Uudishimu, veeämbrid ja ungari sirel.

Vanaema oli keskmisest uudishimulikum kuju. Talus elas mitu põlve koos ja noortel käisid aeg-ajalt külalised. Vanaema pidi, nui neljaks, teadma, kes meil majas käivad. Noortel oli eraldi sissekäik.
Aga kuna ta teadis, et niisama vahtima minna pole ilus, siis mõtles ta välja oma süsteemi - veeämbrid. Meil oli hoovis pumbakaev, puurkaev siis ja vett toodi tuppa ämbritega. Lapsepõlvest mäletan alati ühte ämbrit. Aga mingil hetkel hakkas neid juurde tekkima - see keskmine punane, too suurem kollane jne. Lõpuks oli kojas nii umbes 3 ja pool ämbrit ja toas ka veel mõned. Alati pidi asjad korraldama nii, et mõni nendest oleks tühi. Et kui õuele tekkis uusi nägusid, läks vanaema "muuseas" vett tooma. Ümises laulu ja samas silmanurgast kontrollis näod üle. Kui juhtus, et ämbrid kõik vett täis olid, kallas ta mõne salaja lillepeenrasse trepi kõrvale tühjaks. Pilt selge, tuli tuppa tagasi ja muheles rahulolevalt.

Teine "nali" uudishimuga on pärit pisut varasemast ajast. Meil kasvasid akna all ungari sirelid, ilus tihe hekk, alati õitses ja meeldis meile kõigile. Aga oh häda! Hekk varjas vaate maanteele. Vanasti oli liikus suht hõre ja oli vaja ju aknast vahtida, kes naabertalusse keerab ja kellega üleaedse poiss seekord koju läheb:P. Nii kaua ta onu kallal naaksus, kui ühel päeval too hekk maha võeti. Poolenisti küll aga kole oli ikkagi...