Vanaema ei suutnud kodus kunagi rahulikult paigal olla. Alati oli vaja midagi korraldada, kuhugile minna, midagi teha, kokata jne. Suvisel perioodil oli tema lemmiktegevus marjade korjamine ja nendest hoidiste tegemine. Iseenesest ju kasulik ja väärtuslik aga ... tema tegemisest on alati üks aga :D. Nimelt armastas ta marjad korjata ära liiga vara. Pooltoorelt ja päeval, mil keegi polnud manitsemas, et ära korja. Nii juhtus sageli, et õhtul paiskus valla skandaal, sest ema hoolega kasvatatud mustrsõstrad või punased olid purkides, kinni ja valmis.
Hoidiste hooaeg algas meil tegelikult väga vara suhkru varumisega. Meil ei ostetud kunagi suhkrut kilokaupa, isegi mitte 10kg kaupa. Juba varakult hakkas vanaema "moosima" kohalikke poepidajaid, et nood telliksid kaubameest, et too omakorda tooks Assakult paar kotti suhkrut. Täpsustuseks olgu öeldud, et kotis on mu meelest ca 50kg. Kuna soovijaid oli maal palju, siis võttis "moosimine" aega. Aga kotid koju laekusid, detaile ma enam eriti ei mäleta. Kuna kaubatooja pidi alati kotid tagasi viima, siis pakiti suhkur ümber padjapüüridesse:). Vanaema voodi alune ja kapid olid pidevalt täis lillelisi punnis kotte, milles suhkur sees. Nii et suhkru varumine oli hoidisteteema eeltingimus.
Järgmine eeltingimus oli hea marjaaasta ehk korralik kevad ilma öökülmadeta, korralik talv lumega jne. Kui kõik sujus kenasti, marjad kasvasid ja valmisid, tehti kodus ääri-veeri juttu teemal "marjad hakkavad varsti põõsastelt maha kukkuma". No ega nad ei kukkunud muidugi aga aega oli vaja sisustada ning vanaema tahtis hoidiste teema kaelast saada. No vihjeid muudkui tuli ja tuli aga meie ei reageerinud. Samas alati tuli ka vastulauseid esitada, et tema hoogu ohjes hoida. Lisaks oli mul alati kohustus hoida päevasel ajal silm peal, et muti põõsastesse ei läheks korjama.
Ta käis alati suur kruus kaasas, korjas reeglina omale söömiseks natukene aga minu meelest oli see ettekääne, sest ta võis selle kruusiga siiberdada sada korda. Ja ega ta minu naaksumisest ka ei hoolinud. Kui ikka pähe võttis, et sõstrad kukuvad, siis ta leidis alati hetke, mil need kiirelt ära korjata. Pm varases korjamises midagi väga hullu polnud, va juhud, mil mahl käärima läks. Ja käärima too läks alati...
Tüüpiline nädalavahetus nägi seejärel välja selline - onu oma perega maal, kõik ühises lõunalauas ja järsku käib sahvris igavene kõmakas. Enamasti kõik juba teavad, mis värk on ja vahivad altkulmu vanaema poole. Too ei tee teist nägu ka, no vahel moka otsast poetas, et ju kukkus midagi. Suure utsitamise peale selgus, et mahlapudelitel lendavad korgid. Vahel juhtus seda öösel ka, siis oli paanika muidugi suurem. Lõpuks tuli paljastada järjekordne fakt, et mahl on liiga tooretest marjadest ning käärib. Mahla ei tehtud ju paar liitrit, vaid ikka palju.
Kui käärimisprotsess oli väga varases staadiumis, üritas vanaema alati mahla uuesti suhkruga läbi keeta ning uuesti seisma panna. See aga tähendas, et keskmisest niigi magusam mahl (vanaema armastas kohuvatavalt palju panna suhkrut) läks veel magusamaks.
Kui keeta enam ei andnud, oli vanaema pidu. Ta hakkas koduveini tegema! Oh seda möllu. Ma ei mäleta, et keegi oleks seda kunagi joonud. Aga alati mulksus mingi hiigelpütt nurgas, voolik küljes ja pisike veepudel lõngadega lisaks pusitud. Kord mulksus liiga vähe, kord liiga palju. Mingi kammajaa käis selle mulksuva pudeli ümber pidevalt, seda ma mäletan + kismad suhkru raiskamise teemadel. Mahla meil ju ikka polnud ning siis tuli leida küla pealt keegi, kes ei jaksanud oma varusid ära korjata ja kutsus tasuta korjama. Marjad toodi koju ja keedeti korralikuks mahlaks. Seda me siis tarbisime ikka talve ka. Koduveini aga jagati minu meelest kohalikele joodikutele, kui neid õnnestus kaubelda maatöödele appi. Aga ma kahtlustan, et n ad seda ei joonud:P.
