Pisikene koer

Suska arvab, et ta on imepisikene peni. Selline kaisukas, soe ja sõbralik. Näide.

Öösel ärkasin mina vihmapladina peale, kallas nagu oavarrest ja tuulega vastu aknaplekki. Loomulikult nagu sellistele ärkamistele kohane, tuli üsna varsti külastada teatavat asutust. Oma rolli mängis selles külastuses ka õhtul ärasöödud õunte hulk. Meil on endiselt õunauputus!

Naasen mina siis oma tavapärast rada kikivarvul mööda külma põrandat ja pimedat tuba, jõuan voodini ning instinktiivselt patsutan voodit enne pikali viskumist, et keegi ette ei jääks. No muidugi, suures soojas voodis laiutab Suska. Pea on pandud padjale ja nohin teeb silmad ette veekeedukannule. Nügin ja üritan teda kohalt minema saada. Seltsimees ärkab, KEERAB end voodis põiki ja uinub sekundiga uuesti. Uus katse, nügin ja tirin kuni õnnestub tegelane veeretada voodi teise otsa. Heidan pikali ja tirin teki silmini, sekund hiljem pressib iminapana vastu selga kuum loom. Nohin on endiselt katkematu ja tegelane akontaktne.