Selle suve trip!

Ma olen viimastel aastatel teinud igal suvel emale pisikese väljasõidu. Päevade arv läheb küll lühemaks, sest teda kodust välja saada on paras ettevõtmine. Ise väga tahab, aga äike ja aed ja kodu ja heinamaa... eksole! 

Seekord siis võtsin ette Lõuna-Eesti, kuhu ma satun harva ja kui üldse, siis pigem Tartuni või teisest otsast Kurgjärveni, seda ka talvel. Seega mõttes mõlkus, et hakkaks hommikul kohe sõitma ja vaataks, kaugele me välja jõuame. Plaanis oli ühepäevane trip, et varakult minema ja siis nii hilja kui tarvis tagasi. Koer oli ka kaasas, seega polnud muret, et kuidas ja kas. 

Esimene sihtkoht oli Mooste. Olin seal käinud vist ülikooli ajal kui pinginaabri vanemad veel esivanemate talus paiknesid ning mind järjekordsel Tartu-külastusel kampa haarati. Siis olid mõisahooned veel sellised kurvapoolsed ja erilist muljet ei pakkunud. Praegu on see kant nagu tuhast tõusnud! Kel võimalust ja sinna kanti satub, soovitan kindlasti sisse põigata. 

 Koer sai mõnuga jalutada, proua ema käimised on viletsad, aga uudishimu ja õhin andis energiat. Tasakesi kulgesime ja vaatasime kõik hooned üle, mis selleks võimaluse ja loa andsid. Imeilus paik!

Seal on ka pisikene käsitööpoekene, kus müüakse kohalikke lambanahku. Lahked müüjad pakkusid Rosinale juua ja tegime ka mõne ostu. Väga usaldav pererahvas oli neil seal. Kaarditerminaliga oli mingi teema, nii et sain kõik ostetud kaubad omale kaasa. Jätsin oma telefoninumbri ja meiliaadressi ning jäin arvet ootama. Uskumatu! 

Moostest edasi liikusime Räpina suunas. Seal on kool, kus õpetatakse muuhulgas ka tekstiilkäsitööd ning mul on ammu olnud soov külastada Ulve Kangro pitsipoodi-muuseumituba. Armas pisikene toakene, kus suvel tekstiilikad oma praktikat teevad. Mulle tundub, et kui Olustveres oli rahvuslik teema väga sügavalt õpingutes sees, Haapsalus pitssalli teema, siis Räpinas keerleb kõik erinevate kaunispitside ja eelkõige Setu pitsi ümber. Nii omamoodi toonid ja eristuv käekiri. Eesti on nii pisikene, aga ma jätkuvalt imestan kui mitmekesine. 

Peale kaunist silmailu oli kange soov ja tahtmine keha kinnitada. Mäletate veel hiigelpraade, mida serveeritase apelsiniviiluga taldrikuservas? :) Räpinas veel on! Aga kutsudele vett ei pakuta ja ettekandja oleks talle terrassil peaaegu peale astunud. 

Rosin kirikuaia taustal Kangro poest soetatud roosiga. Nendest taustavärvides on midagi Haapsalust... 

Kuna päev oli alles poisikene, siis liikusime õkva edasi. Järgmiseks peatuspunktiks oli Värska ja Setu talumuuseum. Omapärane kant, põhjaeestlasele lausa mägine. Kaunid vaated, omamoodi kohanimed. Täitsa eksootika eksole :) 

Talumuuseumisse ei olnud koerad lubatud, seega vaatasime üle aia. Rosin oleks otsejoones soovinud üle aia ronida ja kanade juurde minna. Eriti meeldis talle see must kukk! Ja mulle tundus, et see huvi oli vastastikune :D Seal oli veel loomi, kitsed paistsid kaugemalt nt, aga sisse ma ise ei läinud.

 Käsitööpoekest küll külastasin, sest kui juba nii kaugele tulla, siis tuleb kõik üle vaadata. Aga see poekene oli paras turistilõks. Ma ei taha öelda, et kräpp, ei-ei, autentsed ilusad asjad, suure valikuga ja igale maitsele midagi. Aga hinnad olid krõbedad ja ma ju peaks põhimõtteliselt olema Tallinna hindadega harjunud. Ja eks sinna ju satuvadki turistid enamasti. Lihtsalt Mooste ja Räpinaga võrreldes oli kontrast liiga suur, mis võibolla ka viitab sellele, et teistes kohtades oli käsitöö liiga odav. Kõik on suhteline ja see selleks, tegelikult oli ju kõik tore ja ilus. Eriti metsamaasikad ja männilõhn, päris suvetunne tuli seal peale. Värskas oleks vist tore tervisevetel olla :)

Kuna mul sõidukirg polnud ikka veel rahunenud, siis liikusime teise ringiga Põlva-Tartu kaudu koduteele. Mõttes oli, et äkki leiame Põlvast toreda kohviku, kus enne pikale teele asumist üks kohvikene omale lubada ja äkki ka kena kook. Aga pidime pettuma... See on nüüd täiesti minu arvamus ja ma vabandan juba ette kui kedagi riivab, aga no Põlva oli täiesti mõttetu koht. Toidupood, ujumiskoht ja ringtee. Linn, eksole. Ja rahvast oli väga palju liikvel. Söögikohad pannakse kinni nii umbes kell 17. Ainult kohaliku hotelli resto oli lahti, aga no ma ei tahtnud ju restorani. Seega tiirutasime natukene ja võtsime suuna Tartu suunas. Selline natuke "linnainimese" suhtumine ilmselt, sorri, aga no nii hea kohvi isu oli noh!

Kui me Tartu linna sisenesime, kommenteeris tagapingilt proua ema: "no see on ikka linna moodi, suured laiad tänavad ja puha" :) Aga siis ma olin juba kohviku otsimiseks üsna kapsas, seega läks käiku taas linnaserval läbiproovitud "Statoili" latte ja pekaanipirukad autosse ning Piibet mööda koju. 

Oli meeleolukas ja päikseline trip! Proua ema läks koju, võttis valimiste ajal postkasti laekunud Eesti kaardi lahti ja asus uurima, et kus ta siis ära käis. Mina sain koju peale 20, imetlesin "suveniire" ja tohterdasin kodulooma lahti läinud kõhtu terve järgmise päeva. Ega nende vanuritega rändamine ei ole meelakkumine, aga selline see trip siis tuli ja puhkus sai sellega ka läbi! Näis, mis uus suvi toob ja kuhu tee viib. 

Suveniirid mälestuseks :)

Mälestuseks jääb autosse rippuma üks pisikene setu kana, mis ei tahtnud pildile tulla :)