Santa Lucia

Õhtu oli hiilio,
peas mul väike vintio.
Võtsin automobiilio,
sõitsin mitu miilio.
Just sinna kõrtsio,
kus seda va lörtsio.
Kabinetis istus ilus piiga
Santaaaaa- Luciaaaa!

See laul läks veel edasi, kuni ilmus välja oma naine va fuurio ja mees sai vastu kõrvu. Mutid laulsid seda väga harva ja ainult teatud konditsioonis olles:P. Ma mangusin neid sõnu pikka aega aga vanaema ei andnud, sest ta kartis, et ma kutsun siis kohale pillimehed, kes tema laulu lindistada tahavad ja selle omamoodi ära solgivad. Talle ei meeldinud osad vanad laulud, mida VLÜ ja Untsakad olid uueks laulnud.

90ndate lõpus aga järjekordselt Gitar Safary "reelingul" kõõludes ja VLÜle kaasa elades esitas bänd... sama laulu. Ei või olla! Sõnad olid natukene teistmoodi aga eks nad ongi ju nii, et rahva seas muunduvad. Olengi nendelt seda lugu vast paar korda kuulnud, plaatidele pole see jõudnud. Kuigi lugu iseenesest on hea:).

Vanaema üldse laulis väga palju, enamasti omaette ümisedes või raadiole kaasa. Raadio mängis kodus päevad läbi. Vanasti vikerraadio, hiljem Elmar. Kui õed külla tulid, siis lauldi vanu laule. Mõni oli väga ilus ja ma polnud enne kuulnud. Mälu teeb imelikke trikke, neil ka. Mäletan korda, kus kahekesi lauldi megapikk ja huvitav laul ära. Kui too lõppes, vahtisid mõlemad teineteisele otsa ja küsisid : "mis laul see nüüd oli siis". Kusjuures teist korda laulda ei õnnestunud! Ja välja nad ka ei mõelnud, mis laul see oli. Imelik.

Kui mutid liikvele läksid, siis oli neil kõigil minu meelest siuke iseloomulik käekott kaasas. Ridikülist natuke suurem, pikemate sangadega aga mitte päris poekott ka. Pealt lukuga. Ma mäletan pea kõigil õdedel seda tüüpi kotti. Sinna pidi mahtuma rahakott, taskurätik, paar joosepeid (need on pika säärega alukad :D, puhuks kui ilgeks naeruks läheb ja peab pesu vahetama :D), pisike sosku ja lauluklade. Klade oli väga oluline, sest peas oli neil küll palju laule aga repertuaar erines isikuti. Siis lauldi klade abil koos, muidu mis sa üksi ikka laulad!
See kooslaulmine oli vahel väga tüütu, sest nad ikka täiega nautisid seda ja hääle valjus oli meeletu. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et lapsed ei tahtnud kunagi muttide kõrvale sünnipäevalauas istuda, sest oli selge, et peale kahte tervitusnapsi läks lauluks.

Ma polegi vist kirjutanud sõnast "muti". Nimelt lapsed hüüdsid vanaema mutiks ja see ei ole eesti keelest tulnud sõna ehk siis mitte pisut negatiivse varjundiga "mutt". Ei-ei, see on tulnud saksast ning sõnast "mutter". Hääldati pehmelt, muti ning kõlas minu meelest väga armsalt, eriti selliste suurte mehepoegade suust, kes ise juba 50ndates.

Kui vanaema reisima läks (lastele külla või õdedele), siis oli ta minemisega alati jube varajane. Mõtted tekkisid tal järsku - prauhh ja minek. Ta vihkas peegli ees eputamist ja vahel tuli ta tagasi tuppa tirida, et kleidivahetust nõuda. Ta lihtsalt omas tuhinas ei märganud üldse, mis tal seljas või jalas oli. Ainus asi, mis pidi alati olema, olid lokid. Pikka aega lasi ta omale teha poldilokke. Ma ei tea siiani, mida see täpselt tähendab. Mingi aparaatus pandi pähe vist. Hiljem neid enam ei tehtud ja siis käis kord kolme kuu jooksul või nii tegemas keemilisi lokke. Nii et lokk pidi peas olema! Aga muu oli nagu ta oli.

Teeleasumised olid siis kiired nagu öeldud. Vanasti käisid rongid tihti, igal täistunnil läks mõni. Ka Lenska rong peatus aga seda vanaema ei kannatanud, sest sinna pidi madalalt platvormilt peale ronima. Siis tuli kaubelda mõni turskem kuju, kes tagant lükkas. Vagunisaatjad olid sageli venekeelsed ja nendega jutt ei klappinud:P.

Noh aga nood rongid olid nagu nad olid. Kui ikka tund aega varem minema hakata (ratta selga hüpata, et olla täpne), siis võis juhtuda, et jõuab eelmisele rongile. Nii oli meil sageli skandaal - "mida sa kogu aeg keelad, vara ja vara! Hädavaevu jooksin rongile!" No pika pinnimise peale selgus, et eelmisele siis. See selleks.

Mida vanaema linnas tegi? Esimese asjana tuli osta jäätist, eskimo oli tema lemmik. No mis linnakäik see on, kui jäätist ei saa? Ja mitte ühega ei piirdunud ta! Enne ei saanud Balti jaamast minema kui jäätise norm oli täidetud. Seejärel tuli kuskilt osta midagi lastele kaasa. Vanaema oli laste suhtes väga tähelepanelik. Suurtele võis ta veel sattuda niiviisi külla, et midagi väga kobedat kaasas polnud (kuigi ka seda pidas ta väga ebaviisakaks! Tühja käega külla ei minda, oli meil reegel!) aga lastele pidi alati maiustusi viima või mõne mänguasja. Kuigi mänguasju ta minu meelest valida ei osanud ega armastanud eriti. Pigem ikka maiustusi. Lapsed praktiliselt kunagi ei võõrastanud teda, ei tited ega suuremad. Ma ei tea, tal oli mingi x-meel ja viis nendega suhtlemiseks. Sekundiga olid nood tal põlve peal ja siis läks juba lahti "sõit-sõit-sõit linna, komput-saia tooma jne".
Ega külas kaua oldud, ikka õhtul koju või siis äärmisel juhul järgmiseks päevaks. Rahutu hing. Mis sea linnas ikka passida, oma kodus on ju kõige parem.