Mul õnnestus töölt kaubelda üks vaba päev ja pühendada see oma hobihariduse täiendamiseks. Nimelt lõppes just Saku Suurhallis mardilaat ning selle raames toimus käsitööhariduse seminar.
Esinesid:
- Merlin Linde (Haridusministeerium, üldhariduse osakonna nõunik) - "Haridusministeeriumi lähituleviku vaade"
- Yngve Rosenblad (OSKA peaanalüütik) - "Kas tuleviku tööturul leidub käelistele oskustele kohta?"
- Madis Vasser (TÜ Arvutiteaduse instituudi virtuaalreaalsuse teadur, keskkonnaaktivist) - "Tulevik on glokaalne"
- Andreas Elme (anestesioloog) - "Arsti kätetöö on käsitöö"
- Aigar Vaigu (Eesti metroloogia keskasutuse AS Metrosert tegevjuht) - "Mõõtmine kui käsitöö"
Minu lemmikettekanded olid Yngve Rosenbladi ja Madis Vasseri omad, Andreas Elme meeldis ka. Teised olid informatiivsed või lihtsalt "täiteks".
Mõned märksõnad, mida omale telefoni kiirelt kribasin. Kahjuks arutelule jääda ei saanud, sest ma pidin olema õhtul maal, naistele kindakudumist õpetamas :)
Riigi vaade ja õppekavad:
- Käsitööharidus kuulub tehnoloogia valdkonda
- Peaks andma lapsele loova mõtlemise ja käelised oskused
- Tööõpetus on poistel ja tüdrukutel koos 1.-2. klassis. Siis tuleb tehnoloogiaõpetus (huvipöhine kava, aga koolides sageli soopõhine) ja siis käsitöö ja kodundus. Rõhk meie rahvakultuuri elementidel.
- Poistel rahvakultuuriteemat pole sees, tüdrukutel rohkem.
Riiklik õppekava ytleb et gruppidesse jagunemine ei tohi olla soopõhine, aga ka seda, et kinnast ja sokki ei pea kuduma (aga pead saama selgeks kudumise, tikkimise ja heegeldamise).
- Visiooniloome:
Samad alused: rahvakultuurielemendid, kodundus, põhikäsitööliigid.
Hetkel õpitulemusi hinnatakse ainete kaupa.
Nüüd soovitakse koondada valdkonna peale kokku. Kool saab kujundada hübriidkava, et õpilaste vajaduse baasilt saaks kombineerida tehnoloogiakava ja käsitööd.
Teoorias kõlas hästi, tagasiside oli hävitav, sest jäi mulje, et tegelikult praktikutelt sisendit pole eriti küsitud. Kui riik hakkab uuendama õppekava, on vaja koondada eksperdid, kes drafti koostaks ja sisendit annaks. Selleks korraldatakse riigihange, kus kirjeldatakse millised kriteeriumid peavad olema ekspertidel täidetud (kvalifikatsioon jne, ilmselt leiab need veebis, ma hetkel ei viitsi otsida). Selle baasilt moodustub siis komisjon, kes teemaga tegelema hakkab. Projekt peaks läbima avaliku arutelu, aga kõlama jäi nagu info üldse ei liiguks. Kuidas muidu seletada, et et isegi aineliidu esindaja ei ole kursis, kuidas kava koostatakse ja kes kuuluvad ekspertgruppi?
Käis kordvalt läbi ka märkus, et kedagi ei sunnita sokki või kinnast kuduma. 2 nädalat tagasi olin sünnipäeval, kus 13aastane tüdruk kudus koolis sokki. Maakool, vanemapoolne õpetaja. Koovad. Õpetaja on vahel nagu "rong" ja noori pole kuskilt asemele võtta. Vist. Tüdruk tundus kohusetundlik ja ütles, et ta võib selle soki või kinda valmis kududa, aga miks ta peab?
