Zadar, Horvaatia

Olen tööasjus pisut ringi tuuritamas ning muuhulgas viidi meid eile päikeseloojangu ajal vaatama sellist imeasja nagu mereorel. Kel huvi, lugege siit rohkem.Vapustav kogemus.

Esiteks, loksuv meri päikeseloojangul on ise juba nähtus omaette. Mõjub rahustavalt ja on silmale nii ilus-nii ilus. Aga see hääl, mida merelained nondes vette paigaldatud orelitorudes teeb, on vapustav. Ma oleks sinna võinud istuma jäädagi! Nagu tellitud, tuli üks proua veel kahe koeraga ka, kelles üks JRT otsustas mind kodustama hakata.

Horvaatiast on meie turismiveebides palju juttu, enamasti Dubrovniku kontekstis aga kui keegi on minemas ja ei suuda otsustada, kuhu, siis Zadar on äge. Soovitan soojalt, sõna otseses mõttes, sest siin oli eile nt 21C kraadi sooja. Suve pikendus meile, eestlastele ja sügise karm märk kreeklastele :).

Selliste trippide puhul on vaid kahju sellest, et nii vähe linna näeb. Enamik ajast kulub siiski koosolekulel istumisele ja õppimisele-kuulamisele-suhtlemisele. Aga eilse õhtu eest olen ma oma kolleegidele tänulik, see oli imeline!

Pootsmann 12

Meie õuevalvur Herr Pootsmann sai eelmisel nädal 12aastaseks. Elab maal, suure kondiga ja natukene kohmakas on aga ütlemata asjalik. Üks asjalikumaid loomi, kes meil maakodus siiani üldse on kodakondseks olnud.

Tal on omad kiiksud, üks nendest on piiksuvad mänguasjad, mida ta kogub ja ei lõhu. Need võetakse kasutusele siis kui keegi õuele ilmub, et piiksutades omale tähelepanu saada.

Sööma ei hakka see loom enne kui on andnud kas käppa või on teda peapealt sügatud. Ja ka siis pole kiiret, saadab pilguga sind ukseni ja siis asub sööma.

Korra aastas käib tal tohter ja teeb marutaudisüsti. Herr keerab tagumiku ette ja laseb süstida :). Alles peale seda kui arst tal kõrvu puhastamas käis, hakkas mässama. Siiani oli tubli ja terve kui purikas. Eelmise vihmase suvega lõi kõrvadesse põletik, see kipub vahel liiga tegema aga siis tuleb jälle puhastada ja kõik läheb kombe.

Kalamees meeldib õudselt, sest see loobib talle värsket kala otse kastist. Postiljonid on saatanast ning deltaplaanid pole ka ühed õiged lennukid. Teised koerad ja kassid tuleb siis ära ajada kui ema näeb, muidu võivad ju olla ka kui ülbeks ei lähe. Joodikuid ei salli.

Shotikaid talub, ei huvitu eriti või kui siis nii palju kui isane emastest huvituda võiks. Kokku ma neid ei lase.

Erinevalt shotikatest võiks seda looma kammida nädalate kaupa, ta ikka ei tüdi ega kobise. Istub ise sinu juurde maha ja ootab, et nii, paluks nüüd. Õudselt meeldib :).

Pikka iga meie maaherrale!

Õuna-apelsiinimoos

Namis oli retsept ja mul oli kohe tarvis proovida. Soovitan lisada sidrunit pisut, eriti kui nii õun kui ka apelsin magusapoolsed on.

Tuli selline hea pehmemapoolne marmelaad, mis sobiks hästi röstisaiale või pannkoogile.Värv on ka kirkam kui keskpärasel õunamoosil.

Raske aeg

Suska pudeliga, sügis 2010

Mõni aeg tagasi olime sugulastel külas, kes osaliselt ka siit alevist. Üks hakkas kurtma, et praegune aeg on inimestele ikka raske, et isegi meil alevis on tekkinud pudelikorjajad.
Mispeale mina häbelikult pidin tunnistama, et üks minu koertest korjab ka, eriti platspudeleid, kuigi süüa peaks ta ikka endiselt saama korralikult.

Täna hommikul leidsid shotikad kambapeale hiigelsuure platspudeli jälle. Suskin muidugi asus seda kohe koju vedama aga ma kamandasin, et jalutuskäik tuleb lõpuni kõndida ja siis läheme koju. Seltsimees oleks suundunud kohe otse üle muru kui oleks võimalus antud. Teel möödusid meist kaks pensionäriprouat, kellest üks küsis, et "oi heldus, kuhu sina nüüd oma pudeliga niiviis lähed?" Suskinil polnud prouadest sooja ega külma, temal oli saak, mis tuli ohutult koju toimetada. Isegi oma hädad tegi ära nii, et pudel oli põigit hambus.
Ei või ju iial teada, kel neid pudeleid veel võib vaja minna.
Raske aeg.

