Pole ammu kirjutanud

Hetkel on kogu energia suunatud sellele, et puhkuseni kuidagi välja vedada. Reede sain vabaks ja see kulus maal koristamiseni. 

Te ei kujuta ette, mida vanainimese elamisest leiab. Mõned näited - padjapüüri täis jämedat soola, kilekotitäis seebitükke (lõhnaseep, lõpud), kotitäis "surnuseepi" (pruunikas majapidamisseep, meil kutsuti surnuseebiks millegipärast), kunagi talogide eest varutud pesupulbrit (5kg pakid), klaastaarat, plastkarpe, veel plastkarpe jne. Me oleme rassinud mitu nädalavahet, lõppu ei paista. Aga vanainimene on hoolimata oma põrguvalus põlvest ikkagi kaasa löönud, kasvõi vaidlemises teemal "mida kõike ära visata ei tohi".  Tulemused on ühesõnaga kesised, aga mingi õrn esimene ring on siiski peal elamisel. Jäätmejaamas käidud 1 kord, ootel 2. Ühiskondlikesse konteineritesse veetud asju paar korda. Jah, ma pole siiani väga sekkunud, sest mina ju seal ei ela ja inimene võiks ise ikka hoolida, aga tundub, et peab aktiivsemalt sekkuma. Kuidagi see motivatsioon kaob ja tehakse vaid neid tegevusi, mis meelepärased (lõputu lillemajandus ja tundide pikkused telefonikõned nt). Annaks jumal, et ise sel moel asju kuhjama ei hakkaks. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma. Pigem loksub pikalt peas jutt commitment´ist. Kunagi ühes blogisabas juba hekseldasime ka teemat, aga siis polnud ma nii mitmel "rindel" ja korraga teemaga kokku puutunud. See oleks nagu mingi trend ja juba pikemat aega, vast 5+ aastat? Vanasti koeraüritusi või käsitööliste kokkusaamiste kontekstis ma ei mäleta, et regamine ja kokkulepped oleksid nii rasked olnud. Konkreetsust oli rohkem, kes sai tulla, see ka oma kohaletuleku kinnitas. Kes ei saanud, see ei seadnud ka ootusi püsti ja nii ka kommunikeeris. Ma olen enda reaktsioone ja mõtteid pikalt jälginud, et mis mind kõige selle juures enim häirib ja see vist ongi pigem ebamäärasus. Ma eeldan konkreetsust ja reaktsiooni kui sellist. Mitte vaikust ja ebamäärasust, sest minu jaoks om selles signaal - ma ei taha, aga ei julge ära öelda. Miks?

Mis meie praegusel ajastul siis selle ebamäärasuse tingib? Miks peaks alati "uks lahti olema", et äkki tekib mingi ägedam konkrueeriv teema? Või on ahvatlusi sotsiaalmeedia kaudu nii palju, et raske on olulisi asju eraldada ja prioriteete seada ning pigem taandub otsus ürituse hommikule ja hetketujule? 

Ma ei tea vastuseid, aga ma olen viimase paar kuu lõikes vihastanud, ärritunud, imestanud ja mõista püüdnud. Ilmselt oma töökogemuse tõttu ma peangi kogu aeg ette planeerima ja osalusi kinnitama nii sageli, et mul tulebki see kõik lihsamalt? Ma ei tea. Aga mida ma tean, on see, et kui ma ise vahel ka udutan (oojaa, ma vahel teen seda, eriti tööalaste social eventide teemal, sest mul on keeruline kodust kauem kui päevaks välja saada ja ma ei taha oma eraasju tööl kommunikeerida), siis on see selge mõttega aega võita ja tähelepanu mujale lükata. Et jäetaks rahule, sest natuke on kahju ju otse ära öelda ka. Tegelikult on see tobe ja peaks, aga jah, et tu, Brut. Kummalisel ajal elame.

Teine teema, mis vajaks lausa nõu. Kuidas tagada see, et osavõtumaksuga regulaarsed tegevused oleksid valutud. Et maks saaks norm ajal maksud, et ei oleks nii, et osaleja 1x käib, siis teavitab iga kursusepäeva hommikul, et täna ikka ei saa ning lõpuks ei maksagi. Pikema aja peale ettemaks ei ole teema, inimeste rahalised võimalused on piiratud ja olen püüdnud olla paindlik ja lubanud osamakseid. Nad peavad nagunii materjalidele kulutama lisaks. Kõigile on enamasti ka sobinud. Rikkaks see tasu mind ei tee, aga mul on kulud, ma maksan makse ja see on minu aeg. Ma pean ju alati kohal olema :) Ma saan nüüd aru küll, miks mu küünetehniku seinal on silt - hinda iluteenindaja aega. Tahaks sama öelda. Ja siis kui pakud lojaalsetele vapratele  hooaja kahte viimast kooskäimist tasuta, vaid ruumirendi eest ning tulevad ka need, kellel "enne üldse aega ei olnud ja kel suvepuhkus laias kaares peale tuli". Vihasta või imesta, aga teema on minu jaoks üleval ja head lahendust pole. Uueks hooajaks pean midagi kavalat välja mõtlema... kui ma viitsin veel ühte hooaega teha. Ei taha ka vinti üle keerata ja reeglina peaks see kõik olema positiivne ja tore (alguses oligi). Eks me kõik ole ka väsinud, aga noh, säästkem siis üksteist ja tehkem väärikaid, arvestavaid otsuseid. Ja ma reageerin nii teravalt sellisele jamale, sest ma lihtsat ei saa aru! Täiskasvanud inimesed ja nädala lõikes ei tea plaane päev või paar ette, miks? Natukene haakub ka commitment´i teemaga. 

Ilmselt on mul lihtsalt vaja kõigest puhkust, mis on pikem kui 1 päev või riigipüha. Et saaks eemale natukeseks nendest aeg-ajalt hirmpikaks veninud tööpäevadest ja jaksaks end taas kehtestada. Muide, ülemus väitis arenguvestlusel, et ma olen too humble!  Mina? heh. Põhjendus oli, et töötad sellise firma ärikultuuri ruumis, pane auru aga juurde. Good to know. Mul on täiesti normaalne ülemus, seega see kõik oli ikka nii üllatav. Eks ma pean praktiseerima hakkama, be aware :D

Aga muidu on jahe ja tuuline kevad. Eile lendas maal lilleampel tükkideks! Rõdule olen saanud siin vaid paar korda. Esimene visiit oli 30 minutit, sest tööasi tuli kiire vahele ja ma pidin tuppa kolima. Teine oli tsipa pikem lugemisnädalavahe, aga see oli nii ammu. Kiusu pärast ostsin suvelilled ära ja viisin rõdule. Katsugu see suvi mitte tulla! Üks piprataim on ka, aga see ilutseb veel aknalaual ja tahab sooja. Idee poolest peaks tol olema lillad kaunad, aga kas minu elamises see taim kaunadeni ka jõuab, ei tea. 

Suve alguseni on veel natuke aega. Puhkuseni aga palju.