Kaasamõtlemiseks teile üks teema. Ega ma targutada pikemalt ei tahaks, lihtsalt viimase nädala kuum teema, millega end rakkes hoida, sest vanainimesed... Kaks näidet, mõlemad üle 80 :
Kodune, ratastoolis, lapsed käivad kord nädalas, helistavad iga päev. Ise teeb süüa ja peseb pesu, aga korterist välja ei saa. Kõik on pidevalt halvasti. Valed söögid, liiga vähe või liiga palju. Lapsed käivad liiga harva. Korter on liiga külm jne. Tähelepanupuudus, tervisejamad, lootusetus ja eluväsimus. Negatiivsus ja kurjus. Lämmatav suhtlusvaegus. Noorena äärmiselt tasakaalukas ja tore, kannatlik inimene.
OK, ütleme, et tervis dikteerib ja vähene suhtlus painab, igavus?
Teine näide. Ei seisa pudelis ka paigal. Kimab rulaatoriga ringi, sõbranjed siin ja seal. Käib ise külas ja nood käivad temal. Lapsed teevad remonti, toovad uut mööblit, käivad pea iga päev vaatamas. Lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed. Suur pere. Ise käib poes, turul, kraakleb naabritega ja saab oma remondiasjad korraldatud. Teeb aiatöid. Väga aktiivne, tervis hea. Majanduslikult heal järjel (ei sõltu pensionist). Aga ikkagi järsku muutunud kiuslikuks, kurjaks. Just viimasel aastal. Selline ergas viitsütik terve elu olnud, aga mitte kibestunud, kõrge eani elukaaslasega koos. Kõik nagu pealtnäha hästi. Miks tekib negatiivsus? Ja selline lämmatav (teistele) suhtlus isegi kui suhtlust oleks nagu kamaluga.
Kuidas sellest hoiduda? Kuidas mitte muutuda hirmsaks vanuriks, kellest kõik suure kaarega mööda käivad? Öeldakse, et hoia tervist, ole aktiivne, õpi, loe, ole sotsiaalne. Aga tundub, et mingist vanusest ei loe see ka enam. Või on siin introvertidel pisut lootust? Et kui ei ole selline "hammastega raadio" tüüp, ei ole ka ohtu? (öelge, et jaaa).
Või pigem on see paratamatu, et ükskord nii läheb. Lihtsalt naudime siis olusid, kuniks elu? :) Et paarkümmend aastat veel ja kõik pagevad kabuhirmus? :)
Nädalateema, ausõna.
Vanemaealiste osas sõltub väga palju inimesest ja teda ümbritsevast keskkonnast ning suhetest, kuidas inimene ise end peegeldab ja teised samamoodi. Rahulolematus on ikkagi tingitud sisemisest pingest, st kui pealtnäha paistab kõik korras, on inimesel sisemine rahutus ja see mõjutab negatiivselt mõtteid.
VastaKustutaTean, et vanainimesele tema käitumise tagasipeegeldamine on keeruline, kuid kui see häirib tema lähedasi, kes hakkavad eemale hoidma - viib see lõpuks suhete katkemiseni. Pigem võiks küsida, et mis põhjustas tema pahameele...inimesi saadab palju mõjutusi, mis pärit lapsepõlvest või muust eluperioodist, mis lõpuks kujundavad suhtumist. Isegi kõige rõõmsamast inimesest võib ühel hetkel saada rahulolematu ja igisev inimene. Rohkem imestamist ja rõõmu. Ma olen oma ema, kes kipub liigselt asju südamesse võtma ja käivituma...ikka korrale kutsunud, et egas maailma asju saa sedasi muuta. Mõjub.
Naudime ja hoiame häid suhteid :)
PS! mulle vanemaealiste uurimine pakub huvi :) Sellest ka pikem kommentaar.
Emaga ma saan hakkama üldiselt, tunnen ja tajun neid meeleolusid, selle võrra natukene lihtsam.