Kudukriis

Pealkirjast võiks järeldada, et suuremat sorti mõõn on majas. No päris nii hull vist asi ikka pole veel aga ega midagi rõõmustavat ka teatada pole.

Alustasin juba eelmisel nädalal Triinu kinnastega aga kohati on tunne, et ma kooks nagu tagupidi. Proovin ühte uut tehnikat, millega mul siiani pole kokkupuudet ja juhendite lugemises olen ma eluaeg olnud "kõva käsi". Kui meenutada kooliajast matemaatikaülesandeid teemal "lihtsusta", siis mina suutsin alati jõuda tulemuseni suure ringiga. Tundub, et ma olen sama "metoodikat" rakendamas ka praegu. Eks näis, mis sest saab, tulemus ju väga hull ei ole :D.

Lisaks on pooleli ikka veel HS, millega on mul see kamm, et lõng hakkab otsa saama. Keskosaga olen enam-vähem ühelpool aga kera on nii pisikene, et pits sellest ilmselt välja ei tule. Seega panin seisma mingil x hetkel ja seisabki. Mõtlesin isegi korra, et äkki teeks pitsi ühekordsest aga ma kardan, et kontrast jääb liiga suur ja siis ma ei taha ju seda kanda enam. Harutada ka ei raatsi ja ilma pitsita on mage värk.

Omale koon ühte tśemprit DB ajakirjast aga kuna varras on 2.0 ja lõng peenike, siis sellega läheb veel aega.
Eriti kui kududa vaid laupäeviti ja maal mõned tunnid. Rohkemaks praegu pole viitsimist.

Poolikud kudumid ei motiveeri, eriti kui neid palju tekib. Vaja oleks veel tumepunaseid randmesoojendajaid ning emale midagi sünnipäevaks alustada aga hoian end tagasi. Poolikud asjad enne!

Kui kellelgi on jagada mõni hea nipp, kuidas kudumisisu tagasi saada, siis andke aga lahkesti märku.
Ainus õigustus minu logelungile on see, et ma loen palju ja mul on olnud 3 põhjalikku seenerallit.
Kuigi jah, netis võiks siiski vähem olla, see probleem on mul endiselt üleval.

Pilte seekord ei tule.

Erinevad taaskasutusideed

Link
Eriti vahva oleks saada kingitust, mis on pakitud noodipaberisse.

Meenutab mulle kohe ühte kunagist klaveritundi, kus õpetaja jaotas meile komme, mille paberil olid noodid.
Peale söömist anti pisut aega siis tuli noodist laulmise harjutus. Ma arvan, et kommipaberi kujundajal polnud aimugi, mispidi ta need noodid sinna ritta seadis. Vähemalt ma ei mäleta, et kellelgi meist oleks mingi mõistlik viis välja tulnud.

REINE STEEN TRIO festiwal WSZYSTKIE MAZURKI ŚWIATA

Autsh!

Jalutasime täna  mänguväljaku servast mööda. Laps Kaisa kiikus oma sõbrannadega (ta ise kutsub neid bannadeks) ning oli ametis. Järsku märkas meid ja hüüdis : "autshhhh! suskabläkisuskabläkisuskabläki!" ja tormas meie juurde :D.Kui selline kolmepoolene või neljane ütleb autsh, ajab see mind õudselt naerma.

Siis oli tõsine jutuajamine värviraamatu teemadel. Ma nimelt panin talle ühel hommikul papa auto kojamehe vahele piltidega värvimise raamatu. Püüdsime küll mitu päeva tabada aga jäime õue minemisega alati hiljaks. Lasteaiapäevadel lähevad nad varem tuppa.
Rääkis, et lasteaias läheb hästi ja nad õpivad tantse ning laule. Laulud pidid olema ilusad :D
Eks laulud peavadki ilusad olema, muidu on nõme õppida ju :P

Puugid

Ma pole vist üle aasta juba koertele pannud kirbutõrjevahendit. Ei süga, kraabi ega kihele ringi ning otsest vajadust ei ole olnud. Nüüd hiljuti mõtlesin, et ostaks ja paneks. Soe vihmane sügis ning kes teab. Üleeile said mõlemad koerad oma tilgad kaelale kätte.
Eile korjasin Blacky pealt kaks puuki - üks kõril ja teine kõrvas. Reedel oli Suskal ka kaelal puuk aga see oli enne tõrjet ja peale metsaskäiku.

