Olid ajad. 2006

 Ca paarkümmend aastat tagasi kui tekkisid aktiivsed kudumisfoorumid (alguses Ilutegijad ja siis sellest eraldunud grupp Kullaketrajad) ja soov ka väljaspool virtuaalsust kokku saada, tekkis kaks suuremat Kullakeste gruppi - üks Tartus ja teine Tallinnas. Olid ka ühised üritused nagu töötoad ja jõulud.

Jõulupidu oli kullakestega meil alati koos, mitte ainult Tallinn-Tartu, vaid kudujatega üle Eesti. Toimumiskohaks Tartus Uppsala maja (mitu korda), Mänguasjamuuseum (1x) jne. Selline tore traditsioon enne suur sotsiaalmeedia pealetungi. Eks me saame kokku vahel nüüdki, aga harva.

Ja siis ükskord aastal 2006 juhtus nii (link), see oli ikka koomiline lugu, sest see Mustika söögikoht oli reeglina tühi ja keegi neid 200 krooniseid praade nii väga ei soovinudki osta. Lugu jõudis EPLi ning minu meelest ka telesse. 

Jumal tänatud, et aeg on edasi läinud. Restos just ei kooks, aga no kootud on ikka igast asendist ja pea igal pool. 

PS. Vaatasin just, kuu aja pärast saab mu kudumisblogi 18a vanaks. Enne oli mul ka erablogi, mille lõin aastal 2000 peale Tehnokrati saadet, kus tutvustati blogger.com keskkonda. Viisin selle mingil hetkel WPsse ja panin peitu. 

Kas nüüd on kevad?

Ajasin täna loomakese keset tööpäeva kiirelt õue, sest ees terendas taas pikem õhtu lõputute kõnedega ja hingetõmbeaega oli meile mõlemale korraks vaja. Toppisin end riidesse nagu viimasel ajal ikka ja õues selgus, et kevad oli saabunud. +10C näitas kraad, päike paistis ja krookused õitsesid. Villaseid sõrmikuid ei olnud sugugi tarvis. Täitsa tore!

Kuna ma pildistan iga päev mitu meeleoluklõpsu ja hoian neid ka alles, valikuliselt, siis võin kinnitada, et heitlik märts ja aprill ei ole mitte midagi uut. Nt aastal 2022 sadas lund: 

• 30. märtsil
• 5. aprillil
• 6. aprillil
• 7. aprillil
• 9. aprillil

16. aprillil 2022 oli päike, roheline muru ja krookused õitsesid massiliselt ning 29. aprillil olen pildistanud õitsevaid ülaseid. Rõdu vallutasime 6. mail.

2019.a. 20. aprillil maal tulbid õitsesid, 2020.a. 1. aprillil oli lumi maas ja 15. aprillil sadas paks lumi ohtralt õitsevate krookuste ja nartsisside peale.

Meenub üks keskkooliaegne seik. Sõitsime klassiõdedega Tartusse mat-füssi kooli, oli selline asjandus aastaringselt (kirjalikud ülesanded, hinded jne) ja lõppes siis kohapealse kokkusaamisega kevadel. Mul oli kevad-sügisene mantel ja kinnised kingad. Mida lähemalt rong jõudis Tartule, seda tihedamaks läks lumesadu ja paksemaks lumekiht. Mul oleks nagu meeles, et jõe ääres oli saapapood ja ma leidsin omale sealt mingi ime läbi saapad (kuidas mul raha kaasas oli ja et seal tõesti kohe saapaid oli, on segage ja mälu teeb vahel trikke, aga selline pilt on. Isegi saapaid mäletan). See oli kõik jüripäeva paiku, sest ema ja vanaema läksid onu sünnipäevale samal ajal, too on meil jüripäeval sündinud. Meil on tehtud sellest ajast fotod, must-valged. Ema roogib lund, aga vanaema poseerib trepil sitsikitlis. Ilmselt sulas kiirelt ja oli soe, aga neid lumekoguseid ma mäletan. Täiesti koomiline seik, aga lisaks lumele mäletan ka ema tehtud täidetud mune, mida me rongis sõime :) Ja ööbimist klassiõe raudteelasest vanaisa korteris. Õnnis noorus ja seiklused lume und täidetud munadega. Kas ainult mina mäletan seda? 

Heitlik on meil see aprill ja mitte ainult sel aastal. 

Kutsenõuded EW ajal

Sellest peaks pikemalt blogima, aga hetkel kiirelt jätan siia märgi - AISis on kenasti nüüd näha kutsetaotlejate toimikud erialade kaupa - LINK

Allsari	2.1. Juuksuri tööala	-	-	-
Allsari	2.2. Kangru tööala	-	-	-
Allsari	2.3. Koka tööala	-	-	-
Allsari	2.4. Korseti tööala	-	-	-
Allsari	2.5. Köösneri tööala	-	-	-
Allsari	2.6. Mehaanilise lihtlõngaketramise tööala	-	-	-
Allsari	2.7. Mehaanilise paelakudumise tööala	-	-	-
Allsari	2.8. Mehaanilise puuvillaketramise tööala	-	-	-
Allsari	2.9. Mehaanilise riidekudumise tööala	-	-	-
Allsari	2.10. Mehaanilise silmuskudumise tööala	-	-	-
Allsari	2.11. Naiste peakatte tööala	-	-	-
Allsari	2.12. Naiste rätsepa tööala	-	-	-
Allsari	2.13. Pesu õmblemise tööala	-	-	-
Allsari	2.14. Pitside tööala	-	-	-
Allsari	2.15. Silmuskudumise ja heegeldamise tööala	-	-	-
Allsari	2.16. Tikanduse tööala	-	-	-
Allsari	2.17. Trikoopesu õmblemise tööala	-	-	-
Allsari	2.18. Värvimise tööala	-	-	-
Allsari	2.19. Õmblemise tööala	-	-

