November

Novembrisse mahub alati kuidagi palju ja korraga, hunnik sünnipäevi, rahvakalendri tähtpäevi, mardilaat ja pilkane pimedus. Samas oktoobriga võrreldes seostub mul november juba sellise rahunemise ja külmetamisega, oktoobripori tasapisi taandub. Pimedus on ühelt poolt rusuv, teisalt jälle tekitab oma kesta kerimise tunde ja see mulle meeldib.

Täna on Rosina sünna, kuts saab juba 12. See viimane poolaasta on olnud üks segane ajajärk, aga hetkel tundub, et asjad on üle pika aja kontrolli all ning muti tegus. Hommikul hüppas rõdule nagu väle põder, hooga ja reipalt. Hambad küll enam väga ei ole, aga sünnipäevaks võib ju lemmikõuna ka riivida :)

Hammatest rääkides. Mul hakkavad omal ka hambad valutama kui tagasi mõtlen. Tal viskas miskise vastiku põletiku suve II pooles. Nii et kihv tuli eemaldada ja põletikku ninaneelus ravida. Lisaks oli tagumises reas paar mitme juurega hammast, mis tuli eemaldada, kuna olid kehvas seisus. Op läks hästi, esimene ööpäev oli keeruline, aga muidu taastus loomakene kenasti. Me valvasime teda siin kambakesi väga korralikult, aga susklik suutis ikka mingi nipiga eemaldada eest igemelt niidid. Nii et kui 10p pärast oli kliinikus ülevaatus, haigutas kihva kohal suur auk :) Ilmselt pehme toiduga nätsutades kuidagi või siis käpaga rapsides. Ta kippus käppi suhu ajama, sest need niidiotsad käisid pinda. Seega tuli planeerida uus õmblus. Lisaks hakkas liikuma kihva kõrval olnud hammas, mis äestas mokki väljastpoolt. Nad siis lihvisid ja täitsid seda ka natukene. Kiidan siinkohal dr Alast Timmu kliinikust. Jälle läks kõik kenasti, teine op oli pisut kergem ka, lühemaajalisem anesteesia ja kiire taastumine.  Taaskord kaks nädalat ranget valvet, niidid seekord püsisid, parim oli leotatud kuivtoit, mida sai siis näpu otsast pakkuda. Siiski leidis läbivaatusel arst jälle pisikese augu, mis hetkel ei ole kriitiline, aga vajab puhastamist ja silma peal hoidmist. Pigem põletikujärgne kudede teema seekord kui niitide püsimine ja ega seal oluliselt palju teha ei anna ka enam. 

Koer on kenasti taastunud ja mul oli juba meelest läinud, milline see klassikaline šoti seenior oma käitumiselt muidu on. Kange ja torisev, aga igati muhe kuju. Šotikad on nagu vein, mis ajaga paremaks läheb. Uus trend siin on õues poiste peale pahandada. Nt kui pimedas poisid rattaga sõidavad ja bluetooth kõlar kotis kisab. See on midagi lubamatut, tuleb joriseda ja kurja häält teha. Või kui poisid kuskil meie krundil põõsa all kedagi ootamas on ja jutustavad. Misnadsiistulevadmeieõuele, eksole!  Kui keegi temaga räägiks, oleks ju teine asi, aga niiviisi ignoreerida külavahel on lubamatu tema meelest. Tal on eluaeg olnud see "the only scottie in the village" suhtumine muidugi ka, aga see avaldub reeglina teiste koerte suhtes.

Samas võib ta kodus olla igavene püüdlik pugeja, sest inimene ütleb ja nii on. 

No ma olen paigal kui vaja, aga tee ruttu!