Enne tõrjet olin leidnud pea rohkem kui poole aasta jooksul kahe koera peale kokku täpselt ühe ainumase puugi. Arumainäe!

Täna tuleb küll hea uni!

Kojujõudmisest saadik olen mässanud seentega. Siinkohal olgu välja öeldud, et kui ma peaks veel metsa poole hiilima, siis palun takistatagu! :D
Metsas on iseenesest tore aga vot see köögipool ajab mu marru. Kõigepealt ma unustasin ema juurest maalt tuua suure poti, mistõttu mässan koduse 3liitrisega nagu segane. Siis oli mitmesuguseid arvamusi kupatamise osas aga need said lahendatud. Nüüdseks on viimane potitäis viimasel kupatamisringil ning kaks eelmist potitäit marinaadis ja purkides. Jalad löövad tuld ja tukk tuleb peale :D

Sai tuleb ka kohe masinast, lõhna on terve tuba täis! Täitsa ökoelu, kõik omast käest, eksole! :)


I´ve been busy with mushrooms since 18 o´clock! Hereby I would like to ask: if someone could stop me when I plan to the forest again pls? There is a tradition in Estonia to go for mushroom gathering and
berries picking. I like to say that we have kind of hunting gene which doesn´t allow one to sit at home and do nothing when outside all the people are gathering something for winter :D.

I like being in the forest, but I´m not very keen on kichen actions. Firstly, there is only 3l pot in my kichen. Secondly, I got lot of mushrooms yesterday and need to boil those all. So I´ve playing like a kid with this stupid 3l pot! One set for 30 minutes x 2-3 times, then marinade preparations and finally canning process. Huh. I´m complately exhausted! The last set is almoust ready, I only need to clean the  kichen and wait once my bread will be ready. I had no time for shopping today, so I had to preare white bread with baking machine. 

Everything from my own home, 100% eco life :)

Sookured ja kitsepaar, seentest rääkimata.

Hommikul suts peale kaheksat metsa sõites nägin külavaheteel imelist vaatepilti. Kitsepaar einestamas niidetud heinamaal ning seal ümber vähemalt paarkümmend sookurge. Ma vist polegi neid nii lähedalt ja nii palju näinud. Suured ja graatsilised, lisaks see hääl! Selles on mingi salapära minu jaoks, ma võiks jäädagi sookure häält kuulama. Mul oli kunagi isegi nokias sookurelaul helinaks pandud.

Fotokaga pildistada polnud mõtet, ilm oli vihmane ja hämar. Seega nautisin reaalis ja jagada saan seda vaid verbaalselt. Kasutage kujutlusvõimet.

Aga metsas oli tore. Kohale sain sutsu enne 9t ning poole 11ks oli korv poolenisti männiriisikaid täis. Midagi sellist ei ole ma oma elus veel näinud. Lihtsalt korjad ja korjad, auto läheduses, pole eksimishirmu ega ei hakka igav. Ma tüdinen enamasti ruttu ära ja ei viitsi eriti otsida, kolada aga seal oli imeline mets. Nagu laos oleks, et muudkui pane ainult korvi :).

Võõras seen

Lollusi tegin ka. Mingil hetkel tundus, et need ilusad kollased tugevad riisikamoodi seened oleks nagu vanaema kutsutud kruusingid ehk võiseened. No mõtlesin, et korjan neid koti sisse nii palju kui viitsin ja viin tädile tuvastamiseks. Tädi just helistas, tavavahelikud olid :D. Loodetavasti ei hakka sugulased etteheiteid tegema ses osas, et ma vanainimesele mürgiseid seeni saadan :P. Käskisin kohemaid ära visata aga lisasin, et proovigu lõnga värvida, siis pole kahju vähemalt prükki saata.

Vot niiviisi. Tuleb ikka jääda oma kolme lemmikriisika manu - kuuse, männi ja kaseka.

Päevakava oli hull, muidu oleks veel korjanud. Kella 14ks pidin olema juba linnas juubelil. Seened jõudsin ära puhastada ja likku panna, hingetõmbeaega kodus jäi parasjagu 30minutit, sh riietumine :D. Kes teeb, see jõuab, eksole.


PS. täna on mingi update google piltidele peale lastud vist. Siin on kõik teistmoodi ja guugeldades  jõudsin juba vihastada, tulemus oli nii jabur ja see suurendamine-lingitamine seal. Võeh, harjumatu.

