kevadest sügiseni rattaga, talvel tõukekelguga. Kui keegi hakkas hiljem rääkima, et soome kelk ja soome kelk, siis me ei saanud aru, millest jutt. Mis soome?! Meil oli tõukekelk ja kõik. Selle kelguga sai vahel nalja ka. Ega teed polnud eriti ühtlaselt alati puhastatud, vahel visati liiva törts või siis lihviti nii puhtaks, et tükati oli kruus väljas. Nii juhtuski, et kelk "jäi kinni". Aga see va tõukekas oli ju siukese konstruktsiooniga, et käis lapiti kokku. Paar korda kukkus vanaema ta laiaks kah, sest hoog oli ikka suur ja kui mats käis, siis oli kelk koos. Kui appi mindi, leiti ees naerukrampides muti. Haiget ehk sai ka aga kord oli naer nii suur, et ei lubanud end püsti aidata. Pikali taevasse vahtides oli hea irvitada.

Päpsikutest olen ma vist juba kirjutanud. Need olid küpsetised, mida vanaema kokku keeras. Igasugustest piimalistest jääkidest, karaskilaadsed. Mütakad olid nood potis keetmise asjandused. Köögitarvetest meenub kopsik. See on selline veenõu, millega ämbrist vett ammutada.

Kui suvel liiga paksult riidesse pandi, ütles vanaema, et kas lähed apuparale või. Mina ei tea, mida see tähendas, see hapupara. Ma pole tegelikult otsinud ka, võibolla mõni keeleguru on enne kasutanud. Peaks uurima. See ütlemine oli kuidagi iroonilise varjundiga, et kuule, mõistust ikka on või? (edit. on üks pisikene koht olemas, Apupara, äkki sellega seotud, ei tea)

Riietuse kohta käis veel "ummukses". See oli ka liiga soojalt riidesse panemise kohta aga kontekstis "liiga soojaks läks ja ei osanud arvestada" pigem. Noh, midagi sarnast nagu lämm, lämbe jms.

Must pesu oli tal kodinad. Kui pesupäev oli plaanis, siis ta ütles alati, et oot, ma korjan ka oma kodinad kokku ja toon pessu.

Kingad olid kõik pastlad, igapäevased käimad siis. Linnakingad või siuksed pühadekäimad olid "paremad käimad" või vahel kasutas sõna "kamassid" ka. Talvised jalanõud olid "hüvasti noorused". Ma ei tea, kas neid enam üldse tehakse-müüakse aga tegelikult olid need megasoojad asjandused. Maal ma kandsin lapsena kodus neid ka alati. Vildise säärega, pealt lukuga ja kummitald oli neil. Vanematele inimestele tehti madalama säärega ka, neil oli hea jalga toppida kui oli kiirelt vaja puukuuri minna. Vanaema jalg oli suurem kui mul ja ei pidanud lukke lahti koukima. Selle eest sai muidugi pahandada :D

Joosepitest ma ka rääkisin. See on ju see põlvkond, kes kandis peamiselt sukki, tripihoidjat ja joosepeid :). Ehk siis pika säärega alukatel oli alati oma otstarve - kaitsta paljast säärt. Võibolla pole sellest väga viisakas kõnelda aga talvel oli neid alati mitu paari - paksemad käisid peal:).

Elamust ka. Vanaema sõnavaras olid väljendid koda ja kojauks. Koda on siis minu meelest kaudselt nagu koridor ehk pime külmade seintega pikem ruum veranda ja tubade vahel. Samas kojaukseks pidas ta välisust. Igal õhtul küsis, kas kojauks on kinni. Ilmselt on see selline taluaegne määratlus. Kes kunagi on taluarhitektuuri õppinud (me tuupisime seda ajaperioodi põhjalikult), see teab, et tüüpiline talu jaguneb pooleks - ühel pool on kambrid ning teisel pool rehi. Samas sõna kamber vanaema ei kasutanud, vähemalt mulle ei meenu. Rehealust küll, tal oli sellest oma mugandus - reialsoo.

Korrutustabel oli tal "üks-kord-üks", käsitöö oli "näputöö", töökäimine "ametisse minek".
Kass peesitas (ma kahtlustan, et sel on seos sõnaga "rand" peenemas vormis). Koer oli koer ja kutsu, peni ei kasutatud. Minu koera kutsus ta raudpoltkindlalt pidevalt Läkiks. Blackyl oli suht savi, sest ta oli vanaema andunud austaja (salaja sai süüa). Suska tuli hiljem ja too nimi ei jäänud talle eriti meelde.

Eks neid omapäraseid sõnu oli veel, hetkel rohkem ei meenu. Mingi ajahetkel juurdlesin nende päritolu üle päris palju. Tuulasin vanades sõnastikes ja püüdisin otsi kokku viia. Ega midagi mõtistusevastast polnudki, pigem selline isiklik avastamisrõõm.