Kutsestandard ja kutsetunnistus

Ma heldisin hiljuti kui märkasin, et kohalik ilusalong otsib omale uut inimest ja üks tingimus kandideerimisel on kutsetunnistuse olemasolu. Lõpuks ometi! Mulle väga meeldib, et tuleb juurde inimesi, kes on teadlikud kutsetunnistusest ja oskavad hinnata neid meistreid, kes on kutseõppe pika protsessi läbi teinud. 

Ma ei räägi siin algtasemest, eriti käsitöö valdkonnas. Minu jaoks algab meistritase käsitöös vast 5. või 6. tasemest. 5st alates saab spetsialiseeruda nt kangakudumisele, rahvariietele jne. Ja neid meistreid julgeks juba soovitada ka. 

Mu vanaonu on 5. taseme ehitusinsener ja kõrge eani uuendas regulaarselt oma kutsetunnistust. Meie Olustvere kooli õpetajad omasid kutsetunnistust kuni 7. tasemeni välja (Rahvarõivaste valmistaja kutse nt) ja see on kvaliteedimärk. Käsitööd teevad paljud, aga mis tasemel ja mis teadmiste baasilt, on omaette teema. Põhitöö kõrvalt niisama 3. või 4. tase läbi teha ei ole ju ülemäära keeruline. Annab süstematiseeritult korralikud baasteadmised, millelt end edasi arendada. Siiani ju isegi tasuta. 

Aga üldiselt jah, väga tervitatav! 

Muide, kas te teadsite, et ka korstnapühkijal ning pottsepal peab olema kutsetunnistus? Eesti Korstnapühkijate Koja liikmetest saab infot siit. 

Väljastatud kutsetunnistusi laiemalt näeb kutsekoja portaalis. Seal näeb ka valdkonnas kehtivat standardit, millele antud kutsetunnistuse omaja kutseharidus peab vastama.  

Ahjaa, kui juba viitamiseks läks, siis Eestis on ka Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit, kes koondab suurt osa meistreid erinevate allorganisatsioonide kaudu (aga mitte kõiki muidugi). 

Kutseõpe on Eestis väga ägedaks läinud! Eks paistab, kuidas mõjutab kogu süsteemi see kui mingis osas ja tingimustel õpe tasuliseks muutub. Kuigi kõrvalpõikena mainin, et hobisuunitlusega õpe võiks olla küll pigem tasupõhine, aga tagatud kvaliteediga siiski. 

Teen reklaami!

Epul on jälle tore seminar tulemas. Saab kuulata kohe online või hiljem järelvaadata, aga regama peab. Kopeerin tutvustuse, äkki kõnetab kedagi veel? 

See, milline sa oled, sõltub tegelikult sellest, mida sa kasvatanud oled.
Kui ütled julgemisele ja proovimisele jah, siis saad seda kogemust.
Kui ütled kartmisele, kahtlemisele ja ebakindlusele jah, siis saad seda kogemust.
Kui ütled pahameelele ja ärritumisele jah, siis saad seda kogemust.

​Sa oled kasvatanud midagi, mida sa oled kogenud ja mis oli sulle millalgi kuidagi kasulik.
Kuna see oli kasulik ja toimis, siis hakkasid sa seda harjutama ja uskuma. Ja nii lõid pidevalt olukordi, mis su uskumist tõestasid. Näiteks igakord kui ma oma mõtet välja ei ütle, saan tõestust, et mul pole väärt mõtteid ja järelikult polegi neid mõtet välja öelda. Kui istun alati koosolekul vait, siis järelikult olengi vaikne inimene ja vaiksed inimesed teatavasti ei räägi.

Ja niimoodi ühtemoodi elades tõestusmaterjal pidevalt kasvab ja nii hakkabki tunduma, et sa oledki jõudnud enda kohta faktini. Ja kuna teatavasti kõik su suhted tuginevad ka sinu loole iseendast, siis saad sa ka neilt pidevalt sama kinnitust.Näiteks kui oled suhtes kellegagi, kes armastab su vaikust ja hirmunud olekut, siis miks peaks seda küsimuse alla seadma? Ja nii saabki sinust mingi tüüp. Arvates, et nii on alati olnud. See on geenidest.

Mina olengi ...... (tavaliselt ütlevad inimesed siia mingi käitumise või emotsionaalse reaktsiooni).

Aga su käitumine pole sina. Käitumise taga on midagi palju põnevamat ja rikkamat. Käitumine on lihtsalt abivahend või takistaja. Käitumine on alati vihje.

Õnneks on meie sees alati olemas mingi hääl, mis ei lepi nende faktidega. Eriti kui need faktid on väsitavad hirmu, ebakindluse, kurjuse, liigse reaktiivsuse, sarkastilisuse vms faktid. Paljudel inimestel on tunne, et nad on midagi veel. Aga kuidas selleni jõuda? Kas see on väga raske? Aga äkki leian kolli?

Aga äkki on lihtne, äge ja leiad hoopis varanduse?

​

Tule 18. aprillil kell 17 tasuta veebinarile "MINA - kes see veel on ja mis tähtsust sel on?". PANE END KIRJA.

Edulood kudumismaailmast

Öösel kolasin jälle netis, sest uni läks ära ja tagasi ei tulnudki. Ja sattusin lappama ühe taaskasutusgrupi posititusi ning seal oli kampsik müügil. Ma olen selle kudumisdisaineri tooteid enne ka vaadanud, ostas on tal oma leht. Olen mõelnud, kuidas tal õnnestub neid müüa. Ma tean, ta kasutab lõnga, mille 25g tokk maksab ligi 7 eurot ja lõngatootja koduleht ütleb, et tavalise kampsuni kudumiseks kulub ca 8 tokki. Aga tema kampsunid on pikad nagu mantlid! Mulle meeldib, et tal on julgust ja selgroogu küsida õiglast hinda, aga hind pole praeguse postituse eesmärk. 

