Kolmekuningapäev

Täna on vanaema sünniaastapäev, ta oleks saanud 90aastaseks. Mäletan väga paljusid sünnipäevi. Tal oli 10 last, igaühel vähemalt 1 laps (enamasti 2-3) ja vahetult enne tema surma sündis veel 5. "teadaolev" lapselapselaps. Tüdruk, Võrumaal. On ka neid, kellest me midagi ei tea, sest kõigiga ei käida läbi. See selleks.

Sünnipäevad olid stressirohked, mida vanemaks vanaema jäi. Orgunn algas reeglina enne jõule, sest ühes jõulukraami kojuvedamisega tuli mõtelda ka sünnipäeva peale. Vanaema viimased aastad poes üldse ei käinud, vast viimased 10 ehk.

Külalised hakkasid käima juba alates jõulu esimesest pühast ja lõpetasid peale kolmekuningat esimesel nädalavahatusel. Tal on ka mitu õde-venda elus, kes ka käisid koos peredega. Roseljet tehti alati hiigelsuur silmapesukausitäis ja alati kippus puudu jääma. Lisaks kartulid, liha, kapsas muidugi ka. Rääkimata süldist! Sült on selle pere peamine söömaaeg minu meelest. Vanaema keetis seda pidevalt ja kogu aeg sõi. See on ka põhjus, miks ma absull ei armasta sülti :P. Ja heeringas-hapukoor jne jne jne. Ise tuli teha kringlit, mitu tükki, et jaguks! Nõukaajal tulid paljud pered ise tordiga, uuel eesti ajal aga vähem.

Mäletan, et sageli oli ilm sel ajal meeletult libe ja jaamast pikk maa tulla. Autosid oli siis paar tk suure pere peale kokku, sellist maaniat polnud nagu praegu. Tuldi rongiga ning pikemaks ajaks :D. See omakorda tähendas hommikukohvi ja snäkke lisaks õhtusele söömaorgiale. Lõbusat selles eriti midagi polnud, vanaemale ehk küll. Ta veetis enamuse ajast laua ääres külalistega lauldes :D ja kamandades "too ja vii" teemadel. Nõusid tõime lisaks naabritelt, samuti taburette ja toole. Olgu veel öeldud, et vanaemal oli 2 suht pisikest tuba :D. Libedusega meenus veel üks seik. Oli aasta x, mil kogu sissesõidutee oli kiilasjääs ja vesi peal. Enamik külalisi, kes lõpuks majaukseni jõudsid, olid kas märja tagumiku või küljega, olenevalt sellest, mis poosis pikali lennati :P.

Üks õde tuli alati salvokaga, mis oli toitu täis (poeg oli jahimees). Temaga sai õudselt nalja, sest ta ei saanud kunagi tuldud nö korralikult. Küll istus ta vale rongi peale ja siis ei saanud tagasi või istus kiirrongile ja pidi Tallinnas mitu tundi ootama, et tagasi saada. Parim oli see, kui ta talud segamini ajas. Tüüris kelguga õuele, uks lahti ja kelguga esikusse (maal ei lukustata päeval eriti uksi) ise laulu ümisedes. Üks laps oli olnud väga ehmunud :D. Siis avastas, et vale koht. Ilma midagi ütlemata, keeras ringi ja lohistas kelgu uuesti õue. Lapsele teatas "kõik siin kelgul on oma, vargil ei käinud" :D. Ta ei tulnud mitte ühtegi korda maale niiviisi, et ta poleks mingit seiklust läbi elanud. Ja viis, kuidas ta sellest rääkis, oli muidugi v.lõbus.

Vanaema õed-vennad oskasid kõik laulda, sellised absoluutse kuulmisega tegelased olid-on. Vanaema rääkis, et peale sauna kutsus isa neid lastena enda juurde, võttis simli ja andis hääled kätte ja siis lauldi ühiselt. Vanavanaisa oli mõisas sepp. Ja niiviisi nad õppisid siis igaüks omas hääles laulma. Poisid bass ja tenor, plikad alt ja sopran. Vanaema oli alt, üks tema õdedest ka. Teine oli sopran, see seikleja. Ma kutsun teda selja taga kosmosemutiks, sest ta on nii pull kuju:P. 4 õde-venda on veel elus, meil on see pikaealisuse geen suguvõsas ilmselt sees. Kui pidustused läbi, siis me käisime onuga neid korda-mööda rongide peale lükkamas :D. Osad Tallinna poole ja osad maa poole. Nad ei saanud ise eriti kobedalt mindud, siis tuli pakid panna rattale ja jaama saatma minna. Osadel rongidel oli pikk vahe, see siis tähendaski seda "lükkamist":D. "Kodusadamas" lubati, et veeretavad end rongist välja. Nad olid kõik sellised ümaras kaalus enamasti, ic.

On vähemalt, mida meenutada. Täna vist on ka mõned inimesed tulemas, niisama korraks külla. Hauale peaks ka minema...

Aga täna lõppevad siis nö ametlikult jõulupühad. Ja järgmisel teisipäeval on isa sünniaastapäev, tema oleks saanud 59aastaseks.