Hellõu!

Meie sellesuvised elukad maal. Ema pani ühele nimeks Possum, teine on Beebi. Beebit pildistasid mul sugulased, see on screenshot pikemast klipist, seetõttu ka natukene hägune. Kõrvukrätsid :) 

Tärä!

Who are you? :D

Sanquhar

 

Glasgow´st rongiga Sanquhari

Reisi neljandaks päevaks olime planeerinud minna siis väikesele rongitripile Sanquhari. Mary, mu reisikaaslane USAst kontakteerus enne reisi ühe oma käsitöötuttavaga, kes selle piirkonna käsitööteemaga kursis ning uuris, kas me võiksime ehk kohtuda. Juhtus aga nii, et ta oli ise hõivatud, aga viis meid kokku paari kohaliku meistriga - May ja Margaret Anniga.

Paik oli imeline, ilm veel parem. Jälle hunnikutes nartsisse ning jaamas mängisid jänesepojad omavahel. Suutsin neid kokku lugeda ca 7. May tuli meile rongile vastu ja rääkis natukene Sanquharist, näitas kus tema kodu on ja millist teed mööda me õhtul tagasi peame jaama perroonile pöörduma. 

Kohalik kunstikeskus A’ The Airts oli jaamale väga lähedal. Teisel korrusel olid koolitusruumid ja masinkudumise klass. Sinna seadsimegi end sisse. Prouad olid meile ettennägelikult ka lõunaks laua bronninud, allkorrusel nimelt on pisike poekene ning väga populaarne kohvik, mis pakub ka sooja lõunat. 

May andis meile põhjaliku ülevaate sõrmikute ajaloost, mustritest. Näitas erinevaid töid, mida ta ise oli kudunud ning õpetas šoti moodi vardaid käes hoidma ja kuduma. Väga võõras inimesele, kes nn continental tüüpi kudumist siiani on harrastanud. Neil on seal väljapanekus põhjalik kogu erinevate mustritega sõrmikuid. Kokku teatakse hetkel vist kas 15 või 16 erinevat mustrit, lisaks erinevad varremustrid. Klassikaline on ruudu sisse kujundatud geomeetiline kujund või "silm". Aga on teada ka üleni täpsulisi, millesse kootud tumedamad või heledamad kujundid. Keskuses on valdavalt kaasaegsed uuesti kootud versioonid kinnastest. Üle tee asub vana raekoda ning selles on pisike muuseum, selles muuseumis näeb aga vanu sõrmikuid ka. Samuti eksponeeritakse seal tikitud vaipa, milles on nii Sanquhari sõrmikumustrid, randmekirjad kui ka olulisemad hooned piirkonnas nt maailma vanim tegutsev postkontor. (kust saab koju saata postkaardi ja see tuli Eestisse alla nädala :)). 

Pealelõunal saime proovida veel masinkudumist, minule oli see elus esimest korda üldse masina taga istuda ja arvuti abil mustrit kududa. Kui eeltöö on tehtud ja arvutit "kuulata", siis läheb päris kiiresti, aga pole see masinaga kudumine nii lihtne sugugi :) Saime omale kududa Sanquhari mustris peapaela tooriku, mis tuleks nüüd ühendada ja viimistleda.  Oli imetore soe kevadpäev!

Tagasiteel perroonil rongi oodates lõbustasid meid taas terve trobikond jäneseid. Üks lõbusam kui teine :) Mulle seostuvadki nüüd jänesed ja kollased nartsissid Sanquhariga. 

Rong sõitis Glasgow centralist suts üle tunni. Saime omale lauakesega istekohad ja kudusime terve tee sinna ning tagasi. Pisut oli kohapeal aega ka jalutamas käia (teoreetiliselt, kuna mul oli pealelõunal juba suht kehv olla, siis viilisin) ning kindluse varemeid uudistada. Ahjaa, keskuses mainiti ka, et ühel töötajal on kodus šoti terjer, aga töötajaga ma ei kohtunud ja rohkem infot sellest suunast ei tulnud kahjuks. Mul nimelt oli teist aastat pöörane soov siiski Shotimaal päris elusat ja kohalikku šoti terjerit kohata. Etteruttavalt võib mainida, et hiljem see ka õnnestus. 