Siin teine näide ka. Et kui on see tagasisidestamise osa, kas siis kaasatakse ka alternatiivid ja ametikoolid? Mida nt Waldorf teeb teisiti kui tavakool? Mul on praegu grupis pooleks need, kelle lapsed käivad Waldorfis ja kelle omad tavakoolis. Mulle meeldib, kuidas nad (w-kooli lapsed) õpivad. Kõigepealt teevad lapsed omale ise vardad, proovivad nendega imiteerida kudumisvõtteid. Siis valmistavad oma flöödile pillikoti heegeltehnikas (kõigil on muusikaõpe). Seejärel koovad mütsi jämedamast lõngast. Aja jooksul, vanemaks saades liigutakse peenematele varrastele. Kindad ja sokid tulevad juba vastavalt lapse käekirjale kuni 2.0mm varrastega. Sama põhimõte on ka kodunduses. Nad kasvatavad mõne lapsevanema või vanavanema aias vilja, jahvatavad ja küpsevatavad leiba. Laps saab tervikpildi sellest, kust söök või materjal tuleb. Ka lammast niidavad ja villast teevad lõnga (ei söö lammast ära, etteruttavalt võin kinnitada, kuigi ka see oleks osa elutsüklist, tegelikult).
Vanemad on tavakooli taustaga ja nende kudumisaeg jääbki sinna kohustusliku sokikudumise aega, sest isu läks ära, õpetajaga ei klappinud ja ei meeldinud üldse. Nüüd siis õpivad, sest on huvi ja aega.
Ma olen ise vaid tavakooliga kokku puutunud ja kõik alternatiivid on põnevad, seetõttu ei pruugi olla objektiivne, aga no kuidagi see toimib neil paremini. Eks lapsed ikka vinguvad ka, et miks peab, aga samas kõik saavad oma asjad tehtud. Vastavalt arengule ja tempole. Ja poisid ka koovad :)
Ei, ma ei ole naiivne, muidugi ei saa samamoodi korraldada ka riikliku õpet, sest lapsed on erinevad, igale selline lähenemine ei sobi. On neid, kes ei sobi Waldorfsüsteemi ja neid, kellele sobib just väike kool W põhimõtetega rohkem kui riigi kombinaatkool. Aga lihtsalt mõttekohaks - mida sealt võtta annaks, et lapsed paremini hakkama saaksid?
***
Yngve Rosenblad (OSKA peaanalüütik) - Käelised oskused tema enese näitel. Murdis sõrmeluu, 1.5h op (kuuldud fraasid nagu mehhaanika töötoast)
- Ortopeedi töö kellassepa kunst!
- Inseneridelt tagasiside Eestis: noortel on head IT oskused, aga käelised oskused kehvad. Puudub vilumus töôriistu kasutada, kehv materjalitundmine, oskuste kombineerimine nõrk.
- Kus on käelisi oskusi vaja?
- Meditsiinivaldkond;
- Mehhaanika, tehnikud;
- Juuksurid, iluteenused, massaaž;
- Meditsiiniseadmete tootmine (Käsitöölised eelistatud, nt need, kes oskavad pärleid tikkida)
- Keevitajad (sama käeline osavus kui kirurgil või muusikul)
- Logopeed (vajab väga palju käelisi oskusi, laps õpib läbi mängu, logopeed leiutab-lõikab-kombineerib-heegeldab nukke jne);
- Ehitusvaldkond (klient tahab veatut viimistlust!) jne
Üle 60% erialadest Eestis eeldab häid käelisi oskusi.
- Käsitöö- ja tehnoloogiaoskuste kandepind on palju laiem kui me arvame.
- Lugemissoovitus:
- Yuval Noah Harari
- David Goodbart “Head Hand Heart”
- Omandage katastroofioskused
- Kristi Jõeste kommentaar: lugege Richard Sennett’i “Taidur” (ingl k “Craftsman”)
- Aigar Vaigu kommentaar Rakett69 saate kogemustest: igal aastal on rohkem noori, kes jäävad jänni oma geniaalsete lahenduste realiseerimisega. Noored on enesekindlad, targad ja suurepäraste teoreetiliste oskustega, aga nende realiseerimisel jäävad hätta (käeline osavus, tööriistade kasutamine jne).
- lego, pillimäng, käelised tegevused, käsitöö jne kriitilise tähtsusega, mida varem, seda parem.
See oli mu lemmikettekanne! Ainult millega ma ehk nõus polnud, oli üks itaallaste viidatud artikkel, kus soovitati käelise oskuse arendamisega alustada vähemalt 12-13aastaselt. Minu meelest on siis juba hilja, see on püha teismelise aeg juba!
