Ammu pole midagi shotikatest kirjutanud, tuleb viga parandada.
Üleeile jõudsin tavapärasest varem koju ja üllatasin seetõttu koeri. Neil on välja kujunenud oma kindel graafik ja päeval nad enamasti magavad.
Tulen mina siis koju ja avan ukse. Vastu tuleb üks loom ja teist ei paista kuskil. Hüüan ja märkan, et B istub
oma lemmikpoosis - poolistukil, käpad ja pea rippu üle sohva käetoe. No lösutab seal ja hüüdmisest välja ei tee. Lõpuks tõstab pea ja on sellist nägu nagu oleks just ärganud. Mammil tuli oma lemmikpoosis vedeledes tukk peale! See oli nii koomiline, sest no ma ei tea, see ei näi olevat just väga mugav poos koera jaoks. Pea rippu, käpad laiali, poolistukil. Tuli siis sohva pealt tasakesi ja ettevaatlikult alla, ringutas ennast igas suunas aeglases tempos ja siis tuli tervitama. Vot niiviisi juhtub kui liiga vara koju jõuda!
Teine lugu: ega kõike ei pea koertele õpetama ka, mõned asjad tehakse iseenesetarkusest.Istun elutoas tugitoolis ja loen raamatut. Silmanurgast näen, et magamistoas käib mingi sebimine. Tõstan pilgu ja vaatan : B istub pesas ja vahib minu voodi suunas, mõtleb. Pesa on kohe voodi kõrval ja selles on alati padi. Ilma padjata ei saa ju magada:P. Nii, loom mõtleb ja siis otsustab tegutseda. Ronib ettevaatlikult padjale ning sealt teeb kerge hüppe voodisse. Tulemusega rahul, pakib end mõnusalt patjade vahele magama, lastes kuuldavale rahuloluga kaasneva mõnujorina.
Ta ei julge põrandalt viimasel ajal otse voodisse hüpata, võib tagasi kukkuda ja ta on nii ettevaatlik. Milleks riskida kui saab ka teisiti.
Koer peab jalutama.
Eile õhtul transasin ema linnast maale ja haarasin poole tee pealt koerad ka kaasa, et jalutan nad maal ära, siis pole koju jõudes enam vaja välja minna. Väljas oli hoolimata kellaajast täiesti kottpime. Ema võttis Blacky ja mina silkasin ringi Suskiniga. Suskini meelest on õueminekul selliste ilmadega täiesti üksiti mõistetav siht - kiires korras teha ära piss ja kaka ning siis võiks kohe tuppa tagasi minna.
B meelest see aga nii lihtne ei ole, sest üks soliidses eas loom peab saama ka pisut värsket õhku ja käpasirutust kerge jalutuskäigu näol. Nii ma siis soojas autos jälgisin, kuidas ema taskulambiga loomakesele teed näitab ja seltsimees ema "peedistab", võttes kurve paremale ja vasemale. Kraapides kord siit hunnikust veidi ja nuusutades noid põõsaid seal taamal. Kaks musta kogu ja taskulambi helklev laik heinamaal tuules ja vihmas. Ca veerand tundi hiljem näen, et lambihelk võtab üles kiired tuurid ja suund on auto poole. Lõpuks ometi! Autosse maandub õnneliku ilmega väga rahulolev koer ja uksevahelt torkab pahane esivanem : "su koer on lihtsalt võimatu!" Lühidalt antakse kirjeldus "võimatu looma" käitumisest ja tegevustest. B ise on sellise näoga nagu tahaks küsida, et kas ma jääme siia veel kauaks või läheme koju ka?
Käsitööpoes on tore müüja, selline lokkidega noormees, kes kuulas Dagöt ja küttis ahju. Ostsin omale uue rätiraamatu ja avastasin,et minu juuksepats on ka pildil raamatu sees :)