Mida ma suu ammuli lugema jäin, oli see, et kasutaja oli ostnud talt pika kampsuni ja kuna värv ei meeldinud, pannud uuesti müüki. Need kampsunid on hinnaklassis 340-400 Eurot, järelturul alla 300 natukene. Esiteks, inimene isegi ei kaalu tagastamist või vahetust. Teiseks, ta on valmis samasugust, aga teist värvi uuesti soetama. Äge! Meil on lõpuks ometi Eestis kliente, kes on nõus käsitöö eest maksma ja palju!

 

Loodus pakub värve!

 Mulle meeldib vahel mängida värvidega. Pildistan telefoniga hetki ja kui mõni combo inspireerib, panen pantone äppi. Vahel ikka väga üllatab, milliseid toone loodus kokku paneb. Ise vast ei julgeks, aga tulemus julgustab. 

Mul on üks vaibaidee, mille tahaks kunagi ellu viia. Paks, villane ja natu üle võlli toonides, just loodusest inspireerit! Patselapiline ja suur võiks see olla. Unistada tuleb ikka suurelt! :) 

Sobib ka nendele, kes ei ole õpetajad

 Seriaali punkti ma jätaks välja, kellel on hommikul nii palju aega? :) Aga kord nädalas küll, lemmikuid kordvalt.

Näpsasin FBst ühe ürituse juurest :)

Käelised oskused

Mul õnnestus töölt kaubelda üks vaba päev ja pühendada see oma hobihariduse täiendamiseks. Nimelt lõppes just Saku Suurhallis mardilaat ning selle raames toimus käsitööhariduse seminar. 

Esinesid: 

• Merlin Linde (Haridusministeerium, üldhariduse osakonna nõunik) - "Haridusministeeriumi lähituleviku vaade"
• Yngve Rosenblad (OSKA peaanalüütik) - "Kas tuleviku tööturul leidub käelistele oskustele kohta?"
• Madis Vasser (TÜ Arvutiteaduse instituudi virtuaalreaalsuse teadur, keskkonnaaktivist) - "Tulevik on glokaalne" 
• Andreas Elme (anestesioloog) - "Arsti kätetöö on käsitöö" 
• Aigar Vaigu (Eesti metroloogia keskasutuse AS Metrosert tegevjuht) - "Mõõtmine kui käsitöö" 

Minu lemmikettekanded olid Yngve Rosenbladi ja Madis Vasseri omad, Andreas Elme meeldis ka. Teised olid informatiivsed või lihtsalt "täiteks".

Mõned märksõnad, mida omale telefoni kiirelt kribasin. Kahjuks arutelule jääda ei saanud, sest ma pidin olema õhtul maal, naistele kindakudumist õpetamas :)

Riigi vaade ja õppekavad: 

• Käsitööharidus kuulub tehnoloogia valdkonda
• Peaks andma lapsele loova mõtlemise ja käelised oskused
• Tööõpetus on poistel ja tüdrukutel koos 1.-2. klassis. Siis tuleb tehnoloogiaõpetus (huvipöhine kava, aga koolides sageli soopõhine) ja siis käsitöö ja kodundus. Rõhk meie rahvakultuuri elementidel. 
• Poistel rahvakultuuriteemat pole sees, tüdrukutel rohkem. Riiklik õppekava ytleb et gruppidesse jagunemine ei tohi olla soopõhine, aga ka seda, et kinnast ja sokki ei pea kuduma (aga pead saama selgeks kudumise, tikkimise ja heegeldamise). 

• Visiooniloome: Samad alused: rahvakultuurielemendid, kodundus, põhikäsitööliigid. Hetkel õpitulemusi hinnatakse ainete kaupa. Nüüd soovitakse koondada valdkonna peale kokku. Kool saab kujundada hübriidkava, et õpilaste vajaduse baasilt saaks kombineerida tehnoloogiakava ja käsitööd. 

Teoorias kõlas hästi, tagasiside oli hävitav, sest jäi mulje, et tegelikult praktikutelt sisendit pole eriti küsitud. Kui riik hakkab uuendama õppekava, on vaja koondada eksperdid, kes drafti koostaks ja sisendit annaks. Selleks korraldatakse riigihange, kus kirjeldatakse millised kriteeriumid peavad olema ekspertidel täidetud (kvalifikatsioon jne, ilmselt leiab need veebis, ma hetkel ei viitsi otsida). Selle baasilt moodustub siis komisjon, kes teemaga tegelema hakkab. Projekt peaks läbima avaliku arutelu, aga kõlama jäi nagu info üldse ei liiguks. Kuidas muidu seletada, et et isegi aineliidu esindaja ei ole kursis, kuidas kava koostatakse ja kes kuuluvad ekspertgruppi? 

Käis kordvalt läbi ka märkus, et kedagi ei sunnita sokki või kinnast kuduma. 2 nädalat tagasi olin sünnipäeval, kus 13aastane tüdruk kudus koolis sokki. Maakool, vanemapoolne õpetaja. Koovad. Õpetaja on vahel nagu "rong" ja noori pole kuskilt asemele võtta. Vist. Tüdruk tundus kohusetundlik ja ütles, et ta võib selle soki või kinda valmis kududa, aga miks ta peab? 

Siin teine näide ka. Et kui on see tagasisidestamise osa, kas siis kaasatakse ka alternatiivid ja ametikoolid? Mida nt Waldorf teeb teisiti kui tavakool? Mul on praegu grupis pooleks need, kelle lapsed käivad Waldorfis ja kelle omad tavakoolis. Mulle meeldib, kuidas nad (w-kooli lapsed) õpivad. Kõigepealt teevad lapsed omale ise vardad, proovivad nendega imiteerida kudumisvõtteid. Siis valmistavad oma flöödile pillikoti heegeltehnikas (kõigil on muusikaõpe). Seejärel koovad mütsi jämedamast lõngast. Aja jooksul, vanemaks saades liigutakse peenematele varrastele. Kindad ja sokid tulevad juba vastavalt lapse käekirjale kuni 2.0mm varrastega. Sama põhimõte on ka kodunduses. Nad kasvatavad mõne lapsevanema või vanavanema aias vilja, jahvatavad ja küpsevatavad leiba. Laps saab tervikpildi sellest, kust söök või materjal tuleb. Ka lammast niidavad ja villast teevad lõnga (ei söö lammast ära, etteruttavalt võin kinnitada, kuigi ka see oleks osa elutsüklist, tegelikult). 

