Vigade parandus

 Outlander oli see film, mille tuure Šotimaal filmipaikadesse tehti, mitte Highlander.  Ma olen ka nagu see hindu, kes filmidest midagi ei tea :))) Automaatselt kirjutasin valesti ja isegi ei märganud, giidi point oli olulisem kui filmi nimi, eksole. 

Edinburgh

Reisi viimasteks päevadeks läksime Edinburghi. Ma ise võib olla poleks kohe järgmisel aastal sinna tagasi läinud, aga kuna reisikaaslase viimasest külastusest oli palju aastaid möödas ja rongiga on sinna tõesti jube kiire ja mugav sõita, siis olin nõus. Ja tegelikult mulle vist meeldib Edinburgh kah natukene rohkem. Kuidagi see olemine ja vaib mulle sobib. Linn ei tundu nii suur kui Glasgow, kuidagi haaratavam ja kompaktsem, aga see mulje võib olla ka petlik.

Muidugi oli paiku, kuhu ma eelmisel aastal ei jõudnudki. Seega katsusime teha plaanid niiviisi, et mul päris sama rada ei oleks. Palavikutunne oli selleks hetkeks taandunud, köha kummitas endiselt. See on olnud üks veider tõbi, ma pole elus nii palju nn "vedelikke" kopsude kaudu väljutanud kui selle kuu jooksul, mis kohe lõppeb. Ja mul ei olnud nohu, muudest üksikasjades säästan :P

Leppisime kohe kokku, et liigume osaliselt koos ja kui mul on vaja natukene puhata, siis põikan hotelli ja kosun. Esimesel õhtul tuli ära vaadata Paddington. Ta on täpselt nii armas kui filmis! Pildi tegemiseks tuli muidugi sabas passida, aga no ilma pildita ka ei saanud jääda. 

Lugesin hiljuti, et kui Edinburghis hakati ehitama uut linnaosa, siis loodi nn roheline vöönd vana ja uue vahele. Seal on hulgaliselt parke, mis on eraomandis. See ei tähenda, et oleks üks omanik, aga need on sellised community based pargid, mis kuuluvad teatud kinnistu juurde ja mida siis ühiselt hooldatakse, osad nendest on avatavad võtmega ja võtmed on vaid kogukonna liikmetel. 

Paik, kus Paddington hetkel pingil istub (St Andrew Square) ja marmelaadisaia sööb, on ka osaliselt private, aga sinna päeval ikka külastama saab. Lukku pandi minu meelest 20st kui ma peast õigesti mäletan. See park, mis algab raudteejaama juurest ja kulgeb rahvusgalerii suunas, see on lukus juba 18st. Õnneks on igal pool sildid ka, kinni loodetavasti ei jää, aga tähele tasub panna :) 

On ju armas?

Jalutuskäigu jooksul jõudsime käia ka veel Circus Line´il, kus on filmitud mõned kaadrid minu lemmikfilmist "Good Omens" ja siis kolasime pikalt Dean Village piirkonnas. Viimane on nagu kaunis maakoht, roheline, ilusad pisikesed aiakestega eravaldused, üles ja alla looklevad tänavad, kitsad trepid. Imearmas piirkond ja kesklinnale nii lähedal. Või noh, osa uuesti Edinburghist.

Circus Line

Circus Line

Dean Village

Dean Village

Tol õhtul oli olemine suht mõnus juba ja mul tekkis see õige reisimise-kolamise tunne. Hommikuks oli muidugi jälle kehv, aga plaanis oli lõngapood! Ka Edinburghis ööbisime Motel One ketihotellis, aga hommikusöögi võtsime vaid viimasel hommikul. Teistel päevadel einestasime väljas. Seal Prince´i tänaval on mitmeid võimalusi, nii kohapeal söömiseks kui ka kaasa ostmiseks (nt M&S toidupood, kust saab osta isegi värsket sushit kui lõpututest kolmnurkvõileibadest isu täis on või siis Black Sheep kett). 

Peale kuuma kohvi, lõputuid köhahooge ja kosumist saime lõpuks bussipeatusesse ning olime valmis külastama üht lõngapoodi, mis mul eelmisel aastal kuidagi kahe silma vahele jäi. Poel on nimeks Ginger Twist studio ja see on lahti ka pühapäeviti. Vot see oli lahe pood! Isegi meeldis seekord rohkem kui järgmisel päeval külastatud Kathy´s Knit.

Suveniirid :)

Neil olid peamiselt kohalikku päritolu lõngad, palju värvivad ka ise. Hästi toredad omanikud olid ja pildistada tohtis lahkelt :) Minu meelest oli seal veel teine saal, peamiselt õmblusteemaline, ma ise sinna uurima ei läinud. Lõngad vallutasid mu meeled ja natukene ikka shoppasin ka. 

Seejärel liikusin ma tagasi hotelli, vaatasin kuidas pühapäevane šoti BBC näitab kuulsa oina vägitegusid ja sõudmisvõistlust. Seejärel oli paeluv briti krimiseriaal ja ma oleks end peaagu teleka ette unustanud :D Aga tuli külastada raamatupoodi vaatega kindlusele ja siis käia kuulsa koera haual. Pealelõuna kulus rahvusmuuseumile, millest ma eelmisel aastal juba põhjalikult kirjutasin kah. 

Kuulus oinas tähistatud kollasega :D

Lõngapoest saime huvitava vihje külastada üht kangakudumise stuudiot. Selle nimeks on Dovecot, paikneb aadressil: 10 Infimary Street. All on kunstinäitus, keskmisel korrusel on kinnine saal kangakudujatele ning üleval kootud vaipadest näitus. Siin on üks informatiivne artikkel nendest ka ja kodulehekülg.

Dovecot stuudio

Õhtul oli pubiõhtusöök vanalinnas, tutvumine kolme ameeriklasega (kes olid torupilliorkestriga ringreisil Shotimaal, müstika!). Üks kasvatas hobuseid ja oli just võtnud kanad (munahinnad!). Uskumatu kui kiirelt ameeriklased omavahel tuttavaks saavad ja kui palju infot saab väga lühikese tutvumise jooksul :D 

Järgmiseks hommikuks jäi Kathy´s Knit lõngapood, aga selle omanik oli kuidagi pahur ja mitte nii väga suhtlemisaldis. Eelmisest aastast on mul nii armsad mälestused, va see, et üks kera oli kahtlane. Aga oma puuduva shetlandi villase kera sain ostetud ja paar Rennie´t ka lisaks. Seekord läksid kõik kohe külmikusse.

