"Härra Penn võttis väljamõõdetud lusikatäie rabarberi ja tśillipipra tinktuuri, et "torud lahti hoida", ja kontrollis, kas tema kaela ümber on veel alles surnud mutt, et arstide äkilisi rünnakuid eemale peletada. Kõik ju teavad, et arstid teevad inimese haigeks. See on ju loogiline. Alati maksab kasutada looduse enda tõverohtusid, mitte põrgulikke ravimeid, mis on segatud kokku jumalad teavad millest.
Penn matsutas rahulolevalt suud. Õhtul oli ta sokkide sisse värsket väävlit ka pannud ja tundis juba, kuidas see talle head teeb." (T. Pratchett "Postiteenistus").
Surnud ja elavad mutid śotikatele meeldiks. Eile käisin päästmisoperatsioonil maal, nimelt oli hiir lõksus ja see vajas päästmist. Ema on aja jooksul õppinud ise lõksu installeerima aga laiba poole ei lähe tema mitte mingil tingimusel. Ja hiiri meil maal ikka on, hoolimata kassist, kes sööb nii värsket kui ka laipu :P.
Kui śotud laipa nägid, oli elevust kui palju. Et milleks kassile?! Meile! Ma ikka nii ei arvanud ja kass sai lisaks pensiokakrõbudele värsket liha. Mörises rahulolust ja kimas hiirega pööningule maiustama.
Sügis on käes, hiired pressivad majja.
Śotud on ka kunagi hiiri püüdnud, see oli lõbus. B istus tundide kaupa köögis ja valvas ust, mille tagant kostis hiirekrõbin. Ega ta muud ei teinudki kui valvas, ta võis seal istuda nagu kivikuju ja pikalt. Ega hiir loll pole, et koerale sülle jookseb.
Eile käisime metsas, Kalevi-Liival ja Kiiu kandis. Seeni eriti ei saanud aga väsinud koeri jagati küll. B kaevus mingil hetkel nii paksult heina sisse, et ma ei saanud teda kätte. Oli pistnud nina nagu koopasse, pee oli väljas ja kogu see vana kuluhein ümber kaela ja kere. Torises ja mässas seal, katkusin siis heina kaela ümber vähemaks ja sain peni kätte. Suskin ajas taga konni, hüpates ringi ka nii nagu tal oleks esivanemate liinides mõni lonni. Suskinile üldiselt metsas väga meeldis ja ta oli üllavatalt reibas, uued lõhnad ja teistmoodi maastik. Ja see rassimine oli vägagi kasulik tema kenadele rasvavoltidele. Mälestuseks tõi metsast kaasa ka puugiehte, nimelt oli üks puugitõbras end kinnitanud otse koerale kurgu alla nagu medaljon. Metsamaastik on omapärane, muidu ei saa arugi, et mul on pontsakad koerad aa pane nad samblasele maastikule jooksma ja tunne on nagu pageks kari põdravasikaid.
Pohlad on valmis ja neid on palju. Kui keegi peaks praeguses seenehulluses marjade vastu huvi tundma :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar