Elu uue kaameraga

... on nagu elu uue elukaaslasega - elevus vahetub väsimusega, ei tunne veel täpselt kõike ega oska imeloomast aru saada, üllatusi jagub aga pettumusi pisut ka, kuigi viimased on ilmselt tingitud pigem oma kogemustepagasi vähesusest. Nii et sümptomid klapivad.

Elukas on kopsakas, ikkagi tugev tükk. Nõuab harjumist ja harjutamist, õnneks on Suskin olnud väga vagur ja kannatlik modell  :). Ainult aegvõtte otstarbekusest ei saanud ta aru ja B vihastas sellise loksutamise peale kohe südamest. Ma nimelt jooksin, mutike kaenlas, pildistamiskohta ja aega oli täpselt 10 sekki. Milline mõttetu tormamine!

Osad funktsioonid on leitud ja toredad, osadega läheb veel aega. Esiteks, ma saan suht olematu valgusega suht mõistlikke pilte oma kudumitest teha. Vähemalt need katsetused, mis said tehtud, olid õigetes toonides ja arusaadava kvaliteediga minu silmale. Makrod ei tule (veel) välja ja õue pole üldse saanud. Kogu aeg on ju töö, pime, kallab nagu oavarrest ja "jääaeg", vabatahtlikult õues eriti olla ei taha.

Valisin pikalt ja kaua, sünnipäevakingitus on see aga väga hiline, sest plaanisin ära kasutada hullude päevade soodukat. Alguses noolisin peegelkaamerat aga siis tuli mõistus koju, et enne peab veel hoolega harjutama ja õppima. Raha koguma ka, sest peeglile on lisaks algaja kit-objele kohe varsti lisavidinaid vaja või vähemalt tekitavad selle vajaduse kõik nõuandjad ja fotofoorumid (kui silm selle info algajatele suunatud õiendamise und läbu seest üles leiab :P). Aga üldiselt on selle asjaga nii nagu autoostuga, igaüks kiidab oma ja valida on väga raske.

Stockis hullu(a)mine oli omaette kogemus. Tehnikaosakonnas müüdi kaameraid leti tagant ning kassasaba oli pea liftideni. Vene baabad dressides, sularullid käes, mehed randmekottidega kõrval pakikandjaks. Osteti kichen aide, suuri flat telekaid, peegelcanonit, Wii konsoole, hunnikute kaupa roosasid titenukke (nt kuni 6 tk kärus). Massipsühhoos :). Ja siis kui mina leti ette jõudsin ja soovisin kompakti koos mälukaardiga ning lisaks olin teelt kaasa haaranud Arvo Pärdi kogumiku, siis kaks müüjapoissi kahvatusid. Naerma ajas, inimesi vaadelda on vahel nii lõbus, sest massikäitumine ei üllata kedagi aga kui keegi massist pisut eristub, siis on suu lahti. Eksole.