Siis jäi üle veel saata mõned postkaardid, kolada raudteejaama muusikapoes ja raamatupoes. Seejärel hüppasime mugavasse rongi ja olime ca 48 minuti pärast tagasi Glasgow´s. 

Plakat plaadipoes

Edinburgh´i tipphetk oli vist see kui me kõndisime Maryga vanalinna suunas ning täpselt raudteejaama sillal jalutas minust mööda paar, kel oli süles elusuuruses šoti terjer! Ma jõudsin hüüda ainult "vabandage?" ja läinud nad olidki. Mary reageeris ülihelikiirusel ja kimas neile järgi! Saime jutule ja isegi koerale pai teha. Loomake oli süles, sest hommikul oli vihma sadanud ja kasukas sai märjaks. Süles on ju hea kuivada. Muidu kohalik, igati sõbralik tegelane ja selline nunnu 2-aastane emane nupsik. Oeh, milline koeraisu tuli peale temaga kohtumist :)

Kohalik, 2-aastane emane šoti terjer oma pererahvaga.

Õhtul Glasgow´s trehvasime veel neljase ameerikaseltskonnaga, kes olid teel Shetlandile. Käisime koos söömas ja ma sain tuttavaks prouaga Alaskalt. Elavad abikaasaga sellises linnakeses nagu Sitka. Kunagi Venemaa poolt hõivatud territoorium, mille nad müüsid USA-le peale sõja lõppu. Üsna Kanada külje all, imeilus paik! Rahvuspargid, kalandus, turism. Kui mind muidu jätab USA külmaks, siis selle piirkonna osas olid küll hetkeks tunne, et hmm, äkki oleks isegi põnev? :) 

The Butterfly and the pig in Glasgow. Jälle haggis, ma armastan seda rooga! 

Nalja sai natukene ka. Muidu on ameeriklased minu meelest hästi avatud, kiirelt tekib kontakt, vahetatakse nalju ja infot, aga teatud piirini. Eesti muidugi on alati teada kui tegemist on käsitööinimestega. Meie craft camp´id on populaarsed, nüüd ka need käsitöötripid, mida korraldab Kagu-Kudujad (Külli). Haapsalut ka teatakse. Kui muidu oli selline viisakas uurimine, et Eesti ja kuduja jne. Aga kui ma mainisin, et olen 20a töötanud usa firmas, aga pole kunagi usas käinud, siis tekkis elavnemine. Hämmastavalt hästi teati, mis ja kus ning kui õhtusöök läbi sai, siis oli mul Alaska proua meiliaadress, kodune aadres ja küllakutse olemas :)  Olin meeldivalt üllatunud! Vot sellised kohtumised siis, osad nimed lisavad "krediiti".

Järgmisel varahommikul alustasin koduteed. Kahju oli. Oma köhimistest, mis reisi kippus rikkuma ja sellest, et juba peab koju. Tegelikult Glasgows tahaks pikemalt olla ja rohkem näha. Mind jäigi kummitama tunne, et too linn oli minu jaoks seekord kohati liiga haaramatu ja suur. Nii paljudele seikadele selle reisi puhul tuli energiat ja planeerimist rakendada, et mul vist ei jagunud tähelepanu piisavalt Glasgowle. Ajapiir oli muidugi ka. Ja mulle ei meeldi asju poolikult teha. Nii et jah, ei usu, et ma nii pea tagasi saan minna, aga mingi kripeldus jäi ja vist tahaks.  Siit õppetund omale,  tuleb ikkagi keskenduda rohkem ühele piirkonnale. Ma ju ise väsin, pidev ringitraav ja pakkimine on samuti tüütud. Samas no tore oli ikka ka :)  Mida kaugemale jääb meenutus vastikust köhast, seda mõnusamini tulevad esile muljed. Nii peabki! 

Kuduja suveniirid.

Vahepalaks. Tahaks lennata!

 Eelmisel aastal kasutasin peamiselt soomlaste ja lätlaste lennufirmasid, siis seekord peale lõputut otsimist-valmist-kaalumist jõudsin ikkagi Lufthansani. Mõlemad lennud võtsin nendelt ja ühele piletile. Ma olen täielik maniakk kui asi puudutab lendude vahele ümberistumiseks aja planeerimist. Esiteks, mulle ei meeldi joosta. Teiseks, Frankfurti lennujaam on hiigelsuur. Kolmandaks, mulle meeldib lennujaamas kolada, miskit näksida, veini juua. Ma tean, jabur, kulud jne. Aga alati ei peagi ostma, lihtsalt teistmoodi ja no minu kiiks:P Nii ka seekord, aega oli Saksamaal varutud palju ja etteruttavalt võib öelda, et see vist päästis mu reisiplaani, nii laias laastus... 

Lend oli varane, kell 6 Tallinnast ja mul plaan, et küll ma üle elan, vähemalt olen pealelõunaks juba kohal. Korraliku inimesena läksin kohale enne 4 (sest sel ajal on hunnik Türgi lende ja massid). Kõik sujus, sain oma hommikusöögi ja veini, olin õigel ajal õiges kohas. Turvakontrollis läks vist alla poole tunni või isegi vähem. 5.40 oli vist boarding, inimesed kogunesid, lend oli fully booked ja manguti reisijaid, et äkki tahate oma käsipagasi tasuta ära ikka anda. Mõni tahtis. Ja siis me ootasime ja boardingu aeg muudkui muutus. Lõpuks tuli lauda kaptenivormis saksa piloot ja rääkis pikalt saksa keeles. Nurinast võis aru saada, et asi on segane ja halb. Lõpuks järgnes inglise keelne osa, et konditsioneer ei tööta, aga see ei segaks meid lendamast kui poleks veel mingi oluline jupstükk katki ja vajaks vahetamist. Nii. Tallinnas varuosa pole, tellisime Saksamaalt. tuleb regulaarlennuga peale 14... Et hoiame teid kursis ja kel jätkulennud, saate smsi rebookimise teemal.

Jäime ootele. Varsti jagati meal voucher´id, ses mõttes kõik oli by the book. Seejärel tuli ka sms, et mu Glasgow lend on ümbervormistatud ja mul on koht viimasele lennule, mis jõuab sihtpunkti... keskööks :) Nüüd oli vaid see pisikene asi jäänud, et Tallinnast ikka sinna Frankfurti edasi saaks lennatud. Mingi hetkel hakkas hirmus sebimine - paluti kõigil oma kohvrid uuesti tagasi võtta ja nendel, kellel olid kohe jätkulennud, end uuesti check-in teha lauas ning kohvrid ära anda. Päris paljud said lennud Air Baltikule, ilmselt siis teised sihtkohad. Kuna mina lendasin ikkagi LHga, siis nende laud polnud veel avatud ja ma pidin ootama. Kohvrit sellises olukorras self-service´ina ära anda ei saa, vaid tuleb oodata kui laud avatakse. Mõtlesin, et no tore, söögitalong on, aga enamus kohti ju turvaalas :) Õnneks on üks kohvik ka kohe security kõrval, väljaspool tsooni ja nad aktsepteerisid ka neid vautšereid. Sain kõhu täis ja mõned kommid peale kauba, et lahkelt pakutud summa täis saaks.