Vanemad on tavakooli taustaga ja nende kudumisaeg jääbki sinna kohustusliku sokikudumise aega, sest isu läks ära, õpetajaga ei klappinud ja ei meeldinud üldse. Nüüd siis õpivad, sest on huvi ja aega.

Ma olen ise vaid tavakooliga kokku puutunud ja kõik alternatiivid on põnevad, seetõttu ei pruugi olla objektiivne, aga no kuidagi see toimib neil paremini. Eks lapsed ikka vinguvad ka, et miks peab, aga samas kõik saavad oma asjad tehtud. Vastavalt arengule ja tempole. Ja poisid ka koovad :) 

Ei, ma ei ole naiivne, muidugi ei saa samamoodi korraldada ka riikliku õpet, sest lapsed on erinevad, igale selline lähenemine ei sobi. On neid, kes ei sobi Waldorfsüsteemi ja neid, kellele sobib just väike kool W põhimõtetega rohkem kui riigi kombinaatkool. Aga lihtsalt mõttekohaks - mida sealt võtta annaks, et lapsed paremini hakkama saaksid?

***

Yngve Rosenblad (OSKA peaanalüütik) 

• Käelised oskused tema enese näitel. Murdis sõrmeluu, 1.5h op (kuuldud fraasid nagu mehhaanika töötoast) 
• Ortopeedi töö kellassepa kunst! 
• Inseneridelt tagasiside Eestis: noortel on head IT oskused, aga käelised oskused kehvad. Puudub vilumus töôriistu kasutada, kehv materjalitundmine, oskuste kombineerimine nõrk. 
• Kus on käelisi oskusi vaja? 
• Meditsiinivaldkond; 
• Mehhaanika, tehnikud; 
• Juuksurid, iluteenused, massaaž; 
• Meditsiiniseadmete tootmine (Käsitöölised eelistatud, nt need, kes oskavad pärleid tikkida)
• Keevitajad (sama käeline osavus kui kirurgil või muusikul) 
• Logopeed (vajab väga palju käelisi oskusi, laps õpib läbi mängu, logopeed leiutab-lõikab-kombineerib-heegeldab nukke jne); 
• Ehitusvaldkond (klient tahab veatut viimistlust!) jne
  Üle 60% erialadest Eestis eeldab häid käelisi oskusi. 
  
  
• Käsitöö- ja tehnoloogiaoskuste kandepind on palju laiem kui me arvame. 
• Lugemissoovitus: 
• Yuval Noah Harari 
• David Goodbart “Head Hand Heart” 
• Omandage katastroofioskused 
• Kristi Jõeste kommentaar: lugege Richard Sennett’i “Taidur” (ingl k “Craftsman”) 
• Aigar Vaigu kommentaar Rakett69 saate kogemustest: igal aastal on rohkem noori, kes jäävad jänni oma geniaalsete lahenduste realiseerimisega. Noored on enesekindlad, targad ja suurepäraste teoreetiliste oskustega, aga nende realiseerimisel jäävad hätta (käeline osavus, tööriistade kasutamine jne).
• lego, pillimäng, käelised tegevused, käsitöö jne kriitilise tähtsusega, mida varem, seda parem. 

See oli mu lemmikettekanne! Ainult millega ma ehk nõus polnud, oli üks itaallaste viidatud artikkel, kus soovitati käelise oskuse arendamisega alustada vähemalt 12-13aastaselt. Minu meelest on siis juba hilja, see on püha teismelise aeg juba! 

***

Madis Vasser. Glokaalne tulevik. Aju ja arvutiteadlane. Energeetika ja kliima. Tingtehnoogiad 

Neli visiooni: 

1. Robotid teevad kõike, eksponentsiaalne kasv pidev. Siin domineerivad rahainimesed ja suurtootmine. 

2. Tarbimine ületab keskkonna kandevõimet, peaks midagi tegema. Teeme muudatused selliselt, et kõigil läheks hasti. Roheline kasv. EU praegune strateegia 

3. Juhitud kahanemine. Veendunud et #2 pole tehtav. Jalajälje viid alla Euroopas, aga jalg läheb Hiinasse. Lokaalsus, pead oskama toota ja asjad kestavad. 

4. Lähme graafikukõverast rämedalt üles ja tuleme kõvasti alla, peaaegu põhja. Kollaps. 

3.-4. Käsitööoskus oluline mõlemas. 

Mis on realistlik vaade (kui räägitakse optimistlikust ja pessimistlikust, tasub küsida mis on siis realistlik)? 

Tulevik (alati täpsusta, mis tulevikust kaasvestleja kõneleb):

• Pidev multikriis 
• Katkised tarneahelad 
• Vàhem odavat energiat 
• Väärtuste muutus 
• Üleüldine lihtsustumine 

Glokaalsus: Open localism Cosmolocalism:

• Jätkusuutlik disain, asjad püsivad terved ja kaua; 
• Vajaduspõhine tootmine - siis kui vaja;
• Seadmete jagamine, kogukonna peale (paranduskultuur);
• Tehnoloogia valitsemine (taltechis eriala, tausta mõistmine, arusaam asja taustast) 

(Kultuuriakadeemias avatakse ka uus eriala, mille nime ma pean täpsustama.)