Nüüd aga natuke pilte. Eile õhtul lõpetasin oma Sanquhari sõrmikud ka. Mul olid need seal kaasas, aga valmis ei jõudnud. Nendel on paar põnevat erisust - sõrmede vahele kootakse sellised pisikesed kolmnurgad. Sisuliselt korjad silmused üles nii nagu ka meie sõrmikuid tehes, aga seal on kolmes küljes nn tavasilmused ja siis neljas on see, millest kootakse kahandades kolmnurk. See on täiesti geniaalne nõks, kinnas istub käes hästi ja pole seda lõputut arvutamist, palju peaks silmuseid sõrmedele jagama ja vahele looma nagu me Olustveres õppisime. Muidugi kohalike etnograafiliste sõrmikute puhul ma teen ikka nii "nagu vanasti", aga niisama toreduste kudumisel võiks teinekordki neid kolmnurgakesi proovida.  

Teine tore nipp on see, kuidas mängitakse lõngade ja varrastega, mustrit muutmata. Ei kahanda ega säti seda ringile, ses mõttes on trikk sama kui Ruhnu kinnastel. Ka seal on alati sama arv silmuseid vardal, aga muutub lõnga jämedus ja varras. 

Kolmas uudis oli see, kuidas valmis sõrmik kokku lapitakse. Need kolmnurgakeste poolsed küljed lükatakse nö sissepoole ja sõrm sätitakse lapikuks. Nägin selliseid kaasaegsete kinnaste seas, aga ka muuseumis. Minu omadele oli seda voltimist keeruline teha, sest ma kudusin ikka talvised kindad. Aade lõngast 8/2 ja villased. Sanquharis nad reeglina teevad peenikesest villasest, millelel vanasti oli juurde pandud kas puuvillane või linane lõng. Tänapäeval kootakse aga suisa Langi sokilõngast, et kestaks. Üldse mainisid prouad, et kuigi lambaid kasvatakse palju, on villa töötlemine nii kallis, et paljud ei saa seda omale lubada. 

Lugesin hiljem ajakirjast "Yarn", et on küll nn sotsiaalseid projekte, kus saarel nt on kogukod EU rahade toel vana villavabriku tööle pannud (enne EUst lahkumist) ja teenindatakse niiviisi oma kogukonda ja pisut ka teisi saari (Uist nt oli üks näide, kuhu viivad oma villad ka Fair Isle lambakasvatajad). Suured vabrikud, nt Shetlandil olev Jamieson töötleb ka villa, aga neil on suhteliselt suur miinimumkogus, mida lambakasvatajalt nõutakse. See eeldaks mitu aastat villa kogumist enne kui saab selle koguse kätte. Kaldun arvama, et meil võib olla suht sama olukord, aga täpsemalt ei oska võrrelda. Siiski kohalikku päritolu lõnga linnapoodides müüdi, hinnad olid muidugi kõrged, aga eks kvaliteetne ilus lõng on siin ka krõbe. Väiketootjaid mainiti, aga valdavalt oli ikka väga suures värvigammas tokilõngu, labeliga. See selleks, kaldusin teemast kõrvale :)

Nüüd siis lubatud pildimaterjal. 

Kohalik meister May MacCormick

Sanquhari muuseum

Rongijaam jänestega 

Hommikune jalutuskäik keskusesse

https://en.wikipedia.org/wiki/Sanquhar_Castle 

Sõrmikuvoltimise nõks

Nartsissid panevad hullu!

Masinkudumise tund Margaret Ann´iga

Muuseumikinnas läbi klaasi, kolmnurk!

Tikitud vaip sõrmikumustrite ja oluliste paikadega Sanquharis.

Minu sõrmikud voldituna

Talveks valmis :)

Palavikus ja köhas reisija maailma vanima tegutseva postkontori ees  (pildistas Mary). 