Kui ma olin seal jaamas kolanud tunde ja kudunud natukene, avati lõpuks uuesti LH laud ja ma sain oma kohvrist lahti, uuesti turvast läbi ja uue värava manu. Lootus oli, et ikka lend toimub. Alguses et kell 15, siis kell 16 ja siis kell 17. Muutusin närviliseks. Kui ma olin juba reisikaaslase saatnud Glasgow lõngapoodi üritusele ja arutlenud, kas peaks väljasõidu esmaspäeval äkki ära jätma (samas 24h etteteatamise aeg oli läbi :(... ), hakkas toimuma! Meid kamandati uue värava juurde, alles oli selleks ajaks umbes 20 inimest vast. Üks serblaste turismigrupp, kes naerukrampides üritas valida pakutud edasilendu. Siis mina ja mõned veel lisaks. Uurisin, et kas on lootust lähiajal lennata ja oli küll. Natukene peale pool 5 olin lõpuks lennukis ja valmis õhku tõusma. Crew üritas meie olemist võimalikult mõnusaks teha. Pakuti mitu ringi maiustusi ning tasuta veini. Veinist oli kasu, sest sellist maandumist polnud mul ammu olnud. Ma ei tea, mis mõjutas ja ma pole tavaliselt nõrganärviline, mulle siiski meeldib lennata, aga no see suur pooltühi kolakas muudkui keeras ja pööras ning siis laskudes laperdas küljelt küljele. Mul oli selline tunne, et riivab tiivaga maad varsti. Väidetavalt oli tuul, aga no ma ei tea, kuidas see nii hullult mõjutas siis. Aga noh, alla me saime ja mul ikka põlv värises.

Saksamaal sain teise talongi, maiustasin bratwursti´de ja kartofelsalad´iga, lisaks kerge õlu, mis sinna hästi sobis. Söök oli nagu vanaema tehtud, need vorstid peale pingelangust ja hullumeelselt varast hommikut maitsesid imehästi! Raporteerisin reisikaaslasele, et olen elus ja Saksamaal, valmis varsti uuesti õhku tõusma. Hotelliveebis tegin check-ini juba ära, helistasin ka igaks juhuks, et oleks kindel. Motel One´i reeglid on küll hästi paindlikud, saad tühistada kuni kella 18ni samal päeval, aga kui sa siis lihtsalt ei ilmu ega teata, siis jääd ilma. Õnneks kõik sujus. 

Kohver tuli suht kiirelt, passikontroll oli automaatne ja tõrgeteta. ETA-t kontrolliti juba Saksamaal. enne ei saanud lennule kui tuli ETA kinnitus ette näidata. Lennujaamast tulin bussiga raudteejaamani ja sealt siis paar sammu hotelli.

Uurisin claim´imise võimalusi, juba lennujaamas. Tuttavad ja sugulased asusid nõustama ning soovitati vahendajaid mitte kasutada (võtavad kolmandiku kui comp´i makstakse). Avalduse tegin 17. aprillil, vastus tuli 24h jooksul. Küsiti kontonumbrit, ibani ja nime passis (mul on alati see umlauti teema). Makse tuli eile pealelõunal. Kiire ja asjalik teenindus, ma ei tea, kas mul oligi hästi puhas kess või mul ilgelt vedas, aga ma olen väga tänulik. Reegel, mida kohaldati siis selline: rohkem kui 3h hilinemist ja kilometraaž vahemikus 1500 - 3500 (alati vaadatakse lõppsihtkohta kui lennud samal piletil, sama firma). Kompensatsiooniks maksti 400 Eurot, mis oli lahkelt rohkem kui ma lennupiletite eest maksin. 

Nii et julgustan otse avaldust tegema kui samas olukorras olete. Lugeda saab reeglitest siit ja siit,  on olukordi, kus kompi ei maksta ja tuleb alati kaaluda, mida ja kuidas. Õnneks mul ei olnud mingeid hotellikulusid ega taksot, olen lugenud, et nendega võib olla kino kui ise maksad. Pigem olevat käibel taas vautšerite  teema, aga täpsemalt ei oska kommenteerida. Minu keiss oli täpselt reeglitele alluv ja lihtne. Avalduse tegemiseks on LH kodukal vorm. Komp ei olene sellest, kas lennufirmal hoolitsuskohustus oli täidetud või ei, lihtsalt mainin. Kontonumbrit küsiti meili teel, aga kuna meilid ei ole neid krüpteeritud, siis alternatiiviks pakuti ka veebivormi kaudu saatmist. Reegel oli, et sama ticketi number tuli veebivormis kindlasti ära märkida. 

Nii et kuna tol hommikul olin tõusnud 3 paiku ja magama sain peale keskööd, siis oli see üks seiklusrikas ööpäev reisi alguseks :)))) Aga lõpp hea, kõik hea! Köha on ka natukene taanduma hakanud, lõpuks! 

Rongi rattad ragisevad

Selle tripi eesmärk oli ära proovida kohalikud rongid. Linnadevahelised, linnast maale viivad rongid ja üleüldse, kuidagi oli vaja end proovile panna ilmselt. Idee sain ma oma õpetajalt, kes on viimastel aastatel reisinud vaid riikides, kus on rongiühendused. Tema reisid on muidugi juba kõrgem pilotaaž võrreldes minu esimeste katsetega, aga nõuandjana oli ta hea allikas.

Millega mina metsa panin? Alguses proovisin erinevaid kodulehti ja äppe, aga ei seadistanud neid 100% nö töökorda. Mul on rumal paranoia alati, et kui ma pole kindel, kas ma tegelikult ka seda äppi või veebikeskkonda lõpuks kasutan, siis ma kas panen miinimumkoguse andmeid või hoopis kasutan esmaseks aktiveerimiseks midagi feiki. Ma isegi hetkel ei mäleta, mis hetkel mul miskit viltu läks, aga mul on meeles, et ma alustasin TrainLine lehelt, testisin kuupäevi, uurisin hindu ja erinevaid liine, sain  teada, et seal on teenustasu ja isegi kui sa leiad sobiva variandi, võib see trainline sind suunata ikkagi lõpuks konkreete vedaja lehele. Ja sellel konkreetse vedaja lehel ei olnud minu andmed 100% sisestatud. Kui ma maksmiseni jõudsin, siis süsteem lasi kaunilt kõik andmeid sisestada, aga ilmselt ei linkinud minu algse puuduliku kontoga (ega täiendanud seda). Ma kiirustasin ka, sest odavad piletid olid just müüki tulnud (mida varem osta, seda soodsam) ning tahtsin esimesed piletid soetada enne kui läbimüüdud saavad.