Kuukalades

Täna on mingi imelik päev. Kõik keevad üle ja räägivad läbi hammaste :D. Oeh. Pea huugab sest juba ja arumainäe, kaua see veel kestab. Täiskuud veel pole, vaatasin, 81% full on, seega liigub selles suunas küll asi. Mul on nimelt teooria (jälle üks paljudest :D), et täiskuu ajal hakkavad osad inimesed imelikult käituma. Faktidega pikitud teooria on, ic.

(läheb veab oma valutava peakolu kupatuvate seente manu tagasi).

Mutid, rotid, hiired, konnad.

"Härra Penn võttis väljamõõdetud lusikatäie rabarberi ja tśillipipra tinktuuri, et "torud lahti hoida", ja kontrollis, kas tema kaela ümber on veel alles surnud mutt, et arstide äkilisi rünnakuid eemale peletada. Kõik ju teavad, et arstid teevad inimese haigeks. See on ju loogiline. Alati maksab kasutada looduse enda tõverohtusid, mitte põrgulikke ravimeid, mis on segatud kokku jumalad teavad millest.
Penn matsutas rahulolevalt suud. Õhtul oli ta sokkide sisse värsket väävlit ka pannud ja tundis juba, kuidas see talle head teeb." (T. Pratchett "Postiteenistus").

Surnud ja elavad mutid śotikatele meeldiks. Eile käisin päästmisoperatsioonil maal, nimelt oli hiir lõksus ja see vajas päästmist. Ema on aja jooksul õppinud ise lõksu installeerima aga laiba poole ei lähe tema mitte mingil tingimusel. Ja hiiri meil maal ikka on, hoolimata kassist, kes sööb nii värsket kui ka laipu :P.
Kui śotud laipa nägid, oli elevust kui palju. Et milleks kassile?! Meile! Ma ikka nii ei arvanud ja kass sai lisaks pensiokakrõbudele värsket liha. Mörises rahulolust ja kimas hiirega pööningule maiustama.
Sügis on käes, hiired pressivad majja.

Śotud on ka kunagi hiiri püüdnud, see oli lõbus. B istus tundide kaupa köögis ja valvas ust, mille tagant kostis hiirekrõbin. Ega ta muud ei teinudki kui valvas, ta võis seal istuda nagu kivikuju ja pikalt. Ega hiir loll pole, et koerale sülle jookseb.

Eile käisime metsas, Kalevi-Liival ja Kiiu kandis. Seeni eriti ei saanud aga väsinud koeri jagati küll. B kaevus mingil hetkel nii paksult heina sisse, et ma ei saanud teda kätte. Oli pistnud nina nagu koopasse, pee oli väljas ja kogu see vana kuluhein ümber kaela ja kere. Torises ja mässas seal, katkusin siis heina kaela ümber vähemaks ja sain peni kätte. Suskin ajas taga konni, hüpates ringi ka nii nagu tal oleks esivanemate liinides mõni lonni. Suskinile üldiselt metsas väga meeldis ja ta oli üllavatalt reibas, uued lõhnad ja teistmoodi maastik. Ja see rassimine oli vägagi kasulik tema kenadele rasvavoltidele. Mälestuseks tõi metsast kaasa ka puugiehte, nimelt oli üks puugitõbras end kinnitanud otse koerale kurgu alla nagu  medaljon. Metsamaastik on omapärane, muidu ei saa arugi, et mul on pontsakad koerad aa pane nad samblasele maastikule jooksma ja tunne on nagu pageks kari põdravasikaid.

Pohlad on valmis ja neid on palju. Kui keegi peaks praeguses seenehulluses marjade vastu huvi tundma :).

Ysolda Islandil

Jäin lugema blogipostitusi Ysolda tripist Islandile. Link. Tore meenutus. Ma küll lammaste manu ei saanud aga lõngahunnikuid nägin küll. Neil olid siis täiesti arvestatavad lõngapoed, kuigi toidupoes siis veel lõnga ei müüdud.

Need paigad on kõik mulle tuttavad, esimene pikem tuur nn parlamendiplatsile ja Geyseri juurde oli meil meeletu vihmaga. Mul on mälestuseks foto külalistemaja elutoast, kus kõik radikad on meie riideid täis. Tuul on seal sama reeglipärane kui meil lumetu või vähese lumega talv. Seega tuli seda vihma igast suunast :D. Geyser ise enam ammu ei toimi, tol ajal oli vaatamisväärsuseks Stokkur.