Lugemissoovitused esinejat motiveerinud tsitaadid:

• Ivan Illich. “Ela piirides. Ellu jäàb see, kes mõistab kriisis kiirelt, mida ei saa enam teha.“
• https://www.lowtechmagazine.com/  - igal probleemil on lahendus!
•  “Kollapseeru kohe ja väldi ummikuid” John Michael Greer (harjuta kriisiks!)

***

Ja viimane põnev mõtisklus oli arstilt.

Andreas Elme (anestesioloog)  

• Jaapan, kuidas saada meistriks: 10 000h tööd + hea juhendaja ja andekus, aga praktika enne kõike. 
• Reanimatsioonis palju käelist. Eksimine tähendab invaliidsust või isegi surma. 
• Näide, kuidas testida inimese käelisi oskuseid: anna talle pastakas ja lase see kokku panna. Kel oskused kehvad, teeb sellist lärmi, et kostab teise tuppa ära 🙂 
• Loevad koordinatsioon ja oskused. 
• Kui me õpime käsitööd, me õpime ka palju muud: 
• Annab maailmavaate, käsitööga tegelemine. 
• Mõjutab maailmapilti. Seda, kuidas me maailma näeme
• Kuidas ma maailmas hakkama saan. Kriisiteema, iseseisuvus. 
• Maailm pole maagiline! Õpi kasutama tööriistu, tehnikaid, võta asju koost lahti ja pane kinni. 
•  Põhimure: vastuseis, ei taha, ei saa, võimatu teha. 
•  Abi: Teadlikus ja taust. Katseta, praktiseeri. Annab palju inimeseks olemisele juurde. 
• Tundlikkus sõltub käsitööst. Arstil peavad olema tundlikud käed. Seda ülikool ei õpeta, käte tundlikkust tuleb treenida maast madalast (Pillimäng, käsitöö). 
• Proovi elada ilma kaasaegse tehnoloogiata (hobidest alusta, nt unusta elektrilised töövahendid ja proovi tegeleda oma hobiga nii nagu "sada aastat tagasi". Avastad, et see on võimalik. Saad asjadest paremini aru ja mõistad. tausta). 

Lihtsamaid asju õpid ka paarikümne tunniga mingil tasemel selgeks, aga meistritase võtab aega ja praktiseerimist. Käte tundlikuse treenimine peaks algama maast madalast. Haakus kenasti käsitööga, aga tegelikult läheks loosi kõik. Legod, meisterdamine, voltimine, joonistamine, pillimäng jne. Mida rohkem nokitsemist kätega, seda parem. Sõrmed käima, sõrmeotsad tundlikuks :) 

Ettekanded tulevad ka veebi kuulamiseks, soovitan soojalt. 

Tuli pikk postitus, aga äkki keegi viitsis lõpuni lugeda ja leidis mõtteainet. 

Miks briti krimkad muidu ka head on?

 Nt saab inspiratsiooni kudumite osas :)

Poirot. Kellad. Jupiter.

Vaira Vīķe-Freiberga Eesti Televisioonis

“My dear boy…”

Vahel on Plekktrummi intekad nii nauditavad! Mu viimase aja lemmikud on Tiia Toometiga ja viimane, Läti endise presidendiga. 

Kahju, et Anu Rauaga kuidagi logisev oli. Tavaliselt proua Raud on humoorikas ja väga jutukas, aga Plekktrummis viimati jäi vestlus kuidagi hakituks.

Jupiter

 Ma olen suur Jupiteri fänn! Suvel kui oli vaja tonnide viisi tikkida ja kududa, siis aitas just Jupiterist taustaks pandud pilt+lugu kooliasjadega joone peal olla. Vaatasin uuesti ära kõik Allo-Allo hooajad, siis Vera ja seejärel Töörööbikud. Lemmikud said otsa, kolasin edasi.

Täna avastasin, et seal on ka raadioteater! Kuuldemängud, järjejutud, Eesti Novell, Ööülikool jne. Viimasel ajal üldse telekat käima panna ei viitsi. Töötoas on hea valgustus, alati poolik käsitöö ja Rosinal mõnus pesa. Arvtist Jupiter käima ja töö läheb ludinal!

Kooli lõpuni on jäänud kaks nädalat ja kaks päeva. 

20 õppetundi Ramit Sethi`lt

Minu meelest üks hea lugemine ja mõtlemisaine. Ta promob selle läbi oma üht toodet - Mental Mastery. Kes soovib, uurib ise edasi. Ma vaid jagan sissejuhatust, mis tuli e-kirjaga:

I thought it’d be fun to share 20 micro-lessons I’ve learned along the way, including from my business and personal life. Each of these micro-mastery lessons is a "shortcut” if you look beneath the surface.

1. Wage war against complexity. Think about how much we’re pushed to get more and more complicated solutions: $500 baby strollers, incredibly complex diets, and 300 apps on our phone. Yet if we’re honest, how many of those actually changed our lives or made us happier? It’s not enough to say “I like simplicity.” You have to actively fight for it. Make a list of things you won’t worry about. Restructure your spending and calendar to go to things that matter. In the modern world, complexity is the default. Fight for simplicity.
   
   
2. Timing matters. As famed chef David Chang points out, you have a “perfect window” of about 20 seconds to eat sushi. He doesn’t wait for the chef to explain the food to him — he grabs it and eats it first. Timing matters. When you’re excited about something, do it right then!
   
   
3. Share the spotlight. Notice the difference between beginners and true masters: Beginners say, “I, I, I” — I did this, I think that, I’m stuck. Masters say "we" and lavish praise on their teams. (If you don’t think you have a team, look around you. We all have a team.)
   
   
4. The very best are usually great at many things. I remember a Stanford professor joking about how another professor — a Nobel Prize winner in chemistry — was also amazing at literature. This is hard to believe since the media popularized the concept that if you’re really good at one thing, you’re bad at others. (“Oh, she’s a successful entrepreneur … she must not spend much time with her kids.”) The reality is, the very best are usually great at many things because they translate mastery from one category to another. You will only believe this when you meet someone who’s great at multiple things. It’s life changing.
   