 

Shotimaa 2025. Highlands, Sise-Hebriidid, Sanquhar, Glasgow ja Edinburgh

Jah, ma läksin Shotimaale jälle tagasi! Mul ikka on mingi teema selle piirkonnaga, ei saa isu täis :) Reisi hakkasin planeerima juba sügise lõpupoole. Peale eelmise aasta aprilli oli selge, et ma tahan kindlasti tagasi minna, sest need paar päeva ühes linnas ainult tekitasid isu. Ma olen ses mõttes isepäine, et mulle meeldib ise reisi detaile kokku panna. Alates lennupiletitest kuni kohapealsete vaatamisväärsusteni välja. See on hulk tööd ja ma saan aru, miks paketikas mugavam oleks. Aga suures massis liikumine etteantud graafiku järgi on stressi tekitav ja mitte minu tassike teed. 

Seega siis, kohe alguses sai paika lennuaeg ja kokku lepitud orienteeruv kohaloleku aeg riigis. Seejärel hakkasime täpsemalt detaile paika ajama. Mitu päeva ühes kohas, millises hotellis ja mis kellaaegadel liikuda. Kasutasime hästi palju rongiliiklust, busse ja praame. Kui on huvi, siis võin pikema jutu kirjutada Shotimaa rongiliiklusest ja nippidest, mis meile kasuks tulid. Igatahes julgustan proovima, kõik on suht lihtne ja loogiline, puhas ja hästi organiseeritud. Kuigi teadsin, et nädalavahetusel võib rongijuht soovida tööletulemise asemel jalgpalli kodus vaadata (nad ei pea lepingujärgselt töötama, aga see on neile majanduslikult kasulik), siis meil keegi tulemata ei jäänud ja kõik sujus kellapealt!

Aga alustaks siis algusest. Tallinnast lendasin Lufthansaga Frankfurti ning sealt edasi Glasgow´sse. Ma ei hakka pikemalt peatuma sellel, et kella 6ne lend lõpuks väljus peale 16 :D LH oli professionaalne ja kohale ma sain, õiguseid tean ka :)  Seega õnnestus eirata minu esimest reeglit - üksi reisides uude linna ära kunagi saabu hilisõhtul. Inimene planeerib, jumal naerab eksole. Lennujaama bussist asutusin maha kesköö paiku, õnneks oli hotellini vaid mõned sammud ja tundsin end väga turvaliselt. 

Seekord bookisin kõik majutuse otse, ilma vahendajaid kasutamata. Reisikaaslane, kes tuli USAst, oli just lugenud ühe Saksa keti kohta ning soovitas proovida - Motel One. Väga viisakas, suured toad, norm hinnaklass ja mis meile oli oluline, nende hotellid on reeglina logistiliselt heas kohas. Glasgows oli hotell täpselt raudteejaama kõrval. Ja mis veel tähtis, neil on hea T&C osa, sisuliselt saad vajadusel cancel´dada samal päeval. Nad pakuvad ka online check-in´i, mis mul öösel saabudes oli kriitiline. Saad checkin passi omale telefonisse ning hotellis ulatatakse vaid uksekaart. Samuti olid nad nõus hoidma meie osa pagasist oma hotellis selleks perioodiks kui me riigis ringi traavisime ja see oli tasuta. 

Lennu hilinemise tõttu mul esimese pealelõuna sotsiaalne event jäi nägemata ja osalemata. Plaanis oli külastada ühte lõngapoodi, kes igal pühapäeval korraldab koogi ja kohvi ürituse koos kudumisega. Pilet on 5 naela ja bookida saab veebis. Mu reisiklaaslane käis, mina olin siis alles Saksamaal vist. 

