Käisin viimati Vormsil 10 aastat tagasi. Eelmisel nädalal ristilapsele ja tema õele head reisiideed otsides tuli see kunagine trip meelde. Eesti väikesaartel käimine on just selline ettevõtmine, mis sobib ideaalselt ühe- kuni kahepäevaseks väljasõiduks, ilma et peaks kogu elamist ümber korraldama ja stressama. Tüdrukutele oli see üllatuseks, üsna viimase hetkeni hoidsin sihtpunkti saladuses ja seda suurem oli üllatus!
Kui ma pileteid bronnisin, näitas ilmajaam veel mõistlikke kraade aga mida lähemale tuli reisipäev, seda hullemaks läks. Kõikvõimalikud äppid ja portaalid näitasid raudpoltkindlalt vihma ja suurt tuult. Aga muutma ka enam ei hakanud. Mõtlesin, et kui ikka on kriitiline, siis laevameeskond otsustab ju, et ei ole turvaline sõita ja jätab meid merele viimata. Samuti oli neljapäev just see päev, mil graafik kahe sadama vahel kõige mõistlikum.
Rohukülas olime pool 10 ja esimestena. Siis tuli prügiauto, bussitäis pensionäre ja üks rootslastest abielupaar. Praam pidi väljuma 10.15. Tulid veel mõned ratturid, veel paar autotäit inimesi üldjärjekorras ning lõpuks ka piletimüüja. Tundus, et reis toimub ja tuul oli suht ok. Vanasti isaga sügiseti vanaema sünnipäeval Saaremaal käies oli meri sageli hullem. Ahjaa, kuni selle hetkeni ei olnud me vihma saanud. Selja taga olid suured sünkmustad pilved, ees päikeseribad ja pilvine taevas.
 |
| Tubli kohalik parvlaev Ormsö Rohuküla sadamas |
Lõpuks pakiti meid praamile, koht oli väga hea. Üsna ees ning ruumi liikumiseks piisavalt. Ka teenindus oli superluks! 10 aasta tagusest ajast mäletan, kuidas minu micra pakiti pisikesele praamile nagu invaliidist sõjamehe autot filmis "Keskpäevane praam". Minu küsimuse peale, et kuidas ma pärast maha saan, vastas pakkija irvitades "peale pole keegi veel jäänd!"
Nii et seekord läks õnneks. Kimasime kohvikusse, kes tualetti, kes kuduma. Laev küll kõikus aga üleval sees olles oli nii turvaline ja mõnus. Ormsö on ikka asjalik alus võrreldes sellega, mis vanasti Vormsile sõitis. Ülesõit kestab ca 45min ja see aeg läks jube kiirelt. Olime sunnitud kuulama pensiokate vadistamist teemal "kael sai vist tuult", "meri on nii tormine" ja "kas me oleme varsti kohal". Jõudsin vaevu kududa ühe mustrikorra kui juba tuli rutata alla auto juurde. Maha saime sadamas esimestena.
 |
| Õigeusukirik Hullos |
Kõigepealt võtsime suuna Hullosse. Vormsi on selle 10 aastaga ikka väga palju muutunud. Neil on oma bensujaam, elektriautode laadimispunkt, valla asutused oleksid kõik nagu "nõelasilmast" - uued katused, värvilõhn, korralikud aknad, värske remont. Teedel on valdavalt kõvakate, kõik on tähistatud ja korras. Palju on majutuse pakkujaid ning on tekkinud ka üks uus söögikoht -
Krog No. 14.
Esimene peatus oli vana kiriku varemete juures. Mässasime endlikepiga ning mitte keegi muidugi ei tea, kes pildistas jalgu. Nalja sai palju. Tõdesin, et tehnika aspektist on kätte jõudnud aeg, kus mu telefon teeb paremaid pilte kui 5a tagasi soetatud asjalikumat tüüpi kaamera. Ja siis muidugi see endlikepp, millega oli vaja kino teha :)
Hullos käisime vaatamas kohaliku käsitööseltsi näitust. Küll see maja oli neil ilus ja näitus veel ilusam. Kootud käpikud, sitsipluusid, Vormsipärased riided jne. Lisaks suured hunnikud taimedega värvitud lõnga, lambanahast kapukaid jne.