Enne piletite soetamist ostsustasime ka osta omale RailCardi, mis kehtib kahele koos reisimiseks (30 naela kahele). See on isikustatud ja fotodega äpp, mis annab olenevalt liinist ja kellaajast kuni 30% piletihinnast alla. Kuna meie liikumised olid suht vabad (va vist üks trip, mis oli peak time ajal), siis saime seda benefitsi kasutada hoolega. Railcard´i ost oli edukas, seadistamine ka. 

Tagasi aga selle apsaka juurde. Nimelt siis jah, tegin makse, sain piletid äppi ja sekund hiljem piletid tühistati. Proovisin lollist peast uuesti, et äkki ajutine apsakas? Ikka sama. Siis tuli kerge paanika. Kaks satsi pileteid soetatud, aga pileteid ikka ei ole ning krediitkaardilt on 2x makse maha läinud. Tegin ticketi ja jäin ootama tagasisidet. Peale mõne meili vahetamist ja ühte kõnet, sain raha tagasi ning olin valmis uuesti katsetama! Nüüd olin juba targem. Kõigepealt vormistasin konto ScotRail lehel (olin enne kindlaks teinud, et meile piisab vaid sellest vedajast), seejärel logisin sisse ja välja, et olla kindel, et kõik toimib ja konto on korralikult setup´itud. Järgmine samm oli tõmmata uuesti äpp, seadistada ja vaadata, kas link on veebikontoga olemas. Kõik tundus toimivat :) Siis julgesin uuesti proovida pileteid osta. Seadistasin ka apple pay, mida ma muidu Eestis ei kasuta. Kõik toimis. Piletid olid kehtivad ja vajasid vaid enne trippi aktiveerimist. 

Piletit ostes nagu mainisin varem, tuleks siis jälgida, millisest jaamas ja kuhu sõita, meil oli see kriitline ümberistumise puhul. Lisaks märkida, kas oled railcardi kasutaja ning siis on odavamatel piletitel kirjas kõikvõimalikud lisatingimused. Osadega saab splittida, osadega on tagasisõiduaeg lahtine, saad ise valida, va peak time. Sõitsime rongiga 8 korda (3 linna ja üks maakoht) ja kokku kulus ühele 67 naela.

Rongid on sellised kodused, pehmete istmetega, osades vahedes saab lauakese taha end seada. Obani sõites olid meil kindlad kohad kindlas vagunis. Mujal mitte, ise valisid ja kohvrid sai jätta kohe sissepääsu juures olevasse riiulisse. Igas rongis oli train manager, kes on lahke ja jutustav. Küsis pileteid, konrollis Railcard´i. Obani tripil olid joogid ja suupisted lisatasu eest, pikem sõit ka. Lahe oli see, et kui poole tee peal tagumised vagunid lahti ühendati ja vaid kaks edasi Obani sõitsid, siis käruga train manager läks mööda perrooni lahtiühendatud vagunite juurde ning tema käru tõsteti siis sinna ümber. Meie aga saime uue seltsimehe vagunites elu korraldama. 

Edinburghi läks Glasgow´st ronge murdu. Läbisõidu kohad olid erinevad ja sõiduaeg ka. Minnes sujus kenasti, aga tagasi tulles nt oli Edinburghis kaks rongi, mille väljumisajal oli vahe 4 minutit ja mõlemad väljusid samalt perroonilt. Esimene sõitis palju kauem kui meie oma. Taas oli perroonil hästi lahke train manager, kes kohe tõttas appi ja kinnitas, et jah, peate natukene ootama. kohe tuleb ette uus rong ja siis saate sõitma minna. Mul ei meenu hetkel, kas meil oleks olnud õigus ka teise rongiga tagasi sõita. Igaks juhuks ootasime. Nad on uskumatult jutukad seal, mulle nii meeldis :)  Edinburghi suunal olid uued ja kaasaegsed rongid. Sõitsid hästi vaikselt, nagu õhkpatjadel. 48 minutit, mõned peatused ja olimegi kohal. Maastik on huvitav, mõlemad suured linnad ju iseenesest aga sisuliselt kohe jaamast välja sõites algab heinamaa ja lambakarjad. Ilus roheline maastik ja maaelu. Mul on tonnide kaupa rongiaknast tehtud videosid... praegu lausa naljakas vaadata, aga siis oli kuidagi nii oluline jäädvustada.

Mis ma teile siis veel rongidest räägiksin? Ma ei saanudki päris aru piletite splittimisest. Sisuliselt saab osta split pileti ja see genereerib ühele reisijale 4 return ticketit (kui mõlemad otsad on split, enamasti oli üks). Vagunit ega rongi vahetama ei pea, sama koht kehtis, aga pileti tüüp oli split ja odavamad olid need ka. Ilmselt peaks nendega siis saama ka vajadusel rongi vahetada selles split jaamas, aga kuna meid see ei puudutanud ja ajaliselt ei märganud, et rong oleks kuskil kauem seisnud, pileti oli odavam, siis kasutasime. Ilmselt midagi piletitsoonidega seoses? Guugeldamine andis ühe artikli, kel huvi, loeb ise edasi - https://www.scotsman.com/news/transport/how-i-save-money-on-scotrail-fares-in-ways-you-might-not-have-thought-of-5078975?

Glasgow Centralist Sanquhari

Snakid :)

Obani minnes kindlad kohad

Igas suuremas jaamas on raamatupood. Mulle meeldis see viis, kuidas töötaja on käsitsi koostanud raamatutuvustused. Uskumatu viitsimine! Sama nägin ka suurtes mitmekorruselistes raamatupoodides. 

Obanist tagasi kahe vaguniga.

Sise-Hebriidid. Mull ja Iona

Eelmisel aastal millaski jäi mulle Google Mapsis kolades silma naljaka nimega saar  - Isle of Mull. Hakkasin uurima, et mismood sinna minnakse ja mis saar see selline on. Jõudsin otsapidi IG kontodele, veebilehtedel. Selgus, et seal on pisike villavabrik, käsitöölisi ja üleüldse tundus üks omapärane kogukond, mida idee poolest oleks põnev kunagi külastada. Mõte jäi loksuma, kuni juhtusin nägema üht dokumentaali, milles külastati erinevaid Shotimaa saari. Ilmselt hoolega valitud päev filmimiseks, et paremaid kaadreid saada. 