Vanaema oma ma tellisin paar aastat tagasi välja, see oli muljetavaldav, mida ikka nõuti. Märkasin nüüd AISis osavate silmuskudujate, nt Claire Hallik toimikut, kelle silmuskudumise õpik oli vahepeal väga nõutav lektüür ning trükiti uuesti. Nüüd tekkis kohe huvi, et mida ta esitas komisjonile kutse saamiseks :) 

Lühidalt - EW lõpuaastatel otsustas riik, et kõik, kes oma erialal teenust pakuvad, peavad olema kvalifitseeritud ja omama kutsetunnistust. Puudutas kõiki käsitöölisi ja nt ka potisetusid, kes olid oma pottide poolest laatadel kuulsad. 

Vanaema ja mandoliinid

Ma olen varem ka sellest kirjutanud, et oma isapoolse vanaema tegevust avastan ma alles viimastel aastatel ja peamiselt arhiiviallikate põhjal. Alguses leidsin tema aruanded Eesti Rahva Muuseumile, tundus, et ta oli aastaid neile korrespondendiks. Tellisin kõikidest koopiad, see oli põnev lugemine. 

Eile postitas üks kohalik vanu sünnipäevapilte 50ndatest aastatest ja ühel neist mängis vanaisa saksofoni. Ta oli muusikakoolis õppinud, mängis erinevaid pille ja juhatas siin koori, naisansamblit jne. Pildi all tekkis diskussioon nagu ikka ja miskine asi köitis mu tähelepanu ja vajas guugledamist. 

Tekkis täiesti tüüpiline olukord, et otsid ühte asja ja maandud ootamatult hoopis teise otsa. Isaema Hilda tuli kuidagi nimeotsinguga välja ning mis ma loen, 1956. aastal on tema vedanud kohalikus rahvamajas laste käsitöökursust! Kursusel osales 20 last kahes grupis 2x nädalas. Artiklist selgus, et vanaema on organiseerinud lastele õmblusmasinad ja õpetab neile õmblemist. Lapsed valmistasid nukupesu ja suuremad tüdrukud päevitusriideid. Lisaks on juttu sellest, et vanaema töötab päeval Harju Rajooni Tööstuskombinaadis ja kasvatab kolme algklassiealist poissi, laulab kooris ja mängib näiteringis! Samuti õpetab mudilastele näitlemist ja laulu ja kuulake nüüd - organiseeris 12-liikmelise mandoliiniorkestri ning esines nendega lastepeol! Minu introvertne vanaema :D ja seda pean ma vanast lehest lugema!

Artikli lõpetuses on mainitud, et vanemate jälgedes lähevad ka kolm poega. Kõik on osavad nõelaga ümberkäimises, oskavad näidelda ja muusikat teha. Vot. 

Mul on selle mandoliiniteemaga veel arenguruumi, aga käsitöökursused juba käivad :D

Johannes Kadakas

 Tallinna Linnamuuseum on pannud muis.ee keskkonda üles terve posu fotograaf Johannes Kadaka fotosid. Ta oli päevapiltnikuks selles piirkonnas, kus minu vanavanemad Ew ajal tegutsesid või osaliselt pärinesid. Muuseumifond TLM Fn 10604 ja neid pilte on ikka sadu! Kahjuks enamus ilma viiteta kohale või inimesele, kõik mulle tundmatud. Suurem osa aastast 1921. 

Kui nägusid ei tunne, tuleb vaadata muid maamärke: kohad ja riietus, taluhooned ja aiad. Koerad :) Ma täitsa usun, et kui vanavarakorjajad sinna jõudsid, siis polnud enam midagi võtta riietest. Enamus kannab kas kulunud, märgistusteta sõduririideid (paljud olid sõjas), lapsukesed meremehevormist inspireeritud kostüüme, meestel on ka sellised lihtsaid ülikondi näha, enamus kulunud ja loppis. 

Naistel valdavalt pikk must kleit, all servas prussvollid ja kaela osas kõrge krae, satsikesega. Kleidil peal vöö. Vanematel prouadel põll. 

Nagu ma kunagi etnograafilistest kirjeldustest lugesin, siis vanemate inimeste juusteköitmisviis tuli pildilt väga tuttav ette. Juuksed kammiti kahte lahku, siledaks vastu pead ja võiga maha, tagant seoti kinni ja punuti. Peas rätikud, talvel paksemad, suvel õhemad. 

Grupipilt: 2 naist, 2 meest ja 3 last - perekonna portree, TLM Fn 10604:91, Tallinna Linnamuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/3982648

Meestel rummumütsid või viltkaabud. Väga harva on mõni kõvakübaraga. Natu linnalikuma välimusega tüüpidel on ka uuriketid, lõiatud juuksed, naistel ilusad sukad ja paremast materjalist kleidid. Tundub, et naeratamine ei olnud piltidel kombeks. Kõik on hirmus tõsised ja enamus lausa kannatajalike näojoontega. Raske elu ilmselt. 

