Epp Adler küsis hiljuti oma artiklis läbipõlemisest, et miks sa ütlesid jah? Vot, hea küsimus! Aga kui miski sinu ette tuleb ja vastuse andmise koht on, siis ei pruugi olla kohe kõiki asju pildis või hüppab võrrandisse viimasel hetkel üks tundmatu.
Ma tahtsin täna Peipsiäärde ja tahtsin ka Viljandi Parandusfestivalile ja ega Jäneda laat poleks ka halb mõte olnud, aga selle kõige asemel olen ma kodus. Magasin lõpuks ometi 9 tundi jutti ja mul on tunne, et ma teen varsti ka lõunauinaku, sest energiat on vaja, hädasti.
Nädal algas paljutõotavalt. Kuu aega tagasi panin koerale hambakivi puhastamiseks aja. Kuigi mul oli närv must sellest kõigest, oli see hädavajalik, sest hambapõletik oli juba pikalt loomakest kimbutanud. Kõik läks ilusti, eemaldati 6 hammast ja puhastati need vähesed, mis veel alles jäid :) Mis aga oli kummaline, oli see, et kuidagi see taastumine on väga vaevaline seekord. Valuvaigisti kõrvalmõjud, lõputult kestev söömine (see laga...), ettevaatlikkus joomisel, inimese sabas tuiamine. On näha, et otsib lähedust ja et ei ole hea olla. Aga eks tasapisi, tuleb lihtsalt aidata ja kannatlik olla. Aga ega siis ainult sellest ei piisanud muidugi...
Juba paar nädalat tagasi andsin nõusoleku õpetada kohalikus kogukonnas natuke kudumist. Pidin alustama reedel kell 18.30. Kolmapäevast reedeni suht unetud ööd, sest koer on rahutu ja vaja jälgida. Siis selgus tööl, et Ameerika pani kõne (überoluline ja oli vaja osaleda) kella 17ks. Mõtlesin, et oh, käin enne koeraga väljas, sobib, jõuan. Nii, hommikul selgus, et koeral kõht kinni. Hommikul ei miskit, lõunast ei miskit ja 16 paiku kah ei miskit. Kerge murekoht. Õnneks tuli ema koerahoidjaks, aga ta ei käi temaga siin õues, lihtsalt seltsiks pigem, sest koer ei tohi hetkel ronida ega hüpata. Pool 5 oli esimene pikem töökõne, koer otsustas samal ajal hakata käppadega mokki kraapima (tal on õmblused eksole) ja peitis end kummuti alla. Ema sai kätte ja hoidis süles. Kell 17 uus kõne, et pool tundi kiire jutt. Kell sai juba 5 min enne 18 ja lõppu ei paistnud, paanika, ülemus päästis hädast! Samal ajal oli ema oli suutnud koera meelitada sööma ja passis peale, et käpad jälle käiku ei läheks. Ikka proovis, aru ei saa, mis seda põhjustab. Kas valust või siis läheb habe igemete külge ning segab.
Ja siis selgus, et ma pean olema keskuses ca 15min varem, sest tuleb sisse pääseda enne kui eelmine grupp lahkub, perenaine on ära. Esimene tund, inimesed tulemas, uus koht. Ja selline ehmatus! Sain koera söödetud, pestud ja ema sülle, haarasin oma pambud ja kihutasin. Olin kohal 3min enne kokkulepet, õnneks eelmise grupi juhendaja oli veel kohal, huh. Pea oli nagu pulki täis, sundisin end rahulikuks ja üritasin õigele lainele saada. 15 minutit enda kogumiseks ja häälestamiseks.. ommmmm...
Ja siis tulid kudujad. Palju positiivset emotsiooni, juttu ja õpetusi. Silmad särasid! Rääkisin hääle ära ja innustusin inimeste elevusest. Lahkusin hea tundega peale 20. Kodus Rosinale valuvaigisti (pulber, mis tuleks pressida koos söögiga kurku, et ta ei pudistaks välja), söök ja siis ema transa (meil ei köeta ja vanainimene lõdises sohval, kaks kampsunit seljas). Voodisse kukkusin peale 21 ja koer oli ka rahulik, magasime jutti nii palju kui und anti. Jumalik.
Nädalavahetus, jõudsin su ära oodata! Rohtudega jamamist on veel 3 päeva, täna oli juba suht ok. Hakkan uue tunni materjale kirjutama ja ripakile jäänud tööasju klattima. Ma sellist nädalat nüüd nii pea enam ei tahaks :) Kui tohib paluda.
Kas ma ütlesin kõigele sellele jaa? Noh, nii ja naa, natuke oli valikuid ju ka :) Aga see on ikka hullumeelne, kuidas vahel teemad kuhjuvad ja siis tegelikult ju taas lahenevad. Kui ma vahel niisama kurdan, et kõike on kuidagi liiga palju, siis seekord oli piir tajutavalt sees ja ees.
Me peaks end rohkem hoidima, eks? Samas see reedene kursus oli nii tore! Ja positiivsed emotsioonid hoiavad pinnal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar