Mis paganama aasta see on?

Algas vanurlooma süvenenud murede ja lahkumisega. Leinasime. Ajasime asju. Elu läheb edasi.

Siis sattus 86a tädi haiglasse, selgus, et koroona ja muidu vanurile iseloomulikud hädad. Tuli kenasti vapralt välja, nõudis koju, kuigi kõik olid kahtlevad, kas ise hakkama saab. No läbi häda. Isegi nii hästi, et jaksas kööki minna, seasabad keema panna ning tuli siis elutuppa pikutama. Seasabadest said osa nii tuletõrje, kiirabi kui ka korteriühistu esimees und naabrid. Proua oli ise väge täis ja vaidles, et läks vaid korraks ja miks te muretsete, mul ju kõik OK :). Stress ja mure perele, vaidlused sotsiaaltöötaja teemal (see teema on veel jabur omaette - ma võin tulla jutustama ja jalutama, aga min 5h - inimene on ratastoolis ja liigub vaid korteri piires, vaja on kedagi, kes teeks sooja lõuna ja hoiaks silma peal, et rohtu võtaks). Hetkel siiski stabiilne, väikeste sekeldustega, aga õnneks stabiilne.

Kolmapäeval kõne lähisugulaselt, et kõik on halvasti ja surm vist tuleb. Kiirabi kaks õhtut jutti, mõõtmised, testid südamepildid, veri. Lõpuks EMO, 5 tundi öösel puupingil kudumist (miks seda pole renoveeritud, PERHi peamaja on nagu ameerika filmis!, Emo ootesaal on nagu - vabandage minu prantsust - aga pe---dik!). Kehv automaadikohv, hämar valgustus ja kommunikatsioonihäired kiirabi ning haigla vahel. Hakka või uskuma, et Eesti tervishoiusüsteemis ellujäämiseks tuleb olla väga terve inimene. Ma sain küll ajakriitilise kudumisprojekti peaaegu valmis, aga minu tagasihoidlik kere oli hommikuks nagu puuobene. Koju koikusse sain poole 6ks hommikul... 

Tähelepanekud. Õed suitsetavad oma vahetuse ajal kohutavalt palju. Grupiti, maja ees parklas. Osad käisid selle 5h ajal vähemalt 3x. Näod jäid meelde. Neil vist ei ole oma kohvituba või puhkenurka? See võikude-snäkkide-kohvi ja kakao automaat lärmas pidevalt, põhilised tarbijad olid medpersonal. 

Nii toredaid ja kauneid tohtreid nagu soomlaste "Pulsis" on, EMOs ei olnud, aga olid sõbralikud ja abivalmid töötajad, kui nad just ei suitsetanud või kohvitanud. Aga no kurta polnud ka põhjust. 

Perearstivisiit ootab ees, homme olen taas patsienditransa ja suhtekorraldaja. On oodata pingelist diskussiooni ja süvenemisnõuet siit poolt. Minu igavene häda - ma unistan maailmast, kus inimesed süveneks ja mured leiaksid kasvõi mingisuguse lahenduse. 

Et oleks head ka. Läbi mitme vahendaja sain kunagiste lintmakilintide salvestused CD-l, papa bänd ja ca 50a vanad lindistused. Siuke äge gläm! Ma isegi ei teadnud, et need veel alles on! Aga alati on keegi kuskil, kes kogub kõike, sh asju, mis ei lähe enamusele korda, aga teevad asjaosalistel elu helgemaks! Aitüma sellegi eest.