Pildistatud on ilmselt leeripäevadel, pulmadel, külapidudel. Maas on tikitud tekid, taustal paksemad ühevärvilised tekid. Kaunistuseks kuuseoksad, lillevanikud. Sageli on ka juurelt maha lõigatud suur kask, vast kevadine pidu olnud. Ja see kask troonib suures umbrohupõõsas nt, mille ees siis noored poseerivad. Seda on ka kirjeldustest varasemalt mitmed maininud, et vanamuttidel on veel alles vanad pottmütsid. Neid on tõesti fotodel sageli näha:

Täisportree: tundmatu naine istub laua taga, TLM Fn 10604:109, Tallinna Linnamuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/3982666

Täisportree: tundmatu naine toolil talus, TLM Fn 10604:222, Tallinna Linnamuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/3982781

Kingad on väga lihtsad, sageli kulunud ja lääpas. Jalad tunduvad moondunud pisut, raskest tööst ja muidugi polnud ju ka igapäevaselt kingadega harjutud. 

Riided tunduvad kõik nii "linna". Käpikuid ikka talvefotodel paistab. Ja kui palju on matusepilte!!! See Eesti fenomen on ikka müstika, pisikestest lastest (lahtiselt kirstus) kuni vanuriteni. 

Ma armastan vanu fotosid!

Kuidas tulid keelde sõnad raglaan ja kardigan.

Udo Uibo viimases Horisondis kirjutab põneva loo kardiganist ja raglaanist, balaklavast ka. Kõik seoses Krimmiga, muide. Algjuur Wales´is ja Krimmis.

Lugege!

Kopeerin osaliselt: 

"Kardiganiks nimetatakse lahtise kaelusega nööbitavat villast kampsunit, mida kantakse pintsaku asemel. Eesti keelde on see sõna tulnud kahe maailmasõja vahel. Varem on seda nii meil kui ka mujal tarvitatud hoopis vesti tähenduses. Näiteks Päevalehe 16. märtsi 1931 moeuudistest võib lugeda: „Nagu lühike käis annab praegusele moepildile hoopis uue ilme (toodetakse isegi mantleid lühikeste varrukatega), nii ka suur vesti-armastus. Et aga sõna vest kõlab kuidagi banaalselt, siis on ta ristitud ümber „cardigan’iks“. „Cardigan“ importeeriti omal-ajal Ameerikast. On ta nimi nüüd see või teine, igatahes on ta saabuva kevad- ja sügishooaja kollektsioones oma käisteta tegumoes saavutanud suure võidu valgeil ja heledail kleitidel, sest ta on ka lihtsam toota kui kostüüm- või üldse jakk“. Kardigan on nime saanud Balaklava lahingus kergratsaväe brigaadi juhtinud Briti kindralmajori James Thomas Brudenelli, Cardigani 7. krahvi järgi, kuna väidetavalt olevat Briti ohvitserid Krimmi sõjas kandnud kootud villaseid veste. Esmalt oli Cardigan kohanimi Walesis.

Raglaaniks nimetatakse rõiva lõiget, mille puhul varrukatükk ulatub kiiluna üle õla kaelaauguni. Selle sõna leiame eesti kirjakeele tekstidest juba Esimese maailmasõja alguse paiku. Näiteks 1914. aasta 27. augusti Käsitöölehe „villamuslini kleidi“ kirjelduses teatatakse: „Raglan käikste külgi tuleb esiosa vähe krookida, voodripihiku külgi rinna alla kokku võtta“. Ja sama väljaande 1914. aasta 24. septembri numbris sedastatakse „sügise mantli“ kohta: „Laiad raglaan käiksed tulevad esitükkide ja seljatüki vahele teppida“. Ka raglaankäis (ingl raglan sleeve) on nime saanud laiemalt Krimmi sõjas ja kitsamalt Balaklava lahingus tegutsenud Briti väejuhi, sedapuhku feldmarssal FitzRoy James Henry Somerseti, Raglani 1. paruni järgi. Lord Raglan oli kaotanud Waterloo lahingus ühe käsivarre ja olevat seetõttu kandnud erilise lõikega kuube. Sellegi sõna esialgne alus on Walesi kohanimi.

Kui kardigan ja raglaan on eesti keeles juba mõningase ajalooga sõnad, mida kajastavad ka entsüklopeediad ja suuremad sõnaraamatud, siis balaklava sukkmaski tähenduses on veel ametlikult tunnustamata ja pole esialgu sõnaraamatutesse jõudnud. Internetikauplustes on ta aga kasutusel. Seegi sõna meenutab brittidele ränkade kaotustega kulgenud Balaklava lahingut ja sellegi alus on kohanimi, sedapuhku Krimmi oma. Kootud mütse kandsid britid kaitseks külmade ilmade ja vinge tuule vastu, ent sõna balaclava sai tuntuks alles pärast Krimmi sõda: inglise kirjakeelest on ta registreeritud alles 1881. aastal ja laiema leviku saavutas Buuri sõja ajal."

Söökla korrapidaja

Indigoaalane meenutas kokkamisteemalist kooliaega ja see omakorda tuletas mulle meelde, kuidas me põhikoolis kohustuslikus korras kahekaupa alevi sööklas korrapidajaks pidime käima. 

Meil oli 8-klassiline kool pisikeses alevis. Koolil oma sööklat ei olnud, alevisse oli 80ndatel ehitatud korralik kauplus-söökla ning seal käisid ka õpilased söömas. See vist avatigi alles peale õpilaste toitlustamist alevirahvale. Kes oli tolleaegne klientuur, ei mäletagi. Ega neid palgatöölisi, kes aleviga seotud ja sööklasse sööma tulid, palju ei olnud. Vabrikutel (2) ja tehasel (1) olid oma sööklad, kinnised.