Esmaspäeval oli meil bookitud väljasõit minibussiga Shoti mägismaale. Ma olen reeglina hästi skeptiline selliste bussireiside osas. Et suvaline seltskond ja tamp-und-tagaajamine. Aga seekord mulle väga meeldis. Sinna naljalt nagu ise omal käel ei lähe (ok, rongiga saab matkaradadele ka, aga meil olid teised plaanid), eriti kui aeg on piiratud. Giid Tom oli super, selline suurepärase huumorisoonega jutustaja, kes mängleva kergusega rääkis natukene ajalugu, sekka nalju ja kaasaegseid teemasid. Ei väsitanud ära ega olnud liiga lakooniline. Peatuseid oli ka piisavalt nii kergeks kohvipausiks kui lõunasöögiks. Alustasime Glasgow bussijaamast, käisime Loch Lomondi järve ääres, sealt edasi siis Inveraray´sse kuni üles sinka vonka välja ja tagasi Obani kaudu Glencoe ning Kolme Õe piirkonda. Ilmaga meil vedas sisuliselt kogu reisi vältel. 6. aprillist kuni 15. aprillini oli valdavalt päike ning tibutas vist vaid ühel päeval ja lühiajaliselt. Kui ma Glasgows lõpuks tagasilennul oli, tuli suur padukas ja kapten kurtis, et jääme vastutuule tõttu 20 min Saksamaale hiljaks. Nii et imeline ilm Shotimaa kohta ja seda juba teist korda, eelmisel aastal ma sain ka vist vaid ühel hommikul pisut vihma. 

Rabbie´s tuur

Nüüd panen siia mõned fotod, eks seda ilu on keeruline edasi anda. Ikka ise peab vaatama minema :) Rahvas on tore ja sõbralik, tajusin Edinburghiga erinevust küll. Giidil olid mõned õelad naljad sel teemal muidugi ka :D aga ju seal mingi tõetera siis on. 

“Mis vahe on glasvegianil ja edinburghlasel? Esimene on külalislahke, saad tuttavaks, kutsub külla, söödab kõhu täis, räägib terve elu ära ja lahkudes saad väikese kalli. 

Edinburghlane on külalislahke, saad tuttavaks, kutsub külla, söödab kõhu täis, räägib terve elu ära, lahkudes saad väikese kalli ja... arve.”

Loch Lomond

Inveraray.
Giid: "koolis oled pop! Isal on loss ja emal šokolaaditööstus"

Inveraray

Inveraray

Inveraray

Invereray

Scottish Cooooooo!
Giid: "successful safari" :D Millegipärast neid loomi aeti eriti taga, et ikka vaja näha. Meil on maal külameestel ka need olemas :P

Kalasupp Obanis.
Restoran Cuan Mor ja nende suitsutatud kilttursa supp viis keele alla! 

(LOCALLY SMOKED HADDOCK CHOWDER)

Giid soovitas kindlasti proovida haggist, et kui pearoana ei taha riskida, siis proovige eelroana (HAGGIS, NEEPS AND TATTIES). Ja see oli jumalik! Kaalikapuder, kartulipuder ja haggis, kihiti. Lisaks vürtsikas kaste, suu hakkab vett jooksma kui ma meenutan. Sinna läheks veel :) 

Doune castle (Monty Python castle Aargh!)

Glencoe

Kuni selleni ning järgmisel päeval linnas oli meeleolu super ja hoog sees, aga siis jäin ma õhtul haigeks. Ilmselt polnud veebruarikuisest kopsupõletikust mu keha veel taastunud ja õnnestus korjata midagi kuskilt lisaks. Igatahes reisi neljas päev oli meil planeeritud väljasõidule Sanquhari ja selle päeva elasin ma üle peamiselt tänu kodust kaasapakitud köharohtudele ning palavikualandajatele. Ma ikka oskan elu keeruliseks ajada, eksole :P 

Sanquharist tahaks teha teise, eraldi postituse. Seniks aga mõned fotod Glasgowst ning Charles Rennie Mackintosh loomingust. 

Central Station, kohe selle kõrval paremal on meie hotell

Glasgow´s on nn mural trail, mis aitab leida üles kõik need põnevad seinamaalingud linnas. 

Veel üks näide, need on imelised joonistused!

Kelvingrove Art Gallery and Museum. Üüratult suur hoone, ma pole elus nii väsinud peale muuseumitrippi olnud kui seal. Võibolla andis saabuv tõbi juba märku, ei tea, aga ma konkreetselt kukkusin õhtul voodisse ja olin täiesti läbi :D 

Kuulus Charles Rennie Mackintosh

Nartsissid õitsesid nagu umbrohi igal pool. 

