Märts on olnud nagu 1 sekund. Ma ei tea, kas see on ealine iseärasus või juhtubki praegu kõik nii kohutavas tempos, et mul on tegemist, et sabas püsida. Kõike on kuidagi nii palju ja korraga ning hüplemine erinevate teemade vahel ajab hulluks. Täiesti võimalik, et ma olen vahepeal nii pikalt olnud mugavustsoonis, et sealt välja enese kangutamine ei tule enam nii kergelt kui eelmises ametikohas. Siis ma olin täiesti nagu kala vees, eriti kvartalilõppudes. Rämeda surve all kiirelt tegutsemine polnud mingi probleem, aga praegu, anna kannatust kui saamatu ma võin vahel olla! Ilmselgelt liiga mugav elu.
Igatahes ma tahaks aega maha võtta, kuskile ära ja natuke rahulikumat tempot (loe: tagasi mugavustsooni). Ega otseselt nagu väga hull ka pole, aga õhtuti silmad valutavad nii nagu oleks silmamunadest veetud mingid peened traadid kukla taha, millesse elektrit sisse lastakse. Ja eelmisel kevadel kontrolliti prille, silmi, silmapõhju, migreenihoo tagamaid jne. Kõik oli ok, nii et simulant, ilmselt.
Ja siis sureb parem jalg pidevalt ära. Selline tuim olek põlvest ülespoole. Guugeldasin omale igasuguseid diagnoose, sundasenditest kuni miniinsuldini. Ilmselt peaks perearstile minema ja kurtma. Ja võibolla ka massaaži, teoreeriliselt, sest ma ei näe lähema kuu aja jooksul hetke, kuhu see paganamane arstiaeg pressida. Ma tean, tervis first! Aga ikka mõtled enne, et kas ma pean inimesi tühja-tähjaga tüütama, et äkki piisab korralikust töötoolist, pool tundi päevas tempokast jalutuskäigust ja korralikust toitumisest alustuseks, lisaks silmapuhkepausidele.
Kõlas nagu vanainimesejutt nüüd.
Ilmselt on kõik sellest, et vaja oleks natukene rohkem oma aega ja võimalust tööst välja lülituda. Taaskord miljoni dollari küsimus - kuidas mu ülemus jaksab? Kadestan inimesi, kel on mitme inimese ajud ja energia. Keskpärasusega leppimine on mõnikord nii masendav :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar