2002 vs 2019. Prangli

Taaskord saan teha ühe postituse võrdleva tagasivaatega minevikku. Aasta siis oli 2002.

Mäletan postipaati, mis käis kaks korda päevas (vist) ja mis oli ainus viis tookord saarele pääsemiseks.

Mäletan kalamehi värske kalaga Leppneeme sadamas.
Ja seda, kuidas mu esimene koer esimest korda elus merehaigeks jäi.

Kuidas kohalik peremees tüütuid kohalikke noormehi püssiga ära pidi ajama, et nood linnaneide ei häiriks. Kuidas aita pandud asju ei saanud muidu kätte kui uks tuli maha lõhkuda (midagi juhtus lukuga).Ja kui imeilus inimtühi rand seal oli, valge liivaga...
Värsket suitsukala... natuke räämas ehitisi... Musta Luuki jms.


Nüüd, mitu head aastat hiljem tekkis mõte tagasi minna. On aasta 2019.

Saarele sõidab pisike praam, kus on korralik tualett, pisike müügilett, kaks korrust mugavate istmetega ning tore vaade merele.

Pisike praam

Saarel on turismiinfopunkt, restoran, kohvik, ridamisi majutuskohti, rattarent, kastiautoga ekskursioonid.   Ja endiselt imeilus inimtühi rand, valge liivaga...

Must Luuk oli alles aga kinni. Sellest mul pilti ei ole :)

Maju oli nii renoveerituid kui uusi ehitisi, natuke toredaid vanu räämas elamisi nägime ikka ka.

Kiviaedadega külateed.
Värske suitsukala ja sadamas hulgaliselt purjekaid.
Väike kirik ja kalmistu.

Oli tore, täname ilmataati ja toredat seltskonda :)