Kui ma õigesti mäletan, siis oli see üks Glasgow ainumas siiani töötav tea house. Väga ägeda sisustuse ning kõrvalasuva galeriiga. 

Macbeth

Lõpuks siis nähtud tänu kohalikule aktiivsele kultrajuhile, kes meie vallale üle 50 pileti bronnis ja sõidu orgunnis!

Ma olin natukene skeptiline, sest muljeid teistelt olen kuulnud nii seinast seina. Kes ütleb, et ah, Ojasoo ja Semperi udu. Kes aga läheb juba mitmendat korda vaatama ja on sillas. Seega palju enne end üles ei kruttinud, aga natukene arvustusi lugesin, TMK oma on hea. Meelde jäi, et etendus töötab paremini siis, kui ei ole ühtegi segajat ja lavategevus klikib täpselt muusikasse. Et alguses oli olnud natuke logisemist ses osas, aga mida edasi, seda drillitum. No olin lootusrikas.

Saalis istusid minu ümber hunnik pensionäre, vadin ja naer! Kujutasin juba ette, kuidas mõnel nendest nokia tune laulma hakkab ja närveerisin. Aga kõik asjata. Publik oli nii hea, hoidsin hinge kinni kohati ja ei julgenud isegi hingata. Haudvaikus, keegi ei köhinud, passinud telefonis ega nihelenud. Nalja sai aga Ottoga. Esimesed stseenid, catwalk´ivad Ossu ja uurija Vanem. Ma ei saa lahti sellest pildist, mis seriaalis oli. Seda enam, et kõik tegevusi laval vahendatakse omakorda pisikestest kaameratest otse ekraanile. Näoilmed, tekst, musklid. Mustvalgelt. Päris huvitav oli. Ja siis Ossu oma miimikaga. Tal on mingid sissejuurdunud žestid ja miimika, mis kordub rollist rolli. No üritasin Ottot mälust pühkida ja keskenduda. Hästi palju on teksti, ma olin vähe maganud ja väsinud, oleks tahtnud pidurit panna. Aga mingil hetkel harjud ja keskendud. See kõik nagu haarab kaasa ja hea on. Ja siis ütleb Tambet – “Hässsssti! Kõik on hässsssti” Ausõna, ma hakkasin naerma! Kusjuures see on tal migi tõmbenumber, ainult tema oskab seda niiviisi "õigesti" öelda. See käis juba “Reeturis” korduvalt. Ottos pidevalt ja esmaspäeval korra siis ka Macbethis. Nii sürr. Ma ei tea, kas ta tegi seda meelega või ei…

Vahepeal panin silmad kinni ja kuulasin ainult muusikat. Üks pala oli kuidagi nii kriipiv ja ärritavalt hea. Kavalehel on lisaks Sumerale veel üks nimi, pean üle vaatama ja kuulama. Ma ei ole kahjuks Sumeraga kursis, et ära tunda. No ses mõttes tunnen ära kui filmis taustaks, tal on mingi spetsiifika, mis sobib filmidesse. Ma ei oska kirjeldada, ei ole üldse lihtne kuulmine kui pole harjunud. Aga see imevaikne keelpillide kriipiv soolo oli lihtsalt nii hea! Imevaikselt, kasvades, pingega. Ihukarvad ajas püsti!

Ja siis jumalik publik. Ma tean, et hiljuti hakkas Ojasoo tsiteerimine sotsiaalmeedias, seega risk oli olemas! Aga esmaspäevane publik! Teate, kuidas pausid kandsid? Ma pole ammu juba sellist asja saalis märganud. Ega ma viimasel ajal sageli ei käi ka, aga ikkagi. Juba enne vaheaega istus saal pimedas ja ei julgenud end liigutada. Lõpuks läks saal valgeks ja siis hakati plaksutama. Aga lõpus… kui see keelpillide osa on ja siis need laipadele vihjavad inimkujud, grimassid, hunnikud, pooleli jäänud elud, surma saanud lapsed, kustunud igatsused...  vihjed. See oli nii õudne ja tekitas igasuguseid assotsiatsioone. Ja siis see kõik lõppes. Vaikus. Kuna mul oli meeles arvustusest, et paus peab kandma, hakkasin lugema. Viimasest muusikapiiksust läks ca 40 sekki, ma lugesin hästi aeglaselt… ja siis tuli aplaus. Ma olen siiani selle pausi mõju all.