Korda tuli ühel õpilasel pidada vist paar korda aastas kokku ja üldiselt sööklasse taheti minna. Kohe hommikul tuli kohale ilmuda (oleks nagu olnud varem kui kool algas), enamasti käidi koos pinginaabriga. Protsessid, mida õpilastel teha kästi, olid lihtsad - leivalõikamine, külmikust asjade kohale lohistamine, õuest estakaadi pealt traadist korvides piimade ja koorte vedamine külmikusse (mäletate liitriseid klaasist piimapudeleid korvides?). 

Seejärel tuli vedada taburetid söögisaali. Need olid sellised pisikesed neljakandilise (ca 18x18cm) puitplaadiga istumisalused, millel 4 kolisevat-logisevat jalga. Ladustati neid üksteise otsas ja suht rasked olid lapsel tassida. Kui muidu olid sööklas neljased lauad pehmete Kooperaatori toolidega, siis need taburetid käisid 2+2 laua otsa. Mul ei meenu, kas söömas käies olid kindlad kohad või ei. Äkki olid. See pehme tooli peal vedelung oleks  nagu olnud domineerivamate tüüpide teema rohkem, aga võibolla ma lihtsalt ei mäleta. Taburette muidugi ei armastatud.  

Kui taburetid olid paigas, hakkasime tegema ettevalmistusi laudade katmiseks. Söögid olid reeglina kas supp ja magustoit või siis praad. Kui oli praad, siis magustoitu lisaks ei olnud. Soe toit oli suures plekk-kausis kulbiga laual ja sellest pidi jaguma kõigile. Kartulid ja kaste, makaronid ja kaste nt. või siis supp suure kausiga, millest igaüks ise omale tõstis, magustoit  oli valmisjagatuna plekist, sangaga taldrikutes. 

Söömas käidi kahes vahetuses. 1.-4. klass kõiggepealt ja siis tund hiljem tulid suured. Liiguti kolonnis koolist sööklasse, ületada tuli autotee. Alati oli kaasas paar õpetajat, kes siis lapsed rivvi kamandasid. Peale sööki kordus sama, söökla ees tuli sättida end kolonni ja liikuda tagasi kooli. 

Sisuliselt oli meil vähem kui 1h kiireks koristamiseks ja uute nõude laiali jagamiseks. Vahel läks väga kiireks. Saali pääses kahe poolega uksest, mis käis kinni. Kui lapsed pidid kaua ootama, siis hakati kolkima ja rammima. Uksi avades tuli kiirelt eest joosta, sest kõik tormasid laudade poole.

Üldiselt olid alevisööklas väga head söögid. Mäletan, et viimastes klassides kui päevad pikemad, lubati mul tüdrukutega hiljem ka sööklas käia. Ilmselt siis proovisime muid sööke, aga see tähendas ka, et meile meeldis käia. Algklassides pidin ma kohe koju minema, pood ja söökla olid keelatud. 

Söökla eesruumis oli ka kondiitrilett, kus müüdi kohapeal küpsetatud saiakesi, plaadikooke ning sai tellida torte. Naljalt minu meelest torte müügiks ei tehtud, ikka pidi tellima kui oli tähtpäev tulekul. Võibolla oli erandeid, nt kreemitort, mida keegi ei soovinud vms.  Kohalik kondiiter oli aastaid üks ja sama, tegi imehäid sefiiritorte ja tema sefiir oli selline, mida ma pole lapsepõlvest saadik enam saanud. Hapukas ja tekstuurne, mitte mingi läila mass. See selleks.

Kui "tirtsuparv" oli sööklast läbi jooksnud, tuli koristama hakata. Nõud pesuruumi, taburetid kokku ja suured kausid toiduga kööki. Nõudepesijad olid kohalikud pensionärid, kes lisa teenisid. Mäletan suuri vanne, üks pesemiseks ja teine loputamiseks. Kas siis kuivati? Mäluauk, ei tea. Pesemine oli ikka peale 2. vahetust kui kõik nõud olid kokku korjatud ja lapsed lahkunud. Siis tuli kiiresti tegutseda, sest söökla avati alevirahvale. Vahel meid kaasati pesema, aga minu meelest see otseselt meie ülesanne ei olnud. 

Kuna mu tädi töötas kokana, siis sain vahel saiakesi kaasa. Nii siis kui korrapidaja olin, aga ka siis kui söömas käisin. Kondiitrilett muidu õpilaste külastuse ajal lahti ei olnud ja saiakeste söömist ei soositud. Tädi vahel salaja müüs kaasa ja neid sai siis nosida teel kooli tagasi.

Klassikalised söögid? Hakklihakaste ja kartul. See on vist mu lemmik läbi aegade. Vorstikaste oli ka, vahel miskised peenemad road, nt strogonov jms. Plov (nüüd vist pigem öeldakse pilaff , ei olnud minu lemmik). Supid. Aga mitte miski pole nii hästi meeles kui hakklihakaste. Magustoitudest muidugi piimakissell (jaa ma tean, paljud nüüd öögivad, aga minule on see alati maitsenud) ja karamellkissell (njamm), vahukoor moosiga (väkk!), kompott vahukoorega jne. Lihtsad kodused toidud, tol ajal siis. Mingeid erilisi hõrgutisi küll ei meenu ja minu meelest käidi meil suht üksmeelselt söömas. 