Oeh, mulle meenusid pidevad kalasöömad. Ma pehmelt öeldes vihkasin kala aga kuidagi seal ikka söödud sain. Mida ma aga jätkuvalt taga igatsen, on skyr. Mulle korra üks kolleeg tõi topsiku, mul oli nii isu ja käisin peale :D. Kergelt käärimise äärepeal oli juba aga ma siiski mõnulesin, ehhh. Mäletan, et seda klopiti veega segamini ja siis söödi piimaga. Maitsestatud skyrid olid parimad ja nad ei olnud üldse rasvased. Nüüd ilmselt on kaubandus mitmekesisem kui siis oli. Mäletan aprikoosi ja mustikat, naturaalselt ka.
Kui mind Gudruni juurde külla kutsuti, tegin kaasa skyrist tordi. No hästi lihtsa, ostsin tordipõhja ja kloppisin maitsestatud skyri ära ning katsin sellega siis põhja. Peale miskit läks ka veel, ei meenu. Nemad polnud kunagi sellist torti saanud, polnud kombeks teha. Noh, nagu meil kodune kohupiimatort, ei midagi erilist aga nad muudkui rääkisid sellest :D.

Mul hakkasid naabrid midagi ehitama praegu ja mul ei tule und. Nii ma siis siin meenutama jäin...

Triiburiidest kleidid

Käisin täna korraks läbi Ülemiste turult. Seal on vist lausa pühapäevani suur laat, eesti oma kaupa müüakse. Peamiselt sööki aga olid ka mingid kummalised prillipuhastajad nt ja lillemüüjad jne. Lisaks jäi mulle silma puuvillastest (ma arvan, ei katsunud) rahvariide triibustikuga kangastest õmmeldud kleidid. Jube lahe idee oli ja kel  viitsimist, minge vaatama. Õmmeldud olid need nn ratasseeliku põhimõttel, on vist selline nimetus asjal, mis on kitsast siilust spiraalselt kokku aetud. Oleks pidanud tegema salaja pilti kohe, mulle need õudselt meeldisid.
Polnud küll minu figuurile, pigem peenikesele sobivad ja pidulikuks puhuks. Kleidil olid õlad paljad ning rindade kohal kangatoonis pits. Alt oli laieneva kujuga ja siuke äge. Ma ei mäleta, kes neid müüs. Sinna ilmus just õhtujuht mikriga ja ma igaks juhuks pagesin, sest neid ei või iial teada. Nad on vahel nii tüütud. Igatahes tahtsin ma oma vaimustust jagada.

Muidu oli laat nagu laat ikka. Ei tea, kas nad maksavad platsitasu räiget või millest osad hinnad nii jaburalt suured tundusid. Nt eesti päritolu õunad olid 38 eeku kg. No ma saan aru, et eesti asi ja peaks toetama aga õun kallim kui tomat? Kusjuures tomatiga on ikka ju tegemist, istutad ja kastad ja seod jne. Õunasaak oleneb aastast ja piirkonnast, kas on või ei ole. Õnneks leidsin tagant poolt ühe vahva papi, kes müüs peipsi sibulaid ja siis ka õunu, tal oli kg 20 eeku. Mõnusad mahlased sügisõunad on!

Suitsukala müüdi, põrdavorsti ja igat sorti metslooma konserve, masinki, komme, saiakesi jne tünnisaunu ka :D.
Et siis jah, minge vaadake neid kleite :)

Nostalgialaks

Sattusin guugeldades sellele teemale ja no nii tore lugemine. Pingviini mustikajäätis, bistroo viilutatud vorstid, soe pikk sai  jne meenusid. Rasvapirukaid kutsus mu kunagine ammune kolleeg tavotikateks (moos) ja rotikateks (liha). Marmelaad tuubis oli meil kodus ka pidevalt ostuartikkel, Kosmost ma nii ei fännanud. 3 liitrised ploomimahlapurgid läksid meil ka kaubaks. Lõbus lugemine.

Biomarket

Lõpuks ometi leidsin ma tsillishokolaadi, mis on kärts-mürts hea.
Naturata Praline Chili. Ainuke jama on see, et see on piimashoks. Kui oleks tume, oleks veel ägedam.
Müügil Kaubsi galeriis, Biomarketis.

Uus lemmik

Lõbus seik ka.