   
5. Money and mastery. Mastery doesn’t always mean getting the best grades, or the most money, or the most attention. But those are usually predictable byproducts of mastery.
   
   
6. Flip time on its head. At IWT, sometimes we say “Go slow to go fast.” Other times we take something that might take 2 weeks, and finish it in 2 hours. (This email to you is an example, KK — it could have taken us 3 days. We did it in 45 minutes.)
   
   
7. The very best ask lots of questions. 3 questions I almost never hear: (1) “Just a second. If you don’t mind me asking, how did you get to that?” (2) “I’m not sure I understand the conclusion — can you walk me through that?” (3) “How did you see that answer?” Ask these questions and stop worrying about being embarrassed. How else are you going to learn?
   
   
8. Endings are important. They're the last taste, sound, impression that people will leave with. I read a great article on being intentional about the last day of your vacation — the day where most people don’t plan anything. Plan something big, memorable, amazing. Flip the last day on its head. Be intentional about endings.
   
   
9. Action over consumption. I’d rather act on 1 book than read 10. How much do you consume vs. produce? You don’t learn to dance by sitting at the bar analyzing people's moves — you actually have to get up and give it a try.
   
   
10. For advanced readers, part 1: The more advanced you get, the more you have to fight to maintain a beginner's mind. I watch trainers telling their new clients to “engage their core,” a term the trainer has been using for 15 years. The first-time client has no idea what those words mean. Fight for the beginner’s mind.
    
    
11. For advanced readers, part 2: At a certain point, you’ll outgrow the people you used to learn from. Finding your next level of teachers will be critical. This uncomfortable step is where lots of people falter.
    
    
12. Choose your inputs wisely. The food you eat directly affects your energy, your focus, and your performance. What about the information you consume? What do you watch and listen to? If you could wave a magic wand and consume the “best” information, what would you choose?
    
    
13. When you feel like procrastinating: Sometimes it’s best to just skip it today … or forever.
    
    
14. It's OK to be weird. If you’re reading this, you know you’re a little weird. You’re on an email list, reading long emails about mental mastery, personal finance, business, and psychology. Who else does that? You’re in good company.
    
    
15. Say “yes” more often. Take building a social life by going to parties. Some people will ask, “Who’s going to be there? What are we doing? I don’t want to go unless it’s going to be fun.” I try to say yes to as much as possible, knowing that some will be lame but others will be amazing.
    
    
16. But also say “no” more often. Consider the opposite approach of “default no + intentionality.” By default, say no — but be extremely intentional about the things you say yes to: Go all in, spend time and money, and truly scrape all the meat off the bone.
    
    
17. Get comfortable with contradiction. A lot of people will be irritated that the last 2 principles contradict each other. Get used to it. The most interesting advice is full of contradictions.
    
    
18. Plan for failure. Some days you'll be distracted. Some team members will leave. Some days you'll be sick. That's life. The best figure out how to win when life throws a curveball — because it will happen.
    
    
19. Celebrate, even something small. I should have done this more in my early days. We think of celebrations for big things — birthdays, anniversaries, big launches — but sometimes we can just celebrate the small things like showing up 1 minute early. Or everyone wearing the same color shirt.
     
20. Your biggest growth is ahead of you. When you frame your decisions knowing your best success is ahead of you, it keeps you focused on the future — not the past. Invest heavily in your growth.

Real success is not an accident. It's not luck. The best dedicate themselves to being the best they can be — often in ways that "ordinary" people can't see and don't understand. 

I find that inspiring.

Kevad-suvi

 

Tähtaegadest

 Tõmbasin end hommikul jälle "käima" teemal "tähtajad" ja siis meenus, et kuulasin hiljuti head koolitust, kus sellest juttu. Lugesin märkmed üle ja panen need nüüd siia ka kirja. See ei ole vaid tähtaegadest, vaid laiemalt. Kuidas end käima saada, analüüsida, mitte takerduda millessegi jne. 

• Tähtaeg ei ole repressiooniorgan, vaid võimaldaja. Mõtle sellest kui millestki, mis annab sinu tegevusele raamid. Loob võimaluse saada midagi tehtud, lõpetada midagi, saavutada. 
• Kuidas mõõta, kus sa parasjagu oled ja kuhu teel? Mõõdik võiks olla käegakatsutav ja emotsionaalne. Tee oma tegemised tükkideks ja lisa nendele lõbusad tähtajad - nt pesumasinatsükkel, podcast, kuufaas, tund, aastaaeg. Midagi, mis sellele "tükile" just sobib ja on lõbus-reaalne. Ole loov!
• Anna omale aega, et tekiks reaalne võimalus selekteerida ja analüüsida. Ei ole vaja tormata, aga tunne ka oma ressursse, ole realistlik. Kõik me saame võtta akadeemilist, aga kui reaalne on su tööandja kannatus sulla võimaldada veel ühte aastat õppepuhkusepäevi koos asendajaga? 
• Luba omale vahel olla laisk, aga õpi võtma vastutust. Kui sina valid, siis sa ka vastutad. 

Mina on alati suhtes teistega, aga see mina peab olemas olema! 

• Kes on sinu mina? Mis on tema roll ja kuidas selles rollis edasi liikuda? 
• Mis on sinu lugu ja millel see baseerub?

Tegevused.

• Mis on sinu süsteem, mis sinu puhul töötab? Kuidas sa teed plaane, mis süsteemi sa selleks kasutad (roosa kaustiku teema). 
• Ületa ennast (laiskust, ebakindlust, hirme), aga mõõdukalt. Tubli inimese sündroomi oht. 
• Tee plaane, aga ära upu unistamisse. 
• Anna ajale tähendus ja sõnadele mõte (salatsemine, kahandamine, enese diagnoosimine jne). 