Ma olin väga üllatunud kui keskas (Tallinnas) enam söömas ei käidud. Kuidagi kohe oli algusest peale teada, et selles sööklas ei sööda. Äkki pinginaabri vend haris meid? Seal all söökla ukse taga koridoris jooksid hommikuti rotid, suured piimamannergud toidujäätmetega haisesid ja vene mutid lärmasid köögis. Meie klassist vist paar inimest üldse käis, kokku oli meil seal 36. Pigem mindi peale kooli või mõne ärajäänud tunni ajal Maiasmokka teed ja värskeid saiakesi sööma. 

Me vahel käisime isegi enne kooli kohvikus, sest minu ja pinginaabri rong tuli maalt  linna 7.15 paiku, aga kool algas 7.45 (uks vist tehti lahti poolest, Maiasmokk ka). Ja muidugi oli klassika peale kooli ja enne rongi osta Balti jaama taksopeatuse lähistel paiknenud kollasest putkast sõõrikuid. Need olid odavad, sai suure hunniku kahepeale rongis söömiseks ja ohtra tuhksuhkruga kuumad hõrgutised läksid nagu kuumale kerisele :D 

Olid ajad :) 

Beebitekk

Enne sõitu Haapsallu sain valmis ühe pisikese beebiteki. Mustriks Liina Langi “Harju-Jaani” kiri (vöökirja ainetel) ja kuna beebi on juurtega Harju-Jaanis, siis tundus selline mustrivalik igati sobilik.

Tädi on muidu ise kõikidele oma lapselapselastele tekid teinud, aga peale viimast insulti enam ei koo. Kuna tädile ei saa ära ütleda, siis tuli vardad haarata ja ise teha. 

Lõngaks UpYarni lehelt tellitud meriino, kulus ligi pool kilo. Peale pesu ja venitamist sain nupud ka lõpuks välja. Enne oli küll tunne, et kudusin paksu sammalt ainult, sest see meriino oli omapärane. Vardad olid 3.5. Teki mõõdud enne pesu ja venitamist 80x86cm. Lõplikud mõõdud võtan siis kui kuiv ja aurutatud, aga see meriino ikka venib. Muidu tegin Haapsalu salli põhimõttel, aga ilma äàrepitsita. Suurust tuli parasjagu ja lõng sai otsa :)

Tooniks valisin neutraalse linasekarva, sest ma ei armasta seda ameerikalikku roosa-sinise vaimustust. Titt on juba sündinud ja see on tüdruk. 

Lõplikud mõõdud peale venitamist 85x112 cm. 

Kas teil oli nii palju juute?

 Olles rahvusvahelises seltskonnas olnud ligi 18 aastat, tuleb ikka ette olukordi, kus tuleb teha inimesega linnapeal üks ring ja rääkida pisut ajaloolisest taustast. Ühelt poolt mulle meeldib, teisalt jälle kui on küsimused, milleks ma pole valmistunud, siis ma olen hädas sõnavaraga (ma saan hakkama tööalaselt, aga kui asi kisub ajalukku või ilukirjandusse, siis ma eelistan olla enne ettevalmistatud). 

Ja no korduvalt on juhtunud nii, et kui mainid küüditamise teemat, tuleb küsimus: "kas teil oli siis nii palju Eestis juute?" Enda meelest on küll sadu kordi jagatud seinal korralikus tõlkes artikleid ja vabal hetkel kui teemaks pisikese maa ajalugu jms, siis ka selgitatud, aga ikka nagu valge laik eurooplastel see küüditamisteema Baltikumis. 

Kas see on tõesti mingi väikerahva kiiks, et pisut põhjalikumalt ajalukku minnes alati seda esile tuua? Ma ise ei oska seda ka teemas ignoreerida, sest see on üks oluline verstapost ja pisut võiks avada ka tagamaid, miks me rahvusena reageerime vahel nii nagu me reageerime. Teine, millest ma alati räägin, on see segane lugu meil siin läbi sajandite, et olid mõisnikud ja maarahvas, siis linnad ning seal paralleelkihina siis võim. Kuidas sa muidu mingeid vanalinnas ettetulevaid asju siis seletaks? 

Meie ajalugu on ikka üks körtpärtli särk, ausõna. Hea kui ise aru saad ja meeles suudad pidada. 

Valuvaigistid vanasti

 Jäin täna meenutama, milline nägi välja meie koduapteek minu lapsepõlves. Kindlasti oli seal visnevski salv, kuldtähe palsam, ema migreenirohi zitromon (kirjapildis pole kindel), aspiriin palaviku jaoks ka. Marlisideme rullid, võrk ja vatti kui juhtus apteegis olema. Pipraplaastid ema seljavalude raviks (aiatööd ja tuul).

Aga mida ma ei mäleta, olid klassikalised valuvaigistid nagu tänapäeval. Et kui tekib umbne peavalu või kõhuvalu ning siis avad koduapteegi karbikese ja võtad. Ei olnud nagu kombeks või ma lihtsalt ei mäleta? 

Tavaline kõhuvalu remeedium oli soe kott ja võimalusel voodis lamamine, kõhuli kägaras, ja siis kuum tee. Ma olen ikka tunde piinlema pidanud, sest no muidugi läks see lõpuks üle ja lõpuks oli pingelangusest paks uni. Aga miks meil kodus sel puhul valuvaigisteid ei olnud? Kas neid polnudki saada või polnud kombeks naistele selliste hädade puhul anda? Hiljem mäletan, et tuli nospa, aga see ei mõjunud mulle üldse. Ja siis oli veel midagi, mis on hästi tugev ja ajas iiveldama, aga mis see olla võis?