Käisin täna massaazhis ning tuli juttu shotikatest. Massöör küsib, et kui vana ma olen. Ma siis mõtlesin pisut ja ütlesin (mul ei meenu kunagi kohe vanus :D). Tal oli vaja põlvkonda paika panna, ju  ma siis paistan noorem või nii :P. Vastuse peale küsis, et kas ma juhtumisi mäletan sellist telelavastust nagu Kirjakanda number 17, et seal oli shoti terjer. Et kui keegi räägib shoti terjeritest, siis talle meenub kohe see lavastus :D. Et ta on ise ka mõelnud koera võtmise peale aga ei viitsiks ilmselt jalutamas käia.

Muidugi ma mäletasin seda, mul on sellest isegi olemas ristilaste tehtud koopia VHSi peal. Ka minul oli see meeles omal ajal kui koer sai võetud. See tõug lihtsalt jääb meelde, kuna on nii teistsugune.

Kui ma siin koertega jalutan, siis ikka tuleb vahel keegi ja hakkab kõnelema, et kooli vastas elas ka kunagi shoti terjer ja kuidas ta omanikuga jalutas. Hiljuti sugulastel külas olles ja pilte vaadates küsis üks kohalik jälle, et kas mul NEED koerad?! Et vot seal, omanikul Y oli ka ja teist nii hoitud ja armastatud koera tema ei tea.

Ma olen selle omanikuga ka vestelnud, ta vahel tuleb aiast välja ja suhtleb. Selline õige shotlaseomanik on ta, mitte väga ninnu nännu, vaid selline väärikas, kes kohe koeri torkima ei kipu, vaid enne suhtleb intelligentselt :D. Kohe esimesel kohtumisel pani kümnesse vaadeldes Blackyt ning kommenteerides : näe, tüüpiline shotlane, kuuleb küll aga teeb nöo nagu teda meie jutt üldse ei huvitaks. Minu meelest nii iseloomulik tähelepanek.

Vot selline lugu siis nende shotlastega.

Tänane muusikasoovitus!

Plaadilt "Eluaeg olen tahtnud õue" lugu - "Tallinna-mehe rock-mõtisklus"

Islandile mõeldes. Thinking of Iceland

Sain lõpuks valmis oma vammuse Islandi teemadel.
Idee ja lõige pärineb raamatust Icelandic Knitting Using Rose Patterns.

Lisasin alla serva sakimustri kunagiselt Lopimustrilt, mille ma aastal 2000. Islandilt kaasa tõin. Pisut mängisin ka värve vähemaks kui algses mustris oli ette nähtud.

Vaatasin Ravelryst, alustasin 8. jaanuaril ja 27. veebruaril tabas mind lõngakriis. Vahepeal aitas paari tokiga Krentu aga toon oli pisut tumedam ja põhivärvist erinev.
Tuli kevad ja siis suvi ning kampsun jäi kappi laagerduma. Kuni FBs kuulutati välja Lianni e-pood ning ma avastasin, et nad müüvad celticut. Paar päeva hiljem oli mul puuduv lõng kahe lisatoki näol kodus ja lõpukudumine võis alata. Rooside sisse lisasin Krentult saadud tumedama tooni.

Lõng: Bergere de France Celtic, kulus põhitooni ca 10 tokki, punast, musta ja tumeoranzhi ca kaks tokki.
Vardad: nr 6
Muster: Helene Magnusson "My icelandic sweater" raamatust Using Rose Patterns.
Soe ja paks kampsun on, loodetavasti on mõni talveilm selline, et saan seda kanda ka :)

Prismas Novita Jussi

Olen unustanud teada anda, et Prismas on hetkel mingi kampaania jälle käimas (Osta ära) ning sh märkasin kastides Novita Jussit - rohelist ning tumeroosat. Lisaks oli kollast mohääri, Novita oma ning mingit jubedat paksu tundmatud lõnga, mille vööl kiri "Villane lõng". Andmed pärinevad üleeilsest käigust Sikupilli Prismasse, seega praegust seisu ei oska öelda.

Kudujate välimääraja

Link :)

Muhu raamatust veel. Some updates on Muhu book

Lisaks sellele teatele leidsin täna IT foorumist Tööpink`i kommentaari, et raamatut oodatakse mardipäevaks. Põnev!

Some updates on this. I found today a comment written by Tööpink and posted in handword forum about Muhu book. She says that the book will be published in November, most probably by Mardilaat / St Martin´s Day Fair.

Chess

Jehhuu!

Mäletate seda poolikut jupstükki? Krentu abivalmilt pakkus sama lõnga tookord aga kodus selgus, et toon osutuks pisut tumedamaks. Kevad tuli kätte ja kampsun jäi seisma, kuni ühel päeval Lianni veebipoodi kolama minnes avastasin, et nad müüvad Celticut. Uurimisel selgus, et lausa nende Tallinna poes on seda müügil.