Analüüsi oma hetkeseisu, see on tuim otsimine, aga pikas perspektiivis vajalik. Hakid tükkideks ja asud kallale :)

• mida tahan vähem ellu?
• mida tahan rohkem ellu?
• mida tahan rohkem tunda?
• mida anda, panustada, muuta?
• milline on õnnelik sina aasta pärast? 10a pärast?
• mis selle õnne looks?
• mis jääks tegemata kui sa homme siit ilmast lahkuksid?

Minevik ja tulevik:

• 100 asja, tegevust, mis tegin eelmisel aastal - mis rõõmustas, inspireeris ja käivitas?
• 100 asja, tegevust, mida teha sel aastal - mida rohkem kui eelmisel ja mida mitte kunagi enam? Mida vältida ja mis on tehtud lõplikult, mida võiks olla palju rohkem ja mis suunas liikuda.

Head nuputamist ja analüüsimist!

PS. Podcast ja pesumasin on väga head tähtajad, julgen soovitada :)

Aastalõpu filosoofiat lastefilmist

 "...kogu aeg kuhugi minna! Tahavad sellepärast, et kindel tee just nagu jalge all, jah?"

"Vabandage, me otsime metsa! Meie nimelt elame seal, kas teie saaksite meid aidata? Kuhu poole me peaksime minema?"

"Sinnapoole kuhu tee viib. Aga kuhu tee viib? Igale poole!"

"Meil ei ole vaja minna igale poole! Meil on vaja minna metsa tagasi!"

hahahahaha /räme naer/ 

"Tüüpiline juhtum, eksole. Tahaks ka muudkui minna! Kindel tee justkui jalge all. A mis nüüd juhtus? 

Keerasin ennast ja ei olegi enam kindel tee jalge all. Aga kui teed ei ole, ei ole ka kuhugi minna! Ja sellepärast, kui sinul, väetikesel, ei ole kusagile minna, siis püsi parem paigal. Sest paigalpüsimine ongi tegelikult minek. Vat nii, väga lihtne tõde"

/Lepatriinude jõulud/

Head vana-aasta lõppu!

Silmailu VIljandist

Lõpetajate portfooliod.

Kuidas rebelitega organisatsioonis hakkama saada

Minu meelest väärt tabel.
Kui tunned, et oled oma organisatsioonis rebel, ära palun hirmuta inimesi :D

Allikas: Rebels at Work by Debra Cameron, Carmen Medina, Lois Kelly

Hiired armastavad juustu

Äge õpetus, kuidas teha kollaseid vildist susse, hallide hiirekestega ;)

Maal just kurdeti mulle, et ca 10 küüduga hiirt on juba majast kinni püütud. Talv tuleb!
Hiired otsivad sooja.

Manageeri oma energiat, mitte aega

Meil endiselt kestab selline suurejooneline harimisprogramm, mille väljakuulutamine lonkas mõlemat jalga ja ajas muigama aga sisu iseenesest on suurepärane!

Eelmise nädala pärl, mida tahaks kindasti jagada ja omale märgi maha panna siia, rääkis sellest, kuidas me pöörame hullult tähelepanu oma aja planeerimisele ja tegevuste koordineerimisele aga ignoreerime sageli oma energiavarusid. Aeg on alati limiteeritud väärtus ja lahendus teha pikki tööpäevi lihtsalt pikas perspektiivis ei päde. Energia saab otsa. Mida siis teha? Selgus, et mujal maailmas on lausa olemas inimesed, kes tegelevad meeskonna energeetilise taseme hindamisega ning selleteemalise nõustamisega. Väga põnev teema minu jaoks.

On olemas rituaalid, mis põhinevad laias laastus neljal dimensioonil - füüsiline energia, emotsionaalne energia, vaimne energia ja spirituaalne energia. Mõned soovitused, mida iga dimensiooni puhul silmas pidada ja püüda rakendada:

Füüsiline energia. 

• maga rohkem ja vähenda alkoholi tarbimist (kui see on peamine stressiga võitlemise meetod sul);
• tee vähemalt kolm korda nädalas trenni, sellist mis annaks cardio koormust aga vastavalt võimetele;
• söömisharjumused - söö pigem vähem aga tihemini, eriti kui tead, et sul on tulemas pingeline ja pikk päev, hoia midagi kerget näksimiseks käeulatuses ja püüa ca 3h tagant midagi süüa.
  Siin tuleb muidugi üle kinnitada, et see puudutab neid, kes jätavad lõuna vahele ja ei söö korralikku hommikusööki, jooksevad koosolekult koosolekule ja lõpetavad hilja. Need inimesed kipuvad venitama vahed söögipauside vahel väga pikaks, nii et näljatunde "tapmiseks" lõpuks süüakse kiirustades ja rohkem kui tegelikult mõistlik oleks. 
• märka, mida su keha sulle ütleb - haigutused, totaalne väsimuse tunne, näljatunne, raskused keskendumisel - tähendavad, et tuleb teha mõneminutiline paus ja eemalduda lauast. 
• tee pause! Pausid peaksid olema lühikesed aga regulaarsed ja kindlasti sellised, et saad korraks oma töölauast eemale. Kõnni trepist üles ja alla, räägi kolleegidega mingil hobiteemal, keeda üks mõnus tee - ühesõnaga see paus peaks andma ajule hetkeks puhkust.

Emotsionaalne energia.

• tegelemine negatiivsete emotsioonidega - ära kunagi püüa vastata emotsiooni baasilt ja kohe. Inimene ei pea olema kiirreageerija, kuigi see on sageli kõige mugavam viis reageerimiseks. Hinga sügavalt sisse ja välja, võta hetk mõtlemiseks.
• toida end positiivsete emotsioonidega - märka positiivset oma lähedaste seas ja kolleegide hulgas, märka verbaalselt, anna positiivset tagasisidet teistele. Kas vahetult või siis väikese e-kirjaga. Märka!
• adopteeri "pööratud läätse" tehnika - küsi endalt "mida teine inimene minu asemel selles konfliktis teeks või kuidas käituks?"
• proovi ka "pika läätse" tehnikat - "kuidas ma seda olukorda näeksin 6 kuud hiljem?"
• "lainurk-tehnika" - "kuidas ma sellest saaksin õppida ja kasvada?"