Neil on ka oma kodulehekülg veebis, kus infot meistrite ja kohalike käsitööliste kohta.
 |
| Keskuses oli mitu paari telgi üleval |
Enne meid oli keskuses üks proua, kes tutvustas kohalikku elu ühele grupile, jäime ka kuulama. Koolis on kümmekond last, kes regulaarselt käivad kohal ja lisaks kümmekond, kes koduõppel. Ujumas käiakse Haapsalus. Üldse tundus, et Haapsalusse käimine ei ole mingi teema neil, ühendus on nüüd aastaringne ning kaugel see linn siis sadamast ikka on. Vähemalt nii jäi tema jutust mulje. Pole siis ime, et Vormsi elupaigana atraktiivne on! G mõtles ka terve järgmise tunni, mis ameti ta peaks valima, et saaks Vormsil elada. Lisaks kirjutas tütarlaps aktiivselt reisikirja, kuhu läksid sisse kõik detailid alates vetsupeatustest kuni poest ostetud jogurtiteni :)
 |
| Püha Olavi kirik |
Käsitööseltsi näituselt läksime edasi kiriku juurde, otsustasime jalutada, kuna ilm oli endiselt ilus ja kuiv. Sain hetk hiljem oma emalt paanilise kõne, milles nõuti põhjalikku aruannet teemal "kui märjad lapsed juba on ja kas mul ei ole arunatukest peas, et sellise ilmaga rändama lähen!". Kinnitasin, et kuivad on ja me lähme nüüd metsa mustikaid sööma. Seda me just nimelt tegime kah. Mustikaid oli palju, lisaks teepervel küpsed metsmaasikad. Riskisime edasi liikuda lillakeelsetena. Sama proua, kes keskuses kohalikust elust rääkis, mainis oma jutus ka, et kella 13 teeb ta ringkäigu kirikus. Meie ajakava oli suht tihe, seega piirdusime vaid välise vaatlusega ning jalutasime tagasi auto juurde, et sõita juba saare teise serva.
 |
| Pingid Hullo keskuses |
Aga enne sõitu Förby ja Saxby küladesse, saime veel korraks koolimajja sisse ning uudistasime üle aia vägagi saarelikku mänguväljakut. Vormsi lapsed veedavad nimelt aega turnides paatides ja tuuleveskis, mis kõik muidugi rootsipunased, valgete kantidega nagu suurem osa saare kinnisvarast.
 |
| Hullo hostel |
Hullo poodi külastasime ka, see asub kohe koolimaja kõrval ning samas majas postkontoriga. Mõlemad aktsepteerivad pangakaarte. Poes oli kaubavalik tagasihoidlik aga esmavajalik oli kõik olemas.
Hullole ring peale tehtud, läksime edasi Rumpo suunas. Seal on ilus mererand aga eile ei olnud just kõige soojem rannailm. Kolasime natukene ringi ning seejärel võtsime suuna Saxby poole. Lugesin netist, et 2015 mais avati Saxby tuletorn külastajatele. Lisaks mäletasin eelmisest korrast, et seal oli tore kivine rand ja palju auguga kive. Need toovad õnne.
 |
| G oma kividega. Kõik leidsid midagi ja tagasisõit oli õnnega mitmekordselt kinnitatud. |
Majakas on tõepoolest lahti, sissepääs piletiga (täiskasvanule 2 eurot ja lastele 1 euro) ning kohe majaka kõrval on ka pisikene muuseum. Seekord meid välja ei lubatud, kuna tuul oli selleks hetkeks ikka väga tormine aga ukse vahelt tohtis piiluda ning akendest nägi ka pisut.
 |
| Tormine meri, 2016, Saxby |
 |
| Saxby tuletorn (1864) |
Enne tuletorni juurde jalutamist (auto tuleb jätta pisut eemale) tegime pikniku. Tunne oli küll selline, et võileivad saavad seekord söödud koos juustega aga tuul oli soe ning vihma endiselt ei sadanud. Asju tuli küll kümne küünega kinni hoida, et Haapsallu ei lendaks.
Saxbyst sõitsime teistpidi ringiga Hullosse ja külastasime vana, kivist rõngasristidega surnuaeda. Seal on uuem ja vanem osa koos. Vanemast enamasti alles vaid rohtukasvanud hauakääpad. Mõtlesin, et kas nendel, kes kunagi sinna ristide alla maeti, järeltulijaid ei ole enam või ei ole saarel kommet rõngasristidega kalme sel moel korrastada nagu uuema aja haudu. Või ei ole siis võimalik neid maetuid täpselt identifitseerida.
Enamasti olid ristid kõik ühesugused, väike erinevus oli vaid sakkides. Osadel olid kolmes küljes 3 sakki ja osadel vaid 1. Samblase kihi alt võis näha ka aastaarve, enamik olid 19. sajandi I poolde jäävad daatumid. Natukene on kaartel ka kirja aga võimatu oli aru saada, mis seal täpselt oli.