Ma olen selle piirkonna osas juba ses mõttes filtriga kõikvõimalikke ilusaid allikaid vaatama hakanud, sest ega keegi ei pane üles paksu uduga filmitud klippe väljasõidust mägismaale või saartele. Mõni eraisik naljaga pooleks vahel jah ning kindlasti peaks neid olema rohkem, mõjuks kainestavalt :)  Täiesti vabalt võib sattuda ka suurlinnas korraliku paduka kätte, kus vihmavari murdub, tuul ja vihm sajavad diagonaalis ja veekindlad jalanõud + riided kuluvad marjaks ära. Saarel on selline kastmine palju ebameeldivam kui pole kogemusi. Nii et ärge uskuge kõike, mida näidatakse. 

Kui ma hakkasin juba konkreetsemalt plaane tegema, siis tuli Mull uuesti jutuks ja ka teised piirkonna saared - Iona, Staffa jne. Aga nagu ikka, on alati karm ajapiirang peal ja inimesel omal ka piiriks võhm, sotsiaalne hakkamasaamine (5+ aastat kodukontoriga kaasneb ka taluvuspiiride muutumine) ning üleüldine valmisolek reisirežiimiks. Selleks hetkeks tundus, et trip venib pea kahenädalaseks ja ma lõin põnnama, kulude mõttes ja üldse, ma ei saa väljaspood suve reeglina väga pikalt tööst eemal olla. Nii et tuli teha pisut korrektuure. Siiski, Mulli jätsime sisse ja paar ideed, mida seal teha ja kuhu minna, samuti. Reaalsus korrigeeris ja sugugi mitte halvemas suunas. 

Kõigepealt tuli jõuda Obanisse

Oban on selline pisikene linnakene, mida kutsutakse Capital of Seafood of Scotland. Kuna ma ise siiani mereande eriti ei fänna, siis lubasin omale, et vot seal siis proovin ära. Et värske kraam otse kalalaevadelt, sinu nina all valmistatud. Kus siis veel ja millal siis veel? Eeltöö oli tehtud. Rongipiletid sain ka lõpuks soetatud (sellega oli üks "draama", aga kirjutan vast rongidest eraldi). Minek!

Glasgows on kaks raudteejaama, üks on Central Station ja teine on Queen Street Station. Obanisse läksime me sellest teisest, väiksemast. ScotRail startis Glasgows mitme vaguniga, millest kaks esimest läksid Obanini välja, teised jäid poole tee peale maha. Pilet oli meil kohanumbritega ning kindlas vagunis kuni lõppjaamani välja. Sõit kestis pisut üle 3 tunni, pakuti väikese tasu eest kohvi, teed ja külmi jooke, lisaks sai osta snäkke. Toimis kaardimakse. 

Sõit läks kiirelt, maastik oli tore, lambad igal pool ja lammastel olid siis just sellised titetalled, kes ringi kalpsasid. Mul on vist ohjeldamatus koguses lambalaive tehtud, no nii tore oli neid vaadata :) 

Obanis oli meil aega paar tundi. Käisime lõunal (jälle samas söögikohas Cuan Mor!) ja põikasime ka lõngapoodi sisse (Wool & Needlework Centre,Town Centre, 13 Argyll Square, Oban) aga see oli suhteliselt kesine kohalike lõngade osas. Müüdi igast käsitöövaldkonnast miinimumi, natuke tikkimiseks, natuke töövahendeid, mõned brändilõngad jms. Ühes nurgas olid minu silmale kraasvillased naturaalsed lambalõngad suurtes vihtides, aga ilma igasuguse infota. Müüja ei olnud ka väga suhtlemisaldis ning kuna olime alles teel saarele, siis ei tahtnud kohe alguses eriti šopata. Niigi oli mul selle reisi ajal kapitaalne ruumipuudus, sest 10 päeva vahetusriided, tennised jne võtsid pisikeses kohvris pea kogu ruumi. Eks ma teadlikult ei võtnud ka suuremat, sest olime pidevalt liikvel + ma ei suuda vahel lõngadele vastu panna :P 

Kolada jõudsime natukene, aga pikemaks ringiks oleks nagunii vaja olnud kas transat või väga head matkajavormi, sest see linnakene on suht mägise tänavajoonega ja me lohistasime oma kohvreid kaasa. Aga lõuna oli taas aus ning varsti oligi aeg liikuda praamile. Päike oli nii kaunis, et jäin tanninguga unelema ning võpatasin kui oma nime kuulsin. Selgus, et enamus oli juba praamile jalutanud ja reisikaaslane mu pileti isegi ette näidanud. Meeskond sai lõuatäie naerda ja kommenteerida.  Neil on seal ütlemine, et kui ilm on väga sant, siis on "baltikumi ilm". Tol nädalal täiesti kohatu, oli küll inimene Baltikumist, aga ilma jätsin targu koju.

Praamisõit Obanist Craignure´i

Praamisõit oli vist ca tunnikene. Istud kas ruumis sees või siis saad korraks välja pildistama. Meenutas meie Vormsi ja Hiiuma aluseid, üsna samas suurusjärgus ja stiilis, ainult kohvikuid ei ole, õnneks. Meie siht oli Craignure ning sealt kõndisime kitsast maanteed mööda Isle of Mulli hotelli, selline tagasihoidlik keskus spaaga, aga reklaamivad end kui fancy ja ehe šoti paik. Mulle muljet eriti ei avaldanud, suht keskpärane ja kallis. Aga saarel ongi majutusega pisut kehvasti kui just ei ole seda tüüpi rändaja, kes lepiks kämpingu tüüpi paikadega, kus päeval on uks koristamiseks kinni ja pead leidma omale terveks päevaks tegevust. Matkajad leiavad ka muidugi :D  Hakkasime küll varakult otsima, aga midagi väga ägedat, aga soodsat ei leinud. 

Kui praegu uuesti peaks minema, siis pigem vist peatuks Tobermory´s ning teeks sealt paar trippi kas siis saare teistesse osadesse või teistele saartele nagu Iona ja Staffa. Kindlasti peab mainima, et kaks ööd saarel jäi väheks, eriti kui oled sõltuv ainult ühistranspordist. Sel nädalal oli küll juba nn hooaeg neil alanud ja bussigraafikud, laevagraafikud juba suvised, aga ikkagi ei piisanud tihedusest, et nt planeerida nii villavabriku külastus kui Tobermory või siis nii Ioana kui Tobermory. Aega lihtsalt ei jagunud. Sõit Obani võttis aega, siis praamisõit saarele - kokku kõik sisuliselt üks päev, tol saabumise õhtul me jõudsime vaid sööma samasse hotelli. 

