Uus lemmik

Lõbus seik ka.

Käisin täna massaazhis ning tuli juttu shotikatest. Massöör küsib, et kui vana ma olen. Ma siis mõtlesin pisut ja ütlesin (mul ei meenu kunagi kohe vanus :D). Tal oli vaja põlvkonda paika panna, ju  ma siis paistan noorem või nii :P. Vastuse peale küsis, et kas ma juhtumisi mäletan sellist telelavastust nagu Kirjakanda number 17, et seal oli shoti terjer. Et kui keegi räägib shoti terjeritest, siis talle meenub kohe see lavastus :D. Et ta on ise ka mõelnud koera võtmise peale aga ei viitsiks ilmselt jalutamas käia.

Muidugi ma mäletasin seda, mul on sellest isegi olemas ristilaste tehtud koopia VHSi peal. Ka minul oli see meeles omal ajal kui koer sai võetud. See tõug lihtsalt jääb meelde, kuna on nii teistsugune.

Kui ma siin koertega jalutan, siis ikka tuleb vahel keegi ja hakkab kõnelema, et kooli vastas elas ka kunagi shoti terjer ja kuidas ta omanikuga jalutas. Hiljuti sugulastel külas olles ja pilte vaadates küsis üks kohalik jälle, et kas mul NEED koerad?! Et vot seal, omanikul Y oli ka ja teist nii hoitud ja armastatud koera tema ei tea.

Ma olen selle omanikuga ka vestelnud, ta vahel tuleb aiast välja ja suhtleb. Selline õige shotlaseomanik on ta, mitte väga ninnu nännu, vaid selline väärikas, kes kohe koeri torkima ei kipu, vaid enne suhtleb intelligentselt :D. Kohe esimesel kohtumisel pani kümnesse vaadeldes Blackyt ning kommenteerides : näe, tüüpiline shotlane, kuuleb küll aga teeb nöo nagu teda meie jutt üldse ei huvitaks. Minu meelest nii iseloomulik tähelepanek.

Vot selline lugu siis nende shotlastega.