Söögitegemise lood. K-Md. vol 147a

Kullaketrajates on praegu lood sellest, kuidas ühel või teisel on söögitegemises apsakaid juhtunud. Mulle meenusid seoses sellega vanaema sülditegemise lood.

See, et meil pidevalt pliitil süldipott kees, on minu lapsepõlve mälupiltides kohal number 1. No võibolla ma liialdan, ütleme siis top 5s oli kindlasti. Sülti keedeti mitte mingi 3- või 5liitrise potiga, vaid ikka selle 20sega (edit: ma hakkasin mõtlema, et see võis olla 40ne ikka. Ühesõnaga see suurim emailpott, mis turul saada oli ja millega oli hea pesupäeval vett keeta). Pott pandi süldimaterjali täis ning see kees seal terve päeva. Õhtuks reeglina sai pehmeks ning siis hakkas tükeldamine. See oli selline vastik kuum ja kleepuv töö. Kui liha jms sai tükeldatud, kallati kogu krempel tagasi patta (ma nimetaks seda potti pigem nii) ja aeti koos liheleemega uuesti keema. Seejärel tõsteti vormidesse hanguma.

Aga, mis selle protsessi nii hulluks tegi oli see, et tol ajal minu meelest ei olnud saada väga lahedalt seajalgu ja päid sellises koguses, et kogu toda pajatäit ära kallerdada. Sült ei saanud ka väga liharohkeks teha, siis oleks väheseks ajaks jagunud. Seega pandi süldipatta alati zhelantiini :P.

Kui sült valmis, sõi vanaema seda peamiselt üksi või tassis lastele küla peale. Et aga kauemaks jaguks, siis keetis ta seda olemasolevat kraami sada korda ümber. Mina ei saanudki alati aru, mis selle keetmise eesmärk oli. Ise ta ütles, et liiga paks sai või siis vahel liiiga vedel. Aga üks sulatamise kammajaaa käis pidevalt. Ta sulatas vahel üles ka need kausitäied, mis talle vastu kingiti (noh, seal on selline natuuras_nänni komme "mina sulle ja siis sina mulle"). Kui see sulatamise nali liiale läks, siis me vahel norisime. Vastu võis kuulda torinat aga vahel hakkas ta ise ka naerma. Seega ma kahtlustan, et see sahkerdamine oli vbla seotud ka omale tegevuse leidmisega. Ta oli eluaeg harjunud suurele karjale süüa tegema + loomadele laudas. Ja nüüd siis järsku tuli leppida iseenda ja veel paari tegelasega.

Nii me talul siis olidki pidevalt aknad uduses sest süldikeetmisest. Aga miks see mulle meenus seoses KK teemaga? Kohekohe:)
Ühel päeval läks ema koju ja leidis eest mureliku ning keskmisest rohkem susserdava vanaema. Otseselt küsimustele ei vastanud aga näha oli, et miski vaevas. Lõpuks tuli ülestunnistus - seekordne lihamees on petis ja liha paha. Kuna lihakilo maksis ikkagi üksjagu ja seda osteti korraga palju, oli pahandus õhus muidugi. Ema läks siis uurima, et milles asi. Nuusutavad toorest ahjulihaks ostetud kraami - pole nagu midagi. Uurivad soolamiseks hangitud pekki - ikka nagu ok oleks. Kuni järg on süldi käes - no täiesti söögikõlbmatu ja hapu! Järsku taipas ema uurima hakata, et kas ehk seekordki zhelantiin mängus polnud? Jah, muidugi! "tegin vedelama, saab rohkem ja ei kallerdanud!" Vaatab siis ema pliiti ette visatud paberit ja loeb "sidrunihape".
Peale seda actionit meil mõnda aega koju liha süldi tegemiseks ei ostetud:P.

Hullem sülditegemise aktsioon läks lahti detsembris. Kraam osteti kokku varakult ja jõuludeks-sünnipäevaks oli vanaema jõudnud süldi vähemalt 2 korda ümber keeta. Kui KM-d kohale tulid, oli reeglina esimene küsimus : kas sul sülti ikka ka on või? See oli ikka ilgelt prosta pidu kui sülti ei olnud. Sinna juurde pakuti alati keedetud kartulit, leiba, äädikat või kanget sinepit. See sinepiga süldi söömine oli omaette traditsioon. Ma ei saanud lapsena üldse aru, miks mutid sinepit toidu peale panevad, kui see nii vastik on. "ossa, silmist lõi praegu tuld kohe välja" - oli tavaline kommentaar. Osta tuli alati vene sinepit, sest see oli kõige kangem. Lauasinep oli jama :D. Kui müügile tulid soome tooted, siis need ei kõlvanud ka kuhugi.