neljapäev, 22. veebruar 2024

Ajastud, põlvkonnad ja valikud

 Mul oli öösel jube palju mõtteid sel teemal, tõuse või üles ja blogi enne kui kõik lendu läheb. Aga siiski, ehk õnnestub kuidagi objektiivselt teemale läheneda. Kasvõi riivamisi.. 

Mis siis juhtus? Ootasin und ja kolasin siin und seal, sh X app´is (end. Twitter). Silma jäi üks postitus, millelel mitmesegaseid reaktsioone. No selline klassikaline vastandamine a la noored vs vanad, põlvkond see ja too, valikud, päästke planeet ja üleüldse võite kõik metsa minna, sest planeet ja noortel pole valikuid, oma kodu, sest raha on rikastel ja nendelt tuleb ära võtta, et asjad saaks korda, aga ega vist ikka ei saa ka, sest planeet. 

Jäin mõtlema, miks see mind nii kõnetas või kripeldama jäi. Omale tundub ju, et nõukaajast on oksendamiseni räägitud - mälestused, sugulased, teleseriaalid, dok filmid. Aga kogemus versus teadmine on kaks ise elukat, vist. 

Lihtsalt siis teoretiseerin:

Praegu: näiliselt või teoreetiliselt on inimesel hunnikute viisi võimalusi - soeta kodu, reisi, õpi siin või välismaal, vali töökoht, vaheta töökohta, saa arstiabi, tegele ettevõtlusega, hakka posijaks, riigivastaseks või mine kasvõi piketeerima. Eks. Demokraatia ja võimalused. Muidugi piiratud, vahel sünnimomendiga, vahel oma rumalusega, väga sageli majanduslike võimalustega. Selline näiline "uks-lahti-tunne", aga kuna mul on lähikonnast mitmeid väga positiivseid näiteid, arvan siiski, et ka kehvema sünnipositsiooniga isenditel on valikud. Tahe ja plaan peab olema, minu kogemus, ei prentendeeri üldistamisele. Lihtsalt kui 90ndatel ja nullindatel sündinud suur pere jõuab ilma papa toetuseta (emme on kultuurisektoris madalapalgaline) kõrghariduse ja rendikoduni, siis on see minu jaoks tõestus, et siiski saab. Vara täiskasvanuks, kooli kõrvalt tööle, õppima, reisima  jne. Kandikul kõike ja kõigile ei anta, seda kindlasti. Aga see on ju alati olnud, hoolimata põlvkonnast nii. 

Lapsepõlves: ma polnud isegi teadlik tol ajahetkel kui ma koolis käisin, et meil sisuliselt ei olnud võimalusi. Et kogu sinu elu piirduski ühe okupeeritud riikide territooriumide kogumiga, kus sa isegi mere äärde ei saanud minna alati siis kui tahtsid, saartest rääkimata (piiritsoon).  Oletan, et ka siis olenes, kuhu sa sündisid. Nn tublide tööliste peresse, kelle esivanematel polnud "plekke" või siis vaeste haritlaste omasse, kuid kes võitlesid end ametiühingusse (kus sai hüvesid nagu õmblusmasin, mööbel, autoostuluba, tuusik Jugoslaaviasse ja isegi mõnele korter paneelikas) või lausa parteibossi perre, kus kingi pühiti kahekümneviiekaga (näide elust enesest) ja käidi reisil samas kui klassiklaaslaste seas oli lapsi, kes ei söönud lõunat või käisid mitu aastat samade riietega. Mitte niivõrd sellepärast, et majanduslikud võimalused olid kehvemapoolsed, vaid lihtsalt ei olnud "õigeid inimesi õiges poes".  Reisimisest võisid vaid unistada, sest su vanatädi läks sõja ajal Kanadasse ja see piiras vanaema ülejäänud 11 õe-venna,  nende laste ja lastelaste valikuid. Alatiseks. Kahtlane element selline, ei saa.  


Millal me jõudsime sinna, et soov kelleltki midagi ära võtta või ihalus "kõik ühtviisi vaeseks" jälle teemaks on saanud? Mida see muudaks? Mitte kunagi ei tule ju see aeg, et kõik oleks  võrdsed* Ma ei taha vastandada, tean ju, et kõik on muutumises ja samas ka kordumises, kuigi väidetavalt spiraalselt. Mingid mustrid tulevad igas põlvkonnas uuesti ja uuesti päevakorrale, kohanemised on keerulised, sest kohanemine eeldab kahjuks ka loobumist, olukorraga leppimist, vahel või alati, ei teagi. Enese katkematu võrdlemine teistega tapab. Tahtmine versus vajadus, peaks haakuma ka planeediga eks. 

Ilmselt ma ei suudnud hetkel unise peaga oma öiseid mõtted täpselt kirja panna. Ja ilmselgelt elan ka ka omas sfääris, kus asjad ongi lihtsamad ja rahulikumad. See ka seletaks, miks mulle üldse see säuts silma jäi...  et saab ka nii mõelda, aga mida see reaalis siis tähendaks? 

Imelikul ajal elame. 

* ma räägin siin normaalsest kulgemisest, mitte ebaausal teel rikastunud tegelastest või kriminaalidest või muust jurast, mis elu segaseks ajab. 

4 kommentaari:

  1. Jah. Samad mõtted. Misiganes ajalugu tõestab, inimesed üritavad ikka. Aga ehk peabki? Et ei kaoks lootus?

    VastaKustuta
  2. Mnjah. Ma lugesin ühe muu blogi ilmselt Sinu omast hiljem tekkinud postitust, mis kaudselt kiidab sedasama kõigi ühtviisi vaesekstegemist. Keegi on ju toetanud neid, kes teevad suurema osa inimeste jaoks halbu otsuseid.
    Ehk näide haridusest - kaasava hariduse maaletoojad on loodnu olukorra, kus halb ei ole mitte ainult suures klassis (ja suures koolis) õppimasunnitud erivajadusega lapsel, vaid ka tervel klassitäiel tavalastel, aga võrdsuse egiidi all lammutatakse varasemalt toiminud süsteemi, kus kõigil oli kokkuvõttes parem (mitte kellelegi pole midagi õppimishuvilise ratastoolilapse vastu tavaklassis, ma räägin endiselt roomavatest ja mürast käivituvatest lastest, kelle puhul ei ole ka tugiisikust mitte mingit kasu).
    Vahepeal siin oli aeg, kus kõigil olid põhimõtteliselt võrdsed võimalused, kui ei olnud mingeid varasemaid valesid valikuid, õnnetusi või erivajadusi. Praegu kisub asi sinnapoole, et teatud hulgal "õigete" valikutega inimestel saab olema hea ja kõigil ülejäänutel olgu võrdselt halb, sealhulgas ka noorte, alles elu alustavate inimeste stardipositsioon.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kirjutasin selle postituse tegelikult mitu nädalat tagasi, aga hoidsin mustandis pikalt. Tahtsin näha, kas see mind ka hiljem kõnetab, et avaldada.

      Tuttava erivajadustega koolis töötava inimese kaudu olen nende teemadega põgusalt kursis ja nõus. Sellest on professionaalid algusest peale rääkinud, et asi ei toimi.

      Valikute osas pole nõus. Otsusteid teevad ju sel tasemel enamasti ministeeriumiametnikud, noored, sageli ilma olulise kogemuspagasita. Olin tol mardilaada seminaril, kus käsitööharidust lahati ja HM ametnik ka kohal. Tema rääkis, et otsused on tehtud kaasates spetsialiste. Kui lähed süvitsi, siis nii ongi, riigihange - nõudmised konsutlandi taustale - osalejad - tähtajad - võitjad - töö täitmine - aruandlus jne, Kõik korrektne!
      Samas reaalse töö tegijad ei saa seda infot kätte. Seinaril selgus et paljud isegi ei teadnud, et programmide uuendamisega oldi juba lõpus või et sisendit korjati... Erialaliidud ilmselt ei toimi kahepoolse koostöökanalina või info lihtsalt ei liigu? Ametnik on töö teinud "by the book", aga see seltskond, kes peaks kõik sellle reaalselt ellu viima, tajub et on kaasatud 0%. Miks?

      Valija ei vali ju riigiametnikke tööle, seda teeb ikka vastava valdkonna juht... Selle käsitööhariduse baasilt mulle jäi küll vastik tunne, et järjekordselt üks valdkond, kus kohtunud kogenematus, teooria ja jäik reeglistik.

      Kustuta
    2. Sul on põhimõtteliselt muidugi õigus. Olen ise praegu olukorras, kus toimub minu hanitamine riigiasutuse poolt, otsused käivad üle minu pea, mulle isegi ei avaldata, kas otsustajatel on nimed ja näod... aga ise olen teinud endale avaldatud info põhjal parimad valikud heas usus, et teised inimesed teevad kohusetundlikult oma tööd ja lähtuvad tegelikkusest... no ja ela ja austa siis!

      Kustuta