Täielik mäluauk! Kuidas teil nooruses koduapteegiga lood olid? :)

Korterelamu 1960, 1970, 1990 ja 2010

Tore galerii! Korralik nostalgialaks ja äratundmine. Samas sellises stiilis kortereid on veel väga palju ka aastal 2021. Ma nimelt armastan kinnisvaraportaalides kolada ja seal näeb ikka kõike. Vahel mõtlen, et mõnda kodu vist ei koristata aastaid.

Mõned asjad suvalises järjekorras, mis neid pilte vaadates meelde tulid... 

• Mõne piltidel oleva esemega on lõhnamälestused, nt see kolmekandilises topsis liim. See pidi olema koolis kaasas, avanes paremini kui need klaasist potsikud imepisikese korgiga. 

• Teine naljakas mälestus on nende pruunide põrandatega. Poes müüdi ju paari tooni põrandavärvi, suured potsikud venekeelsete kirjadega. Värv kulus korralikult ja ikka pea iga suvel tuli maal põrandaid värvida. Reeglina tehti seda tubade kaupa, siis trepp. Kõik üks kakapruum. Mäletan ka mürkrohelist ja vene sinist, aga meil kodus need kasutust ei leidnud.  Mingil hetkel sai emal siiber ja ta otsustas toonida mingit heledamat värvi kohalikust vabrikust pärit värvipulbritega. Seal kasutati tööstuslikke värve, oleks nagu olnud põhitoonid, mida siis vastavalt vajadusele segati. Päris valget ta ei tooninud, aga oleks nagu olnud heledam beezh, ju siis liikus ka vahel heledamat peale kakapruuni. Toon tuli ilus, aga iga kord kui põrandaid tuli pesta, siis viskas sinist välja :D Peale seda ema enam värvidega ei eksperimenteerinud. 

• Katted. Praegu oma eriala tõttu on mulle need villased diivanikatted taas sümpaatseks muutunud. Eriti kui nood on käsitsi kootud. Aga pruuni tooni suhtes on endiselt kerge allergia :)

• Kuivainetopsid olid meil punased mummulised. All köögis vanem versioon (valge) ja üleval kergelt kuldse varjundiga punased. Kui topsikud riiulis valesti läksid, sai venekeelseid silte jõllitada. Krahmali tean sellest ajast ainult tänu nendele vist. 

• Siilikujuline juuksehari oli mul ka, arvelauda mitte, aga lükati oli :) 
• Punane gaasiballoon oli alles hiljuti veel meil maal, sest emal on seda tüüpi pliit. 
• Külmiku sisu on hea, meil oli vahel kondenspiima varus kah. Moosid ja munad olid sahvris, aga need viinerid kiles ja vorst ehhh. Kusjuures minu lapsepõlves olid pikad viinerid, mitte sellised nagu pildil. Ja neid oli poes üliharva! 
• Piimatooted olid klaastaaras. Kui me koolist pidime kahekaupa sööklas korrapidajaks käima, siis üheks ülesandeks oli leivalõikamine kahele vahetusele ning teiseks õues trepil olevate koorte, piimade vedamine suurde külmikusse. Kaubaauto pani need välja trepile. Klaaspurgid ja pudelid olid selliste metallist korvide sees, igavene vinnamine noorele inimesele alati. 

• Ja need läikega sektsioonid. Neid uuemaid ja heledamaid meile ei jagunudki. Oli üks tumepruun Leedu sektsioon, mille viimane osa lagunes üle-eelmisel suvel (ema ei viska ju midagi ära). Ma ei mäleta täpselt, millal me selle saime, aga kui ma kooli läksin, siis oli see juba olemas. 1970ndate II pool ehk siis? 

• Siis oli veel mööblitükk nimega "lahtikäiv tugitool". Selline, kus päeval sai istuda, suur ja lai, pehme. Ja õhtuks tehti lahti, voodiks. Ma magasin seal pea pool elu, sest meil oli kitsas elamine ja see oli ideaalne ruumi kokkuhoiuks. 

• Mullitaja!, st kohvikeedukann. Sellega sai tegelikult päris head kohvi teha ja meil joodi ikka  nii, et laupäeva hommikul tuli suur kann pilgeni täis panna. Kas siis see kolmeliitrine valge või hiljem tegime mullitajaga. 

• Märgikogud villasel vaibal. Neid meil ei olnud, aga küla peal mnel ikka nägin. Eriti lahedad olid multikakangelastega kogud. Meile neid ei ostetud.

• Riga pesumasin. Emal on see siiani alles, hoiab aiatarvikuid sees :D

Rootsi-Kallavere küla

 Teadsite sellest külast? Mina siiani mitte. Eile tuli jutuks, guugeldasin ja nüüd tahaks kohe vaatama minna. Pidi olema tore muuseum ning väga aktiivne külaselts. 

• Lugeda saab siit natukene
• Külaseltsi veeb

Sealt on pärit mees, kes nõuka ajal ilmutas raamatu "Individuaalelamute ehitamine". Üks mu endistest kolleegidest armastas seda raamatut ikka tsiteerida. 