KustutaKeerulisemaks läheb aga siis kui pead paratamatult puutuma kokku, aga otseselt nagu kohustust ei ole. Mis mulle vist kõige raskem on taluda, on erinevate põlvkondade moraal ja väärtused. Et kui "vanasti olid asjad nii ja sellele järgnes kohe too", siis selle baasilt vanamemm otsustab ka 50+ aastat hiljem. Mis siis, et räägid ja selgitad jne. Neil on neid asju raske mõista ja tajud nagu sein oleks vahel. Ja siis nad pahandavadki, sest nad ei usu. Mis omakorda tekitab tunde nagu oleks ise midagi valesti teinud või oledki eksinud, mis muidugi ei ole nii, sest teemas pole midagi õiget või valet, pole isegi teemat, millega peaks vanamemm oma ajutegevust rakkes hoidma. Ilmselt mingi sisemise korrastamise teema inimesel, et kui on paigas ja raamides ning need vastavad tema nooruses olevatele normidele, siis ongi kõik hästi ja inimestest hea meel :)
Aga vot need noored eksole!
Hm, mul on kolm vastupidist näidet, neist kaht tunnen isiklikult, kolmas on igiväärikas kuninganna Elizabeth.
VastaKustutaIsiklikest tuttavatest üks(89) elab Eestis, üksi, sotsiaalkorteris, naabrid ka... sotsiaalsed. Tütar kaugel, paar nooremat tuttavat käivad kord nädalas. Toimetab väikese peenrakesega, kodust eemale palub ennast autoga viia. Sõbralik, osavõtlik, arukas, lahke. Teine (84) elab Saksamaal, jõukas. Tema kesklinnamaja teisel korrusel elab tütar perega, kolmandal korrusel tütretütar, proua ise siis esimesel, keldrikorteris majutatakse turiste. Tuiskab ringi, osaleb komiteedes ja korraldamistes, kuu pärast puusaliigese operatsiooni põrutas laevareisile mööda Doonaud... Lahke, sõbralik, osavõtlik, helde. Peamine ühendav joon on, et mõlemad prouad on kirglikud kristlased ja koguduse tugisambad, aga ma ei teeks siit väga kaugeleulatuvaid järeldusi, Vaimu viljad on küll armastus, rõõm ja rahu, aga meie kogudusest on üks ja teine vanainimene ka meelte ja mõistuseta hooldekodus lõpetanud...
Ise tahaksin saada elutingimuste suhtes leplikuks vanainimeseks, kes vajaduse korral Ütleb, Kuidas Asjad On.
Haa, ma lootsin, et sul on siin retsept ka kirjas ;)
VastaKustutaMinu variandid. Tervis. Kui ikka kogu aeg valutab, ei näe ei kuule on väga raske rõõmus olla.
Ja teine.Kuulumine. Reet toob ülalpool ka näiteid. Aga arusaamine, et mitte kellelgi pole sind vaja, sa ei kuulu enam nn perekonda, tekitab kurbust ja trotsi. Ja kui siis ühel hetkel kutsutakse, siis nähvadki, või käitud märtrina.
Ning nn tähtsuse kadumine. Kunagi olid nn klassi parim. Nüüd teavad need noored, kuidas õige on. Ja see teeb ka kurjaks.
Ja veel enda näitelt. Aega on palju. Ja kui on palju aega, siis hakkad mõtlema ja ütlema. Negatiivne jääb lihtsalt paremini meelde.
Retsepti ei ole! Nooremana äkki väljakannatamine ja ignoreerimine? :)
KustutaVanana ei tea... panen märkmed seinale, et ära nii tee ja ära moraali loe?
Oi kui tore, et nii palju tagasisidet teemale. Aitäh!
VastaKustutaJah, mingitest oludestma saan täiesti aru ja mõistan. Minu näites see esimene nt. Kui ikka tervisega on täiesti pekkis, siis ei eeldaks võ mõistaks paremini. Või siis Indigoaalaselt versioon sellest kui liiga palju on aega. See pole ka mulle võõras, introverdina olen ma pigem ülemõtleja tüüp ja sellest on ikka juba praegu paksu jama olnud.
Aga rohkem mõistatamist on just selle teise versiooniga. Võib-olla tõesti sisemised pinged ja peegeldamine oleks mõttekohaks. Mingid täitumata ootused, liiga suured muutused ümbruskonnas ehk... ma ei tea.
Mul on elu jooksul ette tulnud ka väga armsaid vanureid, kes säilitasid mõistuse ja positiivsuse elu lõpuni, olid sellised erksameelsed. Aga ma polnud nendega ka igapäevaselt koos, seega argielu niivõrd ei tea.
Mina lisaks ühe võimaliku põhjusena algava dementsuse. Siis ka tuju on pidevalt halb ja kogu maailm kiusab.
VastaKustutaSelle peale ma ei tulnud.
Kustuta