"Lasteaed" vanaema juures

Kuna vanaema elas maal, omas suur maja ja krunti, saadeti sinna sageli lapsi. No mitte võõraid, vaid ikka omi, lapselapsi siis. Saadeti suvitama, koolivaheaegadeks või siis kohalikke regulaarselt hoiule. Laste arv varieerus 1-5ni, selline kobe stabiilne keskmine oli 2 põngerjat.

Vanaema ei olnud minu meelest range hoidja. Tal olid omad printsiibid ja ta röökis küll aeg-ajalt, et kohe võtab kõrvenõgese ja teeb sääred kuumaks aga meil keegi ei mäleta, et seda oleks juhtunud. Ilmselt oli ta autoriteet. Peamine, mida temaga tuli jälgida, oli:
1) kui vanaema trepile tuli ja hõikas "laaaaapseeeed, kus te olleeeeeteee?"
Siis tuli kohe vastu hüüda, isegi kui olid samal ajal metsas, kivihunnikus 2km kaugusel või naabriheinamaal kase otsas. Vastu PIDI hüüdma, muidu oli paanika. Kui laps vastas - järelikult oli tal hing sees ja kõik ok.
2) Kui oli hõige : "sööömaaaaa" - tuli minna kohe, viivitus maksis lõunasöögi. Söödi ühiselt ja mingit jokutamist polnud ette nähtud. Austus söögivalmistaja suhtes ja mis veel on tähtis - see oli ainus hetk, mil kogu pere koos oli.
3) Vastutas kambast kõige vanem, reeglina mina - ausalt öeldes, ma vihkasin seda vahel. Eriti kui asi puudutas minu tädipoega. Ma ei tea kilavama häälega titte kui see poiss! Kui oma tahtmist ei saanud, pistis karjuma nagu ratta peal. Kohe oli vanaema trepil ja õiendada sain mina.

Üldiselt meil tagumiku taga ei istutud - see oli vanaema kild. Õigemini, ta väljendus tunduval naturaalsemalt :D, kasutades pee-tähega sõna. Meil oli oma mängudeks päris palju vabadust.
Algselt olin ma seal üldse üksi, teised käisid tööl ja mina lasteaias ei käinud. Mängisin õues või jalutasin vanaema töö juurde. Kui vanaema pensionile jäi ja osalise koormusega töö hakkas käima, siis oli ta rohkem kodus. Ja sellest ajast meenuvad ka nood lastehordid seal.
Maalapsed olid ok, klappisid hästi ja olid totaalselt teistsugused kui linnalapsed. Võõrastega me eriti ei suhelnud, vanaemale ei meeldinud, kui võõrad "kolistama" tulid. Reeglina tehti neile suht kiirelt ja viisakalt selgeks, et olgu ikka oma kodus:) ja tema võõraid lapsi kantseldama ei pea.

Meil oli oma kamp - 4a noorem tädipoeg, tema õde ja mina. Suviti tulid maale ka suht minu vanused teise onu lapsed aga nendega läks vahel kismaks. Nad ei allunud eriti ja olid suht vabakasvatusega, hakkasid vanaemale vastu ja tekkisid riiud. Suht sageli olid ka pahandused, küll lõhuti ära kasvuhooneklaasid või visati kividega alla pääsukesepesi. See oli hämmastav, linnalastel oli KOGU AEG igav. Nad ei osanud oma ajaga midagi peale hakata ega meie mängudesse sisse elada. Omavahelised konfliktid kandusid vanemateni ning siis viidi tited jälle linna tagasi ja maal taastus normaalne eluviis:).

Me käisime kambakesi üle suure maantee metsas (kus oli lahtine kaev, muide) lilli korjamas. Naabrikrundil (siis oli kolhoosi maa) kase-toominga otsas turnimas. See kase ja toomingaga krunt oli mingi jube oluline koht. Seal seisid naabrite kärbiste alused, millest oli hea onne ehitada. Mingi onniehitamise maaniat mäletan ma raudselt. Üks sai valmis, elati paar kuud ja rännak edasi.
Mingil perioodil me praktiliselt elasime päevad läbi kivihunnikutes. Noh, maal on sellised kivikogumiskohad - reeglina tekitatud sinna, kus on hiigelsuured raudkivid juba ees ning tükke vanadest kiviaedadest ning turuvarblaste kantud põllukive (paasi mu meelest).
Jah, kevadeti käisid maal turuvarblased, neid me pelgasime ja vanaema hoidis siis ka uksi kinni. See nimi tuli sellest, et kolhoosid-sovhoosid saatsid oma bussi keskturu väravasse ja sinna kogunenud joodikud või muidu luuserid võisid siis tulla mingi x-tasu eest maale põldudele kive korjama. Kuna see kontingent võis olla väga kirju, oli paslik silm peal hoida. Mäletan, et loll laps mina pabistas oma leti alt saadud puukingade pärast :D

Vot need kivihunnikud oli väga põnevad. Me veetsime nagu juba öeldud, päevi seal kõõludes. Osadesse olid kasvanud keskele põõsad, põõsastesse andis jälle onne ehitada. Kivistisi otsisime ka ja ühel megasuurel kivil sai selili lamades pilvi vaadata. See oli mõnus meditatiivne tegevus.
Suve lõpus kasvasid kivihunnikutes põldmarjad, oi need olid head:). Ja fossiilide uurimine võttis ka oma aja.

Lastel oli oma eluviis, vanadel oma. Ma ei mäleta, et keegi oleks virisenud, et mingid oma tööd jäävad laste tõttu tegemata. No kukkus mõni oma põlve katki, so what. Joodiga puhtaks, teeleht peale ja marlisidemega kinni ning õue tagasi. Mis nende hellikutega maal ikka peale hakata, ic.
Ennast ise tohterdama õppisime me suht varakult. Teeleht aitas iga häda korral:P

Ma nägin eile kuskilt läbi sõites ägedat kuju. Pika mantli, maani habemega karvast igivana meest ja siis mulle meenus kotivana. Vanaema uskus raudselt kotivanasse :P, laste meelest st. Kui laps oli paha ja jonn, siis pidi tulema kotivana ja lapse kaasa viima. See töötas alati. Mäletan hetke, mil ma olin raudpoltkindel, et vana kaevu juurest tuleb mööda rada kotivana. Täielik paanika! Oma arust polnud lollusi sel päeval teinud ka, jooksin tuppa suure kisaga. Kujutasin teda ette just sellise pika mantli, habeme ja räsitud ilmega. Tänapäevastele lapsevanematele ilmselt tundub see kole ja paha aga siis oli see nii loomulik. Meil oli muidki jaburaid asju. Ma ei ütleks, et meist mingid väärakad seetõttu kasvanud on:).

Vahel kui vanaemal oli pisut aega (seda juhtus väga harva), siis istus ta meiega õues ja voolis noaga sirelipuust loomi. Nad olevat noid karjas teinud - lambaid, sigu, lehmi jne. Aga selliseid hetki oli harva. Üldse ma ei mäleta, et täiskasvanud oleks midagi lastega koos ette võtnud. Kellel selleks aega oli? Palgatöö võttis oma, lisaks aiatööd. Kui tahtsid olla koos täiskasvanutega, tuli aiatööd kiirelt ära õppida (või noh, seda tuli niikui nii teha). Koosolemise hetked olid ühised tööd või söögikorrad. Muul ajal pidid ise hakkama saama.