Õhtul oli mõtteid ja muljeid nii palju, et uni ei tulnud. Ergud olid püsti... Ülemus küll õhtul ütles, et pane äratus kinni ja puhka välja. Aga no Rosinale sellest soovitusest ei piisanud ega ka minu naabritele, kes jälle hommikul kell 7 kuus korda jutti nõudepesumasinasse asju ladusid. Nii et ma ikka ärkasin nagu alati, aga puhanuna. Töölehakkamisega viivitasin küll.. kui juba soovitatakse laiselda, siis miks mitte... 

Nii et jah, minge vaatama, kel võimalik. Hoian pöialt, et näkkab sama hea publikuga nagu mul. Aga! pange soojalt riidesse. Kuna nad sisenevad saali peaaegu igast uksest ja katkematult, siis tuul kogu aeg tõmbab. Mul oli ikka väga külm lõpuks olla. Soe kaunis sviiter on minu arvates kindla peale minek!

Edit:

Lavastuses kõlavad Sumera «Pikseloits» (1983) ja katkendid sümfooniatest nr 1 (1981), nr 2 (1984), nr 3 (1988), nr 4 (1992), nr 5 (1995), nr 6 (2000).

Ameerika helilooja Jay Schwartzi teos «Music for Orchestra I» (2005) keelpilliorkestrile.

Selle suve trip!

Ma olen viimastel aastatel teinud igal suvel emale pisikese väljasõidu. Päevade arv läheb küll lühemaks, sest teda kodust välja saada on paras ettevõtmine. Ise väga tahab, aga äike ja aed ja kodu ja heinamaa... eksole! 

Seekord siis võtsin ette Lõuna-Eesti, kuhu ma satun harva ja kui üldse, siis pigem Tartuni või teisest otsast Kurgjärveni, seda ka talvel. Seega mõttes mõlkus, et hakkaks hommikul kohe sõitma ja vaataks, kaugele me välja jõuame. Plaanis oli ühepäevane trip, et varakult minema ja siis nii hilja kui tarvis tagasi. Koer oli ka kaasas, seega polnud muret, et kuidas ja kas. 

Esimene sihtkoht oli Mooste. Olin seal käinud vist ülikooli ajal kui pinginaabri vanemad veel esivanemate talus paiknesid ning mind järjekordsel Tartu-külastusel kampa haarati. Siis olid mõisahooned veel sellised kurvapoolsed ja erilist muljet ei pakkunud. Praegu on see kant nagu tuhast tõusnud! Kel võimalust ja sinna kanti satub, soovitan kindlasti sisse põigata. 

 Koer sai mõnuga jalutada, proua ema käimised on viletsad, aga uudishimu ja õhin andis energiat. Tasakesi kulgesime ja vaatasime kõik hooned üle, mis selleks võimaluse ja loa andsid. Imeilus paik!

Seal on ka pisikene käsitööpoekene, kus müüakse kohalikke lambanahku. Lahked müüjad pakkusid Rosinale juua ja tegime ka mõne ostu. Väga usaldav pererahvas oli neil seal. Kaarditerminaliga oli mingi teema, nii et sain kõik ostetud kaubad omale kaasa. Jätsin oma telefoninumbri ja meiliaadressi ning jäin arvet ootama. Uskumatu! 

Moostest edasi liikusime Räpina suunas. Seal on kool, kus õpetatakse muuhulgas ka tekstiilkäsitööd ning mul on ammu olnud soov külastada Ulve Kangro pitsipoodi-muuseumituba. Armas pisikene toakene, kus suvel tekstiilikad oma praktikat teevad. Mulle tundub, et kui Olustveres oli rahvuslik teema väga sügavalt õpingutes sees, Haapsalus pitssalli teema, siis Räpinas keerleb kõik erinevate kaunispitside ja eelkõige Setu pitsi ümber. Nii omamoodi toonid ja eristuv käekiri. Eesti on nii pisikene, aga ma jätkuvalt imestan kui mitmekesine. 

