Kas lähed tööle nii, et enamus (rohkem kui 60% nt) hommikutest silm peas särab ja hing ihkab tegutsemist? Palun ausaid vastuseid :)
Mul on peale Ruhnut miskine jabur "liimist lahti ja veider" olemine. Annan oma kogemuste baasilt muidugi omale aru, et see oli lihtsalt kõikide meeldivate tegurite* kokkulangemise tulemus ja korrates eales ei korduks. Aga siiski pani nii paljudele asjadele jälle järele mõtlema. Miks sellised pained alati augusti alguseks kohale paarutavad?
Esimene tööpäev peale kahenädalast puhkust oli kohe peale Ruhnust naasmist koos jubedate mõtetega - mida ma siin teen? mis mu roll üldse on? ma ei oska mitte midagi. Mida ma siin elus üldse veel teha tahaks ja kas ma jäängi jälle sellesse rutiini, kus ma olen.
Nädala lõpuks muidugi rutiin pani asjad paika, maksud tahtsid maksmist ja elu läks edasi, läheb edasi. Aga kuidagi on tunne, et iga järgmine puhkus mõjutab töölenaasmist hullemine kui eelmine.
Ma olen enam kui kindel, et selline reaktsioon puhkuse lõppemisele on palgatöö puhul täiesti normaalne. Lihtsalt tuleb sellega kuidagi leppida ja kohaneda.
* peegelsile meri, keegi ei ropsinud salongis ega tundnud surmahirmu, tormivangi ei jäänud, ajakava pidas; korraldus sujus, kamp oli suht ühtlane ja erineva taustaga inimesed kuidagi täiendasid üksteist, meil oli huvitav; teised saarekülalised olid kaugemal, ööuni rahulik ja öörahu paigas; saarel on veel sellist fluidumit, mida naljalt ei leia, ma isegi ei oska sõnadesse panna, sest kui mul isegi midagi pähe tuleks, oleks see siiski mingist aspektis vale. Aga midagi selles paigas on; loetelu võiks pikalt jätkata, aga siin tuleb stop.
Aus vastus on ei.. just eile mõtlesin, et kui nüüd tuleks teade, et üks töölõik jääb vähemaks, kas oleksin kurb? Ei. Õnnelik.
VastaKustutaVaikselt ( ei julge siia kirjagi panna) mõtlen, et äkki peaks ath ravimi hankima, mis väidetavalt muudab pingutamise lihtsamaks? Nii hullult tahaks pensionile minna. Aga mitte keegi ei taha seda kinni maksta.
Aga nagu sinagi, tean, et küll läheb üle. Homme on kindlasti parem päev. Onju?!
Täna on natukene parem jah :)
KustutaMa praegusel töökohal 4,5 aastat järjest tõesti läksin hommikuti rõõmsalt tööle, aga pool aastat tagasi see muutus ja mingit elevust puhkuse lõpp küll ei tähenda (õnneks mul veel poole augustini vaba).
VastaKustutaMa ei leia, et nii peaks olema. Kui vastumeelsus ei lahtu, tuleb midagi muuta.
Mul käib see lainetena ja samas vaadates, millist suhtumist osad mu tuttavad tööl kannatavad, siis peaksin olema pigem rahul. Ilmselt ära hellitatud, mis muud :)
KustutaVastus on samuti ei.
VastaKustutaKas see võib olla ka (osaliselt) vanusega seotud võib-olla? Noortel on nii nagu sa kirjutad, silm särab ja hing ihkab tegutsemist. Tahaks ka juba pensionile minna nagu indigoaalane, aga 50-selt on veel oi kui kaua vaja pingutada.
Seda ma tean, et mul hakkaks pensionil igav. Ikka mingi tamp ja rutiin peab olema, mis rakkes hoiab. Aga muidu jah, vanus ilmselt. Mul pole olnud ka titeperioode ega väljamaal "vaheaastaid" jms modernset. Ainus vahepaus oli ülikool 5 aastat, ka selle ajal 3 töötasin õhtuti, et ära elada. Eks kuskilt jookseb piir..
KustutaMa tahaks ka jubedalt pensionile jääda, aga ma olen alles 43 :D
VastaKustuta:D
KustutaIseenda tööandjana (ja töötegijana) ei ole veel vastumeelsust tekkinud. Õnneks ma ei pea ka tööle "minema". Kodus töötades jääb see kuhugi minemise raskus ära.
VastaKustutaKindlasti aitab elukvaliteedile väga tugevalt kaasa ka see, kui saab tööd teha poole kohaga. Ma ei loe igapäevaselt oma töötunde rangelt kokku, aga ma kardan küll, et üle poole koha tegelikult välja ei anna. Ja see võimaldab elust rohkem rõõmu tunda. Näiteks eile panin kl 14 arvuti kinni ja läksime mehega seenele. Või et kui mõni päev üldse tööd teha ei taha, siis ei peagi. Ise asju organiseerides on see võimalik ja see on tohutu privileeg.