Ahjaa, kuidas me siis Ionani ikkagi jõudsime? Neid vihjeid, et igal juhul Ioana, hakkas tulema juba meie giidilt, kellega me esimesel päeval mägedes käisime. Et Tobermory´s pole teil midagi terve päev teha ja pigem ikka minge kohe hommikul bussiga Craignure´ist Fionnphorti ning sealt praamiga saarele. Panime kõrva taha. Uurisin ka hotellipersonalilt, mis oleksid nende soovitused. Sain sama kinnituse, et kui vähegi huvi on, siis kindlasti Iona. Nii et hakkasime siis uurima bussigraafikut ja praamiaegu, plaan oli valmis! 

Ma panen meelega siia need ekraanitõmmised google mapsist, et näidata lõikude kaupa kui suured need saared siiski on. Ma pole enda meelest sellistes ettevalmistustes pealiskaudne, aga Mulli osas läksin kuidagi alt. See saar on SUUR! Sõitmiseks on üks kitsas maantee, millel on siis aegajalt vastutulevate autode möödalaskmiseks sellised taskud ehitatud. Ja ega seal vaid autod ei ole, nt tagasi tulime meie double deckeriga ja sellega loksumine nendes taskutes oli suht huvitav. Kui  meil oli juba nn kondikava paigas ja olulisemad bookingud tehtud, siis tapasin, et villavabrik jääb nägemata ja mul oli sellest jube kahju! Nii et kel  huvi ja peaks kunagi sinna sattuma, siis bussipeatusest on villavabrikusse ca 30 minutit kõndimist, aga kui te neile kirjutate, siis nad on lausa nõus vastu tulema. Meile oleksid tulnud, bussiliin on sama, mis läheb Fionnphorti

Iona oli täpselt nii armas kui selles dokumentaalis, mida hetkel Jupiteris ka näeb. Shotimaa kristluse nn algkodu. Vanad kiviaiad, pisikesed perekohvikud, kust jook või värske küpsetis kaasa osta. Käsitööpoekene. Hulgaliselt värvilisi cottage´eid, paadikuure, paate, toidupood on ka. Ja muidugi terve päeva paistnud lauspäike! Ma ei väsi kordamast, meil vedas ilmaga ikka räigelt :) 

Käsitööpoekene - lõngad, kudumid, raamatud, suveniirid, värske kohv, snäkid.

Abbey

Hoolimata kehvast olemisest on mul sellest saares imelised mälestused. Õnneks jõudsime ka enne kui suured ameerikagrupid kohale saabusid. See enam nii kaunis polnud, nii et tasub pigem minna varahommikul. Ehk veab nagu meil :)

Tagasi tulime kella 15se praamiga ja sel puhul jääb ca 20 minutit bussini aega. Parasjagu nii palju, et chippiest kaasa osta taas kilttursast tehtud taignakala ja friikad. Äädikaga. Olen aru saanud, et kohalik võtab pigem äädika, mitte ketšupi. Ja kalasöömisega õues kaasnes kassi toitmine. Seal on üks tore kass, kes kohe tuleb pai nuruma. Aga see on suitsukate muidugi, kala on vaja, hädasti! :)

"sa sööd kala, eks?"

nommmm :)

Selline see lühike põige saartele oligi. Tagasi läksime jälle praamiga Obani, siis väike kolamine linnas kuni rongi väljumiseni. Rongiga läksime seekord Glasgow Centrali, et sealt kiirelt järgmisele rongile ümber istuda.  Aga reisi viimasest osast juba järgmisel korral.  

Sanquhar

 

Glasgow´st rongiga Sanquhari

Reisi neljandaks päevaks olime planeerinud minna siis väikesele rongitripile Sanquhari. Mary, mu reisikaaslane USAst kontakteerus enne reisi ühe oma käsitöötuttavaga, kes selle piirkonna käsitööteemaga kursis ning uuris, kas me võiksime ehk kohtuda. Juhtus aga nii, et ta oli ise hõivatud, aga viis meid kokku paari kohaliku meistriga - May ja Margaret Anniga.

Paik oli imeline, ilm veel parem. Jälle hunnikutes nartsisse ning jaamas mängisid jänesepojad omavahel. Suutsin neid kokku lugeda ca 7. May tuli meile rongile vastu ja rääkis natukene Sanquharist, näitas kus tema kodu on ja millist teed mööda me õhtul tagasi peame jaama perroonile pöörduma. 

Kohalik kunstikeskus A’ The Airts oli jaamale väga lähedal. Teisel korrusel olid koolitusruumid ja masinkudumise klass. Sinna seadsimegi end sisse. Prouad olid meile ettennägelikult ka lõunaks laua bronninud, allkorrusel nimelt on pisike poekene ning väga populaarne kohvik, mis pakub ka sooja lõunat. 

May andis meile põhjaliku ülevaate sõrmikute ajaloost, mustritest. Näitas erinevaid töid, mida ta ise oli kudunud ning õpetas šoti moodi vardaid käes hoidma ja kuduma. Väga võõras inimesele, kes nn continental tüüpi kudumist siiani on harrastanud. Neil on seal väljapanekus põhjalik kogu erinevate mustritega sõrmikuid. Kokku teatakse hetkel vist kas 15 või 16 erinevat mustrit, lisaks erinevad varremustrid. Klassikaline on ruudu sisse kujundatud geomeetiline kujund või "silm". Aga on teada ka üleni täpsulisi, millesse kootud tumedamad või heledamad kujundid. Keskuses on valdavalt kaasaegsed uuesti kootud versioonid kinnastest. Üle tee asub vana raekoda ning selles on pisike muuseum, selles muuseumis näeb aga vanu sõrmikuid ka. Samuti eksponeeritakse seal tikitud vaipa, milles on nii Sanquhari sõrmikumustrid, randmekirjad kui ka olulisemad hooned piirkonnas nt maailma vanim tegutsev postkontor. (kust saab koju saata postkaardi ja see tuli Eestisse alla nädala :)). 

Pealelõunal saime proovida veel masinkudumist, minule oli see elus esimest korda üldse masina taga istuda ja arvuti abil mustrit kududa. Kui eeltöö on tehtud ja arvutit "kuulata", siis läheb päris kiiresti, aga pole see masinaga kudumine nii lihtne sugugi :) Saime omale kududa Sanquhari mustris peapaela tooriku, mis tuleks nüüd ühendada ja viimistleda.  Oli imetore soe kevadpäev!