Vaimne energia.

• katsu vähendada olukordi, kus tuleb tegeleda "pealelendajate" ja "segajatega" - kui sul on vaja lahendada ülesanne/olukord, mis nõuab pingelist keskendumist, pane kinni meilid ja telefon. Võta omale see aeg, ära lase end eksitada.
• vasta meilidele kindlal ajal päevast - kõige keerulisem tänapäevases elutempos, eriti kui enamik suhtlusest on virtuaaltiimis ja meilipõhine. PIgem parafraseeriks siis, et jäta omale päevas aeg, mil sa ei tööta meilidega, vaid keskendud sisulistele küsimusele, mis vajavad lahendamist. Sea ootused, nii et su peamised kommunikatsioonipartnerid oleksid sellest teadlikud. Põhjenda hästi, kooskõlasta ülemusega.
• igal õhtul katsu läbi mõelda, mis on sinu järgmise päeva kõige olulisem prioriteet, mis vajab tähelepanu ja tegelemist. Fikseeri see mõttes ja tegele sellega kohe hommikul kui oled tööle saabunud.

Spirituaalne energia.

• mõtle, millised on sinu töös need nn "magusad hetked" ehk aspektid, mida sa naudid enim? Need on reeglina tegevused, mis annavad maksimaalse rahulduse oma tööst, rahulolutunde, õnnestumise emotsiooni. 
• mõtle, kas selliste tegevuste hulka on sinu töös võimalik suurendada
• delegeeri! kõike ei pea siin ilmas ise tegema. See nõuab usaldusväärset tiimi ja hästi paika pandud tööülesandeid (alalisi ja ajutisi), et delegeerimine oleks jätkusuutlik ning annaks ka vastutuse edasi koos ülesannetega. Lisaks aspekt, et kindlasti on tiimis inimesi, kes naudivad selliseid ülesandeid, mida sina teeksid sunniga ja hambad ristis. 

Viimane ja kõige tähtsam - jaga oma energiat teemadele, mis sinu jaoks on siin ilmas kõige olulisemad. Tööalaselt asjadele, mis tol ajahetkel on kõige olulisemad (pakilisemad ja prioriteetsed). Eraeluliselt - ära põhjenda vajakajäämisi kiire graafiku, oluliste tööjamade või hõivatusega. Aeg on alati limiteeritud, sinu energia on see, millega sa pead hakkama saama.

Ela järgides oma sisemisi põhiväärtushinnanguid! 

Siinkohal üks ülesanne teile, et saaksite hinnata, milline on teie energeetiline baas hetkel, nn energiaaudit ühesõnaga :) 

Tore uudis!

Kui keegi sooviks omale kooskududa Saaremaa etnograafilist kampsunit, siis nüüd on selleks hea võimalus. Saara kirjastuse blogis ilmub järjejutt Anu Pinki muhedas stiilis.

1. osa
2. osa
3. osa
4. osa

Jõudu tööle!

Vabandused. Vabandused

See on lihtsalt liiga hea, et mitte jagada. Autor: Neil Strauss:

"There’s one more leak we have to cover, and it’s the sneakiest of all.

Excuses.

Everyday, we let ourselves, and each other, off the hook. With the tiniest twists of language, we rationalize our avoidance. 

“Tomorrow,” we tell ourselves. “Tomorrow, I’ll do it. Tomorrow, I’ll suddenly be the version of myself I want to be.”

So you hit the snooze button. You reach for your medications. You throw on a podcast to feel like you’re being productive by learning about something new and cutting edge.

Meanwhile, your life is waiting on standby, and the power of your attention is being wasted in avoiding the smallest of tasks.

The most highly successful and impactful people I know have dialed in their most important relationship…

That’s the one with their word.

What they say – they mean & do. They mean it, and they back it up with action. They tackle a task, get it done, and don’t have any stories about it.

They don’t take on more when it jeopardizes delivering on other commitments, just to people-please. They call themselves out mid-sentence when they hear bullshit pass their lips.

This doesn’t mean you can’t reschedule things, or change your mind. It’s okay to “renegotiate,” as we call it here. It just means you start taking your word seriously.

It means you know internal resistance is inevitable, especially toward what’s best for you, and you get things done regardless.

It means you let go of stories like, “I don’t have time,” or “I’m waiting for the right moment” or “I’m afraid I’ll fail.”

The secret to self-improvement, as I mentioned in the last email, is self-correction.

When you start making new choices, you start building a new self. So start taking radical ownership of your word. For example, if you didn’t get back to someone, or get something done, don’t dodge it by saying:

“Man, I’ve just been so busy…”

Own it. It’s not because you were busy, it’s because you weren’t organized and didn’t make it a priority.

Everywhere you go, practice listening for excuses in the people around you, and you’ll start seeing them more clearly in yourself.

The social norm is collusion. People seem to love backing up each other’s excuses, indulging resistance, and swapping self-limiting stories about why they can’t change.

But that’s not what you signed up for here…

Step up. Challenge each other. Challenge yourself. Be impeccable with your word. If we hold each other to our best, we’ll be unstoppable.

When you stop making so many excuses, you patch up a huge leak in your pipeline and immediately feel exponentially more productive and powerful.

Here’s a simple tool I use to make sure I honor my commitments:

I have a file in the Notes app on my phone called My Word. And every time I give someone my word, I write it down in that moment. And I deliver.

If you’re someone who delivers, someone with integrity, it will open incredible doors and opportunities for you. If you’re someone who makes empty promises, then you’re slamming doors shut in your own face.

So, that’s it for Finding Your Leaks.

To summarize: If you really want to unleash yourself and produce incredible results…

1. Understand the reasons why you’re self-medicating.

2. Control your relationship with media and technology.

3. Make sure you are being programmed with the code you need to be happy and successful.

4. Watch the excuses and self-limiting stories you hide behind…

…and you’ll be standing in the middle of a life you never dreamed possible."