Ma sellest vist ei julge unistadagi, et kui ühel päeval pensioniiga saabub, siis ei pea enam üldse tööd tegema. Kõlab liiga naiivse unistusena. Aga kui saab samamoodi poole kohaga tiksuda, muudab see töötamise perspektiivi palju vastuvõetavamaks.
kristallkuul
Jaa, see kõlab väga hästi. Osalise koormusega oleks suht mõistlik toimetada. Mis mind ilmselt mõjutab, on siin see lainetena töökoormus. Et rapsid ületunde mitu nädalat ja siis on järsku vaikus ning lepingujärgselt nagu norm rutiin. Nokid oma ületunnid kuidagi tagasi ja hoiad ise balanssi, aga kuidagi need rahulikud perioodid on vastikud. Kõlab jaburalt.
KustutaKas pole nii, et kõik asjad elus ammenduvad ühel hetkel ja eriti võib tülgastust tekitada, kui oled jäänud oma mugavustsooni kinni, tekkinud on rutiin ning seda toredat erutusseisundit väljakutsete ja probleemide lahendamisest ei teki enam. Võtad aga midagi uut ja huvitavat juurde, mõne uue projekti, mis tegelikult ka meeldib ning natuke pingutamist nõuab ning see tuleb jälle ning saadki hommikut põnevusega oodata.
VastaKustutaSee ongi kummaline, et kuigi paberil on mul olnud ligi 20a üks tööandja, on töö sisu ju kogu aeg muutumises. Valdkond selline. Ja ma liikusin firma sees vähem kui 2a tagasi, sain sellised töötingimused nagu ma tahtsin ja patt oleks kurta kui tean, kuidas kohalik tööandja mõnes kohas peedistab ja kiusab. Meil on ikka ses osas väga hästi... ja no nagu sa tead, mul ei ole lisaprojektidest puudust, mulle meeldib vaheldus ja otsin seda suht aktiivselt ja regulaarselt. Nii et see pole nagu see ka... äkki lihtsalt iga või on vanusega puhkusevajadus suurem, ei tea.
KustutaJa ma ei saa ju öelda ka, et töö ei oleks huvitav, no tööalaselt on ikka täiesti unikaalne olukord ja kuskil kohalikus pisiettevõttes ei saaks iial sellist kogemust kui meie tiim hetkel saab. Kui kõik emotsioonid jms kõrvale jätta... ja ma tean ka, et väga rahulikus keskkonnas hakkaks mul igav ja see on veel hullem :D
Ah, eks läheb üle.
Ma pole kunagi tööle läinud vastumeelsusega, aga ka mitte sära silmades. Meh/Ei-taha/Mis-ma-siin-teen? tuleb alati tööl olles päeva jooksul. Saan aru, et ihkan väga vabadust, iseotsustamist. Ja tean, et selles on lõks.
VastaKustutaOlen oma hetke tööl töötanud ca aasta. Täna hommiku tundsin, et ma hakkan lihtsalt nutma. Ropult igav on, miski ei liigu. Igal tasandil käib selline tiksumine. Tunnen, et lihtsalt mandun... Ning see on väsitav. Ja samas ma teen elus vist esimest korda midagi, mis mulle tõesti sobib ja tundub ka lihtne?
Minna on raske. Kuhu? Mida järgmiseks? Mingi altvedamistunne.
Tuttav meeleolu, aga äkki ongi ajutine ja läheb mööda?
KustutaKas see ei või olla ka miskise supervsiori teema... ma pean muidu ikka teatud regulaarsusega aru andma (mõislikult ja vabadust antase kenasti), aga hetkel on kõik ära ja ma suht üksi.
Näed, küsi inimestelt, arutle ja juba hakkab mõte jooksma :)
Igavus mulle ka ei sobi, kontrastid eriti.
KustutaMul on endal vist ka suht sama seis, ja aitavadki asjad, mida teed kõrval ja nagu vaimu virgena hoidmiseks. Et saaks jõudu häirivatest elementidest möödavaatamiseks, peab olema kõrval piisavalt palju positiivseid elemente. Ja häirivaid asju on alati. Ometigi olen ma ettevõtja ja peaks nagu saama kõiges ise otsustada ja valida, osutab ka ettevõtja ometigi teenust kellelegi, kelle on ka mingid omad ootused ja väärtused ning need ei pruugi olla samad. Teatud kogemuse tekkides hakkadki protsesse ja töökorraldust mingi teise filtriga nägema ja võibolla ei saagi kohe aru, mis see on, mis häirib. Selline muutumine on minu arust loomulik. Kõrvaltnägija pilk aitas jõuda arusaamisele.
Kustuta