Tagasiteel perroonil rongi oodates lõbustasid meid taas terve trobikond jäneseid. Üks lõbusam kui teine :) Mulle seostuvadki nüüd jänesed ja kollased nartsissid Sanquhariga. 

Rong sõitis Glasgow centralist suts üle tunni. Saime omale lauakesega istekohad ja kudusime terve tee sinna ning tagasi. Pisut oli kohapeal aega ka jalutamas käia (teoreetiliselt, kuna mul oli pealelõunal juba suht kehv olla, siis viilisin) ning kindluse varemeid uudistada. Ahjaa, keskuses mainiti ka, et ühel töötajal on kodus šoti terjer, aga töötajaga ma ei kohtunud ja rohkem infot sellest suunast ei tulnud kahjuks. Mul nimelt oli teist aastat pöörane soov siiski Shotimaal päris elusat ja kohalikku šoti terjerit kohata. Etteruttavalt võib mainida, et hiljem see ka õnnestus. 

Nüüd aga natuke pilte. Eile õhtul lõpetasin oma Sanquhari sõrmikud ka. Mul olid need seal kaasas, aga valmis ei jõudnud. Nendel on paar põnevat erisust - sõrmede vahele kootakse sellised pisikesed kolmnurgad. Sisuliselt korjad silmused üles nii nagu ka meie sõrmikuid tehes, aga seal on kolmes küljes nn tavasilmused ja siis neljas on see, millest kootakse kahandades kolmnurk. See on täiesti geniaalne nõks, kinnas istub käes hästi ja pole seda lõputut arvutamist, palju peaks silmuseid sõrmedele jagama ja vahele looma nagu me Olustveres õppisime. Muidugi kohalike etnograafiliste sõrmikute puhul ma teen ikka nii "nagu vanasti", aga niisama toreduste kudumisel võiks teinekordki neid kolmnurgakesi proovida.  

Teine tore nipp on see, kuidas mängitakse lõngade ja varrastega, mustrit muutmata. Ei kahanda ega säti seda ringile, ses mõttes on trikk sama kui Ruhnu kinnastel. Ka seal on alati sama arv silmuseid vardal, aga muutub lõnga jämedus ja varras. 

Kolmas uudis oli see, kuidas valmis sõrmik kokku lapitakse. Need kolmnurgakeste poolsed küljed lükatakse nö sissepoole ja sõrm sätitakse lapikuks. Nägin selliseid kaasaegsete kinnaste seas, aga ka muuseumis. Minu omadele oli seda voltimist keeruline teha, sest ma kudusin ikka talvised kindad. Aade lõngast 8/2 ja villased. Sanquharis nad reeglina teevad peenikesest villasest, millelel vanasti oli juurde pandud kas puuvillane või linane lõng. Tänapäeval kootakse aga suisa Langi sokilõngast, et kestaks. Üldse mainisid prouad, et kuigi lambaid kasvatakse palju, on villa töötlemine nii kallis, et paljud ei saa seda omale lubada. 

Lugesin hiljem ajakirjast "Yarn", et on küll nn sotsiaalseid projekte, kus saarel nt on kogukod EU rahade toel vana villavabriku tööle pannud (enne EUst lahkumist) ja teenindatakse niiviisi oma kogukonda ja pisut ka teisi saari (Uist nt oli üks näide, kuhu viivad oma villad ka Fair Isle lambakasvatajad). Suured vabrikud, nt Shetlandil olev Jamieson töötleb ka villa, aga neil on suhteliselt suur miinimumkogus, mida lambakasvatajalt nõutakse. See eeldaks mitu aastat villa kogumist enne kui saab selle koguse kätte. Kaldun arvama, et meil võib olla suht sama olukord, aga täpsemalt ei oska võrrelda. Siiski kohalikku päritolu lõnga linnapoodides müüdi, hinnad olid muidugi kõrged, aga eks kvaliteetne ilus lõng on siin ka krõbe. Väiketootjaid mainiti, aga valdavalt oli ikka väga suures värvigammas tokilõngu, labeliga. See selleks, kaldusin teemast kõrvale :)

Nüüd siis lubatud pildimaterjal. 

Kohalik meister May MacCormick

Sanquhari muuseum

Rongijaam jänestega 

Hommikune jalutuskäik keskusesse

https://en.wikipedia.org/wiki/Sanquhar_Castle 

Sõrmikuvoltimise nõks

Nartsissid panevad hullu!

Masinkudumise tund Margaret Ann´iga

Muuseumikinnas läbi klaasi, kolmnurk!

Tikitud vaip sõrmikumustrite ja oluliste paikadega Sanquharis.

Minu sõrmikud voldituna

Talveks valmis :)

Palavikus ja köhas reisija maailma vanima tegutseva postkontori ees  (pildistas Mary). 

 

Shotimaa 2025. Highlands, Sise-Hebriidid, Sanquhar, Glasgow ja Edinburgh

Jah, ma läksin Shotimaale jälle tagasi! Mul ikka on mingi teema selle piirkonnaga, ei saa isu täis :) Reisi hakkasin planeerima juba sügise lõpupoole. Peale eelmise aasta aprilli oli selge, et ma tahan kindlasti tagasi minna, sest need paar päeva ühes linnas ainult tekitasid isu. Ma olen ses mõttes isepäine, et mulle meeldib ise reisi detaile kokku panna. Alates lennupiletitest kuni kohapealsete vaatamisväärsusteni välja. See on hulk tööd ja ma saan aru, miks paketikas mugavam oleks. Aga suures massis liikumine etteantud graafiku järgi on stressi tekitav ja mitte minu tassike teed. 

Seega siis, kohe alguses sai paika lennuaeg ja kokku lepitud orienteeruv kohaloleku aeg riigis. Seejärel hakkasime täpsemalt detaile paika ajama. Mitu päeva ühes kohas, millises hotellis ja mis kellaaegadel liikuda. Kasutasime hästi palju rongiliiklust, busse ja praame. Kui on huvi, siis võin pikema jutu kirjutada Shotimaa rongiliiklusest ja nippidest, mis meile kasuks tulid. Igatahes julgustan proovima, kõik on suht lihtne ja loogiline, puhas ja hästi organiseeritud. Kuigi teadsin, et nädalavahetusel võib rongijuht soovida tööletulemise asemel jalgpalli kodus vaadata (nad ei pea lepingujärgselt töötama, aga see on neile majanduslikult kasulik), siis meil keegi tulemata ei jäänud ja kõik sujus kellapealt!