Peale kaunist silmailu oli kange soov ja tahtmine keha kinnitada. Mäletate veel hiigelpraade, mida serveeritase apelsiniviiluga taldrikuservas? :) Räpinas veel on! Aga kutsudele vett ei pakuta ja ettekandja oleks talle terrassil peaaegu peale astunud. 

Rosin kirikuaia taustal Kangro poest soetatud roosiga. Nendest taustavärvides on midagi Haapsalust... 

Kuna päev oli alles poisikene, siis liikusime õkva edasi. Järgmiseks peatuspunktiks oli Värska ja Setu talumuuseum. Omapärane kant, põhjaeestlasele lausa mägine. Kaunid vaated, omamoodi kohanimed. Täitsa eksootika eksole :) 

Talumuuseumisse ei olnud koerad lubatud, seega vaatasime üle aia. Rosin oleks otsejoones soovinud üle aia ronida ja kanade juurde minna. Eriti meeldis talle see must kukk! Ja mulle tundus, et see huvi oli vastastikune :D Seal oli veel loomi, kitsed paistsid kaugemalt nt, aga sisse ma ise ei läinud.

 Käsitööpoekest küll külastasin, sest kui juba nii kaugele tulla, siis tuleb kõik üle vaadata. Aga see poekene oli paras turistilõks. Ma ei taha öelda, et kräpp, ei-ei, autentsed ilusad asjad, suure valikuga ja igale maitsele midagi. Aga hinnad olid krõbedad ja ma ju peaks põhimõtteliselt olema Tallinna hindadega harjunud. Ja eks sinna ju satuvadki turistid enamasti. Lihtsalt Mooste ja Räpinaga võrreldes oli kontrast liiga suur, mis võibolla ka viitab sellele, et teistes kohtades oli käsitöö liiga odav. Kõik on suhteline ja see selleks, tegelikult oli ju kõik tore ja ilus. Eriti metsamaasikad ja männilõhn, päris suvetunne tuli seal peale. Värskas oleks vist tore tervisevetel olla :)

Kuna mul sõidukirg polnud ikka veel rahunenud, siis liikusime teise ringiga Põlva-Tartu kaudu koduteele. Mõttes oli, et äkki leiame Põlvast toreda kohviku, kus enne pikale teele asumist üks kohvikene omale lubada ja äkki ka kena kook. Aga pidime pettuma... See on nüüd täiesti minu arvamus ja ma vabandan juba ette kui kedagi riivab, aga no Põlva oli täiesti mõttetu koht. Toidupood, ujumiskoht ja ringtee. Linn, eksole. Ja rahvast oli väga palju liikvel. Söögikohad pannakse kinni nii umbes kell 17. Ainult kohaliku hotelli resto oli lahti, aga no ma ei tahtnud ju restorani. Seega tiirutasime natukene ja võtsime suuna Tartu suunas. Selline natuke "linnainimese" suhtumine ilmselt, sorri, aga no nii hea kohvi isu oli noh!

Kui me Tartu linna sisenesime, kommenteeris tagapingilt proua ema: "no see on ikka linna moodi, suured laiad tänavad ja puha" :) Aga siis ma olin juba kohviku otsimiseks üsna kapsas, seega läks käiku taas linnaserval läbiproovitud "Statoili" latte ja pekaanipirukad autosse ning Piibet mööda koju. 

Oli meeleolukas ja päikseline trip! Proua ema läks koju, võttis valimiste ajal postkasti laekunud Eesti kaardi lahti ja asus uurima, et kus ta siis ära käis. Mina sain koju peale 20, imetlesin "suveniire" ja tohterdasin kodulooma lahti läinud kõhtu terve järgmise päeva. Ega nende vanuritega rändamine ei ole meelakkumine, aga selline see trip siis tuli ja puhkus sai sellega ka läbi! Näis, mis uus suvi toob ja kuhu tee viib. 

Suveniirid mälestuseks :)

Mälestuseks jääb autosse rippuma üks pisikene setu kana, mis ei tahtnud pildile tulla :)