Täna sai lõpuks käik ette võetud ning nüüd on mul 2 tokki õiget tooni lisaks ja nädalavahetuseks tegevus olemas. Mul on tunne, et isegi too tumedam toon saab kampsiku passesse sisse kootud.
Olen lootusrikas :).

Kudumises on olnud pikk paus. Seltsielu ja sügiseselt valutavad käpad tulid vahele.
Aga eks ma ikka jätkan tasapisi.

Passion. Ambition. Butter

Tundub, et ameerika armastab kolmest sõnast koosnevaid kombinatsioone. See pealkiri on võetud Julia&Julie filmi tutvustavast pildiseeriast. Ma arvan millegipärast, et film võiks avaldada mulle rohkem muljet kui raamat, mille ma eile öösel lõpetasin.

Esiteks, see kirjutamisstiil ajas mind aeg-ajalt marru. Selline "iga hinna eest äge" alatoon käis kohati pinda. Kui ta vahel end unustas ja kirjutas südamest, siis mulle isegi meeldis aga neid kohti oli nii paar-kolm tükki kogu raamatu peale kokku. See luuüdi teema, praami ootamine ja siis veel lõpust üks seik.
Äkki ma pole sihtgrupp? Noh, see 29ste teema ja kole tunne, et kohe oled vana ja kell ja sündroom jne. Ei teah, igatahes on hea meel, et ma tolle lõpuks läbi sain. Vaatasin praegu, Raamatukois on teine juba läbi müüdud! Hämmastav, loodetavasti nad siis saavad lapse ka lõpuks. Koera nad juba võtsid, sest projekt oli edukas ja raamatu leping käes.
Puhas iroonia, ma tean :) aga nii ma mõtlen.

Teine, tõeliselt armas raamat, mille ma hiljuti lõpetasin, oli Mesilaste salajane elu ning see meeldis mulle kohe väga. Enam ei mäleta, kust vihjed tulid, äkki Kajakas kunagi küsis blogis ja kõik soovitasid ja mina panin telefonisse kirja. Vist oli nii. Igatahes kohalikust kogust ma tolle leidisin ja kohe kiirelt ka alla neelasin. Olen lugenud tagasisidet, et osadele tundus teema võõras ja seetõttu alguses ei haakunud. Ma ei saa päris nii öelda, minu meelest ma kooliajal lugesin palju selliseid raamatuid, kus see mustanahaliste-valgete teema kuum oli. Seega mingit tõrget lugemisel ei tekkinud. Huvitav oli ka see, et see raamat pani mind huvi tundma mesilaste vastu. Kolasin lausa mesindusfoorumites ja lugesin huviga, mida kõike nende linnukeste heaks tehakse ning mis on valupunktid jms. Põnev maailm, südamlik raamat. Soovitan :)

Koid

Liis on kirjutanud koidest, kes villa kallale kipuvad, igast aspektist.
Kasulik lugemine.
Märksõnad : pestud ja pesemata vill, košenilliga värvitud vill/lõng, vill isolatsioonimaterjalina.

Peaks oma varud üle vaatama ja tuulutama.

Nahhaalselt kaval

Blackyl on tekkinud harjumus söögi ajal minult kiitust lunida. Ilmselt olen ma ise selle kombe juurutamismeeskonda kuulunud aga ei taha seda sugugi tunnistada.

Igaõhtune rutiin.
B saab oma kausi ja hakkab õgima, viimasel ajal on mõlemad obese isu ning seda söömiskiirust õgimiseks oleks ainuõige nimetada.
Siis järsku tõstab koonu kausist ja vahib nahhaalsel ilmel mulle otsa.
Nüüd tuleb minu repliik : "tubli koer!" ja loom asub uuesti ennastunustavalt kausis ragistama.

Kui ikka ei kiideta, siis ei söö ka. Põhimõtteliselt.

Midagi mulle ja ühtlasi ka hingele

ps. rohelist pole kunagi palju :D
LINK

Shotikas ja lammas

Kuidas kuivatada habet peale jooomist?
Selleks tuleb joosta ummisjalu uue lambanaha suunas (enne kui ma kisama hakkan)



Asetada koon nahale ja lükata nina raamaturiiuli alla (nahk saab otsa)



Korrata habeme mõlemalt poolt kuni habe kuiv



Sinna juurde tuleb läbi kurgu möriseda nagu karu



Lõpetuseks pisut istuda ja oodata, kuni pearinglus üle läheb.
Vajadusel korrata.