Kui ma praegu meenutan, millega vanaema oma päevi sisustas, siis peale koduste tööde mulle midagi ei meenu. No vahel põrutas rattaga küla peale kah aga enamasti kamandas kodus. Ta oli suht vana kui päeval üksi kodus olles oma 0,6selt põllult taburetil istudes kartuli üles võttis. Meil võeti kartuleid käsitsi ju. Sama palju kui maha kevadel panid, sama palju ka vahel sügisel üles võeti.
Lisaks suvised rohimised, väkk. Minu "vastutusalasse" tulid suht kiiresti maasikapeenrad - kui tahad maasikaid süüa, siis rohi. Lisaks tuli aidata regulaarselt rohimistöödel. Meil polnud nii, et kui soovid, siis tule ja abista. Hommikul kui ärkasid (suvel siis), oli list töödest paberil kirjas ja need tuli päeva jooksul ära teha. Rohimised, kütmised, tubade koristamised, polüesterkappide poleerimised (ema arvas, et seal ei tohi never olla ühtegi näpujälge!!! Ma vihkasin seda tööd!), maakaevamised, puulõhkumised jne jne jne. Eks nende töödega pingutati üle ka. Mul on füüsilise töö vastu täielik allergia sellest sundusest, lisaks ei armasta ma koristada. No koristan küll aga mitte nii, et näpujäljed igal laupäeva hommikul jne.

Vanaemale oli pidev rügamine elustiil mu meelest, ta nagu ei osanud niisama olla. Kasvatati mida iganes ja kordades rohkem kui oma perele vaja oleks olnud. Pikad vaod peete, kaalikaid, rõikaid, porgandeid, kartuleid. Lisaks kurgipeenrad, maasikad, herned, oad. Lillemajandus tekkis meile hiljem, siis kui ema iluaianduse vastu hakkas huvi tundma. Viimasel ajal on vastupidi, juurikamajandus on viidud miinimumini (vist minu pideva kihutustöö tulemusel :P) aga iluaiandus on hullus. Kui ema viimasel ajal kuulata, siis meenub mulle Capeki Aedniku aasta. No paremini selle protsessi kohta enam kirjutada ei saa.

Vanaema iluaiandust nii väga ei fännanud, see kvalifitseerus pigem ajaviitmise alla ja polnud praktiline. Väga pikka aega koosnes meie aed vana talu tüüpilistest püsikutest (a la kollane pikkade vartega lill, sirelid, lubiinid ja floksid) ning õueala niideti puhtaks vikatiga. Sekka mõned õunapuud ja marjapõõsad. Mul on eelkoolieast pilte, kus aed on päris mõnus segasumm. Viimasel ajal mul on tunne, et selline aed mulle meeldiks isegi rohkem. Oleks loomulikum:). Aga ma olen ju laisk teoreetik, eksole, kui jutt on aiandusest.

Vanaema käis vahel oma vanameest vaatamas. See tähendas siis, et ajas ratta välja, hüppas selga ja pani surniaiale. Istus seal pingil tunnikese ja siis tuli tagasi. Meid sinna kaasa ei võetud. Aga külla vahel ikka võeti, eriti kui rongidega või bussidega oli sõit. Vanaema armastas kedagi seltsiks kaasa võtta. Bussiga mulle sõita ei meeldinud, palju oli kruusateid ning tolm pressis ustest ja akendest sisse. Aga linnas me nii käisime, jäätis söömas ja sugulastel külas.

See ei haaku enam lastega aga meenus, et vanaema hakkas mingil ajahetke käima kirikus kooris laulmas. Igal pühapäeval ajas meid jube vara jalule, käskis rullid pähe keerata ning peenikest raha anda annetamiseks. Sente ja metalli ta ei kannatanud, "kuidas ma sellise rahaga kirikusse lähen?!?" Alati pidi olema paberraha aga mitte palju, "ega ma neid üleval pidama ei hakka" :D.
Kui tagasi tuli, siis kirus koorikaaslasi, kes tema sõnul korralikult viisi ei pea. "no üksi alti üldse lauldud ei saa! Alati pean mina kaasa laulma". Ma kahtlustan, et ta käis seal seltskonna pärast aga ega ma väga kindel ka pole. Kirikupühad olid talle olulised.