Massoprodukt

 Teate sellist mööblitootjat? Enamik teab ilmselt une pealt, et EW ajal oli Lutheri vabrik, mis tootis mööblit. Vähem aga teatakse Massoproduktist. Rääkimata siis sellest, et pea igas vallas oli oma tisler, kes tegi lihtsamat talumööblit ja puusärke.

Kui ma mõned aastad tagasi avastasin, et vanaema oli ERMile saatnud kaastööd vanaisa kohta ja kirjutas nendes sellest, kuidas ta Massoprodukti tööle enne sõda võeti, hakkasin põhjalikumalt otsima. Ettevõte asutati 1916 ning wikis on nende kohta vaid pisikene nupukene. 

Allikas: Lahtised Lehed, 1930

Tehas paiknes selles piirkonnas, kus nüüd on Valge Maja Tallinnas (Tartu maanteel). Siit näeb pisut fotosid toodangust, milline võimas magamistoa mööbel!

Lõppenud osta.ee oksjonilt leidsin ka ühe foto.

Vanaisa olla rääkinud, et teda lubati keerukate projektide manu, kuigi oli alles noor poiss. Ju siis märgati midagi, millest oleks võinud tulevikus midagi ägedat tulla. Kahjuks rikkus sõda kõik plaanid ja noorte tuleviku. Oskused küll jäid, aga saatus tegi oma keerdkäike. 

Mäletan, et vanaisal oli kodus omatehtud mööbel. Vitriinkapid, valgustusega laud jne. Laud oli vinge! Kuubik, mille põhikonstruktsioon oli puidust, aga sellesse omakorda paigutatud piimjast klaasist küljed. Sees oli valgustus. See tundus mulle lapsena nii teistmoodi, sest enamik sugulaste kodusid olid täis polüesterkappe või selle eelkäijaid, enamik äravahetamiseni sarnased. 

Juhan Maiste "Anija mõisa ajalugu. Aadel ja talupoeg"

Enne jõule tekkis lõpuks võimalus külastada vastrenoveeritud Anija mõisa Harjumaal. Plaan oli ka soetada Juhan Maiste poolt kirjutatud-koostatud kapitaalne ülevaateteos  "Anija mõisa ajalugu. Aadel ja talupoeg". Tundub, et seda hetkel müüakse vaid mõisas ja nende FB lehel, nii et kui kellelgi on huvi, tasub otse nendega kontakteeruda.

Mind muidugi huvitab eelkõige mõisa seppadega seonduv sajandivahetusel aga juba mõisas jäi silma, et seal on läbi aegade asunud kangrukoda. Kui ma selle kohta kohapeal küsisin, siis vastust ei saanudki. Mis on päris kummaline, sest raamatus on õnneks kangrutest palju juttu. Ju siis teeb personal küll reklaami raamatule, aga pole ise veel lugeda jõudnud. Eks see ole üks paks raamat kah! :)

Aga siis kangrutest. Olen lugemisega hetkel 18. sajandis ning siiani mainitakse järgmisi tegelasi:

• Aksel Berendsohn - kangur Soomest, kes töötas Anijal 1765-1774 ja tuli sinna Virumaalt.
• Paul Pusing, Rootsis sündinud vabameister, kes tegutses Anijal 1774-1782 koos ühe selli ja vabaks lastud kohaliku mehe Johan Hansuga. 

Lähikonnast on ära toodud veel sellised nimed:

• Perilas - soomlane Erich Lidström ja tema poeg Simon 
• Kambis olid soomlased Johan Nieman, Heinrich Petersohn, Peter Andresson 
• Soomlastest kangruid oli ka Haljavas, Arukülas ja Kehras. 

Koguteoses "Eesti rahvakultuur" (Ants Viires, Elle Vunder jne) kirjutatakse järgmist: 

"18. sajandi teisest poolest on mõisakäsitöö külakäsitööst juba kindlapiiriliselt eristatud. Oma kasvavate vajaduste rahuldamiseks vajas mõis peale talupoegade käsitöö (linaketrus, takune riie, puunõud mõisakümniseks) ja külakäsitööliste toodangu ka hulgaliselt erioskustega mõisakäsitöölisi Neist olid paljud saanud hea väljaõppe kas Peterburis või kohalike linna tsunftimeistrite juures ning neid leidus peaaegu igas teises Eesti mõisas. Osalt olid need käsitöölised seotud sel ajal juba seotud mõisatööndusega (kudumistöökojad Räpinas ja Virumaal), mille toodang läks turule. Sellise olukorra kujunemist soodustas nähtavasti ka 1785. aasta Venemaa uus käsitöökorraldus, millega ühenduses paljud tsunftikäsitöölised siirdusid linnadest tööle mõisadesse. Samal ajal hakkas mõis, kasutades edaspidigi ära kohaliku talurahva ja külameistrite käsitööoskusi, paremate töötulemuste saavutamiseks nende hulgas juurutama uusi käsitöövõtteid. Ilmekas näide on voki võrdlemisi kiire kasutuselevõtt eesti talurahva hulgas 18. sajandi jooksul. Kuulus ju mõisa tarbeks lõnga ketramine talunaiste üldiste kohustuste hulka. Samal ajal võimaldati külakäsitöölistel ametit õppida mõisakäsitööliste juures. Nii kasvas olude muutudes mõisa osa kahe käsitöötraditsiooni vahendajana. (lk. 139). "

Kas see niiviisi ka Anijal oli, ei oska hetkel öelda, raamat pole veel lõpuni loetud :) 

Anija mõisa peahoone, detsember 2020. 