Moosidega läks kergemini. Ainuke jama oli see, et nood olid kohutavalt magusad. Onu ütles alati, et kuule muti, see moos võtab varbaküüned lahti. Sahver oli moose ja potsikuid täis. Lisaks kurgid, mida alati palju sisse tehti ning kõrvitsasalat. Hapukapsast hapendati lisaks aga see oli hilissügisene kollektiivne kampaania, peale hullumeelset taidlemist kartulipõllul.
kle, minu vanaema tegi ka moosi, aga pani liiga vähe suhkrut ja siis läksid käärima ja sai veiniks teha - nii moosidst kui mahlast mõlemast. Vahepeal ma täitsa kahtlustasin, et ta sellepärast paneb nii vähe suhkrut, et oleks põhjust moosid veiniks ajada. Suhkrut oli vähe ka, enamiku pani vanaisa oma suuurde teetassi. Selles oli ikka veerand suhkrut ja ülejäänu teed.
VastaKustutaNii tore lugu!
VastaKustutaMina jälle kuulen imelugusid vanasa vanatädist, kes iga kevad köögilage valgeks värvis, sest mustikamahlast oli lagi sinine :D
Ja vanaema moosid on ka hirmmagusad. Suhkur ja marjad pea et mahult pooleks - ja tal ikka läheb vahel käärima. Mina panen suhkrut ca. pool marjade kaalust, moosil on moosi, mitte suhkru, maitse ja käärima ei ole ükski läinud. Vanaema ju ei steriliseeri purke, ainult loputab kuuma veega, aga ikka on sada muud asja süüdi.
Nii ma siis keedangi enamuse korjatud marju ise tema juures moosiks, kui suurem metsarüüste on toimunud ja endale ka moosi tahaks, mitte marjamaitselist suhkrut.
Praegu olen mina üldse läinud seda teed, et panen marjad külmikusse - sõstraid, tikreid, jõhvikaid, vaarikaid, maasikaid, mustikaid.
VastaKustutaSealt on hea jäätise peale võtta või kooki teha:).
Ja toormoose paneme ka, need on nii head:). Saumikseriga purustan marjad ära ning natuke suhkrut sisse ja sügavkülma. Huvitav on see, et sügavkülmutatud toormoos ei jäätu läbi, vaid jääb pehme. Eriti suur üllatus oli minu jaoks punase sõstra toormoos. Ema katsetas sügisel ja see on meil praegu lemmik. Eriti nämm pannkookidega:)
Karjalast toodi kunagi külmutatud toormahla, mis oli tehtud jõhvikatest ning pakitud spets pudelitesse. Oi see oli hea!!! Kange, tuli lahjendada suhkru ja veega aga midagi nii head pole ma enne ega pärast proovida saanud. Mahla külmutamisel peab aga mahuruumi andma, muidu läheb pudel katki:).
Nu mul ema teeb moose sedasi, et need on jube-jube hapud (ja vedelad ka veel). Suhkurt paneb ta ka ca pool, aga ikka on haaaapu, eriti mu mehe arust. Ja huvitav oleks teada, miks tal need nii vedelad ikkagi on.
VastaKustutaAinus jama, mis on, on see, et mina teen sama tüüpi moose mis mu emagi, vedelaid. Aga õnneks siiski suts magusamaid kui mu emal.
Aga ämm teeb magusaid ja pakse moose. Tema keedab neid 2 korda läbi. Ühel päeval keedab, siis see moosiplöga seisab ühe öö jagu ja siis keedab teist korda veel.
Ja kui ta mustsõstrasiirupit teeb, teeb ta selle purki. Vastasel korral olevat kindel värk, et paksuks läheb ja on hoopis mustsõstraMOOS. Saa siis see pudelist kätte :P
Muide, minul pole eriti andmeid, et moos käärima läheks. Aga ma steriliseerin purke ka nii et vähe pole. Panen keevasse vette ja siis urgitsen neid sealt (kah ema nipid). Aga ämm kuumutab neid praeahjus ja ka ei kääru tal midagi. Ju süüakse enne ära või pannakse lahtiselt külmkappi hallitama... :P
No mina ka ikka praeahjus, 100 kraadi, nii pool tundi - ei viitsi kuuma veega jamada, pisemana sai omale korra keeva vett peale tõmmatud, enam ei meelita.
VastaKustuta(Aga paksu saab ikks siis, kui vett ei pane ja loomulikku niiskust välja keeta, looduslik pektiin ka abiks.)
Külmutan ka, aga on kindlad lemmikud, mis peavad keedetud olema - maasika-rabarberi näiteks. Maasika toormoos ja mustika oma on sügavkülmas. ...mul külmuvad nad küll läbi ja öö otsa harilikus külmikus sulavad. Äkki temperatuuride erinevus?