Ma ei oskagi seekord pealkirja panna.

Vanaema oli terve elu loomi pidanud talus aga oma lapsepõlvest ma mingit loomapidamist enam ei mäletanud. Ju siis polnud enam selliseid olusid, tööl tuli käia ning lapselapsi kantseldada:P. Aga mingil hetkel tekkis emal ja vanaemal kaval plaan hakata pidama lambaid. Mõeldud-tehtud. Onu sai kätte käsu teha lambale aedik rehe alla, suve läbi tehti heina ning siis mingil ajahetkel saabus meie majapidamisse tiine Kati. Selle nimega oli oma nali ka. Teismeline nagu ma tookord olin, olid meil klassis mingid nõmedad kismad päevakorral. Ja mulle tundus, et kõige alandavam klassi liidrile oleks panna meie uuele kodakondsele tema nimi. Tehtud.
Lammas saabus meile vanaema õe juurest ja oli totaalne karjaloom. Ma ei mäleta, mis aastaajal ta täpselt toodi aga ma mäletan suve, mil too polnud veel poeginud ning trampis kogu aeg ringiratast ja röökis. Probleemne lammas ühesõnaga, igavles. Vanaema, kellel oli kogu aeg mingi jutukas pooleli (käis raamatukogus pidevalt ja luges palju) otsustas, et tuleb minna lambale seltsi. Tal oli siuke pisikene kolmejalaga taburett ka, haaras kaasa, raamat kaelnasse ja karjamaale. Karjamaa asus kohe talu kõrval ja suhteliselt maantee ääres:). See võis ikka hea pilt olla, lammas (kes muide peale vanaema saabumist sõi nagu muiste ja oli vait... nagu lammas) köides tema juures rohtu nosimas ja vanaema rätik peas, raamat ees istumas oma kolmjala peal.

Lugemine oli ainus ajaviide, mida vanaema omale aeg-ajalt lubas. Tema lemmikraamat oli Aita. Leili. Vambola :D. Issand kui palju ta võis seda lugeda ja alati oli tema sõnul jube põnev. Muinasjutte armastas ka, kuigi ta ise ütles alati, et loeb sellepärast, et oleks mida lastele rääkida. Aga minu meelest rääkis ta alati ühte ja seda sama juttu - "Elasid kord Hansuke ja Greteke..." Oimaigaad... Me ei kannatanud eriti seda lugu, va mu tädipoeg, kes nõudis pannile ronimise koha kordamist. Alati. Viha tegi lausa. Vist pea kõik lapsed on selle muinasjutuga üles kasvanud.

Raamatukoguhoidja oli temaga alati hädas. Ta oli suht valiv ja igasugust tapmist ning tagajamist ei kannatanud. Head raamatut testis ta tagant poolt, ehk luges lõpust mõned lehed läbi ja kui tundus normaalne lõpp olevat, siis hakkas algusest peale lugema. Vahel olid raamatud nii põnevad, et toidud kõrbesid põhja ja ema leidis aeg-ajalt pruuniks kärssanud põhjadega potte põõsastest ligunemas.
Ma ei mäleta, et teised õed oleksid nii palju lugenud. Pigem olid nood siuksed rändurmutid. Ikka "ratta peale ja külla" või "kompsud rongi ja küla peale" - tüüpi.
Vanaema oli ka rahutu aga oli tegevusi, mis teda köitsid. Lugemine ja vaaritamine olid neist peamised.

Kui ma reedel Isasid ja poegasid vaatasin, siis tuli üks koht väga tuttav ette. Kus Bazarovi ema teatab, et on end haigeks mõtelnud, et kumba suppi sa poeg soovid - kas kapsasuppi või peedisuppi. Või siis stseen varasemast, kus poeg end teele seab ja memm talle kiirelt sõstrajooki tasku poetab.
No söök on elu alus, eksole! Nii oli ka maal meil pidevalt päevakorral teemad, mida süüa teha, mida poest osta, mida pudelitesse-purkidesse talveks keeta jne.

Moosikeetmine on teema omaette. Sellest peaks kirjutama pikemalt kunagi edaspidi.