Lootus on leida infokilde ka mõisa seppade kohta. Ei saa ju olla, et üks musikaalne pere ja veel mõisas tegutsenud sepp kuskil mainimist ei leia. 

Aga kel mahti ja sinna kanti satub, minge kolama. All keldris on ka käsitöökamber, kus toimetab kohalik meister Eve Tiidolepp (Piibe butiik). 

Traditsioonid ja innovatsioon

Paar muusikapala Puuluubilt ja natukene juttu sellest, kuidas vaieldakse selle üle, et kui õigesti üks või teine vana asja kopeerib. 

Sara Palojärvi BA Soome kudumismustrite ajaloost

Põnevaid asju leiab netist! Eelmisel aastal on kaitsnud BA-d Soomes Sara sellisel teemal nagu Soomes ilmunud kudumismustrid. Peamiselt Novita näitel aga huvitav lapata ikkagi.

Ma tean, et Soome on olnud tõsine nõelkudumismaa aga et neile silmuskudumine nii hilja jõudis, tuli mulle üllatusena - 17. sajandiks, läbi brigitlaste nunnakloostri Naantalis.

Riiamaa-mehed

Teine huvitav fakt Vilbaste mälestustest on pärit tema ministeeriumikooli ajast. Ta pääses õppima Kolga ministeeriumikooli pedagoogikaklassi. Ja kirjutab, et 1903.aastal oli neil 3 õpilast Riiamaalt. Mõned ka Tallinnast.

Lapsed emal abiks

Gustav Vilbaste kirjutab oma mälestustes:

Sukad on valmis

Tegelikult lõpetasin need 1.jaanuari õhtul aga viimistlemise ning lõngaotse peitmisega läks pisut aega. Nii et panen siia blogisse jälje maha. Oli tore kudumine, eriti see roosimise osa, mida sel sukal tuleb teha edasi-tagasi real.

Lõngadest kasutasin selliseid variante:

- tumesinine - Saara 7/2 ja kulus natukene üle kahe toki (104g ütleb Ravely aga kaal äkki luiskab pisut);
- punane - Teksrena 8/2 - ca 30 g
- oranź - Tine 8/2 - mõned grammid
- valge - Aade Lõng - seda ma isegi ei kaalunud aga ilmselt umbes samapalju kui punast või natsa rohkem.

Originaal muisis - https://www.muis.ee/museaalview/507527

Legend:  "Sukad need on Jüri khk iseärasus. Praegu kannavad veelgi mõned vanad inimesed neid sukki, Kaduma hakanud see mood 15.-20. aasta eest alles. Otsas kanti pastlaid."
1921 Eesti Jüri; küla Lagedi, talu Sõssi
Väidetavalt kootud enne 1900. 

Käi ja koo meie moodi

Kui külarahvas mind ürituse "Tagasi juurte juurde" org-komiteesse moosis ja uuris, kas mul on ideid, kuidas meie külapäeva põnevamaks muuta, siis meenus Viljandi Lossigildi "Käi ja koo". Vihjasin neile siis, et on üks tore võistlus ja me võiks oma naistega ka proovida midagi sellist korraldada.
Muidugi küsisin viisakalt Viljandist luba ja nõu ka. Loa sain ning idee võeti omaks, korralduslik pool jäi minu kanda.

Tegin võistluse hästi lihtsaks.
Valmistasin ise ette komplektid, 3.0 vardad ja 3/8 lõng, maavillane, oma põhjatutest varudest.
Lõin silmused üles, kudusin paar rida soonikut ja 1 ringi parempidi peale.
Pakkisin vardad ja lõngad vardakottidesse (õnneks oli terve hunnik neid kodus olemas, vaid kaks tuli juurde teha) ning läksin ootusärevalt üritusele.
Kohalik sponsor annetas lahkelt maavillast lõnga ning tuttav käsitööinimene omakorda mõned vihid ilusat taimedega värvitud lõngu. Lisaks oli  meil ju nüüd palju vardaid (ma ostsin kogemata alguses vale suuruse, nii et mul oli lahkelt jagamiseks 6 komplekti kolmeseid ja sama palju kahepooleseid) ja Harju-Jaani mustriga postkaart ning vardasuuruste mõõtja kah.

Võistlus kuulutati püüne pealt välja ning kohale tuli 2 inimest. Kui kaks, siis kaks. Hakkasin reegleid tutvustama ja siis tuli veel 6 :) Nii et kokku osales lausa 8 huvilist! Mehed elasid kaasa ja melu oli palju :)

Lisaks tegin puudevahele pesunöörile pisikese pildilise ülevaate ka, kuidas vanasti naised kudusid käies ning tutvustuse Viljandi samanimelisest võistlusest. Seda ikka käidi lugemas, nii et ühtlasi harisime ka silmaringe suuremaks :)

Kõik võitsid ja kõik said midagi mälestuseks. Oli väga põnev kogemus!

Meestele oli eraldi võistlus, kus tuli aja peale kerida kaltsuvaiba kerasid kerasse. Mõõtsin neile täpselt ühesugused kerad, külapealt laenasin stopperid. Auhinnad pani välja üks külamees, kes oli teinud lademes koduõlut ning selle kenasti pudelitesse ka villinud.  Teate kui populaarne see võistlus oli. Ma mõtlesin, et ma jäängi sinna mõõtma!
Poleks arvanud, et meil nii aktiivne külarahvas on!

Ilmaga ka ilgelt vedas, oli selle suve viimane (vist) vihmata päev meie auulis :)