Aga alustaks siis algusest. Tallinnast lendasin Lufthansaga Frankfurti ning sealt edasi Glasgow´sse. Ma ei hakka pikemalt peatuma sellel, et kella 6ne lend lõpuks väljus peale 16 :D LH oli professionaalne ja kohale ma sain, õiguseid tean ka :)  Seega õnnestus eirata minu esimest reeglit - üksi reisides uude linna ära kunagi saabu hilisõhtul. Inimene planeerib, jumal naerab eksole. Lennujaama bussist asutusin maha kesköö paiku, õnneks oli hotellini vaid mõned sammud ja tundsin end väga turvaliselt. 

Seekord bookisin kõik majutuse otse, ilma vahendajaid kasutamata. Reisikaaslane, kes tuli USAst, oli just lugenud ühe Saksa keti kohta ning soovitas proovida - Motel One. Väga viisakas, suured toad, norm hinnaklass ja mis meile oli oluline, nende hotellid on reeglina logistiliselt heas kohas. Glasgows oli hotell täpselt raudteejaama kõrval. Ja mis veel tähtis, neil on hea T&C osa, sisuliselt saad vajadusel cancel´dada samal päeval. Nad pakuvad ka online check-in´i, mis mul öösel saabudes oli kriitiline. Saad checkin passi omale telefonisse ning hotellis ulatatakse vaid uksekaart. Samuti olid nad nõus hoidma meie osa pagasist oma hotellis selleks perioodiks kui me riigis ringi traavisime ja see oli tasuta. 

Lennu hilinemise tõttu mul esimese pealelõuna sotsiaalne event jäi nägemata ja osalemata. Plaanis oli külastada ühte lõngapoodi, kes igal pühapäeval korraldab koogi ja kohvi ürituse koos kudumisega. Pilet on 5 naela ja bookida saab veebis. Mu reisiklaaslane käis, mina olin siis alles Saksamaal vist. 

Esmaspäeval oli meil bookitud väljasõit minibussiga Shoti mägismaale. Ma olen reeglina hästi skeptiline selliste bussireiside osas. Et suvaline seltskond ja tamp-und-tagaajamine. Aga seekord mulle väga meeldis. Sinna naljalt nagu ise omal käel ei lähe (ok, rongiga saab matkaradadele ka, aga meil olid teised plaanid), eriti kui aeg on piiratud. Giid Tom oli super, selline suurepärase huumorisoonega jutustaja, kes mängleva kergusega rääkis natukene ajalugu, sekka nalju ja kaasaegseid teemasid. Ei väsitanud ära ega olnud liiga lakooniline. Peatuseid oli ka piisavalt nii kergeks kohvipausiks kui lõunasöögiks. Alustasime Glasgow bussijaamast, käisime Loch Lomondi järve ääres, sealt edasi siis Inveraray´sse kuni üles sinka vonka välja ja tagasi Obani kaudu Glencoe ning Kolme Õe piirkonda. Ilmaga meil vedas sisuliselt kogu reisi vältel. 6. aprillist kuni 15. aprillini oli valdavalt päike ning tibutas vist vaid ühel päeval ja lühiajaliselt. Kui ma Glasgows lõpuks tagasilennul oli, tuli suur padukas ja kapten kurtis, et jääme vastutuule tõttu 20 min Saksamaale hiljaks. Nii et imeline ilm Shotimaa kohta ja seda juba teist korda, eelmisel aastal ma sain ka vist vaid ühel hommikul pisut vihma. 

Rabbie´s tuur

Nüüd panen siia mõned fotod, eks seda ilu on keeruline edasi anda. Ikka ise peab vaatama minema :) Rahvas on tore ja sõbralik, tajusin Edinburghiga erinevust küll. Giidil olid mõned õelad naljad sel teemal muidugi ka :D aga ju seal mingi tõetera siis on. 

“Mis vahe on glasvegianil ja edinburghlasel? Esimene on külalislahke, saad tuttavaks, kutsub külla, söödab kõhu täis, räägib terve elu ära ja lahkudes saad väikese kalli. 

Edinburghlane on külalislahke, saad tuttavaks, kutsub külla, söödab kõhu täis, räägib terve elu ära, lahkudes saad väikese kalli ja... arve.”

Loch Lomond

Inveraray.
Giid: "koolis oled pop! Isal on loss ja emal šokolaaditööstus"

Inveraray

Inveraray

Inveraray

Invereray

Scottish Cooooooo!
Giid: "successful safari" :D Millegipärast neid loomi aeti eriti taga, et ikka vaja näha. Meil on maal külameestel ka need olemas :P

Kalasupp Obanis.
Restoran Cuan Mor ja nende suitsutatud kilttursa supp viis keele alla! 

(LOCALLY SMOKED HADDOCK CHOWDER)

Giid soovitas kindlasti proovida haggist, et kui pearoana ei taha riskida, siis proovige eelroana (HAGGIS, NEEPS AND TATTIES). Ja see oli jumalik! Kaalikapuder, kartulipuder ja haggis, kihiti. Lisaks vürtsikas kaste, suu hakkab vett jooksma kui ma meenutan. Sinna läheks veel :) 

Doune castle (Monty Python castle Aargh!)

Glencoe

Kuni selleni ning järgmisel päeval linnas oli meeleolu super ja hoog sees, aga siis jäin ma õhtul haigeks. Ilmselt polnud veebruarikuisest kopsupõletikust mu keha veel taastunud ja õnnestus korjata midagi kuskilt lisaks. Igatahes reisi neljas päev oli meil planeeritud väljasõidule Sanquhari ja selle päeva elasin ma üle peamiselt tänu kodust kaasapakitud köharohtudele ning palavikualandajatele. Ma ikka oskan elu keeruliseks ajada, eksole :P 

Sanquharist tahaks teha teise, eraldi postituse. Seniks aga mõned fotod Glasgowst ning Charles Rennie Mackintosh loomingust. 

Central Station, kohe selle kõrval paremal on meie hotell

Glasgow´s on nn mural trail, mis aitab leida üles kõik need põnevad seinamaalingud linnas. 

Veel üks näide, need on imelised joonistused!

Kelvingrove Art Gallery and Museum. Üüratult suur hoone, ma pole elus nii väsinud peale muuseumitrippi olnud kui seal. Võibolla andis saabuv tõbi juba märku, ei tea, aga ma konkreetselt kukkusin õhtul voodisse ja olin täiesti läbi :D 

Kuulus Charles Rennie Mackintosh

Nartsissid õitsesid nagu umbrohi igal pool. 

Kui ma õigesti mäletan, siis oli see üks Glasgow ainumas siiani töötav tea house. Väga ägeda sisustuse ning kõrvalasuva galeriiga.