Seltskondlikkus ei tee kellegi paha

Shotikatel oli täna kirju päev. Start oli üsna varane, kimasime maale ja võtsime mammaa peale, et suund linna võtta. Linnas lükkasime mammaa tädi ukse vahelt sisse koos pampude ja juurikatega ning seejärel eestlasele kohaselt umbes-täpselt* 11ks juuksurisse.

Shotikatel on nüüd uhke sügissoeng. B muidugi elas läbi ja üle nii emotsionaalselt, et neid emotsioone jagus igale poole, ka füüsilisel kujul :P. Suskin lihtsalt oli ebanormaalselt lärmakas arvates, et mu kuulmine juuksurisse jõudes koju jäi. Aga ellu nad jäid ja oli aeg võtta ette järgmine sõit sünnipäevale. Jaaa! Shotikad olid ka kutsutud :).

Esimese hetkega tehti korterile suurpuhastuse kontroll. See käib nii, et tuleb habemega tihkelt liikuda mööda korteri seinu ja riiulialuseid. Kui habe jääb puhtaks, on perenaine hoolas. Sellest testist ei pääse keegi. Testil on ka teine eesmärk - kontrollida vabade ja saadaval mänguasjade olemasolu külastataval pinnal, sh asjade, miks võiksid mänguasju ajutiselt asendada. Leiust tuleb anda märku häälekalt ja teha nägu, et ilma selleta pole lihtsalt võimalik külasoldud aega välja kannatada. Enamik läheb õnge, inimesed on ju nii mõjutatavad. Seekordne saak oli mingi suveniirpall jalka MMi logodega. Kui maha visata, imiteeris juubeldavat rahvahulka. Pall, mõtelge!

Esimesed 15min olid laua all ainult lätsutamise ja nohisemise hääled. Seejärel käisid paar raksatust ja tuba kattus ühtlaselt valge puhevil ollusega. Ja seda jagus palju. Kui Suskin hinge tõmbas ja B ei maganud, jätkas B, eemaldades pallist viimased eluraasud. Nahka sai veel pisut häälekalt peksta ja tollega niisama plöristada aga üldiselt võis peale tihedat 3 tunnist tööd pall tapetuks lugeda. Seejärel mindi naiivsel ilmel magamistuppa, tehti sealsetest kaltsuvaipadest imeline pesa, et siis tulla tagasi elutuppa laua alla magama.

Tore päev oli.

PS. Pildil magavad väsinud shotikad autos. Preili Suskin võtab oma alla kogu olemasoleva speissi, toetades pea mugavalt ja omamehelikult B kerele. B näeb välja nagu vaene sugulane ega kurda.

* Petrone "Minu Eestis" kirjeldatakse kui oluline on Eestis jõuda külla täpselt kutsutud ajaks. Et kui uksest sisse astud, võtab perenaine teekannu tulelt :D

Leili Reimann (Lehismets)

Kas teadsite, et Leili pilt on tema enese raamatus? Pitsilistes koekirjades, lk 98 kannab ta oma disainitud kleiti.

Paar aastat tagasi kui tema kohta netist materjali otsisin, siis leidsin intervjuu. Päris huvitav lugemine ja mul ei meenu, kas ma siin sellele linkisin või ei. Ravelry´sse küll ja Mercar ning Kuduja tõlkisid selle koheselt ka grupi tungival nõudmisel inglise keelde.

Mulle tundub, et see firma kuulub nende perele ja siin on üks tema poegadest. Siit selgub, et pere liinid lähevad kokku Perilast pärit Gustav Ernesaksa omadega :).


Did you know that Leili Reimann is wearing her own dress in Pitsilised koekirjad book, pg 98? I´ve forgotten it but just read again the interview with her to remember.

There were several editions of Pitsilised koekirjad, even a translation into the russian. Also there should be an edition printed in Bratislava.

1) Pitsilised koekirjad / Leili Lehismets. Tallinn : Valgus, 1978
2) Pletené čipkové vzory / Lejli Lehismetsová ; z ruského originalu preložila Viktoria Slobodniková ; veduca redaktorka Margita Izakovičova. Bratislava : Alfa, 1987
3) Pitsilised koekirjad / Leili Reimann. Tallinn : Valgus, 1986 (Tallinn : EKP KK Kirjastuse trükikoda). 2. parand. ja täiend. tr.
4) Pitsilised koekirjad / Leili Reimann. Ilmunud Tallinn : Monokkel, 1995 (Tallinn : PrinTall)
Trükikordus 3., täiend. ja parand. tr.

Here you can see the covers of different editions.