Vannilood

Lugesin Manni lugusid ning meenus, kuidas meie vanaema pead pesi. Oi, see oli üks kammajaa nagu tema kampaaniad alati. Meil oli vanasti selline pliit, millel oli servas sees katel ja see pidi kogu aeg olema vett täis. Pliit huugas terved päevad, kui tuli ära kustus, oli paanika. Kunagi ei tea ju, millal võis vaja minna. Tuli isu pannkooke teha või tekkis tahtmine üks laar kapsasuppi keeta nt.

No kees ja kahises see katel kogu aeg ning kuum vesi oli käepärast. Kui siis pesuks läks, kõik see pere jooksis. Kes pidi tooma külma vett kaevus, kes pidi otsima õiget shampooni, kes aitas loputusvett timmida. Loputusvee timmimine oli omaette kunst. Vesi pidi olema hea soe, mitte kuum. Kui juhtus kuum, siis oli kisa lahti. Vette pandi alati äädikat, ma ei tea, miks. Vist tegi juuksed pehmemaks vms. Suvel pandi kummeliteed ka, seda olen isegi kasutanud, mõnusaks pehmeks tegi. Shampoonidega läks tal kah sageli jamaks. Küll on pestud pead nõudepesuvahendiga, kehakreemiga (üldse ei vahutanud, minia tassib igasugust kraami), palsamiga (jälle ei vahutanud).

No kui siis see pea lõpuks pestud sai ja veelaga ära koristatud, kopsikud kokku korjatud ja õuest uus vesi asemele toodud, läks lahti uus kampaania - rullid. Ta ei mallanud kunagi oodata, kuna juuksed kuivavad. Ema pidi jätma pooleli kõik oma tegemised, tormama kohale ja rullid vanaemale pähe keerama. Vanaema kasutas terve elu siukseid imepeenikesi kummirulle, millel sees traadist kaadervärk. Aga rullidest olen ma juba kirjutanud ka...