***
Madis Vasser. Glokaalne tulevik. Aju ja arvutiteadlane. Energeetika ja kliima. Tingtehnoogiad
Neli visiooni:
1. Robotid teevad kõike, eksponentsiaalne kasv pidev. Siin domineerivad rahainimesed ja suurtootmine.
2. Tarbimine ületab keskkonna kandevõimet, peaks midagi tegema. Teeme muudatused selliselt, et kõigil läheks hasti. Roheline kasv. EU praegune strateegia
3. Juhitud kahanemine. Veendunud et #2 pole tehtav. Jalajälje viid alla Euroopas, aga jalg läheb Hiinasse. Lokaalsus, pead oskama toota ja asjad kestavad.
4. Lähme graafikukõverast rämedalt üles ja tuleme kõvasti alla, peaaegu põhja. Kollaps.
3.-4. Käsitööoskus oluline mõlemas.
Mis on realistlik vaade (kui räägitakse optimistlikust ja pessimistlikust, tasub küsida mis on siis realistlik)?
Tulevik (alati täpsusta, mis tulevikust kaasvestleja kõneleb):
- Pidev multikriis
- Katkised tarneahelad
- Vàhem odavat energiat
- Väärtuste muutus
- Üleüldine lihtsustumine
Glokaalsus:
Open localism
Cosmolocalism:
- Jätkusuutlik disain, asjad püsivad terved ja kaua;
- Vajaduspõhine tootmine - siis kui vaja;
- Seadmete jagamine, kogukonna peale (paranduskultuur);
- Tehnoloogia valitsemine (taltechis eriala, tausta mõistmine, arusaam asja taustast)
(Kultuuriakadeemias avatakse ka uus eriala, mille nime ma pean täpsustama.)
Lugemissoovitused esinejat motiveerinud tsitaadid:
- Ivan Illich. “Ela piirides. Ellu jäàb see, kes mõistab kriisis kiirelt, mida ei saa enam teha.“
- https://www.lowtechmagazine.com/ - igal probleemil on lahendus!
- “Kollapseeru kohe ja väldi ummikuid” John Michael Greer (harjuta kriisiks!)
***
Ja viimane põnev mõtisklus oli arstilt.
Andreas Elme (anestesioloog)
- Jaapan, kuidas saada meistriks: 10 000h tööd + hea juhendaja ja andekus, aga praktika enne kõike.
- Reanimatsioonis palju käelist.
Eksimine tähendab invaliidsust või isegi surma.
- Näide, kuidas testida inimese käelisi oskuseid: anna talle pastakas ja lase see kokku panna. Kel oskused kehvad, teeb sellist lärmi, et kostab teise tuppa ära 🙂
- Loevad koordinatsioon ja oskused.
- Kui me õpime käsitööd, me õpime ka palju muud:
- Annab maailmavaate, käsitööga tegelemine.
- Mõjutab maailmapilti. Seda, kuidas me maailma näeme
- Kuidas ma maailmas hakkama saan. Kriisiteema, iseseisuvus.
- Maailm pole maagiline! Õpi kasutama tööriistu, tehnikaid, võta asju koost lahti ja pane kinni.
- Põhimure: vastuseis, ei taha, ei saa, võimatu teha.
- Abi: Teadlikus ja taust. Katseta, praktiseeri. Annab palju inimeseks olemisele juurde.
- Tundlikkus sõltub käsitööst. Arstil peavad olema tundlikud käed. Seda ülikool ei õpeta, käte tundlikkust tuleb treenida maast madalast
(Pillimäng, käsitöö).
- Proovi elada ilma kaasaegse tehnoloogiata (hobidest alusta, nt unusta elektrilised töövahendid ja proovi tegeleda oma hobiga nii nagu "sada aastat tagasi". Avastad, et see on võimalik. Saad asjadest paremini aru ja mõistad. tausta).
Lihtsamaid asju õpid ka paarikümne tunniga mingil tasemel selgeks, aga meistritase võtab aega ja praktiseerimist. Käte tundlikuse treenimine peaks algama maast madalast. Haakus kenasti käsitööga, aga tegelikult läheks loosi kõik. Legod, meisterdamine, voltimine, joonistamine, pillimäng jne. Mida rohkem nokitsemist kätega, seda parem. Sõrmed käima, sõrmeotsad tundlikuks :)
Ettekanded tulevad ka veebi kuulamiseks, soovitan soojalt.
Tuli pikk postitus, aga äkki keegi viitsis lõpuni lugeda ja leidis mõtteainet.