Kuduelu ei suju

Ma ei saa öelda, et ma üldse ei kooks. Ikka nädalavahetustel natukene nokitsen aga valmis midagi ei saa. Pole enam sellist tuhinat kui 5-6a tagasi, et teeks aga rohkem ja ilusamini, katsetaks-testiks-prooviks. Hoog on maas... esiteks, praktilised kaalutlused - kes need kampsunid kõik ära kannab :D
Kapis on virn ja selga lähevad ikka ühed ning samad lemmikud. Teiseks, aeg-ajalt kallale tulev painaja õlavöötme piirkonnas, kätes ja kaelas ajab mu masendusse. Kolmandaks, internet ja pimedus on saatanast! Tööpäeval koju jõudes peale kõiki koduseid kohustuslikke toimetamisi jaksan end vedada sohvale ja kolada netis. Kudumiseks ja lugemiseks tundub liiga pime, isu ka ei ole. Kas see on ajutine? Algab jälle see periood aastast, mis mulle kohe üldse ei istu.


Lugenud siiski pisut olen. Minu Moskva oli mõnus raamat, mulle väga meeldis ja Akunini taustal kuidagi nii sobilik valik. Akuninit nokitsen ka lugeda, hommikukohvi kõrvale mõned leheküljed päevas. Kuidagi on nii kujunenud, et kõige magusam lugemistuju on siis kui peaks kuskile minema, nt tööle või külla.

Aga jah, poolikute asjade virn vajaks lõpetamist aga mingit tõsisemat ajakava ses osas pole. Ma ei viitsi ennast sundida, mis hobi see siis oleks kui peaks.