Vormsi on nagu suhkrusai, seda on võimalik läbida ühelt poolt kaarega ja siis teiselt samuti, keskele Hullosse kokku.
Neil on huvitavalt korraldatud prügimajandus. Igas külas (võimalik, et ühes külas on neid rohkem) on prügimaja, pisikene viiluga ehitis, rootsipunane muidugi ja valgete rantidega. Majas on suured prügikonteinerid, ilmselt siis majapidamiste kaupa. Ühe maja uks oli lahti ja ma päris sisse ei läinud aga paistis 4-5 konteinerit. Uks käib haagis ja peal on majal kena silt - prügimaja :)
Hullost edasi liikusime Rälby, Dibi ja Norby ning Syderby kaudu tagasi Svibysse. Suurem osa sellest saareosast on paksu metsa all, mis siis vaheldub väikeste külakestega. Rälbys on tore tuulik, mis korda tehtud ja kust saab osta kohalikku käsitööd. Uks on küll lukus aga uksel olid kontaktid olemas.
 |
| Rälby tuulik |
Diby on kuulus oma piirkiiruse märgi poolest, mis on kohe külasildi kõrval (30km/h). Seal tuli muidugi teha ohjeldamatult pilte. Kuskil metsavahel jooksis meile kits teele aga õnneks G karjatas õigel hetkel ning me jõudsime seisma jääda. Kiirused on muidugi madalad nii ehk naa aga kitsed on vahel kiired ja ootamatud. Ilus loom oli!
Keda me aga ei näinudki, olid shoti mägiveised. Alles söögikohas seinal rippuvatelt piltidelt võis neid iludusi kaeda.
Meie tripp lõppeski söögikohas nimega
Krog No 14. Küll see on ilus maja! Ja kui head söögid seal olid, mmmm.. Just sel hetkel kui olin maja ette parkinud, hakkas tibutama. Meile pakuti kuuma ja väga vürtsist tomati-hakklihasuppi, mis sobis sellesse ilma ja hetke nagu või pudrusilma. Soojendas seest ja väljast. Kõrvale pakuti omaküpsetatud kukleid ürdivõiga. Mõmisesime rahulolust :) Sinna soovitan kindlasti minna. Koht on lahti suve lõpuni ja siis veel mõned nädalavahetused (jälgige nende FB lehte), talvel kinni.
Ja läbi meie lühike ringreis selleks korraks oligi. Sõitsime sadamasse, võtsime sappa ning seltsimees praamimees pakkis meid kohe otse vastu visiiri. Meri oli palju hallim ja vihasem kui hommikul aga sõit toimus ja kimasime taas kohvikusse teed jooma. Seekord loksutas küll :) Aga alles sõidu viimase neljandiku jooksul ja aknast ei tasunud eriti välja vaadata. Autodel läksid signad tööle. Ma ei tea, kas hilisem reis toimus aga meie olime turvaliselt üle ja valmis viimaseks spurdiks Rohukülast koju. Tibid vajusid kohe sügavasse unne ning ilm just ei hellitanud, vihma kallas nagu oavarrest, kraad kukkus 12C peale. Aga mis meil sellest ilmast nüüd enam, sõit oli tehtud ja meel rõõmus!
Tahaks tagasi ja järgmisel korral jalgratastega :)
Kui eile ma hommikul sadamas praami oodates küsisin tüdrukutelt, et kuidas see idee neile Vormsile minna tundub, siis G arvas, et äkki kuskil maal oleks rohkem tegevust. Õhtul tunnistas, et peab oma arvamust muutma. Nüüd ta tahaks Vormsile maja ning vetelpäästekoera. Loetles ette kõik kõrvalhooned, mis seal peavad olema (saun, koerakuut, kasvuhoone, lastemaja, kuur, jne) ning lubas meid külla kutsuda. Kui hästi läheb, saame me ka loa viia prügi prügimajja.
L lisas, et see oli nagu reis teise riiki, välismaale. Eks oma mõju oli rootsipunastel hoonetel, rootsikeelsetel siltidel ja praamisõidul kah ilmselt. Reisikiri aga muudkui täieneb, lõplikku versiooni ei ole veel näinud, kuna tütarlaps tormas kiirelt edasi järgmisele üritusele. L isegi vahepeal pelgas üldse suud lahti teha, sest tunne oli, et kõik läheb kohe kroonikasse kirja :)
Lisaboonusena andis tormine meri hoogu kudumiseks. Õhtul sai sall lõpuks varrastelt maha kootud ning nüüd on aeg alustada äärepitsiga.