Teooria ja praktika

Meil on hetkel selline periood, kus igasugused enesearengu teemad on tööl päevakorral ja huviorbiidis. Noh, eks igaüks tegeleb sellega nii ehk naa aga oma enese ajast siiski. Nüüd on miskine uus peen suund, et peaks ja tuleks toetada. See selleks. Allikaid ja kirjandust on palju kättesaadavaks tehtud ja mulle see väga meeldib. Endise infotöötajana oskan ma sellisel tasemel ref kirjandust vägagi hinnata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Puht juhuslikult avastasin, et lõpuks ometi on seda tüüpi kirjandusse jõudnud ka introvertide teema. Suurest massist leidsin mõned huvipakkuvad e-raamatud ja nüüd neelan... Ei, ma ei arva, et minusugused tingimata erikohtlemist vajaksid :D Aga sellise suuntlisega materjal aitab mul ennast paremini mõista.

Näiteks esitlused, ettekanded, koolitused.
Loen ja mõtlen, et kui ma oleksin seda kõike saanud lugeda 20-30 aastat tagasi? Huvitav, kas ma oleksin sellesse siis samasuguse vaimustusega suhtunud või siiski mitte? Intuitiivselt järgin ma suurt osa nendest soovitustest praegu, nt kui mul on vaja teha ettekatte või valmistuda coachinguks tööalaselt. Aga milline "konarlik ja kole tee" on see olnud, et sellise kogemuseni üldse jõuda! See pidev tunne, et mul oleks nagu midagi viga, kuna ma ei oska astuda ette, lambist pilduda kommentaare või niisama vaimukusi. Muidugi, ka seda saab õppida ja mingil tasemel arendada aga ma pean silmas nn põhimõttelist erinevust introde ja teiste vahel. Või siis äratundmist või kinnitust, et mul käivadki asjad teistmoodi. Põhjalik eeltöö, pidev harjutamine ja lõputu muutmine-kärpimine enne esinemist on täiesti normaalne asi, mitte friikide teema :) Milline kergendus, eksole!

Ülikoolis ma kartsin paaniliselt kõikvõimalikke esitlusi, arutelusid, ettekandeid. Ma olin kindel, et ma olen ainus, kel jääb ülikool lõpetamata, sest mõte kaitsmisest käivitas soovi põgeneda. Ja ma ei räägi siin klassikalisest närveerimisest, see on loomulik ja sellega me puutume kõik kokku. Ma räägin paanikast, nädalaid kestvast hirmust selle momendi ees kui sa pead tõusma, astuma audika ette ja hakkama rääkima. Ja sul on hetkeks tunne, et sul ei ole mitte midagi öelda...  Hirm halvab mõtlemise ja keha ning sa ei oska mitte midagi selles olukorras teha, sest miski nagu ei alluks enam sinu kontrollile. Aastaid ei olnud minu meelest kohutavamat asja olemas kui avalik esinemine ja ma arvasin, et ma ei saa sellest mitte kunagi üle. Aga siiski, me kohaneme siin ilmas. Mõni kiiremini, mõni aeglasemalt aga hea uudis on see, et me siiski kohaneme! On muidugi endiselt hetki ja olukordi, mil ma seda iial ei teeks. Nt olulise kaaluga esinemine ilma ettevalmistuseta või improviseeritud kõne (pealesunnitult kellegi poolt) ei ole ega saa olema minu teema. Õnneks on neid, kes ise esile kipuvad, nii et ma ei pea sellele mõtlema ja muretsema.. .:)

Aga kohanemisest.
Ma arvan, et esiteks päästsid mind tänapäeva tehnilised meeskonnatöövahendid ja vitruaaltiim. Meil on valdavalt veebikoosolekud ja -koolitused. Enamik suhtlust on telefonitsi, sisekommunikatsioonivahenditest või esitluskeskkondades üle veebi. Ja see kuidagi aja jooksul, tasapisi vähendab esinemishirmu. Sa küll tajud auditooriumi, valmistud loomulikult põhjalikult aga sa ei pea vaatama nendega tõtt. Ja sa enamasti tead, mis on nende taust! Sel olukorral on oma eelised, mis introverti suuresti toetavad ja enesekindlust kasvatavad.

Lisaks kogemusest tulevad võtted, tunnetad rohkem oma nõrku külgi ja tead juba, et ilma harjutamiseta ei saa tulemust. Ma pean olulist esitlust alati enne harjutama. Mul peab olema korralik tekst ja toetavad slaidid. Omatehtud materjal, millega mul on seos ja mis toetab seda, mida ma öelda tahan. Ja kuulaja tajub selle ära.

Selle aasta parim tagasiside ülemuselt oligi, et "tead, mulle on su koolitused meeldima hakanud ja teised on ka seda öelnud. Et vanasti mul oli igav ja ma tegelesin muude asjadega vahel aga nüüd aeg lendab ja mul on huvitav." Jah. Ma tajun seda ka ise, inimesed elavad kaasa ja nad kuulavad. Aga see tee praeguseni on olnud väga pikk ja ma ei häbene öelda, et ka raske.

Ja ma liigun endiselt edasi, õppides. Esimesed katsetused hobialaselt on andnud natuke lisakindlust, et ka vahetu suhtlus ei pruugi alati "tappa" :) Aga seda juhul, kordan, kui ma olen saanud piisavalt aega ettevalmistuseks, harjutamiseks ja kui mul on, mida öelda. Vastaselt juhul ei ole mõtet proovidagi, ekstroverti minust siiski ei saa.

Igatahes tahan ma julgustada inimesi, kes end siin ära tundsid, proovima ja mitte alla andma. Ja lugege vastavat kirjandust. Kui abi ei saa, siis äratundmist kindlasti. Vahel on ka see abiks.

Minu inspiratsiooniallikas on see raamat.